Õppeaasta alguse intervjuud

Üks inimene kiitis minu käekirja. Mulle meeldis tema käekiri rohkem, naistel oli ilusam käekiri. Kiitja oli üks poiss, kes oli minu õpilane. Olin oma õpilased laulma õpetanud, sellest hoolimata, et ma ise laulda ei osanud. Õpilastest oli näha kahte poissi, kes olid väga korralikud, ja ühte poissi, kes oli vähem korralik ja keda Pipi võis rikkuma hakata. Õpilasi oli mul tegelikult vist rohkem, aga näha oli kolme, kes sümboliseerisid ka ülejäänuid. Siis tõidki täiskasvanud kohale Pipi, kes oli paheline tüdruk. Pipi ütles, et ta läheb teise tuppa ja paneb miniseeliku selga. Minu kooli eeskirjades polnud öeldud, kas miniseeliku võib selga panna või ei või. Mõtlesin, et kui lapse nimeks pandi Pipi, siis võiks veel rootsi nimesid panna, näiteks Bosse. Mulle tuli meelde, et vendade käest ühest Bossest ma olengi kuulnud. Küsisin vennalt, kas Pipi, Bosse ja üks kolmas rootsi nimega laps on samast perest. Sain kinnitust, et on. Ütlesin, et ma arvasin nimede järgi ära, et nad on samast perest, ilma et ma oleks seda teadnud.

*
Ma olin kaua magistriõppes olnud, aga mul oli see veel ikka lõpetamata. Läksin ülikooli asju ajama. Kui asjad olid aetud, võttis Rosenberg kätte kaamera ja mikrofoni ning ütles, et teeb õppeaasta alguse puhul intervjuusid. Ta küsis mult, miks ma magistriõppes õpin. Vastasin, et korteriühistu liikmed tahavad mulle laenu kaela hääletada. Ma õpin kogu aeg edasi, et paremini töökohta leida ja siis ka korteri eest maksta, kui ma vanematelt enam raha ei saa. Rosenbergi viimane küsimus oli, kas minu arvates on Kuradisild hele või tume. Vastasin, et tume. Kõndisin minema. Mõtlesin, et mul ei pruugi magistriõppe lõpetamine õnnestuda, sest ma ei oska punkti panna. Kõndisin Kuradisilla alt läbi ja Lossi mäest alla. Poole mäe peal keerasin teelt kõrvale. Seal võttis mult järgmine õppejõud intervjuu. Vist selleks, et vaadata, kas mul on Rosenbergile antud vastused veel meeles. Nüüd ütlesin, et eelmises intervjuus ütlesin, et Kuradisild on tume, aga minu arvates on see tegelikult hall. Vastus teisele küsimusele ei tule mul praegu meelde. Kõndisin minema. Mõtlesin, et Kuradisild on arvatavasti hoopis remonditud ja üle värvitud, aga ma ei pannud tähele, milline see praegu on, vaid mäletan ainult vana varianti. Või esitas Rosenberg selle küsimuse sellepärast, et "Kuradisild" on ka õllesordi nimi, ta tahtis teada, kas ma eelistan heledat või tumedat õlut. Kõndisin Vanemuise mäest alla. Vastu tulid mõned poisid, kellest üks oli vist Tristan. Ta vist ütles ka teistele midagi sel teemal, et ma ei tereta. Aga selleks, et teda ära tunda, oleksin ma pidanud väga lähedalt vaatama. Toidutorni juures kohtusin uuesti Rosenbergiga. Ta andis kaamera minu kätte. Tagastasin selle talle kohe ja ütlesin, et ma pole veel lõunat söönud, ma lähen koju hilisele lõunasöögile. Mõtlesin, et võibolla tahtis Rosenberg mulle hoopis kaamerat kinkida. Küsisin, miks ta mulle kaamera andis, kas ta soovis, et nüüd mina intervjuusid teeks. Aga rohkem ta mulle kaamerat ei andnud, vaid ütles, et kui ei saa, siis ei saa. Läksime koos edasi. Praegu Rosenberg rääkis, aga mõtlesin, mis siis saab, kui jutt otsa lõppeb.