Kolmapäev, august 31, 2005

Uus mäng

Täna hakkasin iga mõttes öeldavat lauset alustama sõnaga "mängult". Nii saab rohkem asju mõelda.

Mängult kirjutan ma iga kord midagi väga huvitavat. Mängult toob see mulle raha sisse. Aga mängult see kõigile ei meeldi, sest see tekitab neis kadedust.

Üritus, album

Unenäos vaatasime pimedas aknast taevasse. Palju tähetaolisi asju lendas ringi. Kartsin, et Maa suunas suundub mingi voog, mis võib ohtlikuks saada. Radiaatori kohalt kukkus ülemisest korterist meile sisse kolm võõrast ja halva käitumisega poissi. Üks neist kukkus pärast aknast välja ja sai surma, kuigi tegu oli kõigest kolmanda korrusega. Lauri N. rääkis, et poiss nimega Ekke Moor oli kukkunud koolisteiselt korruselt pea ees ja ei olnud surma saanud. Mina kaebasin, et inimesed pidevalt riskivad. Televiisoris keerati aga kogu lugu naljaks, öeldes, et kahju, et kukkujal maski ees ei olnud. Sellega taheti öelda, et kukkumine oli lavastus. Saate lõpuks öeldi veel, et sellel loomnukul on nüüd pea lõhki.

Teises unenäos esitles Raun Euroopa Liidu vastaseid raamatuid. Neid oli palju ja ta oli ise kõikide nende autor, sest mina ei andnud enda raamatu väljaandmiseks luba. Oranži sarja raamatud olid lihtsa kujundusega, aga teised ja uuemad olid ilusama kujundusega. Ühest ma polnud varem kuulnudki. Publiku hulgas hakkasid mõned valju häälega rääkima. Raun karjus neist üle. Ootasin, kas korrarikkujad hakkavad ka karjuma, aga ei hakanud. Tehti vaheaeg. Võtsin rohelise talvejopi seljast. Mõtlesin, et kas panna tooli peale. (See oli ühes ülikooli peahoone auditooriumis.) Vaatasin, et teistel on ka toolide peal joppe, ja hakkasin panema. Siis ütles üks naine kõigile, et jopid tuleb panna riidehoidu. Ütlesin, et viingi selle riidehoidu. Viisin ja tulin tagasi, sest vaheaeg sai läbi. Ürituse kuulajate hulgas märkasin mitut tuttavat. Nägin rohelise pluusi ja pikkade juustega tüdrukut, keda olin ülikooli ajal loengus näinud ja kes oli äratanud tähelepanu sellega, et oli teatud minu kursuse tüdrukuga välimuselt sarnane. Ma ei olnud saanud teada selle tüdruku nime ja imestasin, et ma ta veel ära tunnen. Siis nägin ka seda oma kursuse tüdrukut, aga kohe mul ununes, millisel toolil olin teda näinud. Tehti kohaloleku kontrolli. Need, kelle nime nimetati, tõstsid millegipärast käe, kuigi paberilt nimede lugeja ei pruukinud seda näha. Minu ees istuv Krister oma nime nimetamisel ei reageerinud kuidagi. Otsustasin, et oma nime nimetamisel käitun Kristeri eeskujul. Selja taga olin näinud Andrest, kes oli paljude aastate järel lõpuks välja ilmunud, aga kui uuesti sinna vaatasin, istus seal kaks üksteisest veidi erinevat Andrest, nii et ma ei teadnud, kumma poole pöörduda, ja ei pöördunud kummagi poole. Tahvlile sai sellel Mart Laari juhatatavl koosistumisel kirjutatud palju nimesid. Ürituse lõpul kutsuti Tristan tahvli ette ja nimed kirjutanud naine käskis tal ühendada joontega nende nimed, kes on omavahel sugulased. Üllataval kombel oskaski Tristan seda teha, kuigi minu jaoks olid isikud tundmatu taustaga Ameerika riigi algusaegade tegelased. Kuulajad kiljusid, et Tristan nii palju teab, aga see naine pidas endastmõistetavaks, et kõik peaksid teadma. Ainuke tuttavana tunduv nimi oli mereröövel Ligi.

Teatati minister Laari ja president Rüütli kohtumisest. Rüütel pidi jooksma jooksul, kus ülejäänud kahe osavõtja kohta öeldi, et üks kavatseb maa läbi joosta ja teine teisel päeval punetava näoga finišisse jõuda. Mõtlesin, et kas jooks korraldatakse sihilikult Rüütli halva tervise tõttu. Laar hakkas Rüütlile enda tehtud filmi näitama. Rüütel ei näinud ekraanil jooksvat teksti lugeda ja tegi avalduse, et eelmistel filmidel oli küll tekst loetav, kas sõnad ei jää enam filmilindile. Laar vastas, et tuleb pöörduda operaatorite poole. Seejärel pandigi kiri selgeks. Tuli jutuks, et algul oli Stalin Leninist tähtsam ja ise partei esimees, aga hiljem vahetati nende ametid lihtsalt ära. Seega ei olnud õigus nendel, kes ütlevad, et Stalini osa ajaloos on kunstlikult suurendatud.

Lõppes maleturniir. Üks mees hakkas kirjutama üles osavõtjate sünniaastaid, aga ei teadnud kõigi kohta, mis need on. Tuttavate mängijate kohta sain talle öelda. Ütlesin, et tulin turniiril ette ka ühest oma esimestest vastastest. Sellega mõtlesin Karbat, kes sai üllatuslikult seitsmest võimalikust ainult 3 punkti. Algul vaatasin, et tulin ette ka Kolgist, aga siis nägin, et tema sai tervelt 6 punkti. Olime oma asjad juba tubadest ära viinud. Läksin veel oma tuppa kontrollima, ega ma midagi sinna ei ole jätnud. Seal olid juba järgmised inimesed. Leidsingi, et olin sinna jätnud hambaharja, hambaharjatopsi ja kilekoti.

Viimases unenäos olin pannud oma pilte avalikku raamatukogus väljas olevasse pildialbumisse, kuhu kõik võisid panna. Mõtlesin, et kas ei peaks neid uuesti ära võtma, sest mõned pildid olid rohkest vaatamisest kuluma hakanud või kellegi võõra käega kokku murtud. Henn ajas mõned mu esemelised kompositsioonid segi. Kui neid korda panin, tuli Pille, kelle asju olin nende tegemisel kasutanud. Mõtlesin, et Pille ütleb nüüd, et nende kasutamiseks tuli tema luba küsida. Tahtsin vastata, et mul läks küsimine meelest. Aga Pille ütles hoopis, et ta ei saa aru, mis mõte sellisel kompositsioonil on. Avastasin albumi avalehelt, mille ma olin ära unustanud, et Klaus oli esimese inimesena otse albumisse joonistanud. Pildist oli näha, et see on vanem kui minu mujalt võetud ja vahele pistetud pildid. Klaus oli oma pildile kirjutanud oma mängufirma nime "Edron" ja oma nimetähed KRE.

Teisipäev, august 30, 2005

Erinevatest valdkondadest

Selleks kasvavad riidepuud,
et selga panna midagi muud.

*
Kui islamisusulise naise mehenaine on tema pereliige ja samasooliste abielude seadustamine peaks jõudma ka sinna ja nad peaks veel ka omavahel abielluma, kas nad saavad siis topelt pereliikmeteks?

*
Kui inimesed tegid komeedile täkke, kas selle eest ei võida kätemaksuks ka Maale täket teha?

*
Eile jäi mainimata, et viimase raamatuna sain läbi Mats Traadi sel kuul ilmunud luulekogu. Sellele eelnenud raamatud peaksid varasemates sissekannetes nimetatud olema. Traadi raamtu kohta ütleks, et see jäi kiirel lugemisel segaseks, aga varem "Loomingus " ilmunud luuletused tundsin ära.

Peks, raha

Unenäos olin Anne poes. Täna ei olnud keegi jahu ostnud, sest kardeti linnugrippi. Müüja helistas kuskile, et jahu hind alla lasta. Kuused ostsid jahu, sest nad teadsid, et see on valmistatud enne linnugripi kohalejõudmist. Neegrid, juudid ja araablased peksid üksteist. Kaks meest peksid üksteist nii metsikult, et ma ei julgenud poe välisukse tagausest ruumist välja tulla, muidu oleksin võinud oma osa saada. Nad hakkasid juba üksteist vastu seina taguma. Lõpuks siiski väljusin hoonest. Sellel maal peksid erinevat värvi riiete kandjad üksteist pidevalt. Ei pekstud ainult neid, kes olid üleni paljad. Kes tahtsid seda saavutada, pidid kogu aeg riideid uuesti seljast võtma, sest need tekkisid selga tagasi.

