Leo Metsar. "Keiser Julianus". Tallinn 1978. 308 lk.
"Keiser Julianus" on neljast köitest koosnev romaan. Ükskord käisin neljanda köite esitlusel ja kirjutasin sellest blogis. Aga nüüd sain läbi alles esimese köite. Esimene köide on nummerdamata, nagu poleks autor teadnud, kas ta neid rohkem kirjutab või kas neid trükitakse.
Nagu hiljuti loetud France'i "Thais" ja kunagi loetud teaduslik "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul", räägib ka Metsari raamat ajast, kui Rooma riigis võitlesid vana paganlus ja noor kristlus. Kristlus oli kuulutatud juba riigiusuks, aga Julianus taastas riigiusuna paganluse. Kuid ta valitses vaid kaks aastat, siis langes sõjas pärslastega. Kahtlustati ka, et tegelik tapja oli kristlane. Pärast saavutas ristiusk lõpliku võidu. Rooma ei olnud enam riigi pealinn, vaid see oli viidud Konstantinoopoli.
Kui armastusromaanides võrreldakse kahe või kolme armastaja mõtteid üksteise kohta, siis Metsari raamatus võrreldakse kahte usku. Kristlased ja paganad peavad hulga dialooge teemal, mis on ühe või teise usu eelised ja miinused. Tänapäeval on tuttav rohkem pilt, et kui misjonär ateistiga rääkida tahab, siis teda ei võeta üldse jutule. Ise olen küll misjonäridega juttu ajanud, aga mitte kõige parema meelega. Osad Metsari raamatu leheküljed sarnanevad jutustajatekstiga rohkem ajalooraamatule kui romaanile, on isegi üle poolesaja joonealuse märkuse, mis mõnest teaduslikust raamatust puuduvad.
Ise pakuks, et ristiusu ja paganluse suurim erinevus on, et ühel on üks ja teisel palju jumalaid. Rooma paganad olid valmis vallutatud rahvaste jumalaid omaks võtma. Ei võetud omaks ainult Kreeka, vaid ka Egiptuse ja muid jumalaid, lõpuks ka juutide oma, kes oli aga andnud käsu, et teisi jumalaid ei tohi tema kõrval olla.
Aga romaani lugedes tundub, nagu oleks üks põhiküsimusi riietumisküsimus. Paganad eelistasid näha paljast inimkeha ja kristlased seda riietega varjata. Selle järgi ütleks, et kristlus on laste ja vanainimeste ning paganlus vahepealses vanuses inimeste religioon, sest erinevas vanuses inimeste suhtumine inimkehasse on erinev. Sama võrdlust saaks kasutada ka jumalate arvu puhul. Lapse tutvusringkond on veel piiratud, nagu oleks tal vähem jumalaid. Hiljem tuttavate arv kasvab, aga vana inimese sõbrad on juba surnud ja uued ei teki enam nii kergesti. Metsari romaanis iseloomustatakse ka teadmiste hulka, et paganad lugesid filosoofiat, aga kristlased ei teadnud midagi ja ei tahtnudki teada. Ka selle poolest saaks neid võrrelda lastega, kes on veel vähe õppinud, või vanainimestega, kes on palju unustanud. Aga kui tänapäeva maailma vaadata, siis mulle tundub, et kristlased on suuremate vaimsete huvidega kui ateistid.
Raamat on kirjutatud Nõukogude ajal ja sellest võib otsida tolle aja jälgi. Kui üks raamatu tegelane ei usu ühegi jumala ega nõiduse olemasolu, siis selle taga võiks näha kommunistliku ateismipropaganda mõju. Kuigi samasugune tegelane on peategelaseks Kivirähu hilisemal ajal vana aja kohta kirjutatud raamatus. Aga Eesti mõtteloo metodoloogia seminaris rääkis ettekandja, et teadusele teadaolevatel andmetel maailmas enne 18. sajandit sellist asja üldse ei olnud. Antiigileksikon küll kinnitab, et küünikud kaldusid ateismi, aga ka selle raamatu originaal on ilmunud Ida-Saksamaal ja ei ole seetõttu kõige usaldusväärsem.
Teiselt poolt on võimalik raamatust otsida ka Nõukogude võimu kriitikat, nagu seda Nõukogude ajal igast ausama inimese teosest otsiti. Metsar nimetab kristlust uueks usuks ja ütleb ühel leheküljel, et iga uus usk on selline. See viib mõttele, et kristlased on nagu kommunistid. Nagu France, nii näib ka Metsar olevat rohkem paganate poolt, kuigi kirjutab tõsisemal toonil. Kristlus oli algul alamkihtide usk ja Metsari järgi iseloomustas neid algul viha, mitte ligimesearmastus. See tuletab meelde proletariaadi diktatuuri nõudmist. Aga rohkem räägib raamat siiski Rooma riigi kohta.
esmaspäev, märts 31, 2014
Napoleoni sõjad
Läksime raudteejaama, et minna rongi peale. Aga rong sõitis nina alt ära. Seda juhtus sageli. Seetõttu läksime kahest vedurist koosnevale täiendusrongile, et see meid õigele rongile peale viiks. Sõitsime Venemaale. Sealt hakkasin jala läbi tubade koju tagasi kõndima. Laulsin laulu, mis pidi maailma täiuslikuks muutma.
*
Kui lõppes Napoleoni sõjakäik Venemaale, läksid tema alles jäänud väed merd mööda ümber Aafrika Euroopasse tagasi. Mõned väeosad pidasid Lõuna-Ameerikas lahinguid ning osa vägesid jäigi Lõuna-Ameerikasse ja Aafrikasse. Euroopas järgnes Teine Napoleoni sõda, mis lõppes esimesest sõjakäigust Venemaale paremini. Prantsusmaa küll kaotas, aga tema põhiterritoorium jäi puutumatuks. Euroopa riigid võtsid Prantsusmaalt hulga kolooniaid ära, aga Alžeeria ja Prantsuse Guajaana jäid alles. Quebec ei jäänud küll Prantsusmaa valdusesse, aga seal säilis prantsuse keel.
*
Järgmisel päeval pärast koolimajas toimunud klassikokkutulekut läksid teised koolimajja tagasi. Mina ei läinud, aga unenäos läksin. Seisime kolmekesi fuajees aknalaua juures. Mööda kõndis üks õpetaja. Üks tüdruk surus tal õnnitlemiseks kätt. Ütlesin, et nüüd võib koju minna. Erik tagastas õpetajale minu poolt võtmekimbu. Erikut ei olnud eelmisel päeval kohal. Üks tüdruk ütles, et lähme sauna. Vastasin, et täna toimuvad koolimajas aktused ja võõrastele ruume kasutada ei anta.
*
Kui lõppes Napoleoni sõjakäik Venemaale, läksid tema alles jäänud väed merd mööda ümber Aafrika Euroopasse tagasi. Mõned väeosad pidasid Lõuna-Ameerikas lahinguid ning osa vägesid jäigi Lõuna-Ameerikasse ja Aafrikasse. Euroopas järgnes Teine Napoleoni sõda, mis lõppes esimesest sõjakäigust Venemaale paremini. Prantsusmaa küll kaotas, aga tema põhiterritoorium jäi puutumatuks. Euroopa riigid võtsid Prantsusmaalt hulga kolooniaid ära, aga Alžeeria ja Prantsuse Guajaana jäid alles. Quebec ei jäänud küll Prantsusmaa valdusesse, aga seal säilis prantsuse keel.
*
Järgmisel päeval pärast koolimajas toimunud klassikokkutulekut läksid teised koolimajja tagasi. Mina ei läinud, aga unenäos läksin. Seisime kolmekesi fuajees aknalaua juures. Mööda kõndis üks õpetaja. Üks tüdruk surus tal õnnitlemiseks kätt. Ütlesin, et nüüd võib koju minna. Erik tagastas õpetajale minu poolt võtmekimbu. Erikut ei olnud eelmisel päeval kohal. Üks tüdruk ütles, et lähme sauna. Vastasin, et täna toimuvad koolimajas aktused ja võõrastele ruume kasutada ei anta.
pühapäev, märts 30, 2014
Sisseastumistest
Pidin minema autoga sõitma. Enne seda korjasin kastanimunad kokku. Raivo võttis mult mõned eurod ja liitis mind nende eest telefonipaketiga. Selle andmed graveeriti sõrmuse siseküljele. Mul oli mitu sõrmust. Ma ei kavatsenud kellelegi helistada, aga võibolla oleks nüüd mulle helistatud. Tuli esimene telefonikõne, et mulle müiakse üks raamat ja ma pean selle eest maksma. Ma polnud raamatut tellinud. Otsustasin rahaküsijaga võitlusse asuda.
*
Tegin ülikooli sisseastumistesti. Esimesed küsimused olid teadmiste kontroll, seejärel tunti huvi mõtete vastu. Küsiti, kas mul on plaanis abielluda. Vastasin, nagu oleks, et mind haigeks ei peetaks ja vastu võtmata ei jäetaks. Viimane küsimus oli, millest ma naisega rääkima hakkan. Vastasin ühe sõnaga, et raamatutest. Mõtlesin, et võibolla oleks loetelu pidanud olema pikem. Aga kui ma oleks vastanud ka, et tervisest, oleks jälle järeldatud, et ma olen haige ja poleks mind vastu võetud.
*
Tegin ülikooli sisseastumistesti. Esimesed küsimused olid teadmiste kontroll, seejärel tunti huvi mõtete vastu. Küsiti, kas mul on plaanis abielluda. Vastasin, nagu oleks, et mind haigeks ei peetaks ja vastu võtmata ei jäetaks. Viimane küsimus oli, millest ma naisega rääkima hakkan. Vastasin ühe sõnaga, et raamatutest. Mõtlesin, et võibolla oleks loetelu pidanud olema pikem. Aga kui ma oleks vastanud ka, et tervisest, oleks jälle järeldatud, et ma olen haige ja poleks mind vastu võetud.
laupäev, märts 29, 2014
Kiire matt
1. e4 c5 2. Rf3 d5 3. e5 e6 4. c3 d4 5. cd cd 6. Ob5+ Rc6 7. La4 Od7 8. Rd4 Rd4 9. Ld4 Ob5 10. Lc3 Vc8 11. Lg3 Vc1++
reede, märts 28, 2014
John Ruskin
John Ruskin. "Arhitektuuri seitse lampi". Sari "Avatud Eesti Raamat". Tõlkinud Vaike Vahter, Katre Ligi. Tartu 2013. Inglise keeles 1849 ja 1988. 307 lehekülge.
Ruskin oli Carlyle’i õpilane. Carlyle erinevalt Ruskinist ei kirjutanud küll arhitektuurist, aga mõlemad olid inglise romantikud. Ruskinit on nimetatud ka prerafaeliidiks, sest ta soovis pöörduda tagasi Raffaeli eelse arhitektuuri juurde.
Ruskinile meeldisid romaani ja gooti stiil. Gooti stiil meeldis talle sellepärast, et see on tagasihoidlik, seevastu oli ta renessanssi vastu, sest renessanss on uhkeldav. Ma olen kirjutanud, et irratsionaalsed kunstistiilid olid gootika-barokk-romantism-avangardism. Aga mulle tundub, et barokk on renessanssist veel uhkeldavam. Vähemalt Rubensi oma, Rembrandt on tagasihoidlikum. Ruskini suhtumisest Rembrandtisse ma ei saanud täpselt aru, aga see ei tundunud olevat kõige imetlevam.
Kunstistiile on seostatud vahel kindlate ajaperioodidega, aga vahel on räägitud ka pikemaajalistest üldhoiakutest, mida on nimetatud romantismiks ja klassitsismiks võis siis romantismiks ja realismiks. Ruskin ei kasuta romantismi mõistet kuskil. Tema jaoks on laiemas tähenduses vastandus olemas, aga ta nimetab seda gooti ja klassikaliseks arhitektuuriks.
Kui Carlyle pidas oma sajandi omast paremaks 12. sajandi ühiskonnakorraldust, siis Ruskin keskaegset arhitektuuri. Aga Carlyle tundub uskuvat Ruskinist rohkem ajaloo spiraalsusesse. Carlyle ütleb, et keegi ei usu sama moodi nagu tema vanaisa, aga Ruskini järgi ei ole vaja leiutada uusi stiile, vaid kasutada äraproovituid. Siiski ei taha ka Ruskin täpseid kordusi, vaid peab ilu unikaalseks.
Nii Carlyle kui ka Ruskin on religioossed mõtlejad. Ruskin on just ideoloog, enda sõnul ei ole ta kunagi ühtegi kunstiteost loonud. /TÄIENDUS: Täpsemalt ütleb ta: "siin pean ma olema valmis taluma süüdistust jultumuses, mida tuleb paratamatult esitada autorile, kes võtab õpetliku tooni, kõneldes kunstist, mille alal ta ise kunagi tegutsenud pole." (Lk. 11.) Aga nähtavasti peab ta silmas vaid ühte kunstivaldkonda ehk arhitektuuri, sest raamatus on tema enda joonistused./ Carlyle ütleb, et pettus ei ole võimeline midagi looma, ja Ruskini järgi ei saa ükski petis luua midagi ilusat. Aga ajaloost on teada, et pildirüüsteliikumine on pidanud pigem ilu Saatana tööriistaks.
Ruskini järgi on ülim siht olla Jumalale meelepärane. Jumalale on meelepärane tema arvates ausus ja siirus, nagu ka Carlyle’i arvates. Romantismile on omane minevikunostalgia, nii peab ka Ruskin masinate abil loodud kunsti pettuseks ja selle kvaliteeti käsitsi tehtust madalamaks.
Eelmine aasta ilmus ajakirjas "The Journal of Modern History" arvustus raamatule, mille järgi traditsiooniliselt peetakse romantismi masinatevaenulikuks, aga autori meelest ei ole romantikud kõigi masinate vastu. Nii olevat klassikaline masin näiteks kell, aga romantilised trükiladumismasin ja varane pildistamistehnika ehk dagerrotüüpia, mis nõuavad suuremat inimese sekkumist.
Masinatevaenulikkust võib leida ka praeguses maailmas. Nii asus endine male maailmameister Fischer seisukohale, et arvutid on male tapnud, sest arvuti abil avanguvariante pähe õppiv maletaja ei saavuta punkti ausalt. Seetõttu pakkus Fischer välja uued malereeglid, et algseis oleks loositav. Minu arvates on probleem eelkõige selles, et vähem oma peaga mõeldes areneb aju vähem.
Ruskin ei pidanud väärtuslikuks vastumeelselt tehtud kunsti, väärtust tõstvaks pidas ta töörõõmu. Aga siis on masin ehk rõõmu vähendav küll romantismiaja inimese jaoks, aga tänapäeva inimesele võib vastumeelne olla, kui ta peab masina abist loobuma. Mulle meeldib kirjutada pastakaga, nagu ma lapsepõlves õppinud olen. Aga mõni teine eelistab kirjutada arvutiga, sest ei saa oma käekirjast täielikult aru. Ma arvan, et iga uue tehnoloogia puhul võiksid olemas olla üleminekuperioodid. Vanemal põlvkonnal võiks olla alati võimalus jääda harjunu juurde, aga nooremad ja ka suurema avatusega vanemad võivad võtta kasutusele uut tehnoloogiat. Kuigi kirjutamise puhul näitavad uuringud, et arvutiga kirjutades on aju aktiivsus kõigil madalam kui pastakaga.
Meile õpetati ülikoolis, et kunstiajalugu ei tegele küsimusega, kas teos on ilus. Ruskinile on see aga üks põhiküsimusi. Seejuures lähtub ta oma maitsest, aga tänapäeval on teada, et erinevate inimeste maitse võib olla väga erinev. Ruskin jagab kunsti heaks ja halvaks. Uku Masing peaks seda indoeurooplase dualistlikuks mõtlemiseks, mis soomeugrilastel puudub, mõni teine postmodernismile eelnenud ajaloole iseloomulikuks jooneks.
Ruskin oli Carlyle’i õpilane. Carlyle erinevalt Ruskinist ei kirjutanud küll arhitektuurist, aga mõlemad olid inglise romantikud. Ruskinit on nimetatud ka prerafaeliidiks, sest ta soovis pöörduda tagasi Raffaeli eelse arhitektuuri juurde.
Ruskinile meeldisid romaani ja gooti stiil. Gooti stiil meeldis talle sellepärast, et see on tagasihoidlik, seevastu oli ta renessanssi vastu, sest renessanss on uhkeldav. Ma olen kirjutanud, et irratsionaalsed kunstistiilid olid gootika-barokk-romantism-avangardism. Aga mulle tundub, et barokk on renessanssist veel uhkeldavam. Vähemalt Rubensi oma, Rembrandt on tagasihoidlikum. Ruskini suhtumisest Rembrandtisse ma ei saanud täpselt aru, aga see ei tundunud olevat kõige imetlevam.
Kunstistiile on seostatud vahel kindlate ajaperioodidega, aga vahel on räägitud ka pikemaajalistest üldhoiakutest, mida on nimetatud romantismiks ja klassitsismiks võis siis romantismiks ja realismiks. Ruskin ei kasuta romantismi mõistet kuskil. Tema jaoks on laiemas tähenduses vastandus olemas, aga ta nimetab seda gooti ja klassikaliseks arhitektuuriks.
Kui Carlyle pidas oma sajandi omast paremaks 12. sajandi ühiskonnakorraldust, siis Ruskin keskaegset arhitektuuri. Aga Carlyle tundub uskuvat Ruskinist rohkem ajaloo spiraalsusesse. Carlyle ütleb, et keegi ei usu sama moodi nagu tema vanaisa, aga Ruskini järgi ei ole vaja leiutada uusi stiile, vaid kasutada äraproovituid. Siiski ei taha ka Ruskin täpseid kordusi, vaid peab ilu unikaalseks.
Nii Carlyle kui ka Ruskin on religioossed mõtlejad. Ruskin on just ideoloog, enda sõnul ei ole ta kunagi ühtegi kunstiteost loonud. /TÄIENDUS: Täpsemalt ütleb ta: "siin pean ma olema valmis taluma süüdistust jultumuses, mida tuleb paratamatult esitada autorile, kes võtab õpetliku tooni, kõneldes kunstist, mille alal ta ise kunagi tegutsenud pole." (Lk. 11.) Aga nähtavasti peab ta silmas vaid ühte kunstivaldkonda ehk arhitektuuri, sest raamatus on tema enda joonistused./ Carlyle ütleb, et pettus ei ole võimeline midagi looma, ja Ruskini järgi ei saa ükski petis luua midagi ilusat. Aga ajaloost on teada, et pildirüüsteliikumine on pidanud pigem ilu Saatana tööriistaks.
Ruskini järgi on ülim siht olla Jumalale meelepärane. Jumalale on meelepärane tema arvates ausus ja siirus, nagu ka Carlyle’i arvates. Romantismile on omane minevikunostalgia, nii peab ka Ruskin masinate abil loodud kunsti pettuseks ja selle kvaliteeti käsitsi tehtust madalamaks.
Eelmine aasta ilmus ajakirjas "The Journal of Modern History" arvustus raamatule, mille järgi traditsiooniliselt peetakse romantismi masinatevaenulikuks, aga autori meelest ei ole romantikud kõigi masinate vastu. Nii olevat klassikaline masin näiteks kell, aga romantilised trükiladumismasin ja varane pildistamistehnika ehk dagerrotüüpia, mis nõuavad suuremat inimese sekkumist.
