Mussolini

R. J. Bosworth. "Mussolini". Sari "Inimene ja ajalugu". Tõlkinud Toomas Taul. Eesti keeles 2013, inglise keeles 2002 ja 2010. 591 lk.

Ma pole praegu Ukraina sündmuste tõttu vormis, aga proovin midagi kirjutada. Raamat vanema diktaatori Mussolini kohta on pärast magistriõppe lõpetamist esimene nii otseselt magistritöö teemaga seotu. Ülikooli lõputöö kirjutasin Itaalia fašismist Eesti päevalehtedes 1920. aastatel ja magistritööd tahtsin kirjutada samast asjast 1930. aastatel, nagu üle ühe inimese soovitas. Magistritöö juhendaja nõudis, et ma võtaks magistritöösse ka 1920. aastad, sest ma hakkan tegema nagunii võrdlusi. Arvasin, et selle võrra peab olema töö pikem, sest kui osa oleks olnud kordus, siis oleks justkui magistriõppe ajal tehtud töö olnud väiksem. Aga kui töö oli valmis, hakkasid kõik põhilise asjana ette heitma, et see on liiga pikk. Vastasin kaitsmisel, et ülempiiri polnud nimetatud, muidu oleksin sellest kinni pidanud, oli öeldud, et orienteeruvalt 100 lehekülge, selle järgi orienteerusingi. Ühe kursusetöö juhendaja oli varem öelnud, et kirjutata tuleb alla 100 ja üle 10 lehekülje, ehk piirides oli 9 kordne mahuerinevus.

Nüüd loetud raamatus olid nimed ja sündmused vähemalt passiivses mälus varasemast olemas. Minu magistritöö ei ulatunud 1940. aastast kaugemale, aga magistrieksamiks valmistasin ka seda aega ette. Tuttava teema tõttu oli lugemine kerge, aga Teise maailmasõja aega jõudes läks raskemaks, kuid ilmselt mitte väiksemate teadmiste, vaid uue sõja puhkemise tõttu. Varem loetud autoritest Hibberti ja Wiskemanni raamatud rääkisid vist ka mõlemad rohkem kui pooles ulatuses Teisest maailmasõjast.

Nüüd loetud raamatu autor Bosworth nimetab ennast ettevaatlikult antifašistlikuks. Ta mõistab fašismi hukka ja tema raamatu lõppjäreldus on, et kuigi fašistliku propaganda loosung on "Mussolinil on alati õigus", siis Mussolini eksis ometi enamasti põhilises, inimlikkuse osas. Kuid Bosworth kirjeldab Mussolini võimeid ometi väga suurtena. Ta olevat lugenud päevas 35 ajalehte ja iga aasta 70 raamatut. Kirjutasin Mussolini võimetest ka magistritöös, järeldades, et need ei saanud olla nii suured nagu ajalehed propaganda mõjul kirjeldasid, sest kõigi nende asjade jaoks korraga ei jätkunud lihtsalt aega. Inimesi võib olla väga erineva lugemiskiirusega, aga ajalehtedes kirjeldati veel, kuidas Mussolini mängis sageli viiulit, juhtis lennukit ja mootorratast, tegeles kõikvõimalike spordialadega. Bosworth toob samuti välja liialdusi, aga minu mälu järgi mõni varem ilmunud sõjajärgne raamat hindas Mussolini võimeid madalamalt, kust ma võtsin magistritöö jaoks argumente. Muidugi eeldab iga riigi valitsejaks saamine suuri võimeid, kuid võib küsida, kas diktaatoritel on need ikka suuremad kui demokraatlike riikide juhtidel.

Mussolinist ja ka teistest riigijuhtidest kirjutavad autorid jagunevad kahte suurde koolkonda – strukturalistid ja intentsionalistid. Esimeste hulka kuulub ka Bosworth. Kui intentsionalistide arvates sõltub diktatuuririigis toimuv diktaatori isiklikust tahtest, siis strukturalistide arvates surusid teised fašistid Mussolinile paljuski oma tahet peale. Minu uuritud vanades ajalehtedes oli mõlemat suhtumist. Kord kirjutati, et Mussolini on Itaalia järgmine suur riigimees pärast Caesarit, teine kord, et fašism on demokraatia vorm, sest diktaatorid täidavad laiade masside tahet.

Viitasin magistritöös Rein Toomla raamatule "Eesti erakonnad", kus viidati omakorda ühele teisele autorile, kelle järgi ei tuleks rääkida lihtsalt parempoolsusest ja vasakpoolsusest, vaid kahest ristuvast teljest, poliitilise ja majandusliku vasak-parempoolsuse teljest, mille järgi fašism ja rahvussotsialism oleksid majanduslikult vasakpoolsed ja poliitiliselt parempoolsed. Bosworth sellist skeemi ei kasuta, vaid räägib, et Mussolini oli algul sotsialistina vasakpoolne, aga hiljem liikus paremale. Ühes lõigus ütleb ta ka, et Mussolini pooldas poliitikas tugevat ja majanduses nõrka riiki, mille järgi ta oleks ümbersõnastatult olnud hoopis majanduslikult parempoolsem kui poliitiliselt. Fašistliku liikumise ajal, kui fašismi suhteliselt kõrgelt hindava Itaalia ajaloolase De Felice arvates oli ta veel vasakpoolne, oli ta Bosworthi arvates juba parempoolne. Mina tegin magistritöös vahet fašistlikul liikumisel ja fašistlikul režiimil, aga seal, mida mina nimetasin vist kõike liikumiseks, teeb Bosworth vahet esialgsel liikumisel ja selle parteiks ümbermuutmisel. Telgede osas lisasin ma magistritöös soovituse, et lisaks kahele vasak-parempoolsuse teljele võiks kasutada kolmandana demoraatia-diktatuuri telge. Mida olen viimastel päevadel põhjendanud sellega, et majanduslikult vasakpoolne võib kehtestada astmelise tulumaksu nii diktaatori otsusega ja vastaseid maha lastes kui ka rahvahääletusel ja vastastele diskussiooni tekitamiseks riiklikku toetust makstes.

Raamatus ja minu magistritöös või selle mustandites on terminoloogiat ja väljendeid erinevalt tõlgitud, aga ma eelistan ka edaspidi enda variante. Teema on seoses Ukraina sündmustega ka praegu päevakohane. Võib meeles pidada, et diktaatorid kasutavad valepropagandat, mida jäävad uskuma ka demokraadid, ja et diktaatoritele tehtavatele järeleandmistele järgnevad uued nõudmised.