Teises unenäos pidin "Eesti ajaloo" lõppu lisamiseks kaks illustratsiooni juurde tegema. Algul joonistasin fantaasiapildi, siis leidsin, et ajalugu tegeleb reaalsusega ja tuleb midagi realistlikumat asemele teha. Ema või isa abiga valmis eespool olevatega sarnane pilt, kus puu koor oli jälle krobeline. Lugesin ajalehest, et enne seda, kui mark asendus krooniga, asenduse veel esialgne kroon margaga. Siis ei jagunenud Eesti raha veel mitte 100, vaid ainult 15 ühikuks. Mul tekkis küsimus, kas ei olnud võimalik esialgseid väiksema väärtusega kroone hilisemate suurema väärtusega kroonide pähe kasutada. Otsisin leksikonist veel nende rahade kohta andmeid juurde, et neist ka ise kirjutada. Algul kasutati rahatähtedena varblasi (kroonidena), seejärel tuvisid (markadena). Pajur ütles, et need on need kaks, kes kõhus kaklema lähevad. Nägin tõepoolest, kuidas üks tuvi ja üks varblane hakkasid üksteist nokkadega peksma. Läksin ühe putka luugi taha, kus keegi hakkas millegi eest maksma. Tema kotis algas äge liikumine. Hakkasin naerma, sest arvasin, et ka selles kotis kaklevad tuvid ja varblased. Selgus aga, et liiguvad hoopis pudelid. Tundus, et on juba 1930. aastate lõpp ja linnud enam rahana kasutusel ei olegi. Seisin prillipoe ukse taha (kulinaaria kohale). Tuli selle poe müüja, kelle näost oli kohe näha, et ta tegeleb sellise igava ja peene asjaga nagu prillide valmistamine. Seejärel tulid kolm pilukil silmadega ostjat. Mõtlesin, et siin saabki teha seda, mis oli raamatus soovitatud, et minge kuskile asutuse ukse taha ja vaadake, mis tüüpi nägudega inimesed selles asutuses käivad. Naisostja ütles meesostjale, et tema näost on kohe näha, et tal on prille vaja. Üks naine laenas minult ja veel kelleltki kummaltki pastakat. Kui ta oli need enda kätte saanud, pistis ta nendega jooksu. Jooksime talle järgi. Kui me ta kätte saime, olid pastakad kadunud. Ta hakkas tagasisuunas jooksma. Jooksin talle jälle järgi. Pidin ta kätte saama, sest jooksin diagonaalis. See psühhoanalüütikust naine jooksis teise psühhoanalüütiku Freudi juurde. Esmakordselt tundus Freud mulle inglina, sest erinevalt sellest naisest ta vähemalt ei varastanud. Kui ma nende juurde jõudsin, ütles Freud mulle, et ma ei tohi kõhust kõrgemale jäävaga üldse tegeleda, sest see on tema eriala.

Esmaspäev, august 29, 2005

Lugege lugege

Kes tuleb siia kunagi tagasi kiiremini kui uus sissekanne lisandub, see ei pea kohe lahkuma, vaid võib lugeda vanu sissekandeid. (Mis on varem lugemata jäänud või siis osaliselt ununenud.) Mina küll loen, vähemalt enda leheküljelt. Vahel ka mujalt.

*
Täna on siia tulnud natuke rohkem lugejaid, sest teatud leheküljel soovitati siia kirjutada midagi raamatutest. Eks seda olegi antud kohas tasapisi tehtud, aga soovitusele vastu tulles võib mainida, et täna ma veel raamatuid avada ei ole jõudnud, aga eile seoses puhkepäevaga lugesin rohkem nimetusi. Ühtegi raamatut läbi ei saanud, aga jõudsin lugeda raamatuid "Duce ja Hitleri vahel: füüreri Rumeenia õpilased" (vene keeles, viimane ostetud raamat), "Charles de Gaulle" (mille olen tegelikult juba varem läbi lugenud), "John F. Kennedy", "Kell kuus õhtul "Astorias"" (selle võtsin riiulist pimesi, seda sõna otseses mõttes) ja "Barankini fantaasiad" (lasteraamat, mis kingiti mulle kooli jõulupeol ja mille seoses tänavuse klassikokkutulekuga läbi lugeda otsustasin), lisaks veel maleajakirja "Informaator" ja üht-teist internetist.

Pikemalt ette valmistatud unenäod

Unenäos pidi toimuma kursuse kokkutulek. Üks, kes mulle ülikooliajal ei olnud meelde jäänud, kirjutas, nagu ta oleks nõus kohalesõiduks võtma kõiki peale minu auto peale. Ma ei saanud täpselt aru, kas ta mind peale võtma nõus ei ole või tahab ta öelda, et võib võtta peale ka kõiki teisi peale minu, kes kindlasti ise autot ei juhi. Igaks juhuks ma tema autosse trügima siiski ei hakanud. Ootasin järgmisi kirju pakkumistega, aga neid ei tulnudki. Ei jäänud muud üle, kui sõita sinna bussiga. Jõudis kätte järgmise päeva hommik, kui pidin sinna sõitma. Keegi mind ei äratanud ja muidu ei tahtnud uni üle minna. Lõpuks ütlesin Pillele, kes oli ka minuga ülikoolis koos õppinud, et hakkame minema. Pille vastas, et ta on juba kohal. Järelikult olin ma juba hiljaks jäänud. Püüdsin meelde tuletada, kus see klassikokkutulek toimub. Esimesena tuli mulle pähe Ruhnu. Siis hakkasin kahtlema, et kas see ei olnud mitte hoopis Kihnu, sest Ruhnul on ainult üks küla, aga oli öeldud, et üritus toimub Lõunakülas. Lõpuks tuli mulle meelde, et tegemist on hoopis Manilaiuga. Rääkisin, et minemata jäämine on mulle suur löök, sest olin kokkutulekut terve aasta oodanud. Tõusin hommikul üles. Tahtsin rääkida. Kavatsesin öelda, et see, kes mind auto peale võtma nõus ei olnud, teeb seda sellepärast, et ma pole talle kunagi tere öelnud, aga ma ei ole saanud öelda tere inimesele, kelle olemasolu mulle meelde ei ole jäänud. Suu avanes, aga sõnu moodustada ei saanud. Läksin pidžaama väel saali. Püüdsin endiselt asjatult midagi öelda. Nägin saalis tuttavaid nägusid. Selgus, et siin toimubki klassikokkutulek. Teised rääkisid mind nähes, et nad pidasid mind normaalsemaks.

Teises unenäos oli kokkutulek koolis. Läksime raadioruumi ukse juurde. Helen ja Krister läksid ruumis sisse. Uksele tuli õpetaja Mitt. Arvasin juba, et ta on koolist lõplikult lahkunud, aga nüüd selgus, et ta töötab veel kooliraadioga edasi ja võibolla ka raamatukogus. Mitt ütles, et tal on kästud raadio kolmandalt korruselt teisele kolida. Mitt seletas, et raadiosaateid teeb ta edasi, aga kõlistada tal enam ei lubata. Ütlesime, et see on arusaadav, sest kõik hääled, mis raadioruumis tehakse, kostavad klassidesse ära. Läksin ka raadioruumi sisse. Ronisin ettevaatlikult üle aparaatide. Istusin nukuvoodile ja ütlesin: "Loodetavasti ei lähe see katki." Üks laps ütles mulle: "Ära tee malekarule." - "Ei tee malekarule," vastasin. Laps seletas, et males on ruudud ja selle karu põll on ka ruuduline. Aga kuna malemängus kasutatakse teistsuguste nimedega nuppe, siis ütlesin: "Males ei ole karu." (Selle lause ütlesin sosinal ja võibolla juba ärkvel olles.)

Pühapäev, august 28, 2005

Arvutan ja imestan

Negatiivsete arvude trükkimisele kulub rohkem trükivärvi kui positiivsete arvude trükkimisele. Kulu saaks ühtlustada, kui teha positiivsed arvud väiksemad. Kui aga positiivsetele arvudele plussmärk ette trükkida, on kulu suurem kui miinusmärkide trükkimisel. Siis aitaks hädast välja pääseda, kui teha negatiivsete arvude numbrid väiksemalt.

*
Kunagi oli vist juttu küsimusest, et kas kõik arvud on murdudena väljendatavad, aga ma ei mäleta, mis oli vastus.

*
Millal sina mu juurde sured?
Kas tuhana või kirstus tuled?

Leinajal kasvavad pisarad suured,
siis kui tekitad tugevad tuuled.

*
Vaatasin nüüd leheküljelt chessbase.com seda varianti 1. b4 e5 2. g4, mida olin unenäos soovinud. Leidsin kaks algajate partiid. Tekib küsimus, kuidas need üldse arhiivi sattunud on, kui tehti selliseid käike.

Toodetud unenägu

Unenäos mängis turniiril malet Merjega. Mäng käis justkui pimesi, et oli raske näha, mis seis täpselt laual on. Vastane ütles enda käigu järel, millist varianti ma pean nüüd tingimata kasutama. Püüdsin aru saada, miks ma pean seda tegema. Kõrvalt öeldi aga, et ta püiab mulle puru silma ajada. Nüüd ütlesin ka ise, et selles seisus ma seda küll tegema ei pea. Turniiri viimases voorus Eesti meeskond ei osalenud, protestiks selle vastu, et Venemaa väed alustasid Kreekasse tungimist. Oli oht, et mittemängimise eest tungivad Vene väed järgmisena Eestisse. Mõtlesin, et tõenäoliselt avaldavad kreeklased ägedamat vastupanu kui tšetšeenid. Tekkis küsimus, kas Türgi ei kuuluta Venemaale Kreeka vallutamise eest sõda. Türgit pidasin siiski liiga väikseks. Edasi mõtlesin, et nüüd võiks hoopis Hiina Venemaale sõja kuulutada, teatades ühtlasi, et esimesena ta tuumarelva ei kasuta. Aga Venemaa oli Hiinast ka tugevam. Eesti meeskond oli asju ringtee keskele pannud. Vaatasin Tallinna kaardilt, et seal oli palju ringteid, nii et ei olnud selge, kus asub õige. Lõuna suunas läks kolm paralleelset tänavat - Tartu maantee, Tallinna maantee ja Viljandi maantee. Mõtlesin, et üks neist on eksitus, sest Tallinnas ei saa Tallinna maanteed olla. Otsisin raadiolt õiget jaama. Sahtlis oli mürgitops, millega üks mees oli aastate jooksul tapnud mitu inimest. Nüüd võttis ta ise mürki, et see otsa saaks ja seda ei sööks keegi vale inimene. Kui ta oli mürgi sisse võtnud, pakkus ta seda ka ülejäänud seltskonna liikmetele. Teised mürgitasid ennast ka ära. Mina tahtsin elada, et midagi korda saata.