Masinatevaenulikkust võib leida ka praeguses maailmas. Nii asus endine male maailmameister Fischer seisukohale, et arvutid on male tapnud, sest arvuti abil avanguvariante pähe õppiv maletaja ei saavuta punkti ausalt. Seetõttu pakkus Fischer välja uued malereeglid, et algseis oleks loositav. Minu arvates on probleem eelkõige selles, et vähem oma peaga mõeldes areneb aju vähem.
Ruskin ei pidanud väärtuslikuks vastumeelselt tehtud kunsti, väärtust tõstvaks pidas ta töörõõmu. Aga siis on masin ehk rõõmu vähendav küll romantismiaja inimese jaoks, aga tänapäeva inimesele võib vastumeelne olla, kui ta peab masina abist loobuma. Mulle meeldib kirjutada pastakaga, nagu ma lapsepõlves õppinud olen. Aga mõni teine eelistab kirjutada arvutiga, sest ei saa oma käekirjast täielikult aru. Ma arvan, et iga uue tehnoloogia puhul võiksid olemas olla üleminekuperioodid. Vanemal põlvkonnal võiks olla alati võimalus jääda harjunu juurde, aga nooremad ja ka suurema avatusega vanemad võivad võtta kasutusele uut tehnoloogiat. Kuigi kirjutamise puhul näitavad uuringud, et arvutiga kirjutades on aju aktiivsus kõigil madalam kui pastakaga.
Meile õpetati ülikoolis, et kunstiajalugu ei tegele küsimusega, kas teos on ilus. Ruskinile on see aga üks põhiküsimusi. Seejuures lähtub ta oma maitsest, aga tänapäeval on teada, et erinevate inimeste maitse võib olla väga erinev. Ruskin jagab kunsti heaks ja halvaks. Uku Masing peaks seda indoeurooplase dualistlikuks mõtlemiseks, mis soomeugrilastel puudub, mõni teine postmodernismile eelnenud ajaloole iseloomulikuks jooneks.
Ähvardustega juhendajaks
Olin maleturniiril. Mikk mängis ühe tüdrukuga. Ta poetas lauale juurde kolmanda ratsu ja seejärel ka neljanda. Tüdruk nuppude juurde poetamist ei märganud, aga nägi, et Mikul on suur ülekaal, ja alistus. Mikk rääkis nüüd ise, mida ta oli teinud, lisades, et ta tegi juba ükskord varem nii. Ütlesin, et selle eest võiks turniirilt kõrvaldada. Rei ütles midagi Mikule. Võibolla ütleski, et Mikk on turniirilt kõrvaldatud. Sven ütles, et taimetoitlasest ta saab aru ja võib koos temaga taimetoitu süia, kui ta ei ole karsklane.
*
Läksin koos emaga Pärmivabriku bussipeatusesse. Seal räägiti, et üks mees tegi teadust nii, et ähvardas teisi, mistõttu ta sai paljude doktoritööde juhendajaks, ise ta midagi ei kirjutanud. Mõtlesin, et ähvardada õnnestus tal vist tänu sellele, et oli Nõukogude aeg. Läksin bussi peale. Üks mees rääkis mulle ühest ajalooraamatust. Selgitasin talle, et ta ajab kaks erinevat raamatut segi, üks raamat räägib ühest asjast ja teine teisest. Mees ütles, et mul on raamatud nii hästi meeles. Vastasin, et ma pidin nad doktorieksamiks meelde jätma. Mees ütles, et temal tuleb doktorieksam mais.
*
Läksin koos emaga Pärmivabriku bussipeatusesse. Seal räägiti, et üks mees tegi teadust nii, et ähvardas teisi, mistõttu ta sai paljude doktoritööde juhendajaks, ise ta midagi ei kirjutanud. Mõtlesin, et ähvardada õnnestus tal vist tänu sellele, et oli Nõukogude aeg. Läksin bussi peale. Üks mees rääkis mulle ühest ajalooraamatust. Selgitasin talle, et ta ajab kaks erinevat raamatut segi, üks raamat räägib ühest asjast ja teine teisest. Mees ütles, et mul on raamatud nii hästi meeles. Vastasin, et ma pidin nad doktorieksamiks meelde jätma. Mees ütles, et temal tuleb doktorieksam mais.
neljapäev, märts 27, 2014
Valgega kattumine
Läksin oma kirjutuslaua juurde. Henn maalis selle taga pilti. Küsisin talt, kas ta on nõus, et mõni tema varasem pilt on parem olnud. Henn vastas, et on küll. Hakkasin ka maalima. Kasutasin palju värve, aga lõpuks hakkasid nad valgeks tagasi minema. Tõmbasin veel musti triipe, aga must värv osaliselt haihtus. Läksin ütlesin isale, et värvid segunedes muutusid valgeks. Ma olin sellist asja varem raamatust lugenud, aga ei uskunud. Valget värvi minu vesivärvikarbis ei olnud. Läksin oma pildi juurde tagasi. Nüüd nägin, et minu vesivärvikarbis siiski oli valget, olin võinud seda sealt ka võtta. Vaatasin paberi teist külge. Värv oli sinna läbi imbunud, sest olin võtnud tavalisest õhema paberi. Aga paberi teisel küljel oli teine pilt, sest seal ei olnud valgega ületegemist. All oli olnud teine paber vanema pildiga ja sellele oli ka uusi värviplekke peale tulnud.
Tartu linnud
Lugesin ajalehest, et Tartu kesklinnast hakatakse linde eemale peletama. Mulle vähemalt meeldib, et Tartus linnud elavad. Enne häirivad mind koerad ja inimesed. Lindudest on mind Tartus rünnanud ainult tiirud ja ainult ühel õuel.
kolmapäev, märts 26, 2014
Kaks Itaalia huvilist
Lugesin ingliskeelset ajalooajakirja. Kirjutati, et itaalia ajaloolase artiklis on palju faktivigu, sama kehtib teise itaallase kohta, ei tea, kas nad teevad seda meelega või kogemata. Kirjutasin Itaalia fašismi kohta uurimistööd. Tahtsin selle jaoks läbi lugeda ka artikli eelmise aasta Itaalia ajaloo ülevaatega, et näha, kas Itaalias on praegu samad või teised probleemid kui fašismi ajal. Oudekki astus ruumi sisse ja ütles, et tahab ka Itaalia fašismist kirjutada. Ta ütles, et kõigepealt loeb ta entsüklopeediat, mitte raamatuid. Soovitasin, et ta alustaks Enekesest. Sealt tuleb vaadata kolme märksõna - Itaalia, fašism ja Mussolini. Aga kui ta kiiresti kirjutab, siis ta võtab minu teema ära. Oudekki ütles, et ma võiksin olla peaminister. Vastasin, et nii targaks ma ennast ei pea. Tervis ei ole ka nii hea, mul võib üks lause une ära rikkuda. Oudekki kiitis kui tark Piret on. Siis ta parandas, et Piret ei ole tark, vaid rumal naabrinaine. Piret ütles, et Oudekki peab õppima tegema nalju, mis ei oleks teistele solvavad.
*
Läksin klubisse kiirmaleturniirile. Kõik vastased pidid mängima omavahel kaks mängu järjest. Sain järjest kaotusi. Olin kaotanud juba neljale esimesele vastasele 0:2. Mõtlesin, et pärast turniiri lõppu ütlen, et tegelikult mul on palavik. Aga kodus proovimängude järgi tundus, et võin turniirile tulla. Olin väga unine. Peebo oli stendile riputanud sedeli: "70-aastased - kohtumiseni 100. sünnipäeval!"
*
Läksin klubisse kiirmaleturniirile. Kõik vastased pidid mängima omavahel kaks mängu järjest. Sain järjest kaotusi. Olin kaotanud juba neljale esimesele vastasele 0:2. Mõtlesin, et pärast turniiri lõppu ütlen, et tegelikult mul on palavik. Aga kodus proovimängude järgi tundus, et võin turniirile tulla. Olin väga unine. Peebo oli stendile riputanud sedeli: "70-aastased - kohtumiseni 100. sünnipäeval!"
teisipäev, märts 25, 2014
Meri või maantee
Sõitsin bussis, et minna rongi peale. Buss sõitis raudteejaamast mööda ja keeras ära, mis tähendas, et pidin varsti tagasi kõndima. Võtsin särgi seljast. Enne rongi peale minemist pidin uue särgi saama. Ma ei saanud aru, kas me sõidame laevaga mööda merd või autoga mööda maanteed. Aknast välja vaadates oli näha lähedal kallast majade ja puudega, aga see võis olla silmapete, tegelikult võis seal olla meri. Auto pööras paremale ja siis veelkord paremale. Mõtlesin, et nüüd me sõidame ju selles suunas tagasi, kust olime tulnud. Aga mängult ei sõitnud. Üks mees küsis, kas keegi tema sugulastest lähemal ajal ebaloomulikku surma sureb. Üks koolipoiss oli viidud vangina endast vanema naise ja mehe suurde maamajja. Kui naine tema juurde voodisse läks, lasi poiss ta maha. Hiljem tuli koju mees ja suri samuti. Ta sai kas surnud naist nähes infarkti või mürgitas poiss ta ära. Mängisime poistega ühes toas palli, veeretades üksteisele reketitega pingpongi palli. Pall veeres minu löögi järel Klausist mööda tema selja taha. Klaus ütles, et mul oli võidurõõmus nägu, et ma väravasse sain. See oli vale, tegelikult tahtsin mängida sõbralikult, et mõlemad palli kätte saaks. Põrandal oli palju mänguasju, mis mängu segasid.
esmaspäev, märts 24, 2014
Inglise keele sõnavara
Ühes telesaates ütles üks naine, et nüüd ta võtab riided seljast. Aga kui ta seda tegi, ei ilmunud nähtavale tema keha, vaid käivitus üks video. Kui video läbi sai, ütles naine uuesti, et nüüd ta võtab riided seljast. Seekord oli natuke aega tema keha näha, kuidas see vees ujus.
*
Olin inglise keele tunnis. Loeti harjutust. Kuigi ma püüdsin, oli raske jälgida, kus järg on. Kui saabus minu kord lugeda, tuli mul tõlkida inglise keelde muuhulgas sõna "käbi". Tõlkisin selle "seeds", mis tähendas "seemned". Tuli pildi järgi öelda ka ühe taimeliigi nimi, aga see taim ei olnud mulle üldse tuttav. Kui lugemise lõpetasin, küsis õpetaja üle, kuidas on käbi. Selgus, et kui seeme on "seed", siis käbi on "heed". Kõrvallaual oli kahel kursusekaaslasel mõlemal inglise-eesti õppesõnastik. Nende kaanevärv meenutas minu oma värvi, seetõttu kahtlustasin, et üks neist võib minult varastatud olla. Kuigi enda oma olin vist ka koolist võtnud. Küsisin, kust nad selle said, minu oma on kadunud, ma pole kodus kotist välja võtnud. Üks neist soovitas, et ma võtaks siis endale koolist uue. Minuga samas lauas istus klassivend, kes vaatas kõik asjad sõnaraamatust järele. Ta ütles, et on kindlaks tehtud, et ühes tekstis esineb 173 erinevat sõna. Vastasin, et see peab siis olema õpilase tekst, mitte klassiku oma. Õpetajat ärritas, et klassivend nii palju sõnu järele vaatab, seetõttu ta võttis talt sõnaraamatu ära. Õpetaja kohendas ka mitme inimese asju, et need viltu ei oleks, sealhulgas minu vihikut. Lõin rusikaga vastu lauda ja ütlesin, et barokk-kunst oli ka viltu. Õpetaja hüüdis, et barokiajal hukati oma õpilasi. Nüüd ma tean, mida tähendab proletariaadi likvideerimine.
*
Olin inglise keele tunnis. Loeti harjutust. Kuigi ma püüdsin, oli raske jälgida, kus järg on. Kui saabus minu kord lugeda, tuli mul tõlkida inglise keelde muuhulgas sõna "käbi". Tõlkisin selle "seeds", mis tähendas "seemned". Tuli pildi järgi öelda ka ühe taimeliigi nimi, aga see taim ei olnud mulle üldse tuttav. Kui lugemise lõpetasin, küsis õpetaja üle, kuidas on käbi. Selgus, et kui seeme on "seed", siis käbi on "heed". Kõrvallaual oli kahel kursusekaaslasel mõlemal inglise-eesti õppesõnastik. Nende kaanevärv meenutas minu oma värvi, seetõttu kahtlustasin, et üks neist võib minult varastatud olla. Kuigi enda oma olin vist ka koolist võtnud. Küsisin, kust nad selle said, minu oma on kadunud, ma pole kodus kotist välja võtnud. Üks neist soovitas, et ma võtaks siis endale koolist uue. Minuga samas lauas istus klassivend, kes vaatas kõik asjad sõnaraamatust järele. Ta ütles, et on kindlaks tehtud, et ühes tekstis esineb 173 erinevat sõna. Vastasin, et see peab siis olema õpilase tekst, mitte klassiku oma. Õpetajat ärritas, et klassivend nii palju sõnu järele vaatab, seetõttu ta võttis talt sõnaraamatu ära. Õpetaja kohendas ka mitme inimese asju, et need viltu ei oleks, sealhulgas minu vihikut. Lõin rusikaga vastu lauda ja ütlesin, et barokk-kunst oli ka viltu. Õpetaja hüüdis, et barokiajal hukati oma õpilasi. Nüüd ma tean, mida tähendab proletariaadi likvideerimine.
pühapäev, märts 23, 2014
Leksikon
Küsisin ühelt tüdrukult, kes ta on. Ta vastas vigases eesti keeles, et ta elab Jugoslaavias ja on venelane. Ta ütles, et Eestis on olemas "Väärsõnade leksikon", sealt ta saab lugeda, milliseid sõnu ta tarvitada ei tohi. Vastasin, et see ei ole väärsõnade, vaid võõrsõnade leksikon, seal on inglis- ja venekeelsed sõnad.
*
Koolis toimusid valimised, kus suur rahvamass kogunes fuajeesse ja andis üksteisele hääli. Kui lähenes valimiste teine ring, läksin kolmandale korrusele, et teised mind ei näeks ja ei tuleks mõttele mulle häält anda.
*
Loeng sai läbi. Olin kirjutanud üles, et eksamiks tuleb üks raamat läbi lugeda. Aga üks kursusevend väitis, et seda raamatut lugeda ei tule, vaid kirjutada essee, milles peab kasutama kahte peatükki ühest teisest raamatust. Sõitsime tiivatrepist alla. Mina ja Erik sõitsime normaalse kiirusega, aga Lauri K. sõitis meie ees ja andis veel hoogu juurde. Siis ta kukkus, aga pani käed ette ja väga kõvasti haiget ei paistnud saavat.
*
Koolis toimusid valimised, kus suur rahvamass kogunes fuajeesse ja andis üksteisele hääli. Kui lähenes valimiste teine ring, läksin kolmandale korrusele, et teised mind ei näeks ja ei tuleks mõttele mulle häält anda.
*
Loeng sai läbi. Olin kirjutanud üles, et eksamiks tuleb üks raamat läbi lugeda. Aga üks kursusevend väitis, et seda raamatut lugeda ei tule, vaid kirjutada essee, milles peab kasutama kahte peatükki ühest teisest raamatust. Sõitsime tiivatrepist alla. Mina ja Erik sõitsime normaalse kiirusega, aga Lauri K. sõitis meie ees ja andis veel hoogu juurde. Siis ta kukkus, aga pani käed ette ja väga kõvasti haiget ei paistnud saavat.
laupäev, märts 22, 2014
Pöördumatu treening
Kui ma pole enam maleturniiridel käinud, siis see tuleb sellest, et rakendan maletrennis õpitut järjekindlalt - kulutan mõtlemis- ja ettevalmistusaja mängu võitmisele. Malega olen tegelenud nii palju, et isegi kui ma enam kunagi nuppe kätte ei võtaks, ei lõppeks ilmselt otsa maleteemalised unenäod, nagu pole lõppenud kooliteemalised.
Meie aed
Külli küsis, kuidas Siiril eksam läks. Vastati, et Siiri ei teinud eksamit. Läbi meie aia kõndisid võõrad poisid, kes ütlesid, et me oleme vasakpoolsed. Nad hakkasid aia taga lõket tegema ja ajasid Siirit lõkke juurest minema. Läksin ja ütlesin neile, et Siiri ei tegele poliitikaga. Poisid vastasid, et vasakpoolne on ta ikkagi. Järgmine kord nad võisid võtta kaasa koera, et neid ei saaks käsutada. Toomas kõndis mööda külavaheteed kaugemale ja tuli tagasi ühest majast leitud taskulambiga. Vaatasin aknast välja. Ütlesin, et inimene tuleb. Ema lisas, et see on tüdruk. Meid nähes pööras tüdruk ringi ja läks tagasi. Toomas järgnes talle ja küsis, kas see on tema taskulamp. Tüdruk vastas, et on küll. Toomas tagastas selle. Ühest toast väljus füüsik. Ta oli kahjurõõmus, et meie oleme nälga surnud, aga temal oli rasvakiht. Aga ta tuli välja liiga vara, sest meile ei olnud nälg veel mõjuma hakanud. Kohale saabus politsei. Näitasin, et kui kallan endale klaasi jooki, hakkab see kihisema. Aga kui kallan teise inimese klaasi, siis kihiseb vähem. Politseinikud hakkasid omavahel arutama, mis aine mul klaasis võiks olla, nimetades erinevate mürkide nimesid.
reede, märts 21, 2014
Traktor ja buss
Seisime Kaunase puiesteel lasteaia paviljonis. Mina seisin silikaatkivide hunniku otsas. Vaatasime endise meie maja ühe korteri aknast sisse ja Tõnu kommenteeris seal toimuvat. Sealt korterist tuli üks mees välja ja hakkas traktorit juhtima. Tundus, et ta tahab meid alla ajada, et aknast sisse vaatamise eest kätte maksta. Seetõttu põgenesime. Mul jäi teksajakk maha. Seetõttu läksin tagasi ning küsisin traktorijuhilt ja tema perekonnaliikmetelt, milline minu teksajakk on, neid on siin kolm tükki. Tundsin enda oma ära taskus olevate asjade järgi.
*
Tahtsin minna maaliini bussi peale. Kedagi ei olnud veel peale läinud. Mõtlesin, et kui buss seisab sellise koha peal, siis vist ei minda, ta peab enne õigesse peatusesse ette sõitma. Seetõttu läksin jaamahoonest piletit ostma. Kui bussi juurde tagasi tulin, selgus, et selles kohas siiski mindi peale. Buss oli juba nii täis, et inimesi hästi juurde ei mahtunud. Tahtsin osta juhi käest piletit ja võtsin taskust raha. Pilet pidi maksma 8 eurot ja sente. Olin arvanud, et mul on see raha olemas, aga nüüd selgus, et tuleb puudu, sest need, mida ma olin pidanud kümneeurosteks, olid hoopis kümme senti maksvad arvutikettad. Seetõttu läksin ühte majja Vanemuise tänaval. Vaatasime vendadega arvuti flopikettalt videot. Kui see lõppes, ütlesid vennad, et flopikettale rohkem ei mahu, sest see on vana tehnoloogia. Vastasin, et mina algul hoopis imestasin, kuidas flopikettale nii palju mahub. Mulle pakuti pits alkoholi. Ütlesin, et seda ma ei joo, muidu on bussi peale minnes lõhnad küljes. Läksin tänavale, et jook mõnele vastutulevale mehele maha müia, et saada raha bussipileti ostmiseks, sest mul ei olnud seda ikka veel.
