Tõnissoni kartul

Kirjutasin isa toa arvutiga doktoritööd, muutes selleks magistritööd. Kirjutasin täiendusi juurde. Mõtlesin, et Tõnu kohta panen joonealuse märkuse, et ta on jurist ja ärimees. Aga võibolla Tõnust juba eespool oli juttu, seal võis tema kohta juba joonealune märkus olla. Mõtlesin, et võiks doktoritöösse võtta ka 1940. aastad, mis magistritööst välja jäid. Või võiks vastupidi teema kitsamaks muuta, et kui magistritöö kirjutasin kolme ajalehe kohta, siis doktoritöö ainult "Postimehe" kohta. Kirjutasin päev läbi täiendusi ühele ja samale leheküljele. Tegin seda pliiatsiga, hiljem pidin parandused arvutisse sisestama.

*
Kaks ujujat ei tulnud enam vee alt välja, nagu nad tahaksid ennast uputada. Hakkasin sellest kohast veekogu põhja kaevama, et vaadata, kas nad on sinna maetud. Kaevates tuli välja igasuguseid ajakirju ja muid pabereid. Kuna leidudel ei tulnud lõppu, siis ma ei saanud kaevamist kuidagi lõpetada.

*
Olime maamajas. Vennad läksid hommikusööki sööma, aga mina veel magasin. Isa tuli minu voodi juurde ja hakkas rääkima, et ma pean üles tõusma. Ma ei reageerinud tema jutule, sest ei teadnud, kas ta räägib päriselt või näen seda unes. Isa ütles, et talulapsed liigutavad palju rohkem kui mina. Tahtsin öelda, et mind tüütab see ära, et kõik räägivad, et ma ei tee sporti. Neist, kes teevad vaimset tööd, liigutan mina kõige rohkem, sest teen seda iga tunni aja tagant. Tõnisson oli algul kirjutanud, et Vene võimudele ei tohi vastu hakata. Seletasin seda sellega, et ta oli korralik inimene ja oli valmis olema nii valitseja kui ka ori. Tõnisson ütles, et tuleb süia halba toitu. Ta kooris kartuli ära ja andis koored sulasele, et sulane sööks veel halvemat. Närisin kartulit kaua ja see krõmpsus hamba all. Ma ei saanud neelata, sest mul ei olnud neelamisliigutus meeles.