Laupäev, august 27, 2005

Nõiad ründasid silmi

Istusin üksi ruumis ja vaatasin vanade ajalehtede aastakäike läbi. Ühel hetkel tundus ruum liiga pimedaks läinud olevat. Tahtsin süüdata lampi, aga ei olnud elektrit. Otsustasin, et vaatan veel mõned leheküljed edasi ja siis lahkun. Lahkumise ajaks oli silmade eest valgeks läinud. Ka koju jõudes oli veel silmade eest valge. Nägemine tuli tagasi lõunasöögi ajal. Nähtavasti olid toidule loetud peale sõnad, millele need nõiad pole veel vastumürki leidnud.

Tšuktši poolsaar

Unenäos oli Venemaal asustus ainult Euroopa osas. Uuralite taga olid ainult tööstusettevõtted, mis olid kaardil näidatud. Asusime teele. Teel oli palju rästikuid, kellest mõnda nägime. Jõudsime Tšuktši poolsaarele. Seal sõid põdrad sammalt ja inimesed põtru. Muud süia ei olnud. Algul tundus meile, et inimesed elavad seal lageda taeva all, aga siis nägime hästi siledate lumest seinte ja jääst akendega maju.

Reede, august 26, 2005

Pomisen palveid siin pilvede all

Kõndisin tänaval, peas oli luul,
saatjaks mul puudes kohisev tuul.
Elu sai elada sellelgi kuul,
nii püsis endiselt irvitus suul.

Keres, putukad

Unenäos lugesin Paul Kerese meenutust, et ta tahtis aastal 1967 karjääri lõpetada, aga õnneks läks veel kord mängima ja selgus, et ta on endiselt tugev.

Teises unenäos pidi vana lepatriinu magama jääma. Talt olid täpid selja pealt maha kulunud. Öeldi, et kuidas sa ikka ühe täpiga elad. Ühel lepatriinul oli seljale jäänud üks must ja üks valge täpp. Üks poiss hakkas lepatriinule vett peale valama. Hakkasin karjuma. Siis selgus, et ta valas hoopis punase sõstra marjale. Punaseid sõstraid peeti halbadeks, lepatriinusid headeks. Ta oli valanud hoopis sipelgale. Lugu oli välja mõeldud nii, et poisid olid putukate vastu kurjemad ja tüdrukud sõbralikumad. See toimus Meelva köögis. Väljas puhus tuul. Köögi põrandasse oli kunagi pandud väikestest kividest tuulemuster, mis pidi näitama, kui hea asi tuul on. Hakkasin köögist tuppa minema, aga pöörasin ringi, sest toas ajas ahi suitsu sisse. Küsisin Hennult, mis kell me ära sõidame. Henn vastas, et paari tunni pärast. Ütlesin, et võin siis nõusid pesta, sest ma ei ole süia teinud. Nõusid olin ma juba ühe korra pesnud.

Neljapäev, august 25, 2005

Laula ja hõiska, kui hing läheb seest!

Sa, rebane, oled kaval loom,
kavaluse eest sulle kana toon.

Sa, rebane, oled naljamees -
teed nalja, kui sul kana ees.

Ka mul on tuntud naljasoon -
ei kana söö, vaid verd tal joon.

*
Täna märki laseme.
Saavutame taseme.
Kuigi märki tabame,
riigid veel ei vabane.

Kübemed ja plönnid

Õhtul toodi und kübemete kaupa. Jäin väga palju kordi magama, aga iga kord ainult sekundiks. Asi muutus peale seda, kui kõrvaltoas televiisor kinni pandi. Hommikul tabas mind uus ärkamiste ja uinumiste laine.

Unes nägin, kuidas Krister oli koolis teinud valmis mingi seadme ja esitanud selle hindamiseks. Kuigi kõik tundus korralik olevat, ütles Vene, et võibolla see ikka ei lähe tööle, mistõttu selle eest tuleb kaks panna. Krister võitles aga välja kõrgema hinde, vist minu nõuandeid kasutades. Hindajate mõjutamiseks kasutas ta muu hulgas naeratuse emotikoni.

Teises unenäos kuulsin Stalinit kiitvat teksti. Stalin oli alustanud suurte puhastustega, sealhulgas juutide tapmisega. Öeldi, et Stalin on ainuke tõeline marssal Potjomkin. Mulle tundus, et sellega mõeldakse, et on imestamisväärne, kuidas Stalinil õnnestub palju tappa, nii et teda ei kukutata.

Unenäos oleks võinud selguda, et lõpuks sai Stalin teada, et ta on ka ise juut, mille peale ta tellis ka enda mõrva.

Kolmapäev, august 24, 2005

Täienduseks eilsele

Kui kaks asulat tunduvad veel liiga sarnased võrdlemiseks, võib võrrelda suurlinna millegi veelgi looduslikumaga. Ülikoolis mul kaks ja mõnel kolm korda läbi lugeda kästud M. Blochi "Ajaloo apoloogia" väidab küll, et ajaloolane tegeleb ainult inimestega, aga evolutsiooniteooria kehtimise korral on ka taimedel ja loomadel tegelikult ajalugu olemas. Võrdleva ajalooraamatu pealkiri võiks olla "Dzhungel ja kividzhungel".

Mälestused ülikoolist

Unenäos ütles Pille, et ta tahab minu ülikooli konspekte Juhan Kreemi konspektidega võrrelda. Küsisin, et kas ma käisin siis temaga ühel kursusel. Siis meenus mulle, et J. Kreem oli ikka vanemal kursusel. Pille küsis, ega ei saa anda ülikooli kohta mingeid päevikuid lugeda, teda huvitab see ajajärk. Mul ülikooli aja kohta ei olnudki päevikuid. Hakkasin ülikooli konspektidesse täiendusi kirjutama, nii et sinna said asjad topelt kirja. Tahtsin Pillele soovitada lugeda Lauri Vahtre raamatut, sest seal on palju ajaloo osakonnas õppimisest.

Teises unenäos sain teada, et ahven ja tursk on üks ja see sama kala. Tahtsin kirjutada uurimistööd selle kohta, kumba sõna rohkem kasutatakse.

Kolmandas unenäos tahtsin otsida internetist malepartiisid avakäikudega 1. b4 e5 2. g4.

Teisipäev, august 23, 2005

Asulate ajalugu

Ühes ajalooraamatus võrreldakse kolme Briti impeeriumi linna, vist Inglismaalt, Austraaliast ja Indiast. Kas neil kohtadel ei ole liiga palju ühist? Võiks võrrelda midagi erinevamat, näiteks New Yorki ja Eesti kõige väiksemat küla, mida küll ka ühendab see, et mõlemad on asulad.

Uks

Nägin unes, et Oudekki ukseks oli trepikoja elektrikapi uks. Vahel tuli ta sealt välja ja kutsus mind sisse. Võis imestada, et kuhu tema korter veel mahub, kui seina taga on meie oma, aga Oudekki korter asus keldris ja sinna viis elektrikapi tagant trepp. Võis küll ka imestada, et kuidas sinna trepp mahub.

Esmaspäev, august 22, 2005

Mati Unt

Kirjutasin juba tema mõtteloo raamatu kohta arvustuse. Minu isa ütles selle kohta, et see on minu kõige parem proosatekst. Seejuures on ta ka arvanud, et minu proosatekstid on minu luuletustest paremad. Saatsin arvustuse "Loomingule", kust teatati paar päeva hiljem, et seda ei saa avaldada, sest selle raamatu arvustamiseks on juba teise autoriga kokkulepe olemas. Edasi saatsin "Keelele ja Kirjandusele", mis hoidis teksti kuude kaupa kinni, aga lõpuks teatas, et see oli küll ilmumisjärjekorras, aga ei ilmu, sest on ebamäärane ja refereerib liiga palju raamatut ennast. Kolmandasse kohta pakkuma minna oli juba hilja, kuigi sain arvustuse valmis arvatavasti kõigist varem, sest hakkasin kirjutama kohe ilmumishetkest. Oli veel mõte saata fail raamatu autorile endale, millest ma lõplikult ei loobunud, aga nüüd ei saa seda enam teha.

Prantsuse revolutsioon

Nägin unes, kuidas avasin oma joonistusplokki. Isa ohkas. Selle peale ütlesin: "Jälle ta avab oma koledate pildidega ploki. Enda pildid pole üldse nii ilusad. Ühegi teise maailma inimese pildid ei ole nii ilusad." Mõtlesin, et joonistan kõigist ilusamaid pilte, sest joonistan seda, mis mulle kõige rohkem meeldib, kuigi erinevalt teistest ma kõike joonistada ei oska. Lugesin Prantsuse revolutsiooni kohta. Juttu oli tolleaegsetest rohketest kohtuprotsessidest, kuid oli öeldud, et väidetav nõidade vastane protsess on ainult anekdoot. Tekstidega olid kaasas läbipaistvates plastiktopsides katku, süüfilise, aidsi ja siberi katku viiruste näidised. Kui ma poleks tekste lugema hakanud, poleks ma üldse teada saanud, milline oht selles komplektis peitub. Materjalid olid meile saadetud postiga. Kui kuritegelikul moel siberi katku kirjade levitamise vastu võitlema hakati, siis nüüd oli keegi järelikult leiutanud selle seaduslikult saatmise mooduse, nii et saaja ise veel maksab. Või olid topsides viiruse asemel Prantsuse revolutsiooni aegsete haigete koeproovid, aga need võisid ka nakkusohtlikud olla. Hakkasin nakkusohu eest joostes põgenema. Jooksin Kreutzwaldi tänaval bussile, et sõita sellega raudteejaama ja igaveseks lahkuda. Raudteejaamas jooksin rongile jõudmiseks üle raudtee, otse läheneva rongi nina eest läbi. Mulle näidati videot, mis oli tehtud siis, kui me klassis 308 grupikirjandeid kirjutasime. Kui välklamp sähvatas, pöördusid minu silmad paremale aknapoolse rea suunas. (Istusin näoga tagumise pingi poole, et saaks koos kirjutada.) Ütlesin vaadates, et siis pildistati sealt reast. Aga pildistamise ajal ma ei teadnud, et filmimine jätkub. Tegin silmadega ringi ja minu näoilme muutus. Too kord olin arvanud, et pildistada võisid viimasest pingist Merko ja Andres. Nüüd arvasin, et seda võis teha eelviimasest pingist Kati S.