*
Tahtsin minna maaliini bussi peale. Kedagi ei olnud veel peale läinud. Mõtlesin, et kui buss seisab sellise koha peal, siis vist ei minda, ta peab enne õigesse peatusesse ette sõitma. Seetõttu läksin jaamahoonest piletit ostma. Kui bussi juurde tagasi tulin, selgus, et selles kohas siiski mindi peale. Buss oli juba nii täis, et inimesi hästi juurde ei mahtunud. Tahtsin osta juhi käest piletit ja võtsin taskust raha. Pilet pidi maksma 8 eurot ja sente. Olin arvanud, et mul on see raha olemas, aga nüüd selgus, et tuleb puudu, sest need, mida ma olin pidanud kümneeurosteks, olid hoopis kümme senti maksvad arvutikettad. Seetõttu läksin ühte majja Vanemuise tänaval. Vaatasime vendadega arvuti flopikettalt videot. Kui see lõppes, ütlesid vennad, et flopikettale rohkem ei mahu, sest see on vana tehnoloogia. Vastasin, et mina algul hoopis imestasin, kuidas flopikettale nii palju mahub. Mulle pakuti pits alkoholi. Ütlesin, et seda ma ei joo, muidu on bussi peale minnes lõhnad küljes. Läksin tänavale, et jook mõnele vastutulevale mehele maha müia, et saada raha bussipileti ostmiseks, sest mul ei olnud seda ikka veel.
Kogutud luuletused
Lugesin Jüri Talveti kogutud luuletused umbes kolme päevaga läbi. Ütlesin, et ükski eesti luuletaja peale Uku Masingu pole palju kirjutanud. Võibolla ka Suurkask, aga teda ma pole lugenud. Isa vastas, et Visnapuu kirjutas ka palju, kõike pole arvesse võetud. Visnapuul olid osad följetoni moodi, nagu tarbetekstid, neid ei teatagi. Lisasin, et muidugi minu arst ütleb, et ta päevas üle kolme luuletuse ei loe, muidu läheb mõte kaduma. Aga mulle pole mõte nii tähtis, vaid luulerütm. Isa vastas, et kui rohkem lugeda, siis see on nagu autori seltskonnas viibimine.
neljapäev, märts 20, 2014
Nõiatütar ja nõid
Ema vaatas minu trükitud pabereid. Ta ütles, et ma olen kirjutanud magistritöös täpselt sama, mis ülikooli lõputöös. Vastasin, et see ei ole lõppvariant. Need paberid tuleks hävitada, et nende põhjal valejäreldusi ei tehtaks. Pealegi polnud see minu, vaid juhendaja mõte, et osa magistritööst oleks sama perioodi kohta. Need parandused, mis ühele leheküljele pliiatsiga on tehtud, tegin ma ühel päeval niisama. Mulle oli ükspäev tulnud ümbrik, kus tundusid olevat täiesti mõttetud materjalid. Nüüd vaatasin neid materjale uuesti. Selgus, et viimasel leheküljel paluti mul maksta raha maleajakirja eest. Sellepärast mulle ajakirja polnudki saadetud, et ma polnud maksnud. Oli saadetud üks number maleajalehte, aga teisest numbrist pidi see ajakirjaks muutuma. Aga seda, et jutt käib maleajakirja rahast, polnud trükises pealkirjas välja toodud. Sõitsin maleturniirile kohale. Peamees rääkis, et plaanid ei teostu, sest korvpalliklubi polnud nõus malet rahaliselt toetama, kuigi oli algul lubanud. Turniir hakkas pihta, aga mulle ei antud vastast ja minu nime ei nimetatud. Tuletasin meelde, et ma ütlesin, et ma osalen. Nüüd anti mulle vastaseks viimasel laual istuv tüdruk. Hakkasime mängima. Malelaual oli tavalisest rohkem ruute. Tegin avakäigu ja küsisin, kas selle suurusega laual viis ruutu võib korraga käia. Tüdruk ei olnud nõus. Käisin siis kolm ruutu. Mõtlesin, et mul vist õnnestub lipuga vastase kuningale ja vankrile kahvel panna. Aga varsti oli vankri diagonaal etturiga suletud. Võtsin etturi eest ja ütlesin, et seda seal ei olnud, ma vaatasin, et seal on kahvlipanemisvõimalus. Teisi nuppe tuli ka pidevalt kohendada. Ütlesin, et nupud lähevad kogu aeg ümber ja siis ei tea üldse, mis seis laual on. Järgmises voorus anti mulle vastaseks Pärnits, kes oli tugevam kui esimese vooru vastane. Nüüd oli ruutude arv õige.
*
Üks mees pidi varsti inimesega abielluma. Aga enne seda elas ta ettevalmistuseks nõiatütre pool ja magas temaga samas voodis. Nõiatütrest vanem naine oli nõid. Nõial tuli ühel ööl une pealt meelde, et on see kuupäev, mis ta nõiatütrega kokku leppis, et läheb nõiatütrele ja mehele järele. Nõid asus mööda käiku teele. Nõiatütre tuppa jõudes ta äratas magajad. Seejärel ta asus ees tagasiteele. Ta hoidis natuke aega ust lahti ja teadis, et teised jõuavad ukseni õigeaegselt.
*
Oli toimunud rahvahääletus küsimuses, kas kuulutada euro Eesti rahvusvaluutaks. Euro oli juba varem kasutusele võetud, aga tema rahvusvaluutaks kuulutamine lükati tagasi, sest inimestel oli endiselt kroonist loobumisest kahju. Kui rahvahääletuse tulemus selgus, tulid inimesed tänavatele juubeldama. Igast rahvussümbolist loobumine oleks rahvahääletusel tagasi lükatud. Läksin panka ja seisin kassasappa. Vend ütles mulle, et üks poiss ei hakanud üldse minu taha sappa seisma, vaid läks teise kassasse. Sellest hoolimata jõudis järjekord minuni sama kiiresti, mitte aeglasemalt. Ütlesin, et tahan 200-eurost peenemaks vahetada. Pangatöötaja vastas, et kui vahetada raha pangas, siis jääb mingi protsent sellest pangale. Ütlesin, et siis ma vahetan kuskil mujal. Poes ei võeta 50-eurosest suuremat raha vastu, mille poolest siis euro käibel on?
*
Üks mees pidi varsti inimesega abielluma. Aga enne seda elas ta ettevalmistuseks nõiatütre pool ja magas temaga samas voodis. Nõiatütrest vanem naine oli nõid. Nõial tuli ühel ööl une pealt meelde, et on see kuupäev, mis ta nõiatütrega kokku leppis, et läheb nõiatütrele ja mehele järele. Nõid asus mööda käiku teele. Nõiatütre tuppa jõudes ta äratas magajad. Seejärel ta asus ees tagasiteele. Ta hoidis natuke aega ust lahti ja teadis, et teised jõuavad ukseni õigeaegselt.
*
Oli toimunud rahvahääletus küsimuses, kas kuulutada euro Eesti rahvusvaluutaks. Euro oli juba varem kasutusele võetud, aga tema rahvusvaluutaks kuulutamine lükati tagasi, sest inimestel oli endiselt kroonist loobumisest kahju. Kui rahvahääletuse tulemus selgus, tulid inimesed tänavatele juubeldama. Igast rahvussümbolist loobumine oleks rahvahääletusel tagasi lükatud. Läksin panka ja seisin kassasappa. Vend ütles mulle, et üks poiss ei hakanud üldse minu taha sappa seisma, vaid läks teise kassasse. Sellest hoolimata jõudis järjekord minuni sama kiiresti, mitte aeglasemalt. Ütlesin, et tahan 200-eurost peenemaks vahetada. Pangatöötaja vastas, et kui vahetada raha pangas, siis jääb mingi protsent sellest pangale. Ütlesin, et siis ma vahetan kuskil mujal. Poes ei võeta 50-eurosest suuremat raha vastu, mille poolest siis euro käibel on?
kolmapäev, märts 19, 2014
Alkoholita kohad
Olin paberi peale joonistanud, selle kokku voltinud ja nüüd lõikasin lumehelvest välja. Ma ei lõiganud paberi küljest tükke, vaid ainult erinevate piltide vahele piirjooned. Helistasin tänase klassikokkutuleku asjus Martinile. Ta vaikis toru otsas pikalt nagu president Meri. Siis sain aru, et Erik ei vaikinudki toru otsas, vaid oli toru ära pannud. Läksin klassikokkutulekule kohale. Mulle oli tundunud, et teistele polnud meeldinud, kui mina korraldasin koolimajas, aga nüüd korraldas üks klassiõde samuti seal. Koolimajas oli alkoholi tarvitamine keelatud. Tristan rääkis, et on hea, kui on selgelt öeldud, kus tohib ja kus ei tohi alkoholi tarvitada. Koolimajas ja konverentsidel ei tohi. Aga üks mees võtab konverentsidele taskus alkoholipudeli kaasa.
*
Valisin kooli õuel välja kolm kõige ilusamat tammetõru ja korjasin need üles. Mõtlesin, et kastanimune ma ei korja, sest tammetõrud on ilusamad. Henn sõi ühe minu korjatud tammetõrudest ära ja teise tükeldas ära. Ütlesin, et tahtsin need ilu pärast alles hoida.
*
Valisin kooli õuel välja kolm kõige ilusamat tammetõru ja korjasin need üles. Mõtlesin, et kastanimune ma ei korja, sest tammetõrud on ilusamad. Henn sõi ühe minu korjatud tammetõrudest ära ja teise tükeldas ära. Ütlesin, et tahtsin need ilu pärast alles hoida.
teisipäev, märts 18, 2014
Meeleavalduste hooaeg
Kuulsin, kui väljas hüüti vene keeles Tartu ja Runnel, mis sellise hääldusega läksid riimi. Varsti tuli ema, kes ütles, et ühes tänases lehes oli Tartu asemel Runnel kirjutatud.
*
Olin kirjutanud pika artikli. Seejärel olin teinud selle lühemaks, et avaldamiseks pakkuda. Lühendades olin jätnud välja selle, et vene vürstide järeltulijad ei ole mitte ainult Trubetski ja Volkonski, vaid ka mina. Minu esivanemate hulgas oli vene ohvitsere. Henn tuli minu suunas, mitmeharuline ese minu poole suunatud. Ütlesin, et ta nii ei teeks, suunates tema poole selle eseme teise otsa, millel oli samuti mitu haru. Vaatasin tänast ajalehte. Ma ei lugenud järjest, vaid reportaaži keskelt huvitavamat lõiku. Praegu käisid suured meeleavaldused. Ajakirjanik oli meeleavaldajate hulgas ringi liikunud ja nende juttu kirja pannud. Oli räägitud igasugust jama. Üks oli rääkinud sakslastest ja juutidest ja oma varrukal olevast märgist. Mõtlesin, et ma ei pea artikleid avaldama, vaid võin mõtteid teatavaks teha ka väikses ringis, ühiskonda mõjutab see ikkagi. Kelam oli öelnud, et on vajalik, et mingi protsent ühiskonna liikmetest mediteerimisega tegeleks. Oli oodata, et pärast Ukrainat okupeeritakse ka Eesti. Vene väed võisid saabuda meeleavaldajate käest päästjatena. Võibolla oleks eestlus jätkunud pärast seda paguluses. Aga varsti oleks pagulased üksteisele kaugeks jäänud. Klaus vaatas meeleavalduste asemel spordisaadet, nagu tal ka vanasti kombeks oli.
*
Proovisin poes müügil olevat markerit poes müügil olevasse raamatusse. Võtsin järgmise markeri. Ütlesin, et proovin seda parem enda paberile. See oli sinine marker, mis oli kuivanud. Korraliku sinise markeriga tegin paksud jooned ja tõmbasin neid valgega üle, nii et sinise peale tulid rohelised triibud. Võtsin musta markeri ja kirjutasin suuri tähti taevasse, nii et tegin ringi terve taeva ümber.
*
Olin kirjutanud pika artikli. Seejärel olin teinud selle lühemaks, et avaldamiseks pakkuda. Lühendades olin jätnud välja selle, et vene vürstide järeltulijad ei ole mitte ainult Trubetski ja Volkonski, vaid ka mina. Minu esivanemate hulgas oli vene ohvitsere. Henn tuli minu suunas, mitmeharuline ese minu poole suunatud. Ütlesin, et ta nii ei teeks, suunates tema poole selle eseme teise otsa, millel oli samuti mitu haru. Vaatasin tänast ajalehte. Ma ei lugenud järjest, vaid reportaaži keskelt huvitavamat lõiku. Praegu käisid suured meeleavaldused. Ajakirjanik oli meeleavaldajate hulgas ringi liikunud ja nende juttu kirja pannud. Oli räägitud igasugust jama. Üks oli rääkinud sakslastest ja juutidest ja oma varrukal olevast märgist. Mõtlesin, et ma ei pea artikleid avaldama, vaid võin mõtteid teatavaks teha ka väikses ringis, ühiskonda mõjutab see ikkagi. Kelam oli öelnud, et on vajalik, et mingi protsent ühiskonna liikmetest mediteerimisega tegeleks. Oli oodata, et pärast Ukrainat okupeeritakse ka Eesti. Vene väed võisid saabuda meeleavaldajate käest päästjatena. Võibolla oleks eestlus jätkunud pärast seda paguluses. Aga varsti oleks pagulased üksteisele kaugeks jäänud. Klaus vaatas meeleavalduste asemel spordisaadet, nagu tal ka vanasti kombeks oli.
*
Proovisin poes müügil olevat markerit poes müügil olevasse raamatusse. Võtsin järgmise markeri. Ütlesin, et proovin seda parem enda paberile. See oli sinine marker, mis oli kuivanud. Korraliku sinise markeriga tegin paksud jooned ja tõmbasin neid valgega üle, nii et sinise peale tulid rohelised triibud. Võtsin musta markeri ja kirjutasin suuri tähti taevasse, nii et tegin ringi terve taeva ümber.
esmaspäev, märts 17, 2014
Kahes magistriõppes
Meil oli toimunud ülikoolis esimene eesti keele kontrolltöö ja nüüd saime need tagasi. Õppejõud ütles, et tulid esimesed teravused. Kontrolltööl oli neli osa, millest igaüks koosnes alapunktidest. Mulle tundus, et olen saanud esimese ja teise osa eest positiivse ning kolmanda ja neljanda osa eest negatiivse hinde. Aga lähemalt vaadates ei saanud aru, kas õppejõud oli andnud pluss- või miinuspunkte ja mitme palli skaalal ta hindas. Suurem osa üliõpilasi läks õppejõult seletust küsima. Tuli juba minu kord minna, aga ma ei läinud, vaid istusin Annikaga ühes lauas edasi. Õppejõud tuli ise minu juurde. Ta ütles, et on sõbralik, ja hakkas kirjutama enda antud punktide kohta uusi arvutusi, pannes plusspunktid ühte ja miinuspunktid teise tulpa. Esimese osa eest tuli mul kokku summa +1. Õppejõud ütles, et see on hea tulemus. Ma ei teadnud, kas järgmiste osade eest tuleb parem või halvem.
*
Sisenesin oma trepikotta. Olime kolinud uude kohta, aga ma ei mäletanud korterinumbrit. Vist oli see 21. Looned olid ka uude korterisse kolinud, aga nende uus korterinumber oli sama, mis vanas majas. Sisenesin korterisse, kus toimus klassikokkutulek. Olin klassikokkutulekutel käimisega ära harjunud ja mulle meeldis neil niisama istuda. Üks endine poliitvang ronis riiuli otsas. Lükkasin riiulit seina poole, et see ümber ei kukuks. Riiuli otsas ronis ka üks klassivend, kes ütles, et ta on klassikokkutulekul esimest korda. Ütlesin talle, et ta ära läheks. Parandasin, et ära ei pea minema, aga riiulit ei tohi ümber ajada. See klassivend läks teise riiuli otsa toa kaugemas otsas ja astus seal lamavale teisele klassivennale rinna peale, mis oli vist väga valus. Teine klassivend hakkas teda peksma ja ütles samuti, et ta ära läheks. Kui ma poleks pidevalt kohal käinud ja oleks nüüd esimest korda tulnud, oleks mind ka ära aetud.
*
Mul oli hommikul juba vannitoas käidud, aga siis läksin sinna poolmagades tagasi. Istusin seal ja hoidsin ühte naist süles. Seejärel läksin ja istusin väikse köögi kirjutuslaua taha. Isa tuli ja ütles, et ma akna lahti teeks. Seda ma ei teinud, sest ma ei olnud ärkvel. Isa küsis, mida ma õigupoolest õpin. Vastasin, et seni õppisin ajaloo tasuta magistriõppes ja nüüd astusin lisaks eesti keele tasulisse magistriõppesse. Aga kohustuslikuks pean ainult ajaloo lõpetamist, eesti keelt õpin huvi pärast. Mõtlesin, et lähen küsin kantseleist järele, kas ma pean veel üldse ajaloo magistriõppes olema, kui mul on diplom juba käes. Diplomi sain 2003 või 2005, praegu oli 2014. Ei ole vaja kellegi teise eest kohta kinni hoida. Läksin seisin kantseleis laua taha sappa. Ametnik ütles, et laud on kõrvalruumis. Siin tehti teist tööd. Läksin seisin teise ruumi laua taha pikemasse sappa. Mulle tundus, et vist öeldi, et on minu kord rääkida. Ütlesin tere. Siis nägin, et olin valesti aru saanud, need olid kaks naisüliõpilast, kes omavahel rääkisid, sest nad olid minuga samal pool lauda, ametnik istus teisel pool lauda. Üks poiss ütles mulle, et ma olen võrkpallimeeskonnas. Vastasin, et ei ole, pikkus ei loe, kui jõudu ei ole. Teine poiss ütles, et võibolla ma ei tunne ennast. Vastasin, et lühikesed mängivad paremini.
*
Ema rääkis, et ühed poisid küsisid vanaemalt kanamuna ja vanaema viskas selle viienda korruse aknast alla. Õnneks poisid ei püüdnud, muidu nad oleks võinud surma saada. Rääkisin, et vanasti Kaunase puiesteel Iljaana viskas esimese korruse aknast muna välja ja üks poiss püüdis kinni. See oli Sven või Leino või Ilmar, ma võin neid omavahel segi ajada. Seejärel viskas Iljaana muna muru peale, nii et ei püütaks, ja muna jäi terveks.
*
Sisenesin oma trepikotta. Olime kolinud uude kohta, aga ma ei mäletanud korterinumbrit. Vist oli see 21. Looned olid ka uude korterisse kolinud, aga nende uus korterinumber oli sama, mis vanas majas. Sisenesin korterisse, kus toimus klassikokkutulek. Olin klassikokkutulekutel käimisega ära harjunud ja mulle meeldis neil niisama istuda. Üks endine poliitvang ronis riiuli otsas. Lükkasin riiulit seina poole, et see ümber ei kukuks. Riiuli otsas ronis ka üks klassivend, kes ütles, et ta on klassikokkutulekul esimest korda. Ütlesin talle, et ta ära läheks. Parandasin, et ära ei pea minema, aga riiulit ei tohi ümber ajada. See klassivend läks teise riiuli otsa toa kaugemas otsas ja astus seal lamavale teisele klassivennale rinna peale, mis oli vist väga valus. Teine klassivend hakkas teda peksma ja ütles samuti, et ta ära läheks. Kui ma poleks pidevalt kohal käinud ja oleks nüüd esimest korda tulnud, oleks mind ka ära aetud.
