Keiser Julianus

Leo Metsar. "Keiser Julianus". Tallinn 1978. 308 lk.

"Keiser Julianus" on neljast köitest koosnev romaan. Ükskord käisin neljanda köite esitlusel ja kirjutasin sellest blogis. Aga nüüd sain läbi alles esimese köite. Esimene köide on nummerdamata, nagu poleks autor teadnud, kas ta neid rohkem kirjutab või kas neid trükitakse.

Nagu hiljuti loetud France'i "Thais" ja kunagi loetud teaduslik "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul", räägib ka Metsari raamat ajast, kui Rooma riigis võitlesid vana paganlus ja noor kristlus. Kristlus oli kuulutatud juba riigiusuks, aga Julianus taastas riigiusuna paganluse. Kuid ta valitses vaid kaks aastat, siis langes sõjas pärslastega. Kahtlustati ka, et tegelik tapja oli kristlane. Pärast saavutas ristiusk lõpliku võidu. Rooma ei olnud enam riigi pealinn, vaid see oli viidud Konstantinoopoli.

Kui armastusromaanides võrreldakse kahe või kolme armastaja mõtteid üksteise kohta, siis Metsari raamatus võrreldakse kahte usku. Kristlased ja paganad peavad hulga dialooge teemal, mis on ühe või teise usu eelised ja miinused. Tänapäeval on tuttav rohkem pilt, et kui misjonär ateistiga rääkida tahab, siis teda ei võeta üldse jutule. Ise olen küll misjonäridega juttu ajanud, aga mitte kõige parema meelega. Osad Metsari raamatu leheküljed sarnanevad jutustajatekstiga rohkem ajalooraamatule kui romaanile, on isegi üle poolesaja joonealuse märkuse, mis mõnest teaduslikust raamatust puuduvad.

Ise pakuks, et ristiusu ja paganluse suurim erinevus on, et ühel on üks ja teisel palju jumalaid. Rooma paganad olid valmis vallutatud rahvaste jumalaid omaks võtma. Ei võetud omaks ainult Kreeka, vaid ka Egiptuse ja muid jumalaid, lõpuks ka juutide oma, kes oli aga andnud käsu, et teisi jumalaid ei tohi tema kõrval olla.

Aga romaani lugedes tundub, nagu oleks üks põhiküsimusi riietumisküsimus. Paganad eelistasid näha paljast inimkeha ja kristlased seda riietega varjata. Selle järgi ütleks, et kristlus on laste ja vanainimeste ning paganlus vahepealses vanuses inimeste religioon, sest erinevas vanuses inimeste suhtumine inimkehasse on erinev. Sama võrdlust saaks kasutada ka jumalate arvu puhul. Lapse tutvusringkond on veel piiratud, nagu oleks tal vähem jumalaid. Hiljem tuttavate arv kasvab, aga vana inimese sõbrad on juba surnud ja uued ei teki enam nii kergesti. Metsari romaanis iseloomustatakse ka teadmiste hulka, et paganad lugesid filosoofiat, aga kristlased ei teadnud midagi ja ei tahtnudki teada. Ka selle poolest saaks neid võrrelda lastega, kes on veel vähe õppinud, või vanainimestega, kes on palju unustanud. Aga kui tänapäeva maailma vaadata, siis mulle tundub, et kristlased on suuremate vaimsete huvidega kui ateistid.

Raamat on kirjutatud Nõukogude ajal ja sellest võib otsida tolle aja jälgi. Kui üks raamatu tegelane ei usu ühegi jumala ega nõiduse olemasolu, siis selle taga võiks näha kommunistliku ateismipropaganda mõju. Kuigi samasugune tegelane on peategelaseks Kivirähu hilisemal ajal vana aja kohta kirjutatud raamatus. Aga Eesti mõtteloo metodoloogia seminaris rääkis ettekandja, et teadusele teadaolevatel andmetel maailmas enne 18. sajandit sellist asja üldse ei olnud. Antiigileksikon küll kinnitab, et küünikud kaldusid ateismi, aga ka selle raamatu originaal on ilmunud Ida-Saksamaal ja ei ole seetõttu kõige usaldusväärsem.

Teiselt poolt on võimalik raamatust otsida ka Nõukogude võimu kriitikat, nagu seda Nõukogude ajal igast ausama inimese teosest otsiti. Metsar nimetab kristlust uueks usuks ja ütleb ühel leheküljel, et iga uus usk on selline. See viib mõttele, et kristlased on nagu kommunistid. Nagu France, nii näib ka Metsar olevat rohkem paganate poolt, kuigi kirjutab tõsisemal toonil. Kristlus oli algul alamkihtide usk ja Metsari järgi iseloomustas neid algul viha, mitte ligimesearmastus. See tuletab meelde proletariaadi diktatuuri nõudmist. Aga rohkem räägib raamat siiski Rooma riigi kohta.