Pühapäev, august 21, 2005

Põlva maleturniir

Käisingi üle pika aja väljaspool Tartut võistlemas. Kogusin 4,5 punkti 7 võimalikust, millega tulin 46 osavõtja hulgas 13. kohale ja jäin võitjast maha ühe punktiga. Mängutase on aastatega aegamööda tõusnud, sest eelmisel korral Põlvas võistlemas käies, mis juhtus 11 aastat tagasi, sain vaid 1,5 punkti 5 võimalikust.

Põlvasse jõudes tuli halva üllatusena, et mõtlemisaega oli väljakuulutatuga võrreldes vähendatud - mõtlemisaeg oli 1 tund kummalegi pluss 20 sekundit iga tehtud käigu eest. (Sain esimest korda mängida Fischeri soovitusel kasutusele võetud elektrooniliste kelladega turniiril, mis mõtlemisaega vastavalt partii pikkusele lisavad.) Ajapuudusesse ma siiski ei jäänud ja mängisin isegi vastastest kiiremini.

Teine ebameeldivus oli turniirilkäigu suur maksumus. Oli välja kuulutatud, et ööbimine maksab 80 krooni, aga kohal selgus, et mõeldud oli 80 krooni iga öö eest. (Öid oli mul kaks, sest neljandaks päevaks kiirturniirile ma ei jäänud.) Lisaks bussipiletite ja toidu ostmine ning osavõtumaksu maksmine.

Suurim skandaal oli sellega, et minu partiis turniiri korraldaja Viktor Kass tegi kaotava käigu, vajutas juba ka kella, aga siis võttis käigu tagasi. Nõudsin esialgset käiku, aga ta keeldus seda tegemast. Tõstsin ise ta nupu esialgsele väljale, mille peale tõstis ta selle teist korda kõrvalväljale. Tahtsin kutsuda kohtunikku, aga ei näinud teda. Hetkeks vaatasin, et vankri löömise korral ma ei võidakski, sest vastane teeks igavese tulega viigi, nii loobusin edasisest protesteerimisest. Varsti märkasin aga, et ees olnud vankri löömise korral oleksin ühtlasi võtnud vastase lipult tulevälja. Mäng lõppes viigiga. Oleks võinud minna ka halvemini, sest ühe käigu ajal andsin vastasele võimaluse lippu minna, mida ta küll ei kasutanud.

Põlvas nägin unes, kuidas siia leheküljele oli saanud panna kommentaare. Olin kirjutanud, et nägin unes, kuidas meenutasin, et kooliajal tahtis üks klassiõde mind minu kohalt klassis ära ajada, millele ma olin vastu hakamnud. Sellele oli kirjutatud kommentaar, et järelikult algas Venemaal laiutamine (sellega mõeldi Tartu rahu piiride nõudmist) juba siis. Vastasin, et see ei ole nii, sest hoopis Venemaa võttis Eestilt maad ära ja klassiõde tahtis mind ära ajada minu enda kohalt.

Neljapäev, august 18, 2005

Piiksuja

Ma pean nüüd välja mõtlema mingi meetodi, kuidas ennast uue fonolukuga leppima panna. Võin ju mõelda, et selle avamisega kaasnev piiksumine on esimene samm arvutisse ja internetti sisenemiseks. Aga uks on puust. Puu on püha asi, mille sees elavad vaimud ja sellele elektrooniliste vidinate külgepookimine tundub vähemalt esialgu pühaduseteotusena. Lisaks panid vene mehed luku üles ainult venekeelse õpetusega, mis tuletab meelde keeleseadust. Olen kõigile andnud ühe korteri numbri, aga ukse avamist sooviv külaline peab valima teise.

Novell, orjad, teater

Unenäos esitasin ühele inimesele e-maili teel küsimuse, et mind huvitab, kas ta on elus või surnud. Peale selle teele saatmist hakkasin mõtlema, et ma ju alles hiljuti nägin teda. Ta vastas suuliselt ja hoopis teisele asjale kui olin küsinud. Tuletasin talle meelde, mis oli minu tegelik küsimus. Ta vastas, et mul on viimasel ajal mälu halvaks jäänud, et see küsimus oli olnud esimene küsimus, mis ma talle kunagi esitasin. Selgus, et peale seda olime kogu elu koos elanud. Enne ärkamist leidsin, et olen unenäos pika ja hea novelli välja mõelnud.

Vaatasin oma ülikooli ajaloo konspekte (järgmises unenäos). Olin uhke keerulise käekirja üle ja tahtsin seda ka teistele näidata. Käekirjast oli moodustatud pilte, kust tähti enam ei eristanudki. Siiski olid pildi sees nähtavad ka lühendite tähed. Kuigi konspekt oli ammu kirjutatud, teadsin kohe, milliste venekeelsete sõnade lühenditega on tegemist, sest sellised asjad olin kõik eksamiteks pähe õppinud.

Ühes unenäos olime põgenevad orjad ja põgeneda aitajad. Põgenesime mööda ühte kallast paadini, sealt sõitsime mööda jõge majani teekonna lähtekoha vastaskaldal. Jälitajad tulid jälituskoerte abil järgi. Nendega võitlemiseks olid meil paar tulirelva paari kuuliga.

Üks unenägu oli veel selline, kus istusime teatris. Laval teadustasid vaheldumisi Klaus ja üks tüdruk. Publik hindas Klausi teadustamist väga kõrgelt. Räägiti, et too kord, kui mina teadustasin, oli mind veel kõrgemalt hinnatud, sest mina olen imelikum. Ühele kaukaasia poisile, kes oli Vene televisioonis diktorina töötanud ja muud sellist teinud, andsid venelased auhinna, millel olid sõnad: "Hoolimata kõigest /sellega mõeldi Kaukaasia päritolu/ me peame sust lugu." Toolide alla jooksid kaks koera. Mõtlesin, et need on head koerad, aga kui kogemata mõelda, et nad on kurjad, siis nad võivad ka kurjaks muutuda.

Kolmapäev, august 17, 2005

Kas näeme, mil läeme?

Linnutee peal parves ma lennata ei saa -
nii raskelt ripub kaelas mul emakene Maa.
Kosmonaudiks õppinud olen mina ka,
kuid tööd saan teha ainult siis, kui lahti laseb ta.

Taevalaotus viljadeks jaotus

Haudusid mune kastanipuud.
Tibud koorusid, avasid suud.
Nüüd pole järel enam neist muud
kui ainult okkad ja näritud luud.

Koer, arstid, lasteraamat, tund

Unenäos ässitas üks poiss meie maja ühe otsa juures teise otsa juures olevale inimesele oma suurt koera kallale. Koer ei saanud pika vahemaa pealt aru, keda talle näidatakse, ja ründas vale inimest. Tõnu andis koerale ründamise eest peksa. Koer põgenes ja läks koos omanikuga Uut tänavat mööda linna suunas. Tõnu ja Klaus hiilisid teisel pool aeda koerale järele. Mina läksin otse mööda teed ja peksin ka koera. Koer tundus mind hammustavat, millest järeldasin, et ta võib olla marutõbine. Läksin ühe arsti vastuvõtule, et ta mind marutõve vastu vaktsineeriks. Näitasin talle, et koer hammustas mind kõrvast. Arst vaatas järgi, et ma eksin, sest seal koera hambajälgi ei ole. Ütlesin, et siis valutab seal võibolla vistrik. Arst läks ja ütles ukse taga ootajatele vene keeles, et ma tulin koera hammustuse pärast vaktsineerima, aga mind ei olegi koer hammustanud. Kui ta kabinetti tagasi tuli, siis lükkasin teda, nii nagu tema mind oli lükanud. Mulle tundus tegu endale imelik, seepärast hakkasin vabanduseks ütlema, et tegin seda sellepärast, et mulle ei meeldinud, et ta minu kohta informatsiooni välja rääkis, aga jätsin vabandamise pooleli. Koridoris nägin, kuidas teine arst, kes oli jaapanlane, tuli oma kabinetist välja ja ütles kellelegi: "Koloniseerimise lõpetamine oleks viga." Minus kui mittejaapanlases tekitas see hirmu. Seetõttu muutusin selles punktis olematuks ja tekkisin ühte kaugesse tuppa. Varsti tekkisin aga selle jaapani arsti kabinetti, nii et ta ei saanud aru, kust ma äkki sinna sain. Võtsin kõik riided seljast ära ja palusin tal uurida, ega mul kuskil siiski koera hambajälgi ei ole. Ta ütles, et on küll. Järeldasin, et ta valetab, et minu peal mingeid kohutavaid katseid tegema hakata, seetõttu hajusin uuesti, et tekkida järgmisse kohta.

Teises unenäos ilmus isal ootamatult uus lasteluulekogu, mille kaanel oli ilus läikiv värviline pilt. Raamat oli väga suure formaadiga ja paks. Avasin selle keskelt ja lugesin luuletust, mille esimese reana oli kasutatud ühte kuulsat vana lasteluuletuse rida. Mõtlesin, et nüüd hakkavadki lapsed seda rida isa reana tundma. Tahtsin rääkida, et see, et isa avaldab raamatuid järjest sagedamini, tuleb sellest, et ta pea hakkab järjest paremini tööle. Talle jäävad asjad aeglaselt meelde, aga meelde jäänud asjad enam meelest ära ei lähegi.