*
Mul oli hommikul juba vannitoas käidud, aga siis läksin sinna poolmagades tagasi. Istusin seal ja hoidsin ühte naist süles. Seejärel läksin ja istusin väikse köögi kirjutuslaua taha. Isa tuli ja ütles, et ma akna lahti teeks. Seda ma ei teinud, sest ma ei olnud ärkvel. Isa küsis, mida ma õigupoolest õpin. Vastasin, et seni õppisin ajaloo tasuta magistriõppes ja nüüd astusin lisaks eesti keele tasulisse magistriõppesse. Aga kohustuslikuks pean ainult ajaloo lõpetamist, eesti keelt õpin huvi pärast. Mõtlesin, et lähen küsin kantseleist järele, kas ma pean veel üldse ajaloo magistriõppes olema, kui mul on diplom juba käes. Diplomi sain 2003 või 2005, praegu oli 2014. Ei ole vaja kellegi teise eest kohta kinni hoida. Läksin seisin kantseleis laua taha sappa. Ametnik ütles, et laud on kõrvalruumis. Siin tehti teist tööd. Läksin seisin teise ruumi laua taha pikemasse sappa. Mulle tundus, et vist öeldi, et on minu kord rääkida. Ütlesin tere. Siis nägin, et olin valesti aru saanud, need olid kaks naisüliõpilast, kes omavahel rääkisid, sest nad olid minuga samal pool lauda, ametnik istus teisel pool lauda. Üks poiss ütles mulle, et ma olen võrkpallimeeskonnas. Vastasin, et ei ole, pikkus ei loe, kui jõudu ei ole. Teine poiss ütles, et võibolla ma ei tunne ennast. Vastasin, et lühikesed mängivad paremini.
*
Ema rääkis, et ühed poisid küsisid vanaemalt kanamuna ja vanaema viskas selle viienda korruse aknast alla. Õnneks poisid ei püüdnud, muidu nad oleks võinud surma saada. Rääkisin, et vanasti Kaunase puiesteel Iljaana viskas esimese korruse aknast muna välja ja üks poiss püüdis kinni. See oli Sven või Leino või Ilmar, ma võin neid omavahel segi ajada. Seejärel viskas Iljaana muna muru peale, nii et ei püütaks, ja muna jäi terveks.
pühapäev, märts 16, 2014
Napoleon III
Johannes Willms. "Napoleon III. Prantsusmaa viimane keiser". Inglise keelest tõlkinud Andreas Ardus. Tallinn 2011. Saksa keeles 2008. 316 lehekülge.
Tavaliselt kui kirjutatakse Napoleon, siis mõeldakse Napoleon I, Napoleon III puhul tuuakse välja järjekorranumber. Selles raamatus on teisiti. Napoleon III on Napoleon ja Napoleon I onu, kuigi päriselt oli onusid rohkem.
Kuigi Napoleon III sõdis Saksamaaga ja raamatu autor Willms on sakslane, on ta suur Napoleon III fänn. Sageli korratakse tsitaati, et Napoleon III oli suure onu väike vennapoeg, aga Willms seda tsitaati ei too, vaid ütleb vastupidi, et Napoleon III ei olnud väiksem kui Napoleon I.
Usutavalt ei mõju, kui Willms ütleb raamatu algul, et kellelegi teisele antud hinnangud ei ole nii vastandlikud kui Napoleon III-le. See tuletab meelde, et inglise romantik John Ruskin olevat kirjutanud, et ühegi sõna üle ei ole nii palju vaieldud kui sõna "pitoreskne" üle. Sellised äärmuslikud hinnangud näitavad oma teema ületähtsustamist. Esimesel hetkel võiks arvata, et autor on Napoleon III kaasaegne.
Willmsi aravates on Napoleon III-le pärast tema langust ülekohut tehtud. Nauditavat küll Napoleon III pärandit, kuid unustatavat, kes on selle autor.
Napoleon III olevat olnud edukas kõigepealt välispoliitiliselt. 1830. a. revolutsiooni järel olevat Prantsusmaa sattunud isolatsiooni, kuid 1848. a. revolutsiooni järel võimule tulnud Napoleon olevat olnud osavam kui eelkäija Louis-Philippe ja riigi isolatsioonist välja toonud. Ka olnud Napoleon III hea majandusmees, kes olevat majandusest paremini aru saanud kui Marx või Bismarck. Et Napoleon III matustel viibis tööliste delegatsioon, olevat olnud tunnustus tema tööseadusandluse eest.
Kasulik olevat olnud see, et Napoleon III muutis Pariisi tänavad laiemaks. On väidetud, et selle tagamõte oli barrikaadide ehitamise raskendamine ja nende tulistamise kergendamine, kuid see polevat olnud peamine, sest Napoleon III olevat arvanud, et kui ta töötab rahva kasuks, siis jäävad revolutsioonid minevikku. Ma olen kirjutanud, kuidas ka Eesti-aegsele ajaloolasele Hendrik Sepale ei meeldinud kitsad vanalinna tänavad, sellest hoolimata, et ta oli ajaloolane. Enne Teist maailmasõda olevat see olnud inimeste üldine suhtumine.
Napoleon III olevat mõjutanud ka maalikunsti, andes tõuke realismile ja impressionismile. Napoleon III habemest ja näost eemale ulatuvatest vuntsidest olevat paljud eeskuju võtnud, nii et ta kohtas eriti lossis sageli oma teisikuid. See tuletab meelde, et eestlastest olid seda moodi vuntsid hiljem Prantsusmaale kolinud Grenzsteinil, kuid Napoleon III-l on need pildil kitsamad, ta olevat neid pumatiga kitsamaks teinud.
Willms nimetab Napoleon III valitsemist kord diktatuuriks, kord jälle tseesarlikuks demokraatiaks, pidamata diktatuuri ja demokraatiat vist vastanditeks. Napoleon III polevat olnud kunagi üldise valimisõiguse vastane. Kui ta lasi vahepeal parlamendil valimisõiguslike arvu vähendada, olevat ta sellega nõustunud selleks, et parlament ennast diskrediteeriks. Napoleon III kasutas palju rahvahääletusi, kus ta saavutas suuri võite. Parlament käis küll koos ja seal oli ka opositsioon, aga parlamendi otsused muutusid ainult soovituslikeks.
Napoleon III kasutas ka vägivalda. Enne kui tal riigi etteotsa saamine õnnestus, tegi ta kaks ebaõnnestunud putšikatset. Willms nimetab alatuks seda, kui Louis-Philippe väitis, nagu oleks Louis-Napoleon (hilisem Napoleon III) andnud lubaduse mitte kunagi Prantsusmaale tagasi pöörduda, et näidata teda sõnamurdjana, kuid putšikatset ennast hukka ei mõista. Napoleon III võimu ajal sõdisid prantslased Krimmi sõjas, Itaalias, Hiinas, Mehhikos ja Saksa-Prantsuse sõjas, millest viimane tähendas Napoleon III langust. Ta läks tagasi Inglismaale pagulusse, kus ta oli olnud ka enne võimuletulekut, kuid unistas veel oma onu 100 päeva kordamisega uuest võimuhaaramisest, mille puhul oli takistuseks aga juba ainuüksi tema tervislik seisund.
Tavaliselt kui kirjutatakse Napoleon, siis mõeldakse Napoleon I, Napoleon III puhul tuuakse välja järjekorranumber. Selles raamatus on teisiti. Napoleon III on Napoleon ja Napoleon I onu, kuigi päriselt oli onusid rohkem.
Kuigi Napoleon III sõdis Saksamaaga ja raamatu autor Willms on sakslane, on ta suur Napoleon III fänn. Sageli korratakse tsitaati, et Napoleon III oli suure onu väike vennapoeg, aga Willms seda tsitaati ei too, vaid ütleb vastupidi, et Napoleon III ei olnud väiksem kui Napoleon I.
Usutavalt ei mõju, kui Willms ütleb raamatu algul, et kellelegi teisele antud hinnangud ei ole nii vastandlikud kui Napoleon III-le. See tuletab meelde, et inglise romantik John Ruskin olevat kirjutanud, et ühegi sõna üle ei ole nii palju vaieldud kui sõna "pitoreskne" üle. Sellised äärmuslikud hinnangud näitavad oma teema ületähtsustamist. Esimesel hetkel võiks arvata, et autor on Napoleon III kaasaegne.
Willmsi aravates on Napoleon III-le pärast tema langust ülekohut tehtud. Nauditavat küll Napoleon III pärandit, kuid unustatavat, kes on selle autor.
Napoleon III olevat olnud edukas kõigepealt välispoliitiliselt. 1830. a. revolutsiooni järel olevat Prantsusmaa sattunud isolatsiooni, kuid 1848. a. revolutsiooni järel võimule tulnud Napoleon olevat olnud osavam kui eelkäija Louis-Philippe ja riigi isolatsioonist välja toonud. Ka olnud Napoleon III hea majandusmees, kes olevat majandusest paremini aru saanud kui Marx või Bismarck. Et Napoleon III matustel viibis tööliste delegatsioon, olevat olnud tunnustus tema tööseadusandluse eest.
Kasulik olevat olnud see, et Napoleon III muutis Pariisi tänavad laiemaks. On väidetud, et selle tagamõte oli barrikaadide ehitamise raskendamine ja nende tulistamise kergendamine, kuid see polevat olnud peamine, sest Napoleon III olevat arvanud, et kui ta töötab rahva kasuks, siis jäävad revolutsioonid minevikku. Ma olen kirjutanud, kuidas ka Eesti-aegsele ajaloolasele Hendrik Sepale ei meeldinud kitsad vanalinna tänavad, sellest hoolimata, et ta oli ajaloolane. Enne Teist maailmasõda olevat see olnud inimeste üldine suhtumine.
Napoleon III olevat mõjutanud ka maalikunsti, andes tõuke realismile ja impressionismile. Napoleon III habemest ja näost eemale ulatuvatest vuntsidest olevat paljud eeskuju võtnud, nii et ta kohtas eriti lossis sageli oma teisikuid. See tuletab meelde, et eestlastest olid seda moodi vuntsid hiljem Prantsusmaale kolinud Grenzsteinil, kuid Napoleon III-l on need pildil kitsamad, ta olevat neid pumatiga kitsamaks teinud.
Willms nimetab Napoleon III valitsemist kord diktatuuriks, kord jälle tseesarlikuks demokraatiaks, pidamata diktatuuri ja demokraatiat vist vastanditeks. Napoleon III polevat olnud kunagi üldise valimisõiguse vastane. Kui ta lasi vahepeal parlamendil valimisõiguslike arvu vähendada, olevat ta sellega nõustunud selleks, et parlament ennast diskrediteeriks. Napoleon III kasutas palju rahvahääletusi, kus ta saavutas suuri võite. Parlament käis küll koos ja seal oli ka opositsioon, aga parlamendi otsused muutusid ainult soovituslikeks.
Napoleon III kasutas ka vägivalda. Enne kui tal riigi etteotsa saamine õnnestus, tegi ta kaks ebaõnnestunud putšikatset. Willms nimetab alatuks seda, kui Louis-Philippe väitis, nagu oleks Louis-Napoleon (hilisem Napoleon III) andnud lubaduse mitte kunagi Prantsusmaale tagasi pöörduda, et näidata teda sõnamurdjana, kuid putšikatset ennast hukka ei mõista. Napoleon III võimu ajal sõdisid prantslased Krimmi sõjas, Itaalias, Hiinas, Mehhikos ja Saksa-Prantsuse sõjas, millest viimane tähendas Napoleon III langust. Ta läks tagasi Inglismaale pagulusse, kus ta oli olnud ka enne võimuletulekut, kuid unistas veel oma onu 100 päeva kordamisega uuest võimuhaaramisest, mille puhul oli takistuseks aga juba ainuüksi tema tervislik seisund.
Luuletuste vesi
Emajõe kõrval voolas vesi. Kõndisime selles vees. Seal kõndides olid kirjutatud Klausi luuletused. Praegu tema luuletusi vees tihedalt voolamas näha ei olnud. "Loomingus" oli ükskord kirjutatud, et minu luuletused on horisontaalsed, aga nüüd kirjutati, et isa luuletustega võrreldes need on vertikaalsed. Nägin ühte tuttavat poissi. Küsisin, kui palju ta minust õigupoolest noorem on, kas viis aastat. Oletasin, et viis, kuna mäletasin, et ta on Tõnust üks aasta noorem.
laupäev, märts 15, 2014
Lipu püüdmine
RRVLOKVO
1. g3 Rc6 2. d4 d5 3. Rc3 Rb6 4. Rb3 f6 5. 0-0 Of7 6. Od2 Ld7 7. Og2 0-0-0 8. Rc5 Lf5 9. e4 de 10. Oe4 Lh3 11. Lf3 Kb8 12. Of5 Lh5 13. Og4 Od5 14. Oh5 Of3 15. Of3 + - Parem 13. ... Lg6, kuigi ka siis on oda arendamata.
1. g3 Rc6 2. d4 d5 3. Rc3 Rb6 4. Rb3 f6 5. 0-0 Of7 6. Od2 Ld7 7. Og2 0-0-0 8. Rc5 Lf5 9. e4 de 10. Oe4 Lh3 11. Lf3 Kb8 12. Of5 Lh5 13. Og4 Od5 14. Oh5 Of3 15. Of3 + - Parem 13. ... Lg6, kuigi ka siis on oda arendamata.
Tõnissoni kartul
Kirjutasin isa toa arvutiga doktoritööd, muutes selleks magistritööd. Kirjutasin täiendusi juurde. Mõtlesin, et Tõnu kohta panen joonealuse märkuse, et ta on jurist ja ärimees. Aga võibolla Tõnust juba eespool oli juttu, seal võis tema kohta juba joonealune märkus olla. Mõtlesin, et võiks doktoritöösse võtta ka 1940. aastad, mis magistritööst välja jäid. Või võiks vastupidi teema kitsamaks muuta, et kui magistritöö kirjutasin kolme ajalehe kohta, siis doktoritöö ainult "Postimehe" kohta. Kirjutasin päev läbi täiendusi ühele ja samale leheküljele. Tegin seda pliiatsiga, hiljem pidin parandused arvutisse sisestama.
*
Kaks ujujat ei tulnud enam vee alt välja, nagu nad tahaksid ennast uputada. Hakkasin sellest kohast veekogu põhja kaevama, et vaadata, kas nad on sinna maetud. Kaevates tuli välja igasuguseid ajakirju ja muid pabereid. Kuna leidudel ei tulnud lõppu, siis ma ei saanud kaevamist kuidagi lõpetada.
*
Olime maamajas. Vennad läksid hommikusööki sööma, aga mina veel magasin. Isa tuli minu voodi juurde ja hakkas rääkima, et ma pean üles tõusma. Ma ei reageerinud tema jutule, sest ei teadnud, kas ta räägib päriselt või näen seda unes. Isa ütles, et talulapsed liigutavad palju rohkem kui mina. Tahtsin öelda, et mind tüütab see ära, et kõik räägivad, et ma ei tee sporti. Neist, kes teevad vaimset tööd, liigutan mina kõige rohkem, sest teen seda iga tunni aja tagant. Tõnisson oli algul kirjutanud, et Vene võimudele ei tohi vastu hakata. Seletasin seda sellega, et ta oli korralik inimene ja oli valmis olema nii valitseja kui ka ori. Tõnisson ütles, et tuleb süia halba toitu. Ta kooris kartuli ära ja andis koored sulasele, et sulane sööks veel halvemat. Närisin kartulit kaua ja see krõmpsus hamba all. Ma ei saanud neelata, sest mul ei olnud neelamisliigutus meeles.
*
Kaks ujujat ei tulnud enam vee alt välja, nagu nad tahaksid ennast uputada. Hakkasin sellest kohast veekogu põhja kaevama, et vaadata, kas nad on sinna maetud. Kaevates tuli välja igasuguseid ajakirju ja muid pabereid. Kuna leidudel ei tulnud lõppu, siis ma ei saanud kaevamist kuidagi lõpetada.
*
Olime maamajas. Vennad läksid hommikusööki sööma, aga mina veel magasin. Isa tuli minu voodi juurde ja hakkas rääkima, et ma pean üles tõusma. Ma ei reageerinud tema jutule, sest ei teadnud, kas ta räägib päriselt või näen seda unes. Isa ütles, et talulapsed liigutavad palju rohkem kui mina. Tahtsin öelda, et mind tüütab see ära, et kõik räägivad, et ma ei tee sporti. Neist, kes teevad vaimset tööd, liigutan mina kõige rohkem, sest teen seda iga tunni aja tagant. Tõnisson oli algul kirjutanud, et Vene võimudele ei tohi vastu hakata. Seletasin seda sellega, et ta oli korralik inimene ja oli valmis olema nii valitseja kui ka ori. Tõnisson ütles, et tuleb süia halba toitu. Ta kooris kartuli ära ja andis koored sulasele, et sulane sööks veel halvemat. Närisin kartulit kaua ja see krõmpsus hamba all. Ma ei saanud neelata, sest mul ei olnud neelamisliigutus meeles.
reede, märts 14, 2014
Järgmise aasta partiid
Välk lõi majja ja seina sisse tekkis mõra. Võtsin mõra juurest riiulist raamatu. Sellele oli kirjutatud meesautori nimi, aga tundus, et raamat on tegelikult Liisi kirjutatud, sest raamatus oli naise nimi Epp ja majal oli trepp, nagu isa luuletuses, mille Liis ükskord pähe õppis. Raamat oli ilmunud aastal, kui see luuletus oli ainult mõned aastad vana. Ma ei hakanud seda raamatut praegu läbi lugema, sest mul oli teine raamat pooleli.
*
Ma olin harjunud, et olen paljulapselisest perest ja saan seetõttu koolis tasuta süia. Nii olin viimase ajani käinud koolisööklas raha maksmata. Aga võibolla ma enam ei tohtinud, sest lapsed olid täiskasvanuks saanud. Mõtlesin, et lähen küsin kantseleist, kas ma pean söögiraha maksma. Mõnel korral ma olin juba maksnud, aga siis jälle unustanud. Tagantjärele ma neile raha ei paku, vaid ainult tulevaste kordade eest. Kui küsitakse ka tagantjärele, siis ütlen, et sööklas pole ükski kord toidust puudus tulnud. Kuigi praegu tulid ühed poisid sööklasse saia võtma, aga seda enam laudadel ei olnud. Läksin laulmistundi. Kui klassiuksest sisenesin, seisid klassikaaslased püsti ja laulsid hümni. Mõtlesin, kuhu istuda. Mõtlesin istuda eelviimase rea otsale, nii et järgmise inimesega jääb üks tühi tool vahet. Aga rea otsal ei olnud normaalse kujuga tool, see tuli välja vahetada.
