Napoleon III

Johannes Willms. "Napoleon III. Prantsusmaa viimane keiser". Inglise keelest tõlkinud Andreas Ardus. Tallinn 2011. Saksa keeles 2008. 316 lehekülge.

Tavaliselt kui kirjutatakse Napoleon, siis mõeldakse Napoleon I, Napoleon III puhul tuuakse välja järjekorranumber. Selles raamatus on teisiti. Napoleon III on Napoleon ja Napoleon I onu, kuigi päriselt oli onusid rohkem.

Kuigi Napoleon III sõdis Saksamaaga ja raamatu autor Willms on sakslane, on ta suur Napoleon III fänn. Sageli korratakse tsitaati, et Napoleon III oli suure onu väike vennapoeg, aga Willms seda tsitaati ei too, vaid ütleb vastupidi, et Napoleon III ei olnud väiksem kui Napoleon I.

Usutavalt ei mõju, kui Willms ütleb raamatu algul, et kellelegi teisele antud hinnangud ei ole nii vastandlikud kui Napoleon III-le. See tuletab meelde, et inglise romantik John Ruskin olevat kirjutanud, et ühegi sõna üle ei ole nii palju vaieldud kui sõna "pitoreskne" üle. Sellised äärmuslikud hinnangud näitavad oma teema ületähtsustamist. Esimesel hetkel võiks arvata, et autor on Napoleon III kaasaegne.

Willmsi aravates on Napoleon III-le pärast tema langust ülekohut tehtud. Nauditavat küll Napoleon III pärandit, kuid unustatavat, kes on selle autor.

Napoleon III olevat olnud edukas kõigepealt välispoliitiliselt. 1830. a. revolutsiooni järel olevat Prantsusmaa sattunud isolatsiooni, kuid 1848. a. revolutsiooni järel võimule tulnud Napoleon olevat olnud osavam kui eelkäija Louis-Philippe ja riigi isolatsioonist välja toonud. Ka olnud Napoleon III hea majandusmees, kes olevat majandusest paremini aru saanud kui Marx või Bismarck. Et Napoleon III matustel viibis tööliste delegatsioon, olevat olnud tunnustus tema tööseadusandluse eest.

Kasulik olevat olnud see, et Napoleon III muutis Pariisi tänavad laiemaks. On väidetud, et selle tagamõte oli barrikaadide ehitamise raskendamine ja nende tulistamise kergendamine, kuid see polevat olnud peamine, sest Napoleon III olevat arvanud, et kui ta töötab rahva kasuks, siis jäävad revolutsioonid minevikku. Ma olen kirjutanud, kuidas ka Eesti-aegsele ajaloolasele Hendrik Sepale ei meeldinud kitsad vanalinna tänavad, sellest hoolimata, et ta oli ajaloolane. Enne Teist maailmasõda olevat see olnud inimeste üldine suhtumine.

Napoleon III olevat mõjutanud ka maalikunsti, andes tõuke realismile ja impressionismile. Napoleon III habemest ja näost eemale ulatuvatest vuntsidest olevat paljud eeskuju võtnud, nii et ta kohtas eriti lossis sageli oma teisikuid. See tuletab meelde, et eestlastest olid seda moodi vuntsid hiljem Prantsusmaale kolinud Grenzsteinil, kuid Napoleon III-l on need pildil kitsamad, ta olevat neid pumatiga kitsamaks teinud.

Willms nimetab Napoleon III valitsemist kord diktatuuriks, kord jälle tseesarlikuks demokraatiaks, pidamata diktatuuri ja demokraatiat vist vastanditeks. Napoleon III polevat olnud kunagi üldise valimisõiguse vastane. Kui ta lasi vahepeal parlamendil valimisõiguslike arvu vähendada, olevat ta sellega nõustunud selleks, et parlament ennast diskrediteeriks. Napoleon III kasutas palju rahvahääletusi, kus ta saavutas suuri võite. Parlament käis küll koos ja seal oli ka opositsioon, aga parlamendi otsused muutusid ainult soovituslikeks.

Napoleon III kasutas ka vägivalda. Enne kui tal riigi etteotsa saamine õnnestus, tegi ta kaks ebaõnnestunud putšikatset. Willms nimetab alatuks seda, kui Louis-Philippe väitis, nagu oleks Louis-Napoleon (hilisem Napoleon III) andnud lubaduse mitte kunagi Prantsusmaale tagasi pöörduda, et näidata teda sõnamurdjana, kuid putšikatset ennast hukka ei mõista. Napoleon III võimu ajal sõdisid prantslased Krimmi sõjas, Itaalias, Hiinas, Mehhikos ja Saksa-Prantsuse sõjas, millest viimane tähendas Napoleon III langust. Ta läks tagasi Inglismaale pagulusse, kus ta oli olnud ka enne võimuletulekut, kuid unistas veel oma onu 100 päeva kordamisega uuest võimuhaaramisest, mille puhul oli takistuseks aga juba ainuüksi tema tervislik seisund.