Kolmandas jäin Kristeri ja veel kellegagi kooli hiljaks. Meil oli ka matemaatika, mis oli esimene tund, kodune töö tegemata. Oleksime võinud selle riidehoius ära teha, aga läksime siiski klassi tegema. Seal selgus, et kodus olid selle ära teinud ainult üksikud. Peaegu kõik lahendasid ülesannet praegu. Õpetaja Holts tuli ja vaatas, kuidas ma õpikut lehitsesin. Õpiku vahelt ilmusid nähtavale minu pastakajoonistused. Ütlesin, et need on lahtisel valgel lehel. Holts keeras õpiku lehti tagasi ja tõestas sellega, et olin joonistanud ka koolile kuuluvasse õpikusse. Ütlesin, et osa pilte järelikult sattus kogemata sinna. Tunni lõpus jagas Holts laiali paberid, kuhu tuli kirjutada veerandi käitumise ja hoolsuse hinded. Algul ma ei saanud aru, miks ei ole paberit nimega Simo Runnel. Oli hoopis üks, kuhu oli kirjutatud Simovaalad (kokku). Tegin sõnast "vaalad" tähti üle joonistades väga sakiliste tähtedega nime Runnel, nii et kaks viimast tähte jäid üle. Siis sain aru, et Holts vihjab vaalasarnastele joonistustele, mille olin õpikusse teinud, et nende eest võtab ta mu käitumishinde alla.

Teisipäev, august 16, 2005

Pöördumisviis

Tekstides inimesed sinatavad Jumalat. Kumb on viisakam, kas sinatamine või teietamine? Kas inimene on Jumalaga nii lähedane tuttav, et sellepärast sinatab? Aga kui Jumal ennast talle ei näita ega talle ei vasta? Pealegi on ta palju vanem. Ja ristiusus on ta justkui kolm isikut. Inglastel on jälle lihtsam.

Karmid mängud

Esimeses unenäos tuli peita klassiruumisarnase koha ja Meelva õue vahepealses kohas. Otsija pidi tulema midagi halba tegema. Et üles ei leitaks, oli targem peita kaugemale. Peitjaid oli palju. Varem oli olnud selline kord, et kui kohe ei leita, siis enam midagi halba ei tehta. Aga kuna kõik sõltus minust, siis tuli nüüd sisse muutus, et jälitamine võib kesta ükskõik kui kaua. Läksime üle Toomemäe, kus oli palju rahvast.

Teises unenäos olin kirjutanud neljarealise luuletuse. Elaan hakkas mind süüdistama varastamises - minu luuletuse esimeses reas olevat kasutatud samasugust väljendit nagu ühes kuulsas prantsuskeelses luuletuses. Vaidlesin vastu, et prantsuse keeles võib selle sarnaseid väljendndeid palju olla. Oleksin võinud lisada, et ma pealegi ei oska prantsuse keelt, et sealt midagi maha kirjutada. Näitasin oma luuletust noorele meesluuletajale, kelle luulekogu tiitellehe pöördele ma selle kirjutanud olin. Ütlesin, et see on ainult 25 protsenti prantsuskeelse luuletusega sarnane. Ma ei hakanud ütlema, et kolmas sarnane luuletus on tema enda oma, mis oli trükitud samale leheküljele, kuhu mina pastakaga enda oma kirjutasin. Ta küsis, ega originaali mõnes filmis kasutatud ei ole. Selle peale tuli emal midagi meelde. Ta seletas, et filmis kasutatud ja viisistatud luuletused muutuvad range autorikaitse objektideks ja nende sõnu ei tohi enam ilma raha maksmata kasutada. Ütlesin emale, et ta võiks Elaani advokaadiks hakata. Elaan süüdistas mind, et soovin tema surma. Vastasin talle, et ma ei soovi tema surma, sest ta teeb elu naljakamaks. Minu liivakasti ehitatud lossi olid teised ümber ehitanud. Meie kooli direktor Vene õigustas ka seda ümberehitamist. Ütlesin, et õnneks on liivast näod veel nähtavad. Sain aga aru, et liivakast on avalik koht, millele mul ei ole omandiõigust, sellepärast läksin teise liivakasti ja hakkasin sinna endale uut lossi ehitama. Patsutasin koheva liiva siledaks. Hakkasin mööda tuba kepiga hüppama, nii et ainult kepiots puudutas maad, aga jalad mitte. Natuke aega sain varsti ka üleni õhus rippuda. Mõtlesin, et see on siis väljaspool unenägu ka võimalik.

Esmaspäev, august 15, 2005

Tulevane raamat, juhitud unenägu

Sain ülesande võõrastest tekstidest raamat koostada. Kui läksin esimest korda selle jaoks materjali otsima, tuli tänaval muidugi vastu inimene, kellelt pidin tingimata nõu küsima. Esimene päev vähemalt tundub asi huvitav, kuigi praeguseks on tekkinud peavalu.

Hommikul oli väga väärtuslik unenägu, oleks võinud jällegi hommikul üles kirjutada. Vennaga oli just juttu juhitavatest unenägudest, ja seda unenägu ma juhtisingi, seejuures meeldivalt. Kui ikka juhtimise all seda mõeldi, ei ole veel teooriat lugenud. See kestis piisavalt kaua, aga ärgates oli kahju, et kohe järgmist ei tule.

Unenäost on meeles, et vaatasin seal televiisorist Jaapani filmi. Kõige rohkem huvitasid mind selles naisnäitlejad. Pilt kippus muudkui teistele kanalitele minema ja raske oli seda tagasi panna. Jaapanis elas väga palju inimesi, seetõttu oli saanud teha lõputu filmi. Edasi hakkasin lugema värsket "Postimeest". Seal oli Mürakarude koomiksi asemel tehtud ühepildiline karikatuur rohke tekstiga, mis oli paigutatud arvamusküljele. Selle sisu oli ropuvõitu. Algul tundus, et selle idee on saadud sellest, kuidas ma eelmisel päeval seda filmi vaatasin, edasi tundus, et joonistatud ja kirjutatud on Kristeri viimase artikli põhjal. Krister oli selle eest saanud palju vihaseid võrgukommentaare. Põhjuseks pidasin seda, et olin teda ühe terava artikli eest kiitnud ja nüüd oli ta kiituse tõttu liiale läinud. Artikli teravus näitas siiski, et Krister on hea ajakirjanik. Kahtlesin siiski, kas teised inimesed sellest aru saavad, kui nad teda sõimavad. Hakkasin kõndima praeguse kodu kandist Kaunase puiestee suunas, nüüd juba teades, et näen und. Ema ütles, et Sõpruse sild murdus ära. Selle eest oli juba varem hoiatatud, et varsti ta murdub. Ta murdus siiski sellepärast, et ta murti. Läksin mõned sammud tagasi ja keerasin sisse Kaunase puiestee hoovi, meie ja Anne maja nurgalt. Kõndisin läbi hoovi Anne maja eest. Vaatasin üles Pireti ja Kerstini maja kohale ja nägin seal üle hoovi sirutuvat Sõpruse silda. Meenus, et päriselt seda seal ei ole. Väljusin hoovist Sõpruse puiestee ja Kalda tee nurgal ja kõndisin Kaunase puiestee suunas edasi. Kalda tee majade ees kõndisin mööda kõnniteega Sõpruse silda. Mõtlesin juba, milliste sõnadega seda hiljem unenägu üles kirjutades kirjeldada. Kaunase puiestee ja Kalda tee nurgal oli üks väga põnev hoovinurk, kus pidi olema meie vana maja, kuigi teistsugune kui päriselt. Läksin selle ees istuvate poiste vahelt trepikotta ja trepist üles. Sisenesin uksest, mis pidi olema meie uks. Ka seest oli korter tundmatu arhitektuuriga. Helises lauatelefon. Võtsin selle vastu. Helistas isa. Ta ütles, et Pille läks Sõpruse silla kanti. Küsisin, kas ta tunneb Pille pärast muret. Isa vastas, et ei tunne, Pille läks aastaks Jaapanisse. Lõpetasime kõne, sest üks toas olevatest poistest tundus ise helistada tahtvat. Koolilaua taga seina ääres istus paksu valge patsiga tüdruk. Võtsin ta patsist kinni ja avasin tema ees oleva talle kuuluva vihiku. Hakkasin sinna sulepeaga kirjutama. Kui ta mind takistas, ütlesin talle, et tahan kirjutada "Mina olen Pushkin" (vene keeles). Ta kirjutas selle ise minu eest, aga sh asemel kirjutas z.

Oli ikkagi meeles. Pilte ma enam selgelt ei näe, aga pildid selle unenäo ajal olid igatahes väga selged, samuti helid.

Pühapäev, august 14, 2005

Järvamaa

Järvamaal peaks nime järgi olema järvesid, aga neid ei olnud näha. Nägime mitut sugulast ja mitme sugulase hauda. Hauakividel ja maanteesiltidel olevat informatsiooni meelde jätta püüdes läks kaks unenägu meelest ära. Meelde jäi üks unenägu, kus teadsin, et magan ja pidasin ennast teistest inimestest julgemaks, lisaks unenägu kus istusin endise puusilla otsa juures laua taga. Sinna tuli istuma juhuslikult ka Piret, kes ei olnud veel Eestist ära lennanud. Ma ei öelnud talle sõnagi ja jõin teed. Tavaliselt ei pane ma tee sisse suhkrut, aga nüüd panin kogemata mitu lusikatäit.

Ärkvel olles Järvamaa suunas sõites oli ilus vaadata, kuidas vihma sadama hakkas. Teised ütlesid jälle, et enne seda oli ilm ilus. Edasi sõites mõtlesin, et võibolla kõik teeääres olevad puud teavad minust midagi, mida ma ise ei tea. Muinasjuttudes on linnud väga targad, aga näo järgi tundusid puud veel targemad olevat. Pimedas ja udus tagasi sõites oli põnev, et iga hetk tundus, et võib avarii tulla, aga kuna roolis ei olnud mina, oli lootust ka ellu jääda. Olukord meenutas ajalooraamatutest loetud lahingukirjeldusi.