*
Karpov paistis saavat "Sirbi" turniiril esikoha. Öeldi, et tuleks võtta kasutusele "Sirbi" karikas. Karpovil oleks olnud see "Sirbi" turniiridel kolmas esikoht. "Sirbi" turniiridele kutsuti erineva tugevusega mängijaid. Kui Karpov poleks esikohta saanud, poleks karikat kasutusele võetud. Aga taheti näidata, et "Sirp" on nii tähtis leht, et selle turniiridel mängib Karpov. Mõtlesin, et järgmine aasta võiks mina ka kutse saada. Võiksin Karpovit pika kombinatsiooniga võita. Karpovi vastu saaks kombinatsiooni alustada alles keskmängus, sest avangud on tal peas. Karpovil võiks jääda kuningas lagedale ja ma võiks panna kahe oda ja lipuga mati, mida Karpov ette ei arvesta. Võiksin võita ka ühte teist suurmeistrit. Ühe Eesti naismaletaja, Fomina või Tsõganovaga võiksin teha viigi. See võiks juhtuda nii, et tuleb käikude kordamine, aga kolmandal korral vastane loobub käikude kordamisest ja teeb nõrgema käigu. Siis kahin kaks vigurit, sundides peale kas järgmise käikude kordamise või pannes mati.
*
Ma olin harjunud, et olen paljulapselisest perest ja saan seetõttu koolis tasuta süia. Nii olin viimase ajani käinud koolisööklas raha maksmata. Aga võibolla ma enam ei tohtinud, sest lapsed olid täiskasvanuks saanud. Mõtlesin, et lähen küsin kantseleist, kas ma pean söögiraha maksma. Mõnel korral ma olin juba maksnud, aga siis jälle unustanud. Tagantjärele ma neile raha ei paku, vaid ainult tulevaste kordade eest. Kui küsitakse ka tagantjärele, siis ütlen, et sööklas pole ükski kord toidust puudus tulnud. Kuigi praegu tulid ühed poisid sööklasse saia võtma, aga seda enam laudadel ei olnud. Läksin laulmistundi. Kui klassiuksest sisenesin, seisid klassikaaslased püsti ja laulsid hümni. Mõtlesin, kuhu istuda. Mõtlesin istuda eelviimase rea otsale, nii et järgmise inimesega jääb üks tühi tool vahet. Aga rea otsal ei olnud normaalse kujuga tool, see tuli välja vahetada.
*
Karpov paistis saavat "Sirbi" turniiril esikoha. Öeldi, et tuleks võtta kasutusele "Sirbi" karikas. Karpovil oleks olnud see "Sirbi" turniiridel kolmas esikoht. "Sirbi" turniiridele kutsuti erineva tugevusega mängijaid. Kui Karpov poleks esikohta saanud, poleks karikat kasutusele võetud. Aga taheti näidata, et "Sirp" on nii tähtis leht, et selle turniiridel mängib Karpov. Mõtlesin, et järgmine aasta võiks mina ka kutse saada. Võiksin Karpovit pika kombinatsiooniga võita. Karpovi vastu saaks kombinatsiooni alustada alles keskmängus, sest avangud on tal peas. Karpovil võiks jääda kuningas lagedale ja ma võiks panna kahe oda ja lipuga mati, mida Karpov ette ei arvesta. Võiksin võita ka ühte teist suurmeistrit. Ühe Eesti naismaletaja, Fomina või Tsõganovaga võiksin teha viigi. See võiks juhtuda nii, et tuleb käikude kordamine, aga kolmandal korral vastane loobub käikude kordamisest ja teeb nõrgema käigu. Siis kahin kaks vigurit, sundides peale kas järgmise käikude kordamise või pannes mati.
Uus madrats
Ostsin uue madratsi, aga sellel on pakendist väljavõtmise järel vähemalt esialgu nii halb lõhn, et ei saa tarvitada. Madrats maksis natuke üle 100 euro. Vana madratsi tahtsin välja vahetada, sest sellel tuli üks traat välja. Eile öösel magasin kolmanda madratsiga ja täna öösel oma vana madratsiga seda teist pidi keerates. Augud on tal küll mõlemal küljel.
neljapäev, märts 13, 2014
Päästeõppus
Suusatamise vastu tunti huvi rohkem nendes Eesti piirkondades, kus olid kõrgustikud. Üks kõrgustik oli Saaremaal ja üks Viljandimaal. Pidime sõitma Tartust lõunasse ühe künka otsa suusataja päästmise õppustele. Istusin selleks Arieli autosse. Auto sõiduomadustest oli kohe tunda, et see kuulub kurjale inimesele. Algul käisime õppustel mitmekesi, aga kui olime juba Tartusse tagasi jõudnud, siis sõitsin uuesti Arieliga kahekesi. Tagasisõidu ajal ta rääkis, et läheb Tallinnasse isamaalasi karistama ja et ta hindab ühtesid mafioososid. Tee peal tegime peatuse ja läksime autost välja. Samas peatus ka buss, mida juhtis Lauri K. Ta kutsus mind oma sõidukisse.
*
Mõtlesin, et kirjutan Napoleon III-st, kuigi tema mind just ei hinda. See mõte keerles mul peas kaua ja kordus iga uinumise järel.
*
Mõtlesin, et kirjutan Napoleon III-st, kuigi tema mind just ei hinda. See mõte keerles mul peas kaua ja kordus iga uinumise järel.
France 2
Lugesin läbi Anatole France'i raamatu "Kuningatar Hanejala praeköök", mis on varem loetud teosega "Thais" samade kaante vahel, sellest paksem ja teise tõlkijaga. Nüüd loetud raamatu tegevus toimub 18. sajandi Prantsusmaal. Üks tegelane on osalenud mingis pärilussõjas. Ilmselt Austria, mitte Hispaania pärilussõjas. Mõlemas raamatus huvitavad autorit religioossus ja seksuaalsus, nüüd loetus lisaks ka alkeemia. Viimati loetud raamat on keerulisem. Osa sellest lugesin läbi palaviku ajal, kui keskendumisvõime oli nõrgenenud. Ühe France'i teose sain läbi juba kooliajal, aga selle pealkirja unustasin samuti juba kooliajal.
kolmapäev, märts 12, 2014
Kolmeosaline teos
Kerese valitud partiides oli üks mäng toodud alates teisest, mitte esimesest käigust. Teise käigu ajaks oli laual seis, kus etturid olid e4 ja e5, lipp f3 ja d-liinilt etturid läinud. Alustatud oli ilmselt käikudega 1. e4 e5 2. d4 d6 3. de de 4. Lf3. Mõtlesin, et hakkan ka seda varianti mängima. Siis mõtlesin, et selleni ei pruugi mäng jõuda, kui vastane käib d6 asemel ed. Partiis oleks saanud mängida ka Ld8+, aga see poleks nähtavasti mustale ohtlik olnud. Mängisin malet. Vastasel tundus olevat ettureid rohkem. Vaatasin, et saan teha odakäigu, millega tulistan vastase etturit, mida ta ei saa kaitsta. Inimesi tuli mängu pealt vaatama. Ütlesin neile, et ärge ainult variante ette sosistage.
*
Läksin bussipeatusesse, et kooli sõita. Peatuses istus Anto pingil raamatu kohal kummargil ja luges. Kui buss tuli, sain seisma teisele trepiastmele, nii et esimene aste jäi tühjaks. Ema ütles, et ta sõidab minust kaugemale Ujula tänava poodi, et osta kahte raamatut. Taheti anda välja raamatut, milles oleks kolm varasemat raamatut kokku pandud. Üks neist oli Reformierakonna ja teine sotsiaaldemokraatide kohta, kolmanda autor oli Jannsen. Jannseni raamat oli tohutult paks, aga see oli hõredas kirjas. Ema küsis, kas raamat peab nii suur olema. Vastasin, et Jannsen tahtis näidata, et ta on oma elus ühe suure raamatu kirjutanud. Tegelikult tema ajalehtede aastakäigud olid ka paksud. Sõitsin maale, kus pidi toimuma meie ülikoolikursuse laager. Selleks oli kohale toodud kolm kämpingut. Üks kämping oli minu jaoks. Olin käinud ka eelmises kursuse laagris. Ütlesin, et haridust antakse liiga paljudele, kirjutatakse asju, mis varem kirjutatuga täielikult kattuvad.
*
Läksin bussipeatusesse, et kooli sõita. Peatuses istus Anto pingil raamatu kohal kummargil ja luges. Kui buss tuli, sain seisma teisele trepiastmele, nii et esimene aste jäi tühjaks. Ema ütles, et ta sõidab minust kaugemale Ujula tänava poodi, et osta kahte raamatut. Taheti anda välja raamatut, milles oleks kolm varasemat raamatut kokku pandud. Üks neist oli Reformierakonna ja teine sotsiaaldemokraatide kohta, kolmanda autor oli Jannsen. Jannseni raamat oli tohutult paks, aga see oli hõredas kirjas. Ema küsis, kas raamat peab nii suur olema. Vastasin, et Jannsen tahtis näidata, et ta on oma elus ühe suure raamatu kirjutanud. Tegelikult tema ajalehtede aastakäigud olid ka paksud. Sõitsin maale, kus pidi toimuma meie ülikoolikursuse laager. Selleks oli kohale toodud kolm kämpingut. Üks kämping oli minu jaoks. Olin käinud ka eelmises kursuse laagris. Ütlesin, et haridust antakse liiga paljudele, kirjutatakse asju, mis varem kirjutatuga täielikult kattuvad.
teisipäev, märts 11, 2014
Itaalia kiri
Mängisime kooli saalis reketitega palli. Küsisin, kumb siis punkti saab, kui pall läheb välja külje pealt. Vastane vastas, et ta ei tea.
*
Olin kahe kanali poole vahel. Mõtlesin, et nende vahele võiks kaevata kraavi. Ühe kanalipoole veetase oli palju kõrgem kui teisel. Siis nägin, et seal ongi paar kraavi, mida mööda vesi niriseb. Ühe olid vist kaevanud lähedal olevad kalamehed, kuna voolava veega oli parem kala püüda. Kõndisin mööda kanali jääd. Mõtlesin, et võibolla on jää juba liiga õhuke, sest kogu aeg olid olnud soojakraadid.
*
Piret ütles ühtede keeruliste tähtede kohta, et need on üks Itaalia kirja variant. Kuna Piret elas Ameerikas, siis mõtlesin, et õpetan talle natuke eesti keelt. Ütlesin, et mõned teevad vahet Itaalia kirjal ja itaalikul, aga eesti keeles on itaaliku asemel sõnad kaldkiri ja kursiiv. Kirjutasin need sõnad paberile. Ütlesin, et itaalik tuleb Itaalia kirjast. Piret vastas, et ei tule, itaalikul on k täht ka lõpus, seda kirjutatakse italick. Ütlesin, et seda ma ei teadnud. Aga kui neid sõnu korraga kasutatakse, siis nende kasutus mõjutab üksteist. Mul oli kraadiklaas all. Võtsin selle nüüd ära. Elavhõbedasammas oli tõusnud üle kriipsu, mis tähistas eluohtlikku. Mõtlesin, et võibolla kraadisin valesti. Tegin seda uuesti. Nüüd näitas kraad veel rohkem palavikku - 100 kraadi. See võis olla õige, sest ma olin unine. Ütlesin emale, et mul on sada kraadi palavikku, aga ema vastas, et see kraadiklaas ei näitagi enam. Palusin, et ta katsuks, kas ma ei ole kuumem kui tema. Ema katsus ja ütles, et üldse pole kuumem. Vennad hakkasid minema peole, kuhu olid kutsutud kõik meie pere poisid. Mul võttis ettevalmistuste tegemine rohkem aega, seetõttu ei saanud ma minna nendega koos, ise ma teed ei tundnud. Läksin koolimaja tiivaklassi. Vaatasin, kuhu istuda. Mõtlesin, et Kati S. kõrvale ei sobi istuda. Ruum oli väga rahvast täis. Mõtlesin, et kõige rohkem on ruumi tagapingis. Siis mulle näidati, et ees on Sandri kõrval vaba koht ja paluti sinna istuda. Istusingi.
*
Olin kahe kanali poole vahel. Mõtlesin, et nende vahele võiks kaevata kraavi. Ühe kanalipoole veetase oli palju kõrgem kui teisel. Siis nägin, et seal ongi paar kraavi, mida mööda vesi niriseb. Ühe olid vist kaevanud lähedal olevad kalamehed, kuna voolava veega oli parem kala püüda. Kõndisin mööda kanali jääd. Mõtlesin, et võibolla on jää juba liiga õhuke, sest kogu aeg olid olnud soojakraadid.
*
Piret ütles ühtede keeruliste tähtede kohta, et need on üks Itaalia kirja variant. Kuna Piret elas Ameerikas, siis mõtlesin, et õpetan talle natuke eesti keelt. Ütlesin, et mõned teevad vahet Itaalia kirjal ja itaalikul, aga eesti keeles on itaaliku asemel sõnad kaldkiri ja kursiiv. Kirjutasin need sõnad paberile. Ütlesin, et itaalik tuleb Itaalia kirjast. Piret vastas, et ei tule, itaalikul on k täht ka lõpus, seda kirjutatakse italick. Ütlesin, et seda ma ei teadnud. Aga kui neid sõnu korraga kasutatakse, siis nende kasutus mõjutab üksteist. Mul oli kraadiklaas all. Võtsin selle nüüd ära. Elavhõbedasammas oli tõusnud üle kriipsu, mis tähistas eluohtlikku. Mõtlesin, et võibolla kraadisin valesti. Tegin seda uuesti. Nüüd näitas kraad veel rohkem palavikku - 100 kraadi. See võis olla õige, sest ma olin unine. Ütlesin emale, et mul on sada kraadi palavikku, aga ema vastas, et see kraadiklaas ei näitagi enam. Palusin, et ta katsuks, kas ma ei ole kuumem kui tema. Ema katsus ja ütles, et üldse pole kuumem. Vennad hakkasid minema peole, kuhu olid kutsutud kõik meie pere poisid. Mul võttis ettevalmistuste tegemine rohkem aega, seetõttu ei saanud ma minna nendega koos, ise ma teed ei tundnud. Läksin koolimaja tiivaklassi. Vaatasin, kuhu istuda. Mõtlesin, et Kati S. kõrvale ei sobi istuda. Ruum oli väga rahvast täis. Mõtlesin, et kõige rohkem on ruumi tagapingis. Siis mulle näidati, et ees on Sandri kõrval vaba koht ja paluti sinna istuda. Istusingi.
esmaspäev, märts 10, 2014
Lisaraamiga seis
Kaks väikest poissi mängisid malet. Üks lükkas teise nupud laua pealt maha. Olin vanasti ise ka nii mänginud. Hakkasin nuppe karpi panema. Algkomplekti oli täiendatud lisanuppudega. Jälgisin, et karpi saaks õige arv nuppe. Tahtsin panna peale seisu, kus keskel on tavaline 8 korda 8 malelaud, kus vigurid on algseisus ja etturid neljandal real. Või parem kolmandal, et nad üksteist lüia ei saaks. Ümber oleks kahe ruudu paksune lisaraam, kus sisemised ruudud on tühjad, aga välimistel on nupud, vähemalt horisontaalridadel. Vertikaalliinidel võiks olla etturid. Need oleks küll kaitsmata ja vanker saaks neid järjest lüia, aga seejuures tuleks arvestada, et iga etturi löömisele kuluks üks tempo.
*
Sõitsime bussiga Vabaduse puiesteele. Meil oleks sobinud väljuda kaubamaja juures, aga välja lasti meid alles Raekoja platsi juures. Mööda autoteed marssis sõdurite kolonn. Marssisime nende järel, väga suure kiirusega. Jõudsime ühte maamajja. Ootasin selle teisel korrusel, et ema mulle piletid annaks. Üks naine läks trepist alla ja kutsus mind kaasa. Läksin tema järel. Aga kui jõudsin esimesele korrusele, ei näinud ma teda kuskil. Vaatasin ette ja taha. Iga kord, kui ma samas suunas uuesti vaatasin, oli vaatepilt muutunud. Olin õues ja muutusid puuliigid, mis seal kasvasid. Olin toas ja minust kõndis mööda pikk ja katkematu inimeste rivi, mis koosnes vist ainult olematutest.
*
Sõitsime bussiga Vabaduse puiesteele. Meil oleks sobinud väljuda kaubamaja juures, aga välja lasti meid alles Raekoja platsi juures. Mööda autoteed marssis sõdurite kolonn. Marssisime nende järel, väga suure kiirusega. Jõudsime ühte maamajja. Ootasin selle teisel korrusel, et ema mulle piletid annaks. Üks naine läks trepist alla ja kutsus mind kaasa. Läksin tema järel. Aga kui jõudsin esimesele korrusele, ei näinud ma teda kuskil. Vaatasin ette ja taha. Iga kord, kui ma samas suunas uuesti vaatasin, oli vaatepilt muutunud. Olin õues ja muutusid puuliigid, mis seal kasvasid. Olin toas ja minust kõndis mööda pikk ja katkematu inimeste rivi, mis koosnes vist ainult olematutest.
pühapäev, märts 09, 2014
Plaan nurjus
Fischeri male Eesti meistrivõistlustel tahtsin mängida sellest hoolimata, et samaks päevaks oli mind kutsutud ka kahele erinevale sünnipäevapeole. Aga haiguse tõttu jäi kõigil kolmel üritusel käimata. Täna on esimene palavikuta päev.
Uus teema ja vana koht
Olin juba osa magistritööst fašismi kohta valmis kirjutanud, siis olin teemat vahetanud ja nüüd kirjutasin "Oleviku" kohta. Olime Kaunase puiesteele tagasi kolinud. Ma ei mäletanud, mis numbriga korterisse, aga arvatavasti samasse, kus me vanasti elasime. Otsustasin, et seekord ma ei kõnni Kaunase puiestee hoovist mööda, vaid lähen läbi hoovi, aga enda trepikojast kaugemast otsast. Läksin hoovi sisse. Seal oli kõrge ja järsk mäekallak. Ma ei mäletanud, kas ma lapsena sellest kallakust alla laskusin.
laupäev, märts 08, 2014
Mälestused ülikoolist
Eile kuulutati välja ülikooliteemaliste mälestuste kogumine. Kirjutasin need ühe päevaga valmis:
Eellugu
Kuskil kuuendas klassis käimise ajal lugesin ajalehest "Edasi", mis erialad ülikoolis olemas on, sellest peale mõtlesin, et mina lähen õppima ajalugu. Sinna sissesaamist pidasin kõige tõenäolisemaks, sest ajaloos olid mul kõige paremad hinded, samuti see huvitas mind. Muude variantidena pakkusid huvi geograafia ja zooloogia.
Minu ajaloohuvi mõjutas ka vanaisa Herbert Ligi, kes oli ajalooprofessor. Aeg-ajalt küsis ta, kes on mu ajalooõpetaja, lisades, et ta tunneb neid, millest tegin järelduse, et seda ainet tuleb paremini õppida. Laulva revolutsiooni ajal juhtis vanaisa tähelepanu, et tipp-poliitikute hulgas on kõige suurem ajaloolaste osakaal. Tol ajal olid poliitikud rahvuskangelased ja kujutasin ka enda tulevikku ette poliitikuna, mis suurendas soovi ajalugu õppima minna. Ühe ajakirja "Vikerkaar" numbri ilmumise järel ütles vanaisa, et seal oli toodud süngeid arve Eesti ohvitseride hukkamise kohta. Andsin märku, et ma olen seda lugenud, mille peale vanaisa ütles, et selles vanuses kujunevad välja huvid, mis muutuvad püsivateks. Arvasin, et tal on õigus. Vanaisa suri aastal 1990.
