Toodetud unenägu

Unenäos mängis turniiril malet Merjega. Mäng käis justkui pimesi, et oli raske näha, mis seis täpselt laual on. Vastane ütles enda käigu järel, millist varianti ma pean nüüd tingimata kasutama. Püüdsin aru saada, miks ma pean seda tegema. Kõrvalt öeldi aga, et ta püiab mulle puru silma ajada. Nüüd ütlesin ka ise, et selles seisus ma seda küll tegema ei pea. Turniiri viimases voorus Eesti meeskond ei osalenud, protestiks selle vastu, et Venemaa väed alustasid Kreekasse tungimist. Oli oht, et mittemängimise eest tungivad Vene väed järgmisena Eestisse. Mõtlesin, et tõenäoliselt avaldavad kreeklased ägedamat vastupanu kui tšetšeenid. Tekkis küsimus, kas Türgi ei kuuluta Venemaale Kreeka vallutamise eest sõda. Türgit pidasin siiski liiga väikseks. Edasi mõtlesin, et nüüd võiks hoopis Hiina Venemaale sõja kuulutada, teatades ühtlasi, et esimesena ta tuumarelva ei kasuta. Aga Venemaa oli Hiinast ka tugevam. Eesti meeskond oli asju ringtee keskele pannud. Vaatasin Tallinna kaardilt, et seal oli palju ringteid, nii et ei olnud selge, kus asub õige. Lõuna suunas läks kolm paralleelset tänavat - Tartu maantee, Tallinna maantee ja Viljandi maantee. Mõtlesin, et üks neist on eksitus, sest Tallinnas ei saa Tallinna maanteed olla. Otsisin raadiolt õiget jaama. Sahtlis oli mürgitops, millega üks mees oli aastate jooksul tapnud mitu inimest. Nüüd võttis ta ise mürki, et see otsa saaks ja seda ei sööks keegi vale inimene. Kui ta oli mürgi sisse võtnud, pakkus ta seda ka ülejäänud seltskonna liikmetele. Teised mürgitasid ennast ka ära. Mina tahtsin elada, et midagi korda saata.