Laupäev, august 13, 2005

Kujundus

Iga arvuti ja iga brauser näitab seda lehekülge erinevalt. Kui ei näe hea välja, siis võib proovida vaadata teisiti. Nad on kõvasti vaeva näinud, et igaühele erinev kujundus teha.

Probleemid teooriaga

Eilse kohta ma teadsin, et tuleb unenägusid, sest üleeile sai eelnevatest päevadest rohkem mõelda. Eile jätkasin sama tüüpi mõtlemisega, aga tulemust on vähem. Kas põhjus on selles, et tegin seda vähem tunde või hoopis selles, et osa päevast läks ka suulisele rääkimisele, mille tegemise järel on vähemalt viimasel ajal alati vähem unenägusid olnud?

Ühes unenäos tõstis Ansipi valitsus järsult tulumaksu, et katta antud rahalisi lubadusi. Teises unenäos lugesin raamatut, kus olid koos kriminull ja luulekogu. Tegin tähelepaneku, et kriminullides toimuvad mõrvad tavaliiselt hotellides. Mõtlesin, et varem ma peale magama minekut ärkasin karjudes, sest mulle tundus, et mind tullakse tapma, aga nüüd ma enam karjuma ei hakka, sest miski ei tundu enam õudne. Kolmandas unenäos tõi "Postimees" ära võrguhääletustel osalejate nimesid. Olin ühe korra hääletanud ja peale seda oli keegi teine kolm korda minu nime kasutanud (Simo või Runnelsimo), näidates mind muuhulgas naistepäeva tähistamise pooldajana. Ühe korra oli keegi võõras kasutanud ka Klausi nime. Tahtsin saata "Postimehele" avaldamiseks kirja, et nad sellise nimede avaldamise ära lõpetaksid.

Reede, august 12, 2005

Kliima ja riided

Tänases lehes pean kõige olulisemaks uudist Siberi igikeltsa alanud sulamise kohta. Aga ma ei suuda sellele adekvaatselt reageerida. Justkui tahaks natuke nähagi, et katastroof kiiremini kätte jõuaks. Suuremat kurbust on tekitanud, et eile kadus kuskile pisike mõnekümnekroonine prillilapp ära ja ei leia seda üles. Esemed on ikkagi vähga tähtsad. Kliimamuutuste tõttu võib muidugi esemeid suuremates kogustes kaduma minema hakata. Arutlesin siin, kuivõrd tähtsad on inimesele uhked riided ja kui palju need võivad tema elu põnevamaks muuta. Peale sel teemal lugemist ja kirjutamist on riided mulle varasemast tähtsamad tunduma hakanud, nii et reklaam mõjub. Riideid ei pea siiski palju valida olema ja need ei pea olema kullaga tikitud, vaid võivad ka narmendada. Aga üks kliima soenemise negatiivne tagajärg oleks, et siis oleks veel rohkem näha poolpaljaid inimesi ja ei saaks nii palju enda riideid kanda.

Venemaa, Ameerika

Unenäos tuli uudis, et Venemaa ja Soome on kokku leppinud, et Soome saab Karjala tagasi, nii et tema valdused ulatuvad Valge mereni. Mõtlesin, et otse enne seda andis Eesti lubaduse, et ta maid tagasi ei küsi ja nüüd ei tea, kas Eesti hakkab neid Soome eeskujul tagasi nõudma või jääb üksi maadest ilma. Ütlesin, et võibolla lubas Soome vastutasuks Venemaal Eesti vallutada. Seisin Eesti-Vene piiri kõrval. Teiselt poolt piiri hakkas Venemaa president mind vene keeles süüdistama, et panin Venemaale pommi. Vastasin, et leidsin selle piirilt ja kuna ei saanud aru, mis asi see on, siis arvasin, et see on Venemaa oma. Venemaal hakkasid pommid plahvatama. Sel ettekäändel tahtsid venelased mind kinni võtta. Hakkasin otsima peidukohta, rääkides teistele eestlastele, et neid pomme töötasid Venemaa teadlased välja mitu aastat ja mina ei oska neid üldse teha. Peitsin ennast voodi alla. Ma ei saanud hingata nii, et seda kuulda ei oleks, aga otsija siiski millegipärast voodi alla ei vaadanud. Sander lõikas minu Venemaale pandud eseme noaga pooleks. Kuna see ei plahvatanud, õnnestus tal sellega tõestada, et see ei ole pomm ja on järelikult venelaste enda provokatsioon. Kui see oleks siiski pomm olnud, oleks plahvatusele ette jäänud ka Eesti president Krister. Eesti vallutati, aga sõjategevus jätkus Eesti pinnal ka peale vallutamist. Inimesed elasid nüüd tänaval. Üks tänaval elajatest ostis enda väiksele lapsele Sõpruse-Anne nurga kivist varjualuse all väikse koera. Mõtlesin, et sõda võiks ju lõppeda eestlaste jaoks katastroofilise puuduse ja näljaga, aga seda ei juhtu, sest Soome maismaapiir pikenes ja üle selle tuuakse Eestisse kaupu, samuti on kogu maailm huvitatud eestlastelt maavarade ostmisest, sest maailmas hakkavad need lõppema. Moskvas olid puhkenud sõjategevuse vastased meeleavaldused. Venemaa president oli läinud meeleavaldajaid laiali ajama ja need olid ta maha lasknud. Võimule oli tulnud uus president, kes viis Venemaa pealinna Vladivostokki ja väed Moskvast välja.

Teises unenäos vaatasin Ameerika demokraatliku partei kodulehekülge. Ameerikas olid tulemas valimised. Räägiti, et demokraadid panevad leheküljele salastatud koodiga lisaprogrammi, mis teeb kindlaks, mis kell keegi kontorisse tuleb ja sealt lahkub. Mõtlesin, et kas see on siis selline nagu filmides, kus televiisorist tuleb käsi välja. Räägiti, et selle programmiga võitlemiseks soovitatakse töötajatel oma liikumisajad ise paberile üles kirjutada, et kui demokraadid tulevad välja informatsiooniga, et keegi on vähe tööd teinud, saaks süüdistatav paberilt näidata, kuidas asjad tegelikult on.

Neljapäev, august 11, 2005

Appi, liuväli

Ka augustis on kõnniteel liiva, kus liivakasti lähedal ei ole. Kas see on seal talvest saadik olnud, ainult ei ole varem märganud? Seal saab igatahes mängida, et ongi talv ja selle liiva all on jää. Kus liiv lõppeb, seal on oht ennast katki kukkuda. Sealt võib edasi minna traumapunkti mängima, et on hädasti abi vaja, aga keeldutakse seda andmast, et arstide sugulasi järjekorras ette lasta.

Raamat, raamat, internet

Unenäos võtsin riiulist samal päeval ilmunud raamatu. See oli õiguskantsleri vastus "Tartu Postimehe" lugejate küsimustele. Lugejad oli hääletusel vastu võtnud otsuse, et üks firma peab ennast karistuseks uuesti asutama. Vanaema ütles oma õnnearvuks ühe kolmekohalise arvu, öeldes, et tal tuleb alati see arv. Isa hakkas vererõhku mõõtma, et kontrollida, kas tal ka tuleb.

Mul oli ilmunud kolmas luulekogu. Selleks oli Silveti eesti-inglise sõnaraamatu esimene trükk. Viisin esimese eksemplari seda poodi müügile. Köide oli katki. Seepärast lubasin, et võin selle hiljem tervema eksemplari vastu välja vahetada. Arvasin, et iga märksõna moodustab selles ühe luuletuse. Ütlesin, et lugejad võivad seda Silvetiks pidada ja tegelikult see ongi. Keegi oli sellele kirjutanud sisse pühenduse, kuidas ta kingib seda sõnaraamatuna. Kirjutasin ettepoole ka omapoolse pühenduse, mille järgi on tegemist luulekoguga.

Vaatasin internetist, kuidas ühelt leheküljelt sai teisele ja sealt edasi kuni selliseni, kus enam linke ei olnud. Kes hakkasid blogi minust hiljem tegema, panid enda leheküljele viite minu omale. Internetist oli näha, et tänapäeval on olemas väga palju inimese välja mõeldud esemeid. Keegi nimetas seepärast kaasaega kõige halvemaks ajaks. Leidsin, et need esemed oma ebaloomulikkuses võivad tõesti pidevaid õudusunenägusid tekitada.

Kolmapäev, august 10, 2005

Ringkäik

Möödun oma haudadest ja mõtlen murega:
mitu korda pean ma veel ses ilmas surema?
Kuigi saabun siia jälle uue kurega,
enne surma jõuan öelda vaevalt tere ma.

Internet, teater, tunnistused

Unenäos pahandas Pille, et ma olen internetti väga palju asju kirjutanud. Ta ütles, et ta kustutas kõik enda kohta käiva ära. Kontrollisin, et tema kohta käivad asjad on alles.

Toomas oli teinud mõnedega teatrietendust. Nüüd tahtsid nad teatris meenutada, kuidas see etendus käis. Olin käinud algset etendust hirmuga vaatamas, et kas neil kõik välja tuleb. Tuli küll, aga nüüd olin minemas hirmuga vaatama, kas seekord tuleb.

Lossi ees pidid selle inimesed mind saabumise puhul tervitama. Läksin üle muruplatsi. Lossis tegid kaks väikest poissi sigadust ja pidid selle tagajärjed kõrvaldama.