Suguvõsas oli ka teisi ajaloolasi. Minu kolm aastat vanem õde Pille mõtles algul minna õppima bioloogiat, kuid kuna tema keemia hinne ei olnud kõige parem, otsustas ümber ajaloo osakonna kasuks. Mina olin ajalugu õppida mõelnud juba varem, aga õe seda õppima mineku tagajärg oli, et ma ei tahtnud kellegagi sel teemal rääkida, mida ma õppima lähen, et ei arvataks, et teen seda õe eeskujul.
Keskkooli viimases klassis hakkasin korralikult õppima. Ajalukku sisse saamise kindlustamiseks lugesin lisaks õpikutele ka muid ajalooraamatuid. Selleks rakendasin süsteemi, et iga raamat oleks erineva sajandi kohta. Oma õpilaste ülikooli sissesaamise tagamiseks tegi palju ka ajalooõpetaja Mare Toompere, teda asendas tol aastal vahepeal minu tädi Maarja Ligi. Klassivend ja hilisem ajakirjanik Krister Paris ütles, et kui ta mujale sisse ei saa, siis ta läheb keemiasse. Sellest sain mõtte, et mina panen sisseastumiseksamitel teiseks eelistuseks füüsika, sest seal on väiksem konkurss kui ajaloos. Osalt oli see seotud ka kohusetundega, sest oleksin tahtnud füüsikuna maailma kliimasoojenemisest ja osooniaukudest päästa.
Sisseastumiseksamid
Suvel 1995 pärast keskkooli lõpetamist läksin ülikooli peahoonesse sisseastumiseksami tegemiseks avaldust kirjutama. Kui ütlesin oma nime, öeldi selle peale kohe: "Ajaloolastel tulevad kõik lapselapsed ka ajalugu õppima." Kui nimetasin, et teine eelistus on füüsika, öeldi, et sellist kombinatsiooni küll veel ei ole olnud. Füüsika laua taga aga hüüti esimese asjana: "Pass!", millest tegin kohe järelduse, et ajaloo osakonnas on meeldivamad inimesed. Sama mulje jäi mul kohtumisest õppejõududega. Füüsika eksami konsultatsioonis öeldi, et kellel on esimene eelistus majandus, nendega on kokku lepitud, et nad kaovad ära, sest nad on tahtnud õppida majandust. Ajaloo konsultatsiooni läksin ilmaasjata kohale, sest see jäi ära, aga eksamil nägin õppejõud Tiit Rosenbergi, kes rahuliku häälega jättis füüsikaõppejõust parema mulje.
Ajalukku pidi tol aastal võetama 50 inimest. Minu mälu järgi oli see esimene eelistus umbes 200 ja teine umbes 400 inimesel. Füüsika numbreid mäletan halvemini, aga vist oli seal esimese eelistusega konkurss kaks ja teisega kolm inimest kohale. Ajalooeksamil sain õhkkonnast kohe aru, et minu teadmised on keskmisest suuremad, sest üks lähedal istuja kaebas: "Kärde rahu sõlmimise aasta! Ma pole Kärde rahust kuulnudki!" Andsin testi vastused esimesena ära ja lahkusin ruumist väga võiduka näoga. Pärast vaatas õde ajalooeksami tulemusi enne kui mina ja luges kokku, et ma olen umbes esikümnes. See mind ei üllatanud, sest olin mõlenud, et õppida võiks nii hästi, et saada esikoht. Meie koolist oli eksamitegijaid mitu, minu tulemus 16 punkti 20 võimalikus oli neist parim, teisel kohal oli Kati Sein 15 punktiga. Füüsika-matemaatika eksamil läks halvemini ja olin meeldivalt üllatunud, kui sain tervelt 13 punkti 20-st, mida oli sissesaamiseks piisavalt ja täpselt sama palju kui kolmel klassivennal, kellest kahest tulid hiljem füüsikadoktorid ja ühel oli esimene eelistus matemaatika. Kirjandi eest sain 8 punkti 10-st. Võõrkeele eksami võis valida inglise, saksa ja prantsuse keele vahel, millest mina valisin inglise. Erinevalt teistest eksamitest oli võõrkeele eksami hindamiskaala moonutatud, nii et 72 protsenti õigeid vastuseid andis mulle hinde 6 võimalikust 10-st. Minu suurim konkurent Kati Sein sai 74 protsendiga hinde 7 ja kokkuvõttes sama punktisumma mis mina. Kokkuvõttes jagasin ajalugu õppima jääjatest kolme eksami summaga kohti, mille numbreid ma täpselt ei mäleta, aga mille esimene ots ulatas esimesse ja viimane teise kümnesse. Oleksin tahtnud veel kõrgemat kohta, mistõttu käisin ühes ruumis uurimas, kas inglise keele eksami kohta ei saaks protesti kirjutada, et ühte punkti juurde saada. Protesti ma siiski ei kirjutanud. Hiljem olen ajalehest lugenud, et kõige rohkem punkte said hilisem poliitik Kadri Must ja hilisem ajakirjanik Priit Simson, kes omavahel abiellusid.
Esimene kursus
Ülikooli esimesel päeval toimus kolm aktust – kogu ülikooli, teaduskonna ja ajaloo osakonna oma. Osakonna aktusel öeldi, et sisse said parimatest parimad, sest konkurss oli suur. Priit Simson kommenteeris seda natuke aega hiljem, et ta kahtleb, kas see on nii, sest vene keelt ta hästi ei oska. Tema paistis olevat kursusekaaslastest kõige jutukam. Esimesel päeval, kui toimusid loengud, läks ta auditooriumi ette ja hüüdis, et soovib kõigile head teise maailmasõja aastapäeva. Kui mina auditooriumisse astusin ja taha pinki suundusin, hüüdis Simson: "Seal kus lõppeb tunnel, seal ootab mind Runnel" või vastupidises järjekorras. Igal juhul ma olin ajalehest lugenud, et mõni päev varem hüüdis sama Peeter Volkonski ühel kontserdil.
Mina seevastu rääkisin tavaliselt vähe, väljaarvatud eksamitel ja seminarides. Eriti ei rääkinud ma naisüliõpilastega. Esimene kursuseõde, kes mulle meelde jäi, oli Reeli. Esimeses inglise keele tunnis istus ta ühe tüdruku kõrvale maha, aga siis nihkus temast üks koht kaugemale rea otsale, nii et vahele jäi tühi tool. Järeldasin, et kui ta eelistab üksi istuda, siis on ta minu sarnane. Kuna me istusime mõlemad üksi, pani õpetaja meid omavahel rääkima. Hiljem me palju ei rääkinud, aga minu lähedal istus ta teistest tüdrukutest sagedamini.
Ühegi üliõpilasorganisatsiooniga ma ei liitunud, selle asemel hakkasin käima iga pühapäev linna maleklubis, aasta varem olin käinud veel maletrennis spordikoolis.
Ülikooli jooksul kirjutasin neli kursusetööd ja magistritöö. Proseminaritöö kirjutasin Etioopia ainestikust 19. sajandi Eesti ajalehtedes, juhendaja oli Karin Hiiemaa. Selle teema valisin sellepärast, et ei pidanud oma võõrkeele oskust väga heaks ja eelsitasin lugeda eestikeelseid allikaid. Töö käigus tuli kasutada siiski ka võõrkeelseid raamatuid. Sain Hiiemaa juhendatud üliõpilastest esimesena töö valmis. Ta ütles, et see on üks parimaid proseminaritöid, mida ta on näinud. Võibolla ta ütles isegi, et see on kõige parem.
Aga proseminaritöö sai valmis alles kevadel, enne seda oli mul veel suuri saavutusi. Eesti ajaloo aluskursust andsid Sulev Vahtre ja Tiit Rosenberg. Kuulajaid oli nii palju, et istuti aknalaudadel, mõned isegi ukse taga. Eksam pidi tulema raske. Õppisin hoolega. Kasutasin eksamiteks õppimisel tavaliselt meetodit, et kirjutasin ühte tulpa kõik nimed ja daatumid, teise vasted, siis katsin ühe tulba kinni ja püüdsin peast vastata. Sellest hoolimata kartsin sellel eksamil läbi kukkuda. Eksamit sooritas umbes 83 inimest. Pingerida pandi seinale välja. Hakkasin lugema kahtedest alates järjest ettepoole, et leida oma nime. Lugesin juba viied ka läbi ja vaatasin, et mind ei ole kuskil kirjas. Siis nägin, et üks nimi on veel. Olin saanud kõige esimese koha, keegi teine ei olnud nii palju punkte saanud. Esialgu ütlesin, et kõige paremini tegi eksami Priit Simson, kes ei õppinud liiga palju ega liiga vähe, vaid sai viimasena kolme kätte. Aga hiljem olen oma esikohast sageli rääkinud.
Esimese kursuse üliõpilastel oli võimalik stipendiumi saada alates teisest semestrist, sest varem polnud hindeid, mille põhjal neid määrata. Meie kursuselt sai esimesel korral stipendiumi viis inimest. Mul olid kõik viied ja olin nende viie hulgas.
Teine kursus
Teisel kursuel valisin kursusetöö juhendajaks jälle Hiiemaa. Tahtsin kirjutada ka järgmist tööd Etioopia kohta. Juhendaja soovitusel kirjutasin keiser Haile Selassiest. Seekord tegin seda põhiliselt võõrkeelsete materjalide põhjal. Otsisin materjali ka internetist. Küsisin juhendajalt, kuidas internetist leitud materjalidele viidatakse. Ta vastas, et sel õppeaastal on seda küsimust juba esitatud, eelmisel veel mitte. Kasutasin internetist leitud materjale ka õppejõud Kasekampile kirjutatud essees. Tema ütles, et internetis on huvitavaid asju, aga tavaliselt ei ole neil suuremat teaduslikku väärtust. Aga Kasekampi valikkursusi võtsin igal võimalusel, sest ta lasi kirjutada alati essee ja viis loenguid läbi seminari vormis.
Teise kursuse esimesel semestril olid inglise, saksa ja ladina keele eksamid. Esimesel kursusel olid mul olnud kõik viied, aga arvasin, et keeleeksamite eest ma nii häid hindeid ei saa. Inglise keeles sain, aga ladina keeles pandi neli. Saksa keele eksam lükkus veebruari. Jätsin eksamilehe ära andmata, oletades, et saan saksa keele samuti nelja ja et ühe neljaga enam stipendiumi ei saa, ma ei tahtnud sellest kaks korda järjest ilma jääda. Aga saksa keele sain siiski viie. Kuna ma polnud eksamilehte ära andnud, jäin teise kursuse teisel semestril stipendiumist tõesti ilma. Aga selgus, et nüüd oli stipendiumisaajaid rohkem ja üks neli poleks enam takistuseks olnud. Järgmistel bakalaureuseõppe kursustel ma enam stipendiumist ilma ei jäänud.
Kolmas kursus
Kolmandal kursusel oli minu kursusetöö juhendajaks Ago Pajur. Tema soovis, et igaüks valiks töö teema ise. Mina ütlesin, et soovin kirjutada vabadussõjalastest. Pajur ütles, et vabadussõjalastest on Rein Marandi juba põhjalikult kirjutanud, ei tea, kas sellele on midagi lisada. Ja pakkus, et võibolla nende suhetest teistega. Ütlesin, et võtan teemaks vabadussõjalaste koostöö teiste poliitiliste jõududega. Pajur lubas kirjutada, aga kahtles kas seda koostööd nii väga oli. Kui küsisin, kui pikk töö peab olema, vastas ta, et nii palju kui tuleb. Lehekülgede arvuks nimetas ta minu soovil alla 100 ja üle 10. Otsustasin kirjutada maksimumilähedaselt. Aga selle kursusetöö hindeks sain nelja. Põhjendus oli, et mul on võimalikult objektiivse analüüsi asemel tõestus iga hinna eest ning sisu ja pealkiri pole täpses vastavuses. Hiljem panin selle töö kokkuvõtte üles koduleheküljele, mistõttu sain tellimuse ajakirjalt "Kultuur ja Elu" artikkel kirjutada, mida kirjutades arvestasin Pajuri kursusetööle tehtud märkustega.
Kolmanda kursuse jaanuarikuise eksamisessiooni ajal kirjutasin suuremalt jaolt oma esimese luulekogu käsikirja, mis neli aastat hiljem raamatuna ilmus.
Kolmanda kursuse kevadel toimus Vahur Made Euroopa integratsiooni ajaloo eksam. Mina olin Euroopa Liitu astumise vastane. Mõtlesin, et kui keegi teine sinna astumise vastu propagandat ei tee, siis pean seda mina tegema. Aga ma ei tahtnud sellega alustada liiga vara, et Made eksami hinnet alla ei võtaks. Kui eksam oli tehtud, hakkasin natuke aega hiljem internetis Euroopa Liidust kirjutama, mida mul ka teised palusid teha. Suurem osa kirjutisi läks vastavateemalisse ülikooli listiserveri listi.
Neljas kursus
Neljandal kursusel mul enam väga palju ainepunkte teha ei jäänud. Ometi venis see kursus kahe aasta pikkuseks. Lõputöö juhendajaks valisin Medijaineni. Ütlesin, et tahan kirjutada kas Itaalia fašismist Eesti päevalehtedes või väliseestlastest. Kui Medijainen selgitas, et väliseestlastest kirjutamiseks tuleks Tallinnas käia, siis valisin fašismi teema 1920. aastate kohta.
Katsetasin uusi õppimismeetodeid – panin loengukonspekte riimidesse või piltkirja ümber, lisaks loengus räägitu üles kirjutamisele joonistasin konspekti ka slaididelt näidatud pilte.
Neljandal kursusel tundus veel ühe korra, et jään stipendiumist ilma. Aga selgus, et kuna stipendiumi oli saanud ka õde, siis oli meie eksamilehed segi aetud. Mulle maksti stipendium tagantjärele välja.
Ülikooli viiendal aastal ei olnud mul teha enam ühtegi eksamit, ainult lõputöö. Kuid tervis halvenes. Kannatasin juba alates üheksandast klassist ärevuse all, ülikooli ajal hakkasin kuulma ka järjest rohkme hallutsinatsioone. Kui ma ühel ööl enam minutitki magada ka ei saanud, pöördusin psühhiaatri poole. Mulle kirjutati välja rohtu, aga see pidurdas algul mõtlemist ja tekitas depressiooni. Lõputöö kaitsmise ajal tundsin ennast väga halvasti. Läksin auditooriumi ette, ütlesin: "Ei kaitse!" ja istusin kohale tagasi. Pärast anti mulle uuesti sõna ja pidasin kaitsekõne ära. Nüüd oli uus hindamisskaala, suurem osa sai hindeks A, aga mina B. Kaitsmist kuulasid ka minu vend ja isa. Venna oletusel ei saanud ma just sellepärast A-d, et algul kaitsmisest keeldusin. Aga isa hinnangul oli minu kaitsekõne kõige parem. Ülikooli kiitusega lõpetamiseks pidi olema keskmine hinne 4,75 ja lõputöö A. Keskmine hinne oli mul 4,89. Olin õppinud lähiajalugu ülemastmes, eesti ajalugu keskastmes ning üldajalugu ja kunstiajalugu alamastmes.
Magistriõpe
Kui ülikool oli lõpetatud, esitasin avalduse magistriõppesse astumiseks, aga mind ei võetud vastu. Seetõttu esitasin uue avalduse õpetajakoolitusse. Mulle öeldi, et sinna saan ma kindlasti, sest seal arvestatakse ainult keskmist hinnet. Kuid minu isa ütles, et õpetajaks ma ei sobi, parem on astuda tasulisse magistriõppesse. Olin temaga nõus, sest soovisin teha lugemise ja kirjutamisega seotud tööd, mitte klassi ees seista. Tahtsin kirjutada magistritööd lõputööga sarnasel teemal selle edasiarendusena, mistõttu ajakirjanduse õppejõud Maarja Lõhmus soovitas mul astuda ajakirjanduse osakonda, kuna seal on väiksem õppemaks, kuid ma eelistasin ajalugu. Tahtsin esialgselt kirjutada Itaalia fašismist Eesti päevalehtedes nüüd 1930. aastatel, kuid juhendaja Medijainen soovis, et ma võtaks uuesti sisse ka 1920. aastad, kuna hakkan tegema nagunii võrdlusi. Lasin ennast õpetajakoolitusest vabatahtlikult eksmatrikuleerida, kuulates sealt ainult ajalooõpetamise ajaloo kursust. Magistriõppes toimusid loengud ja seminarid ainult esimesel aastal. Seda aastat tumestas, et minu depressioon kestis 11 kuud, kuid sain kõik õppeülesanded täidetud.
Magistriõppe nominaalaeg kestis 2 aastat, kuid lõpetasin selle viie aastaga eksternina aastal 2005. Õppimisaega venitas pikemaks, et kirjutasin pikema töö kui sooviti ja tegin vahepeal õppimise kõrvalt ka muud tööd – toimetasin kahte "Eesti ajaloo" köidet, sisestasin ühe "Eesti mõtteloo" sarja raamatu käsikirja arvutisse, avaldasin ajakirjas "Tuna" neli arvustust ja kaks luulekogu, kirjutasin proosaraamatu käsikirja, mis ilmus hiljem, osalesin 2003. aasta rahvahääletuse eelses kampaanias, käisin maleklubis edasi, kirjutasin unenägusid üles.
Magistritöö kaitsmisel ütlesin, et avaldust doktoriõppesse astumiseks ma ei esita. Paljud on mul kuni viimase ajani seda teha soovitanud, aga ma pole ise selleks piisavalt jõudu tundnud, kuigi unes olen küll näinud, nagu oleksin doktorant.
7. märts 2014
Eellugu
Kuskil kuuendas klassis käimise ajal lugesin ajalehest "Edasi", mis erialad ülikoolis olemas on, sellest peale mõtlesin, et mina lähen õppima ajalugu. Sinna sissesaamist pidasin kõige tõenäolisemaks, sest ajaloos olid mul kõige paremad hinded, samuti see huvitas mind. Muude variantidena pakkusid huvi geograafia ja zooloogia.
Minu ajaloohuvi mõjutas ka vanaisa Herbert Ligi, kes oli ajalooprofessor. Aeg-ajalt küsis ta, kes on mu ajalooõpetaja, lisades, et ta tunneb neid, millest tegin järelduse, et seda ainet tuleb paremini õppida. Laulva revolutsiooni ajal juhtis vanaisa tähelepanu, et tipp-poliitikute hulgas on kõige suurem ajaloolaste osakaal. Tol ajal olid poliitikud rahvuskangelased ja kujutasin ka enda tulevikku ette poliitikuna, mis suurendas soovi ajalugu õppima minna. Ühe ajakirja "Vikerkaar" numbri ilmumise järel ütles vanaisa, et seal oli toodud süngeid arve Eesti ohvitseride hukkamise kohta. Andsin märku, et ma olen seda lugenud, mille peale vanaisa ütles, et selles vanuses kujunevad välja huvid, mis muutuvad püsivateks. Arvasin, et tal on õigus. Vanaisa suri aastal 1990.
Suguvõsas oli ka teisi ajaloolasi. Minu kolm aastat vanem õde Pille mõtles algul minna õppima bioloogiat, kuid kuna tema keemia hinne ei olnud kõige parem, otsustas ümber ajaloo osakonna kasuks. Mina olin ajalugu õppida mõelnud juba varem, aga õe seda õppima mineku tagajärg oli, et ma ei tahtnud kellegagi sel teemal rääkida, mida ma õppima lähen, et ei arvataks, et teen seda õe eeskujul.