Ojaste andis mulle rahatähe, millest ma ei saanud aru, kas see on 500-kroonine või veel suurema väärtusega. Ütlesin, et mul ei ole seda vaja, sest ei tahtnud hästi võõrastelt raha vastu võtta. Aga natuke siiski tahtsin suurt summat juurde saada. Küsimuse lahendamiseks tegin ettepaneku mängida malepartii, mis otsustaks, kellele see raha jääb. Ojaste näitas, et see on valeraha, mille teine külg on valge. Aga kes sellise millegi eest vastu võtab, ei tohi enam andjalt ehtsat raha nõudma hakata.

Andsin Kati S-ile tunnistuse. Ma ei olnud talle kunagi varem tunnistust andnud, aga nüüd kavatsesin seda kord kuus tegema hakata. Ise sain veel kolm tunnistust korraga.

Teisipäev, august 09, 2005

Pähe tulistamine

Küsisin siin hiljuti, kas mind tulistatakse, kui ähvardan millegi tuumakohvri sarnasega. Sain "Eesti Päevalehest" vastuse, et maailma politsei soovitab kohvrit kandvaid inimesi pähe tulistada. Nüüd mind huvitab, kas aimasin õieti, milline instruktsioon on vastu võetud, või töötatigi see välja minu ideede põhjal. Silmsidet vältivate inimeste tulistamine võib samuti olla siit leheküljelt võetud idee, et saada motiivi minu mõrvamiseks. Jurist ütles küll suuliselt, et tulistatakse neid, kes esimesele käsklusele ei reageeri, kuid välismaal viibides ei pruugi ma võõrkeelsest käsklusest aru saada. Eestis võib ka mingi jama tulla, sest Euroopa Liidu liikmeks olles võivad sellised instruktsioonid kergesti siiagi laieneda, hüsteeria nakkamisest rääkimata. Hitler on nüüd võimul tagasi, kohtuta hukkamised on alanud.

Ukraina

Ühes tänases unenäos olid Ukraina poliitikud üksteist tapma hakanud. Olin uhke, et minu ennustus täide läheb, sest olin ajalehes avaldatud lugejakirjas öelnud, et järgmine kodusõda puhkeb eurorahade jagamise pärast.

Esmaspäev, august 08, 2005

Veel kongressist

Üks artikkel tuleks kirjutada ka tagasivaateks viimaste päevade sündmustele, siis on lootust Reagani haigusesse haigestumise korral, et keegi hetkeks midagi meelde tuletab. Millegipärast ma klassikokkutulekul suure osa ajast värisesin. See võis tulla külmast, aga ka millestki muust. Autoga koju sõites ma veel ei märganud, et mu hääl muutunud oleks, aga kodus esimest sõna öeldes tulid kuuldavale täiesti tundmatud helid. Mul paluti võimalikult vähe rääkida, sest mu hääl pidi olema hirmuäratav. Õhtuks hakkas jälle taastuma. Kokkutulekul olin lõpuks nõus kogu öö üleval olema, kui keegi veel vastu oleks pidanud. Hommikupoole läks järjest naljakamaks. Seejuures ma seegi kord mingit alkoholi ei tarvitanud. Kokkutulek oli tähtis muuhulgas selle poolest, et oli selle klassi oma, kust peale üheksandat klassi lahkusin. Vahepeal kartsin, et selle eest mind enam ei kutsuta. Minu soovitus oli pidada kokkutulek Tartus, aga Manilaid ei tekitanud ka erilisi probleeme, pealegi andis rohkem kogemusi kui tuttav koht. Kokkutulekul osalemise olin keskkooliklassi omadega võrreldes juba paremini selgeks saanud, sest ei tekkinud enam soovi mõne tunni järel ära minna. Kodus olles olen jätkanud konsultatsioone üles äratatud vaimudega. Ma ei tea, kas peaks neile midagi ohverdama või on kõik asjad selleks liiga väärtuslikud.

Taevakeha

Täna nägin unes, kuidas kosmonaut istus pisikesele taevakehale. Kosmonaudi ja taevakeha masside vahe oli nii väike, et kardeti, et see taevakeha kaldub seniselt orbiidilt kõrvale. "Eesti Päevalehes", kus sellest kirjutati, oli ka uus rubriik. Tundus, et see on sisse seatud minu igapäevase unenägude avaldamise eeskujul, sest tekstis esines eesnimi Simo ja tekst sarnanes tüüpilise unenäokirjeldusega. Ainult et arvatavasti ei olnud see tegelikult unenägu, vaid väljamõeldis. Ma ei osanud arvata, kes minu lugejatest võiks arvata, et minult saab äriideid, millega raha teha.

Teises unenäos mängisin maleturniiri esimest vooru. Avangu ajal vajutasin kogemata vastase kella käima, kui ei olnud veel ise käiku teinud. Tahtsin kiiruga teha ka käiku, enne kui pahandus tuleb. Tegin selle kella vaadates ja panin viguri ette. Kohe tekkis mul aga lootus, et saan vastu lipu ratsu eest, sest vastane pani endale ühe vankri peale juurde ja lipp ei pääsenud seetõttu ratsu eest ära käima. Vastane tõstis aga mitut nuppu korraga ja tegi ka lipule liikumisruumi. Lootsin, et kohtunik loeb mängu mulle vastase valekäikude tõttu võidetuks. Ütlesin, et me ei mängi kahte lauda. (Kaks lauda on male variant, kus ühel laual löödud nupud saab teisel laual lööja paarilise nuppudena lauale panna.) Vastane hakkas minu nuppe algseisu panema. Ta ütles, et edasi mängime revanšmatši. Vaidlesin talle vastu, et ma ei kavatse alistuda.

Reedel nägin unes, kuidas mind oli kaks tükki ja eri variandid tegid erinevaid liigutusi. Ma ei saanud seda varem üles kirjutada, sest teadmata põhjustel ei olnud internetti. Laupäeval oli mingi lühike unenägu, aga ei mäleta. Laupäevast pühapäevani olin klassikokkutulekul Manilaiul, kus magasin ainult kolm-neli tundi. Uniseks ei jäänud, aga midagi unes ka ei näinud.

Neljapäev, august 04, 2005

Linnamüürid

Kui Tartu linnamüür ei ole säilinud, võib ju ehitada uue, seekord linna praeguste piiride ümber. Kui linnamüüri ehitamine liiga kulukas tundub, võib turistidele vaatamiseks panna ka lihtsalt okastraadi. Aga Lääne-Berliini ümber linnamüüri ehitamisega saadi ka vähem kui sada aastat tagasi kiiresti ja kergesti hakkama. Ka see müür pandi turismi teenima ja tema tükid müüdi maha. Berliini müüri suurim iseärasus oli see, et ta ehitati väljastpoolt. Mõni on seda pidanud inimsusevastaseks. Veidi enne selle ehitamist avaldas aga üks Ameerika senaator imestust, et miks Nõukogude Liit ei sulge piiri Lääne-Berliini ümber, kui tal on selleks õigus. Peale müüri ehitamist ütles ka Kennedy, et müür on parem kui sõda. Tartule saaks linnamüüri või traattõkke ehitada Berliini eeskujul ka ümbritsevad vallad, kui nad ei taha just midagi valla enda ümber püstitada.

Kõhnus

Kõhnaks jäänud on liblikas,
nii kondine ja ribikas.
Vist eksin, tundub juba, et
järel ongi vaid skelett.

Clinton, Peeter I, Karl XII

Ühes unenäos vaatasin uut "Loomingut" ja Klaus tahtis seda enda kätte saada. Ma ei tahtnud anda enne, kui mul on läbi vaadatud. Seetõttu tegi Klaus kõigi minu tegude kohta üldistusi. Sikutasin teda juustest. Postiljon tõi kolm "Loomingu" numbrit juurde. Läksin ja pakkusin seni vaadatud numbrit Klausile, aga ta enam ei tahtnud, sest vaatas juba "Loomingu Raamatukogusid". Ütlesin ühe kaant nähes: "Bill Clinton". "Kust sa aru said?" küsis Klaus, kes oli sellele juba järgmise numbri peale pannud. "Ega ma ei lugenud, ma vaatasin pilti," ütlesin. Klaus näitas uuesti seda kaant. Nüüd nägin, et pealkiri on "Mees, kelle nägu ei nähtud". Clintoni pilti ei näinud ma enam sellisena nagu enne ega nagu tavalisi pilte temast, vaid ta nägu oli moondunud. Läksin oma tuppa ja hakkasin vaatama postiljoni toodud "Loomingu" numbreid. Korraga oli toodud detsembri, jaanuari ja veebruari number. Uuel aastakäigul oli kaas jälle umbes nagu vanadel aastakäikudel kollane. Mõtlesin, et mitmest numbrist korraga on väsitav otsida, kas seal midagi minu kohta on. Siis tekkis mul küsimus, et mida seal üldse minu kohta olla saab. Leidsin siiski, et on ilmunud ülevaade arvustustest raamatute kohta, mida ka mina olin arvustanud. Autoriteks olid kolm ajaloo õppejõudu. Ma ei teadnudki, et enne mind ka seda raamatut arvustatud oli. Nime Simo Runnel ma silmi tekstist üle libistades ei leidnud. Siis nägin, et viimases lõigus on juttu arvustusest, mille autori "eesnimi on Simo ja perekonnanimi" üks vene nimi. Tundus, et mind on kellegi teise nime kaudu halvustatud. Seal heideti sellele arvustusele ette, et selles on samastatud usku usueluga. Ma ei saanud aru, mida selle teksti autorid usu all mõtlevad. Siis vaatasin, et õnneks ei olegi teksti autorid need kolm õppejõudu, nemad on vist hoopis ühe päises mainitud raamatu autorid, vaid teksti on kirjutanud üks tundmatu naine. Siis ei ole tema arvamus nii oluline.

Teises unenäos ütles Pille, et ta nägi Oudekkit kuu ajalise vahega kaks korda prügimäel. Hakkasin kartma, et Oudekki võib seal minu äravisatud asju otsimas käia ja tal võib olla meetod, mille abil need prügimäelt üles leida.

Kolmandas hakkas Peeter I kaarsilla juurest sõjaväe eest ära Toomemäe tippu ratsutama. Tal oli kõigist kiirem hobune, aga Karl XII-l oli ka kiire hobune ja raekoja taha jõudsid nad veel kõrvuti. Kogu sõjavägi ratsutas nende kannul. Mäe tippu jõudis Peeter I juba Karl XII-st mõni samm eespool, nii et ta sai sinna püstitada oma risti. Kiiruselt kolmas hobune oli Bagrationil, kes oli sel hetkel künka jalamil. Kaks valitsejat tulid künkalt uuesti alla. Peeter I andis oma ristile au, tema eeskujul andis sellele au ka Karl XII. Peeter I ütles talle: "Ma tapan su Rootsis." Kõndisime mööda mäge edasi. Mulle öeldi, et poisid leidsid millegi seest palju vanu asju. Selle peale leidsin ka mina ühe oksa seest vana püssikuuli ja lõhkasin selle. Ainult Karl XII ei leidnud midagi.

Viimases unenäos kõndisin tänaval, kus kõikjal oli kukkuvaid jääpurikaid ja ei teadnud, kus peaks kõndima. Kodus nägin riiulist, et Ilmamaa on ka hakanud välja andma erinevate maade novellikogumike sarja. Ühte sellist anti välja ka Nõukogude ajal, aga siis olid sarjas ilmuvad raamatud õhemad. Oli näha, et proosaraamatuid ostetakse palju, sest neid oli lühikese ajaga palju ilmunud. Tahtsin klassikokkutulekul kinkida Helenile raamatu "Rootsi novellid", sest ta elab Rootsis ja saaks tõlget originaalidega võrrelda. Raamatusse sisse vaadates ei näinud ma seal aga ühtegi novelli. Põhiline osa raamatust oli grammatika, lõpus oli ka natuke värvilisi pilte. Mõtlesin, et võibolla on mul nägemishallutsinatsioonid ja tegu ongi mingi muu raamatuga. Selle kontriollimiseks näitasin raamatut emale ja küsisin talt, mis selle pealkiri on. Ema ütles, et tema arvates ei ole see üldse raamat. Selle peale mõtlesin, et siis ei ole kogu seda sarja olemas, kõik on ainult meelepete. Edasi ütles ema, et selle raamatu autor on tegelikult Bristol, kes tuli eile haiglast. Mina olin kirjutanud sellele raamatule eessõna, aga polnud teadnud, et see on Bristoli raamat. Arvatavasti olin ka raamatu mõttest valesti aru saanud. Läksin Paide aiavärava kõrval olevasse käimlasse ja viskasin klotsid potist alla. Bristol oli ka laste mänguasju minema visanud.

Kolmapäev, august 03, 2005

Üks taim

Mõõgad seisivad peenra peal,
neil hea oli olla ja rahulik seal.

Kukkusin otsa, ja veri mu seest
purskas välja vanade pattude eest.

Nädalaid taim oli teinud tööd,
kasvades suuremaks päevad ja ööd.

Nüüd üleni verega määritud ta
ja keegi teda puhtaks ei saa.

Lõpp, kuningas

Unenäos algas televiisoris film randadest. Alustuseks näidati ujumispükste väel olevat laulvat väikest tüdrukut. Siis näidati tema selja taga olevaid riides lauljaid. Viimane rida oli juba paksult riides. Arvasin, et selline segu hästi ei sobi ja et kokku on kleebitud eri aegadel filmitud ribad. Näidati taimi, mille lehed hakkasid punaseks minema. Arvasin, et ilus sügisene pilt. Siis selgus, et päriselt on meil kevad, aga kõik Eesti puud hakkavad surema, sest peale nende lehteminekut on saabunud 20 kraadine külm. Mõtlesin, et kui külm üle läheb, siis jõuavad osad puuliigid kasvatada endale uued lehed, teised mitte. Uute lehtede kasvatamine pidi puid veelgi rohkem kurnama kui esialgsete. Oli hakkanud levima ka mingi tundmatu väga tõsine inimeste haigus. Klaus ütles, et nüüd ta näeb, et keskkonnakaitse on lootusetu. Vastasin talle, et tema saab oma elu rahulikult ära elada. Oli vaja tuua poest süia, aga linna peale oli ohtlik minna, sest võis saada nakkust. Näidati parteitegelasi, kellel olid näol haigusest tekkinud verised haavad. Üks neist ütles enne surma viimase lausena: "Elu on ilus". Järgmiseks näidati, kuidas paljas mees kallistas paljast naist. Mõlemad olid veriseid haavu täis. Mees karjus valust. Mõtlesin, et kui mina peaksin sellesse haigusesse jääma, siis mina karjuma ei hakka, et mitte teistele olukorda veelgi ebameeldivamaks teha. Näidati vaadet aknast, ruumist kus oli filmitud. Mulle tundus, et akna taga võib olla meie naabermaja, seetõttu küsisin sellelt mehelt, kust linnast see pilt on. Ta nimetas hoopis mingit väikest tundmatut Venemaa linna. Ütlesin, et meie maja on samasugune, ainult trepikoja aknad on natuke erinevad, aga arhitekt on kindlasti sama. Hüüdsin Klausile teise ruumi, et ta ju arvas, et keskkonnakaitse seisukohalt ongi hea, kui palju inimesi sureb. Klaus vastas nõrga häälega, et tema pole seda öelnud. Seejärel selgus, et nakkus on jõudnud ka meie korterisse. Seni olime lootnud sellest pääseda, kui me ei joo vett, vaid toome poest pakipiima.

Teises unenäos vaatasin ühte vana vihikut. Selle ääred olin lõiganud laineliseks. Ühele leheküljele olin kleepinud paberist tasku, mille peale olin kirjutanud vene keeles "sest minu kuningas on lind". Mulle tuli üllatusena, et ma ei pidanudki ennast kambas kõige tähtsamaks, vaid mingit lindu veelgi kõrgemaks. Mõtlesin, et selle tegin ma vist esimese klassi teisel poolaastal. Mäletasin, et siis oli aasta 1986. Vaatasin, et tolleaegsel lauakalendril oligi aastaarvuks märgitud 1986. Ainult et ma ei olnud kindel, kas isa andis mulle oma lauakalendri, kui aasta läbi sai, või oli tal kaks lauakalendrit ja ta andis ühe neist mulle juba õige aasta algul. Isa pani igatahes juba enne minu kooliminekut tähele, et mulle meeldivad lauakalendrid.

Teisipäev, august 02, 2005

Sügis käes

Täna suutsin unustada, et ei ole esimene september, sest käisin esimest korda peale juulikuist kinniolekut raamatukogus. (Ühel aastal vähemalt oli see ka augustis kinni.) Ma endiselt ei tööta ega söö. Täis suuga ei töötata.

Luuletus unenäost

Ühes unenäos sõitsin linnaliinibussis, kus keegi mees mult küsis, kas Krister astus uuesti ülikooli ajakirjanduse osakonda, et tal varem vist jäi ülikool pooleli. Ütlesin, et siis käis ta minu ajaloo loengutes ja jõi õlut. Olin ajalehe toimetuse hoones, kus mitu inimest mind mööda treppe taga ajasid. Nad ütlesid selja tagant: "Mõtle midagi välja, et selle saaks lehte panna!" Mõtlesingi pingutusega välja luuletuse:

Palus toimetajat Värdi:
"Rohkem minu peale kärgi!
Siis kui higiseks saan särgi,
jõuan tempoga ehk järgi."

Teises unenäos mängisime kooli saalis korvpalli. Mina istusin kitse peal, kust sain pikalt sihtida, et sööte anda, kui pall parajasti minu käes oli. Mõtlesin, et võibolla oleks õigem kitse pealt hobuse peale ümber istuda, sest sellelt ei kuku nii kergesti maha. Ariel tahtis, et ma kitselt alla mängu tuleksin, mida ma tegingi.

Esmaspäev, august 01, 2005

Matemaatika

Üks olevat täpselt sama palju kui üks kuubis, aga üks sentimeeter tundub palju väiksemana kui üks kuupsentimeeter.
Külili kaheksa olevat suurem kui üheksa.
Kui tuleb lugeda kümneni, siis tekib küsimus, kas lugeda kümnendike, sajandike või veerandite kaupa.
Kui tuleb lugeda nulli või miinus kümneni, kas siis tuleb samuti alustada pluss ühest?

Tund

Unenäos oli tund. Erikut nimetati esimeseks targaks õpilaseks. Teised targad õpilased olid Krister, Artur ja Sander. Erik näitas oma vihikust õpetaja Holtsile, et ringid on erinevad - suur ring ei ulatunud tal ühe väikestest ringidest keskpunktini, teist läbis täpselt keskpunktist ja kolmandat kolmandat moodi. Holts näitas talle, et see tuleb arvutusveast - Erik oli lahutanud viiest neli, kui tuli lahutada neljast viis. Holts tõmbas kõik Eriku tehtu punase pastakaga maha. Siis tuli oma tööd näitama Peep. Kui Erik oli kujutanud tähtesid matemaatiliste ringidena, siis Peep oli joonistanud lastepildi, kus sakilised tähed vette ujuma läksid. See riputati siin klassis 206 seinale teiste piltide juurde. Peep seletas naerdes, et ta oli pildile kirjutanud, et suurel kaldal olijad peaksid küll ise endale kaitsevalli ette ehitama, aga nad ootavad, et saarel olijad endale ehitaksid. Sain aru, et saar on esiplaanil, aga mitteteadjad ei pidanud sellest aru saama, sest kujutatud oli ainult ühte saare külge, mitte seda, kuidas vesi saart ümbritseb.