Keskkooli viimases klassis hakkasin korralikult õppima. Ajalukku sisse saamise kindlustamiseks lugesin lisaks õpikutele ka muid ajalooraamatuid. Selleks rakendasin süsteemi, et iga raamat oleks erineva sajandi kohta. Oma õpilaste ülikooli sissesaamise tagamiseks tegi palju ka ajalooõpetaja Mare Toompere, teda asendas tol aastal vahepeal minu tädi Maarja Ligi. Klassivend ja hilisem ajakirjanik Krister Paris ütles, et kui ta mujale sisse ei saa, siis ta läheb keemiasse. Sellest sain mõtte, et mina panen sisseastumiseksamitel teiseks eelistuseks füüsika, sest seal on väiksem konkurss kui ajaloos. Osalt oli see seotud ka kohusetundega, sest oleksin tahtnud füüsikuna maailma kliimasoojenemisest ja osooniaukudest päästa.
Sisseastumiseksamid
Suvel 1995 pärast keskkooli lõpetamist läksin ülikooli peahoonesse sisseastumiseksami tegemiseks avaldust kirjutama. Kui ütlesin oma nime, öeldi selle peale kohe: "Ajaloolastel tulevad kõik lapselapsed ka ajalugu õppima." Kui nimetasin, et teine eelistus on füüsika, öeldi, et sellist kombinatsiooni küll veel ei ole olnud. Füüsika laua taga aga hüüti esimese asjana: "Pass!", millest tegin kohe järelduse, et ajaloo osakonnas on meeldivamad inimesed. Sama mulje jäi mul kohtumisest õppejõududega. Füüsika eksami konsultatsioonis öeldi, et kellel on esimene eelistus majandus, nendega on kokku lepitud, et nad kaovad ära, sest nad on tahtnud õppida majandust. Ajaloo konsultatsiooni läksin ilmaasjata kohale, sest see jäi ära, aga eksamil nägin õppejõud Tiit Rosenbergi, kes rahuliku häälega jättis füüsikaõppejõust parema mulje.
Ajalukku pidi tol aastal võetama 50 inimest. Minu mälu järgi oli see esimene eelistus umbes 200 ja teine umbes 400 inimesel. Füüsika numbreid mäletan halvemini, aga vist oli seal esimese eelistusega konkurss kaks ja teisega kolm inimest kohale. Ajalooeksamil sain õhkkonnast kohe aru, et minu teadmised on keskmisest suuremad, sest üks lähedal istuja kaebas: "Kärde rahu sõlmimise aasta! Ma pole Kärde rahust kuulnudki!" Andsin testi vastused esimesena ära ja lahkusin ruumist väga võiduka näoga. Pärast vaatas õde ajalooeksami tulemusi enne kui mina ja luges kokku, et ma olen umbes esikümnes. See mind ei üllatanud, sest olin mõlenud, et õppida võiks nii hästi, et saada esikoht. Meie koolist oli eksamitegijaid mitu, minu tulemus 16 punkti 20 võimalikus oli neist parim, teisel kohal oli Kati Sein 15 punktiga. Füüsika-matemaatika eksamil läks halvemini ja olin meeldivalt üllatunud, kui sain tervelt 13 punkti 20-st, mida oli sissesaamiseks piisavalt ja täpselt sama palju kui kolmel klassivennal, kellest kahest tulid hiljem füüsikadoktorid ja ühel oli esimene eelistus matemaatika. Kirjandi eest sain 8 punkti 10-st. Võõrkeele eksami võis valida inglise, saksa ja prantsuse keele vahel, millest mina valisin inglise. Erinevalt teistest eksamitest oli võõrkeele eksami hindamiskaala moonutatud, nii et 72 protsenti õigeid vastuseid andis mulle hinde 6 võimalikust 10-st. Minu suurim konkurent Kati Sein sai 74 protsendiga hinde 7 ja kokkuvõttes sama punktisumma mis mina. Kokkuvõttes jagasin ajalugu õppima jääjatest kolme eksami summaga kohti, mille numbreid ma täpselt ei mäleta, aga mille esimene ots ulatas esimesse ja viimane teise kümnesse. Oleksin tahtnud veel kõrgemat kohta, mistõttu käisin ühes ruumis uurimas, kas inglise keele eksami kohta ei saaks protesti kirjutada, et ühte punkti juurde saada. Protesti ma siiski ei kirjutanud. Hiljem olen ajalehest lugenud, et kõige rohkem punkte said hilisem poliitik Kadri Must ja hilisem ajakirjanik Priit Simson, kes omavahel abiellusid.
Esimene kursus
Ülikooli esimesel päeval toimus kolm aktust – kogu ülikooli, teaduskonna ja ajaloo osakonna oma. Osakonna aktusel öeldi, et sisse said parimatest parimad, sest konkurss oli suur. Priit Simson kommenteeris seda natuke aega hiljem, et ta kahtleb, kas see on nii, sest vene keelt ta hästi ei oska. Tema paistis olevat kursusekaaslastest kõige jutukam. Esimesel päeval, kui toimusid loengud, läks ta auditooriumi ette ja hüüdis, et soovib kõigile head teise maailmasõja aastapäeva. Kui mina auditooriumisse astusin ja taha pinki suundusin, hüüdis Simson: "Seal kus lõppeb tunnel, seal ootab mind Runnel" või vastupidises järjekorras. Igal juhul ma olin ajalehest lugenud, et mõni päev varem hüüdis sama Peeter Volkonski ühel kontserdil.
Mina seevastu rääkisin tavaliselt vähe, väljaarvatud eksamitel ja seminarides. Eriti ei rääkinud ma naisüliõpilastega. Esimene kursuseõde, kes mulle meelde jäi, oli Reeli. Esimeses inglise keele tunnis istus ta ühe tüdruku kõrvale maha, aga siis nihkus temast üks koht kaugemale rea otsale, nii et vahele jäi tühi tool. Järeldasin, et kui ta eelistab üksi istuda, siis on ta minu sarnane. Kuna me istusime mõlemad üksi, pani õpetaja meid omavahel rääkima. Hiljem me palju ei rääkinud, aga minu lähedal istus ta teistest tüdrukutest sagedamini.
Ühegi üliõpilasorganisatsiooniga ma ei liitunud, selle asemel hakkasin käima iga pühapäev linna maleklubis, aasta varem olin käinud veel maletrennis spordikoolis.
Ülikooli jooksul kirjutasin neli kursusetööd ja magistritöö. Proseminaritöö kirjutasin Etioopia ainestikust 19. sajandi Eesti ajalehtedes, juhendaja oli Karin Hiiemaa. Selle teema valisin sellepärast, et ei pidanud oma võõrkeele oskust väga heaks ja eelsitasin lugeda eestikeelseid allikaid. Töö käigus tuli kasutada siiski ka võõrkeelseid raamatuid. Sain Hiiemaa juhendatud üliõpilastest esimesena töö valmis. Ta ütles, et see on üks parimaid proseminaritöid, mida ta on näinud. Võibolla ta ütles isegi, et see on kõige parem.
Aga proseminaritöö sai valmis alles kevadel, enne seda oli mul veel suuri saavutusi. Eesti ajaloo aluskursust andsid Sulev Vahtre ja Tiit Rosenberg. Kuulajaid oli nii palju, et istuti aknalaudadel, mõned isegi ukse taga. Eksam pidi tulema raske. Õppisin hoolega. Kasutasin eksamiteks õppimisel tavaliselt meetodit, et kirjutasin ühte tulpa kõik nimed ja daatumid, teise vasted, siis katsin ühe tulba kinni ja püüdsin peast vastata. Sellest hoolimata kartsin sellel eksamil läbi kukkuda. Eksamit sooritas umbes 83 inimest. Pingerida pandi seinale välja. Hakkasin lugema kahtedest alates järjest ettepoole, et leida oma nime. Lugesin juba viied ka läbi ja vaatasin, et mind ei ole kuskil kirjas. Siis nägin, et üks nimi on veel. Olin saanud kõige esimese koha, keegi teine ei olnud nii palju punkte saanud. Esialgu ütlesin, et kõige paremini tegi eksami Priit Simson, kes ei õppinud liiga palju ega liiga vähe, vaid sai viimasena kolme kätte. Aga hiljem olen oma esikohast sageli rääkinud.
Esimese kursuse üliõpilastel oli võimalik stipendiumi saada alates teisest semestrist, sest varem polnud hindeid, mille põhjal neid määrata. Meie kursuselt sai esimesel korral stipendiumi viis inimest. Mul olid kõik viied ja olin nende viie hulgas.
Teine kursus
Teisel kursuel valisin kursusetöö juhendajaks jälle Hiiemaa. Tahtsin kirjutada ka järgmist tööd Etioopia kohta. Juhendaja soovitusel kirjutasin keiser Haile Selassiest. Seekord tegin seda põhiliselt võõrkeelsete materjalide põhjal. Otsisin materjali ka internetist. Küsisin juhendajalt, kuidas internetist leitud materjalidele viidatakse. Ta vastas, et sel õppeaastal on seda küsimust juba esitatud, eelmisel veel mitte. Kasutasin internetist leitud materjale ka õppejõud Kasekampile kirjutatud essees. Tema ütles, et internetis on huvitavaid asju, aga tavaliselt ei ole neil suuremat teaduslikku väärtust. Aga Kasekampi valikkursusi võtsin igal võimalusel, sest ta lasi kirjutada alati essee ja viis loenguid läbi seminari vormis.
Teise kursuse esimesel semestril olid inglise, saksa ja ladina keele eksamid. Esimesel kursusel olid mul olnud kõik viied, aga arvasin, et keeleeksamite eest ma nii häid hindeid ei saa. Inglise keeles sain, aga ladina keeles pandi neli. Saksa keele eksam lükkus veebruari. Jätsin eksamilehe ära andmata, oletades, et saan saksa keele samuti nelja ja et ühe neljaga enam stipendiumi ei saa, ma ei tahtnud sellest kaks korda järjest ilma jääda. Aga saksa keele sain siiski viie. Kuna ma polnud eksamilehte ära andnud, jäin teise kursuse teisel semestril stipendiumist tõesti ilma. Aga selgus, et nüüd oli stipendiumisaajaid rohkem ja üks neli poleks enam takistuseks olnud. Järgmistel bakalaureuseõppe kursustel ma enam stipendiumist ilma ei jäänud.
Kolmas kursus
Kolmandal kursusel oli minu kursusetöö juhendajaks Ago Pajur. Tema soovis, et igaüks valiks töö teema ise. Mina ütlesin, et soovin kirjutada vabadussõjalastest. Pajur ütles, et vabadussõjalastest on Rein Marandi juba põhjalikult kirjutanud, ei tea, kas sellele on midagi lisada. Ja pakkus, et võibolla nende suhetest teistega. Ütlesin, et võtan teemaks vabadussõjalaste koostöö teiste poliitiliste jõududega. Pajur lubas kirjutada, aga kahtles kas seda koostööd nii väga oli. Kui küsisin, kui pikk töö peab olema, vastas ta, et nii palju kui tuleb. Lehekülgede arvuks nimetas ta minu soovil alla 100 ja üle 10. Otsustasin kirjutada maksimumilähedaselt. Aga selle kursusetöö hindeks sain nelja. Põhjendus oli, et mul on võimalikult objektiivse analüüsi asemel tõestus iga hinna eest ning sisu ja pealkiri pole täpses vastavuses. Hiljem panin selle töö kokkuvõtte üles koduleheküljele, mistõttu sain tellimuse ajakirjalt "Kultuur ja Elu" artikkel kirjutada, mida kirjutades arvestasin Pajuri kursusetööle tehtud märkustega.
Kolmanda kursuse jaanuarikuise eksamisessiooni ajal kirjutasin suuremalt jaolt oma esimese luulekogu käsikirja, mis neli aastat hiljem raamatuna ilmus.
Kolmanda kursuse kevadel toimus Vahur Made Euroopa integratsiooni ajaloo eksam. Mina olin Euroopa Liitu astumise vastane. Mõtlesin, et kui keegi teine sinna astumise vastu propagandat ei tee, siis pean seda mina tegema. Aga ma ei tahtnud sellega alustada liiga vara, et Made eksami hinnet alla ei võtaks. Kui eksam oli tehtud, hakkasin natuke aega hiljem internetis Euroopa Liidust kirjutama, mida mul ka teised palusid teha. Suurem osa kirjutisi läks vastavateemalisse ülikooli listiserveri listi.
Neljas kursus
Neljandal kursusel mul enam väga palju ainepunkte teha ei jäänud. Ometi venis see kursus kahe aasta pikkuseks. Lõputöö juhendajaks valisin Medijaineni. Ütlesin, et tahan kirjutada kas Itaalia fašismist Eesti päevalehtedes või väliseestlastest. Kui Medijainen selgitas, et väliseestlastest kirjutamiseks tuleks Tallinnas käia, siis valisin fašismi teema 1920. aastate kohta.
Katsetasin uusi õppimismeetodeid – panin loengukonspekte riimidesse või piltkirja ümber, lisaks loengus räägitu üles kirjutamisele joonistasin konspekti ka slaididelt näidatud pilte.
Neljandal kursusel tundus veel ühe korra, et jään stipendiumist ilma. Aga selgus, et kuna stipendiumi oli saanud ka õde, siis oli meie eksamilehed segi aetud. Mulle maksti stipendium tagantjärele välja.
Ülikooli viiendal aastal ei olnud mul teha enam ühtegi eksamit, ainult lõputöö. Kuid tervis halvenes. Kannatasin juba alates üheksandast klassist ärevuse all, ülikooli ajal hakkasin kuulma ka järjest rohkme hallutsinatsioone. Kui ma ühel ööl enam minutitki magada ka ei saanud, pöördusin psühhiaatri poole. Mulle kirjutati välja rohtu, aga see pidurdas algul mõtlemist ja tekitas depressiooni. Lõputöö kaitsmise ajal tundsin ennast väga halvasti. Läksin auditooriumi ette, ütlesin: "Ei kaitse!" ja istusin kohale tagasi. Pärast anti mulle uuesti sõna ja pidasin kaitsekõne ära. Nüüd oli uus hindamisskaala, suurem osa sai hindeks A, aga mina B. Kaitsmist kuulasid ka minu vend ja isa. Venna oletusel ei saanud ma just sellepärast A-d, et algul kaitsmisest keeldusin. Aga isa hinnangul oli minu kaitsekõne kõige parem. Ülikooli kiitusega lõpetamiseks pidi olema keskmine hinne 4,75 ja lõputöö A. Keskmine hinne oli mul 4,89. Olin õppinud lähiajalugu ülemastmes, eesti ajalugu keskastmes ning üldajalugu ja kunstiajalugu alamastmes.
Magistriõpe
Kui ülikool oli lõpetatud, esitasin avalduse magistriõppesse astumiseks, aga mind ei võetud vastu. Seetõttu esitasin uue avalduse õpetajakoolitusse. Mulle öeldi, et sinna saan ma kindlasti, sest seal arvestatakse ainult keskmist hinnet. Kuid minu isa ütles, et õpetajaks ma ei sobi, parem on astuda tasulisse magistriõppesse. Olin temaga nõus, sest soovisin teha lugemise ja kirjutamisega seotud tööd, mitte klassi ees seista. Tahtsin kirjutada magistritööd lõputööga sarnasel teemal selle edasiarendusena, mistõttu ajakirjanduse õppejõud Maarja Lõhmus soovitas mul astuda ajakirjanduse osakonda, kuna seal on väiksem õppemaks, kuid ma eelistasin ajalugu. Tahtsin esialgselt kirjutada Itaalia fašismist Eesti päevalehtedes nüüd 1930. aastatel, kuid juhendaja Medijainen soovis, et ma võtaks uuesti sisse ka 1920. aastad, kuna hakkan tegema nagunii võrdlusi. Lasin ennast õpetajakoolitusest vabatahtlikult eksmatrikuleerida, kuulates sealt ainult ajalooõpetamise ajaloo kursust. Magistriõppes toimusid loengud ja seminarid ainult esimesel aastal. Seda aastat tumestas, et minu depressioon kestis 11 kuud, kuid sain kõik õppeülesanded täidetud.
Magistriõppe nominaalaeg kestis 2 aastat, kuid lõpetasin selle viie aastaga eksternina aastal 2005. Õppimisaega venitas pikemaks, et kirjutasin pikema töö kui sooviti ja tegin vahepeal õppimise kõrvalt ka muud tööd – toimetasin kahte "Eesti ajaloo" köidet, sisestasin ühe "Eesti mõtteloo" sarja raamatu käsikirja arvutisse, avaldasin ajakirjas "Tuna" neli arvustust ja kaks luulekogu, kirjutasin proosaraamatu käsikirja, mis ilmus hiljem, osalesin 2003. aasta rahvahääletuse eelses kampaanias, käisin maleklubis edasi, kirjutasin unenägusid üles.
Magistritöö kaitsmisel ütlesin, et avaldust doktoriõppesse astumiseks ma ei esita. Paljud on mul kuni viimase ajani seda teha soovitanud, aga ma pole ise selleks piisavalt jõudu tundnud, kuigi unes olen küll näinud, nagu oleksin doktorant.
7. märts 2014
reede, märts 07, 2014
Haiguste hooaeg
Kolmandat päeva palavik. Iga päevaga küll järjest vähem. Esimesel päeval pidi aspiriini võtma. Haigus algas iiveldusega. Teistel on ka viimasel ajal palju haigusi. Unenägusid teist ööd meelde ei jäänud.
kolmapäev, märts 05, 2014
Laul kahest kohast
Kodus oli mitu maletajat, kes omavahel mängisid. Öeldi, et me võiksime kodus turniiri teha. Aga ma olin juba täna malet mänginud, kui turniir ka oleks järgnenud, oleks seda liiga palju olnud. Külla tuli üks noor, kes andis teisele noorele kuulamiseks CD-d. Lauldi: "Silmad nagu särisääred." Läksin teise tuppa ja panin mängima raadio, kust tuli sama laul. Mõtlesin, et kui selline naiste välimuse kirjeldus lauludesse tungib, ei ole see enam romantiline. Mida rohkem riideid, seda romantilisem. Kõndisin mööda Tallinna tänavat, kus tuli ära keerata. Ütlesin, et mul ei ole see koht veel hästi meelde jäänud. Kati S. küsis, kas ma olen siin siis varem ainult üks kord käinud. Vastasin, et rohkem, aga vähe. Ronisime Kati ja ühe poisiga mööda müüri üles. Mõtlesin, et kui me lapsena luurekat mängisime, siis ütlesin, et võibolla on Klaus meid juba märganud. Sellele oli Pille vastanud, et ei ole, muidu ta oleks juba hüüdnud tšaa! või midagi seesugust. Väiksed lapsed tahtsid mängides hääli teha.
*
Eile:
Mõtlesin, et öeldakse, et armastus on kõige tugevam emotsioon, aga eesti keeles peaks sõna jumaldama näitama veel tugevamat emotsiooni. Võibolla on erinevus, et sügava dekolteega naisi jumaldatakse ja teisi armastatakse.
*
Eile:
Mõtlesin, et öeldakse, et armastus on kõige tugevam emotsioon, aga eesti keeles peaks sõna jumaldama näitama veel tugevamat emotsiooni. Võibolla on erinevus, et sügava dekolteega naisi jumaldatakse ja teisi armastatakse.
teisipäev, märts 04, 2014
Mussolini
R. J. Bosworth. "Mussolini". Sari "Inimene ja ajalugu". Tõlkinud Toomas Taul. Eesti keeles 2013, inglise keeles 2002 ja 2010. 591 lk.
Ma pole praegu Ukraina sündmuste tõttu vormis, aga proovin midagi kirjutada. Raamat vanema diktaatori Mussolini kohta on pärast magistriõppe lõpetamist esimene nii otseselt magistritöö teemaga seotu. Ülikooli lõputöö kirjutasin Itaalia fašismist Eesti päevalehtedes 1920. aastatel ja magistritööd tahtsin kirjutada samast asjast 1930. aastatel, nagu üle ühe inimese soovitas. Magistritöö juhendaja nõudis, et ma võtaks magistritöösse ka 1920. aastad, sest ma hakkan tegema nagunii võrdlusi. Arvasin, et selle võrra peab olema töö pikem, sest kui osa oleks olnud kordus, siis oleks justkui magistriõppe ajal tehtud töö olnud väiksem. Aga kui töö oli valmis, hakkasid kõik põhilise asjana ette heitma, et see on liiga pikk. Vastasin kaitsmisel, et ülempiiri polnud nimetatud, muidu oleksin sellest kinni pidanud, oli öeldud, et orienteeruvalt 100 lehekülge, selle järgi orienteerusingi. Ühe kursusetöö juhendaja oli varem öelnud, et kirjutata tuleb alla 100 ja üle 10 lehekülje, ehk piirides oli 9 kordne mahuerinevus.
Nüüd loetud raamatus olid nimed ja sündmused vähemalt passiivses mälus varasemast olemas. Minu magistritöö ei ulatunud 1940. aastast kaugemale, aga magistrieksamiks valmistasin ka seda aega ette. Tuttava teema tõttu oli lugemine kerge, aga Teise maailmasõja aega jõudes läks raskemaks, kuid ilmselt mitte väiksemate teadmiste, vaid uue sõja puhkemise tõttu. Varem loetud autoritest Hibberti ja Wiskemanni raamatud rääkisid vist ka mõlemad rohkem kui pooles ulatuses Teisest maailmasõjast.
Nüüd loetud raamatu autor Bosworth nimetab ennast ettevaatlikult antifašistlikuks. Ta mõistab fašismi hukka ja tema raamatu lõppjäreldus on, et kuigi fašistliku propaganda loosung on "Mussolinil on alati õigus", siis Mussolini eksis ometi enamasti põhilises, inimlikkuse osas. Kuid Bosworth kirjeldab Mussolini võimeid ometi väga suurtena. Ta olevat lugenud päevas 35 ajalehte ja iga aasta 70 raamatut. Kirjutasin Mussolini võimetest ka magistritöös, järeldades, et need ei saanud olla nii suured nagu ajalehed propaganda mõjul kirjeldasid, sest kõigi nende asjade jaoks korraga ei jätkunud lihtsalt aega. Inimesi võib olla väga erineva lugemiskiirusega, aga ajalehtedes kirjeldati veel, kuidas Mussolini mängis sageli viiulit, juhtis lennukit ja mootorratast, tegeles kõikvõimalike spordialadega. Bosworth toob samuti välja liialdusi, aga minu mälu järgi mõni varem ilmunud sõjajärgne raamat hindas Mussolini võimeid madalamalt, kust ma võtsin magistritöö jaoks argumente. Muidugi eeldab iga riigi valitsejaks saamine suuri võimeid, kuid võib küsida, kas diktaatoritel on need ikka suuremad kui demokraatlike riikide juhtidel.
Mussolinist ja ka teistest riigijuhtidest kirjutavad autorid jagunevad kahte suurde koolkonda – strukturalistid ja intentsionalistid. Esimeste hulka kuulub ka Bosworth. Kui intentsionalistide arvates sõltub diktatuuririigis toimuv diktaatori isiklikust tahtest, siis strukturalistide arvates surusid teised fašistid Mussolinile paljuski oma tahet peale. Minu uuritud vanades ajalehtedes oli mõlemat suhtumist. Kord kirjutati, et Mussolini on Itaalia järgmine suur riigimees pärast Caesarit, teine kord, et fašism on demokraatia vorm, sest diktaatorid täidavad laiade masside tahet.
Viitasin magistritöös Rein Toomla raamatule "Eesti erakonnad", kus viidati omakorda ühele teisele autorile, kelle järgi ei tuleks rääkida lihtsalt parempoolsusest ja vasakpoolsusest, vaid kahest ristuvast teljest, poliitilise ja majandusliku vasak-parempoolsuse teljest, mille järgi fašism ja rahvussotsialism oleksid majanduslikult vasakpoolsed ja poliitiliselt parempoolsed. Bosworth sellist skeemi ei kasuta, vaid räägib, et Mussolini oli algul sotsialistina vasakpoolne, aga hiljem liikus paremale. Ühes lõigus ütleb ta ka, et Mussolini pooldas poliitikas tugevat ja majanduses nõrka riiki, mille järgi ta oleks ümbersõnastatult olnud hoopis majanduslikult parempoolsem kui poliitiliselt. Fašistliku liikumise ajal, kui fašismi suhteliselt kõrgelt hindava Itaalia ajaloolase De Felice arvates oli ta veel vasakpoolne, oli ta Bosworthi arvates juba parempoolne. Mina tegin magistritöös vahet fašistlikul liikumisel ja fašistlikul režiimil, aga seal, mida mina nimetasin vist kõike liikumiseks, teeb Bosworth vahet esialgsel liikumisel ja selle parteiks ümbermuutmisel. Telgede osas lisasin ma magistritöös soovituse, et lisaks kahele vasak-parempoolsuse teljele võiks kasutada kolmandana demoraatia-diktatuuri telge. Mida olen viimastel päevadel põhjendanud sellega, et majanduslikult vasakpoolne võib kehtestada astmelise tulumaksu nii diktaatori otsusega ja vastaseid maha lastes kui ka rahvahääletusel ja vastastele diskussiooni tekitamiseks riiklikku toetust makstes.
Raamatus ja minu magistritöös või selle mustandites on terminoloogiat ja väljendeid erinevalt tõlgitud, aga ma eelistan ka edaspidi enda variante. Teema on seoses Ukraina sündmustega ka praegu päevakohane. Võib meeles pidada, et diktaatorid kasutavad valepropagandat, mida jäävad uskuma ka demokraadid, ja et diktaatoritele tehtavatele järeleandmistele järgnevad uued nõudmised.
Ma pole praegu Ukraina sündmuste tõttu vormis, aga proovin midagi kirjutada. Raamat vanema diktaatori Mussolini kohta on pärast magistriõppe lõpetamist esimene nii otseselt magistritöö teemaga seotu. Ülikooli lõputöö kirjutasin Itaalia fašismist Eesti päevalehtedes 1920. aastatel ja magistritööd tahtsin kirjutada samast asjast 1930. aastatel, nagu üle ühe inimese soovitas. Magistritöö juhendaja nõudis, et ma võtaks magistritöösse ka 1920. aastad, sest ma hakkan tegema nagunii võrdlusi. Arvasin, et selle võrra peab olema töö pikem, sest kui osa oleks olnud kordus, siis oleks justkui magistriõppe ajal tehtud töö olnud väiksem. Aga kui töö oli valmis, hakkasid kõik põhilise asjana ette heitma, et see on liiga pikk. Vastasin kaitsmisel, et ülempiiri polnud nimetatud, muidu oleksin sellest kinni pidanud, oli öeldud, et orienteeruvalt 100 lehekülge, selle järgi orienteerusingi. Ühe kursusetöö juhendaja oli varem öelnud, et kirjutata tuleb alla 100 ja üle 10 lehekülje, ehk piirides oli 9 kordne mahuerinevus.
Nüüd loetud raamatus olid nimed ja sündmused vähemalt passiivses mälus varasemast olemas. Minu magistritöö ei ulatunud 1940. aastast kaugemale, aga magistrieksamiks valmistasin ka seda aega ette. Tuttava teema tõttu oli lugemine kerge, aga Teise maailmasõja aega jõudes läks raskemaks, kuid ilmselt mitte väiksemate teadmiste, vaid uue sõja puhkemise tõttu. Varem loetud autoritest Hibberti ja Wiskemanni raamatud rääkisid vist ka mõlemad rohkem kui pooles ulatuses Teisest maailmasõjast.
Nüüd loetud raamatu autor Bosworth nimetab ennast ettevaatlikult antifašistlikuks. Ta mõistab fašismi hukka ja tema raamatu lõppjäreldus on, et kuigi fašistliku propaganda loosung on "Mussolinil on alati õigus", siis Mussolini eksis ometi enamasti põhilises, inimlikkuse osas. Kuid Bosworth kirjeldab Mussolini võimeid ometi väga suurtena. Ta olevat lugenud päevas 35 ajalehte ja iga aasta 70 raamatut. Kirjutasin Mussolini võimetest ka magistritöös, järeldades, et need ei saanud olla nii suured nagu ajalehed propaganda mõjul kirjeldasid, sest kõigi nende asjade jaoks korraga ei jätkunud lihtsalt aega. Inimesi võib olla väga erineva lugemiskiirusega, aga ajalehtedes kirjeldati veel, kuidas Mussolini mängis sageli viiulit, juhtis lennukit ja mootorratast, tegeles kõikvõimalike spordialadega. Bosworth toob samuti välja liialdusi, aga minu mälu järgi mõni varem ilmunud sõjajärgne raamat hindas Mussolini võimeid madalamalt, kust ma võtsin magistritöö jaoks argumente. Muidugi eeldab iga riigi valitsejaks saamine suuri võimeid, kuid võib küsida, kas diktaatoritel on need ikka suuremad kui demokraatlike riikide juhtidel.
Mussolinist ja ka teistest riigijuhtidest kirjutavad autorid jagunevad kahte suurde koolkonda – strukturalistid ja intentsionalistid. Esimeste hulka kuulub ka Bosworth. Kui intentsionalistide arvates sõltub diktatuuririigis toimuv diktaatori isiklikust tahtest, siis strukturalistide arvates surusid teised fašistid Mussolinile paljuski oma tahet peale. Minu uuritud vanades ajalehtedes oli mõlemat suhtumist. Kord kirjutati, et Mussolini on Itaalia järgmine suur riigimees pärast Caesarit, teine kord, et fašism on demokraatia vorm, sest diktaatorid täidavad laiade masside tahet.
Viitasin magistritöös Rein Toomla raamatule "Eesti erakonnad", kus viidati omakorda ühele teisele autorile, kelle järgi ei tuleks rääkida lihtsalt parempoolsusest ja vasakpoolsusest, vaid kahest ristuvast teljest, poliitilise ja majandusliku vasak-parempoolsuse teljest, mille järgi fašism ja rahvussotsialism oleksid majanduslikult vasakpoolsed ja poliitiliselt parempoolsed. Bosworth sellist skeemi ei kasuta, vaid räägib, et Mussolini oli algul sotsialistina vasakpoolne, aga hiljem liikus paremale. Ühes lõigus ütleb ta ka, et Mussolini pooldas poliitikas tugevat ja majanduses nõrka riiki, mille järgi ta oleks ümbersõnastatult olnud hoopis majanduslikult parempoolsem kui poliitiliselt. Fašistliku liikumise ajal, kui fašismi suhteliselt kõrgelt hindava Itaalia ajaloolase De Felice arvates oli ta veel vasakpoolne, oli ta Bosworthi arvates juba parempoolne. Mina tegin magistritöös vahet fašistlikul liikumisel ja fašistlikul režiimil, aga seal, mida mina nimetasin vist kõike liikumiseks, teeb Bosworth vahet esialgsel liikumisel ja selle parteiks ümbermuutmisel. Telgede osas lisasin ma magistritöös soovituse, et lisaks kahele vasak-parempoolsuse teljele võiks kasutada kolmandana demoraatia-diktatuuri telge. Mida olen viimastel päevadel põhjendanud sellega, et majanduslikult vasakpoolne võib kehtestada astmelise tulumaksu nii diktaatori otsusega ja vastaseid maha lastes kui ka rahvahääletusel ja vastastele diskussiooni tekitamiseks riiklikku toetust makstes.
Raamatus ja minu magistritöös või selle mustandites on terminoloogiat ja väljendeid erinevalt tõlgitud, aga ma eelistan ka edaspidi enda variante. Teema on seoses Ukraina sündmustega ka praegu päevakohane. Võib meeles pidada, et diktaatorid kasutavad valepropagandat, mida jäävad uskuma ka demokraadid, ja et diktaatoritele tehtavatele järeleandmistele järgnevad uued nõudmised.
esmaspäev, märts 03, 2014
Vererada
Olin kirjutanud listi, et "Eesti ajaloos" on jäetud kasutamata rahvuste nimetused. Nüüd vaatasin seda kohta uuesti. See oli päris sissejuhatuses. Olin mäletanud, et kirjutati "eestimaalased" ja üks sõna kohanime järgi, mille asukohta ma ei teadnud. Aga nüüd nägin, et oli kirjutatud siiski "eestlased" ja olin mälu järgi valesti kirjutanud. Saatsin listi uue kirja, et ma eksisin. Siis vaatasin, et on kirjutatud siiski "eestimaalased". Tahtsin saata kolmandat kirja, et eksisin hoopis nüüd. Aga jätsin saatmata, sest nägin jälle sõna "eestlased". Kõndisime mööda tänavat. Prantsuse revolutsiooni aegsed saadikud tulid parlamendihoonest eesuksest välja ja tahtsid siseneda sinna uuesti tagauksest, aga see oli lukus. Ajaloos kirjutati, et seetõttu sisenesid nad uuesti eesuksest ja torkasid nüüd teepeal kohatuid surnuks, mida nimetati Vererada. Ütlesin, et ma kahtlen, kas see oli sellepärast, et et tagauks lukus oli. Siis mõtlesin järele ja ütlesin minu ees kõndivatele klassivendadele, et tegelikult, kes on Dumas' raamatuid lugenud, see teab, et tol ajal käidi ringi relvastatult ja siis oli surnuks torkamine kerge tulema. Läksime mööda koridori parlamenti ja nägime teiste inimeste mõõgaga surnuks torkamist, aga meid ja Dantoni ei torgatud, sest meil oli kõrge sotsiaalsuse näitaja, mistõttu meisse suhtuti paremini. Üks ajaloolane oli hiljem kirjutanud, et Danton on tema lemmikajaloolane. Kirjutaja raamatust jäi tõesti mulje, et Danton on meeldiv inimene. Aga teda võidi niiviisi kirjeldada sellepärast, et ta kirjutajale meeldis.
pühapäev, märts 02, 2014
Naljamehed
Ajalehes kirjutati, et seoses Ukraina sündmustega koguneb ka Toompeale kaks naljameeste seltskonda, kes võibolla kavandavad riigipööret. Lubati täna uut informatsiooni anda. Televiisoris algaski ülekanne Toompealt, kus naljamehed olid kohal. Üks mees hakkas rääkima. Tundus, et ta kuulutab välja riigipöörde, sest tee presidendi juurde on vaba. Aga siis sain aru, et see on hoopis Mati Talvik, kes teeb reportaaži. Bulgaaria hakkas üle piiri tulevaid naaberriigi kodanikke tulistama. Aga see naaberriik ei olnud Ukraina, vaid üks Aafrika riik. Bulgaarial oli vist Aafrikas koloonia. Üks tüdruk seletas mulle, mis ajalehefotodel on. Ma ei jaksanud ta juttu jälgida. Ütlesin, et ühel fotol on inimesel kolm rida nööpe. Selle peale öeldi, et ma kordan ainult papagoina teiste viimasena öeldud sõnu. Ütlesin, et teisel fotol on ka inimesel kolm rida nööpe, aga kolmandal fotol neli rida. Tüdruk läks korraks minu selja taha ja surus mulle rinnad vastu selga. Toas olid välismaalased. Eestlased hakkasid nendega inglise keeles rääkima. Ma ei saanud hääldusest aru, sest see ei olnud briti, vaid ameerika inglise keel. Üks välismaalane pani ühe eseme ukse kohale, et teine saaks selle mängult osta. Kaks tüdrukut tundusid olevat õed, sest neil olid sarnased näod ja riided. Olin Paides. Tahtsin istuda söögilauda, aga vanaema ütles, et laua otsas on tema koht. Istusin teise koha peale. Lauda oli pööratud ja mina olin vaadanud oma vana kohta toa, aga vanaema laua järgi. Vaatasin arvutist oma kodulehekülge. See nägi välja teistsugune kui ma mäletasin, nagu kirjutusmasinaga kirjutatud paber. Tahtsin lehekülge õigeks tagasi muuta, aga kasutajanimi oli teistsugune kui ma mäletasin ja sellega seostuv parool ei tulnud meelde. Arvuti läks nässu. Ütlesin, et võibolla keegi oli mu koduleheküljele sisse murdnud ja sinna midagi arvutit kahjustavat pannud, ükskord see juba juhtus. Tõnu vastas, et jälle. Ma ei mäletanud, kas eelmist sissemurdmist likvideerides olin pannud selle kasutajanime või oli uus sissemurdja seda omakorda muutnud. Olin parooli ühele paberile üles kirjutanud, aga ei mäletanud, kuhu selle panin. Võis proovida veel kodu arvutist kodulehekülge avada, aga siis võis koduarvuti ka nässu minna. Kallasin endale morssi. Osa sellest läks klaasi. Ütlesin, et vähemalt üks liigutus ei ebaõnnestunud. Aga osa morssi oli läinud klaasist mööda. Kuivatasin seda rätiga. Läksin köögist tuppa. Tõnu oli seal arvutit korda tegema hakanud. Ütlesin, et peaksin saatma kirja, et mu kodulehekülg kataloogist maha võetaks. Tõnu kiitis selle mõtte heaks.
laupäev, märts 01, 2014
Artikkel maleolümpiast
Ei olnud õnnestunud maleolümpia korraldamine Tallinnas, aga nüüd saadi luba teha seda Hiiumaal. Oudekki avaldas sel teemal ajaleheartikli, kus ütles: "Kas korraldajad saavad aru, millise vastutuse nad endale sellega võtavad? Kas nad on valmis müüma oma vallas kolm krunti välismaalastele? Kas nad on valmis eraldama ühe krundi lossi ehitamiseks? Kas nad on valmis andma ühe naise tarvitamiseks?" Artikli viimane lõik oli: "On teada, millist masendust põhjustab inimeses eriala, mida ta ei oska. Siis 10 minutit jalutamisele, siis 20 minutit tööle." Viimane lõik oli kirjutatud ilmselt minu näite põhjal. Kuna ma enam Oudekki artikleid ei lugenud, siis ta kirjutas maleteemalise, sest sellist ma ei saanud lugemata jätta. Oudekki ei teadnud, et ma jalutan 25 minutit kiirel sammul, tegelen malega päevas 10 minutit ja töötan kogu päeva. Ta teadis, et malepartii võib kesta 8 tundi, seetõttu ta arvas, et tegelen malega iga päev nii palju. Ma olin oma blogis malepartiisid avaldanud. Võibolla Oudekki nende põhjal järeldaski, et ma ei saa malest aru. Või ei saanud ta ise malest midagi aru, seetõttu ta ei saanudki nende partiide põhjal aru, et ma saan aru.
Tellimine:
Postitused (Atom)