Esmaspäev, oktoober 31, 2005

Nõunike käpa all

Ütlesin nõunikule, et ühes hiljuti ilmunud ajalehes on kirjutatud viimase "Loomingu" kirjutisest, mida ma ei mäleta. Nõunik soovitas luurel kontrollida, milles asi on. Luuraja tõi mulle loetust uuema numbri, mis oli juba ammu ilmunud, aga mida oli minu eest peidetud. Lugesin sealt luuletusi ja arvustusi. Sain teada, et keegi on kirjutanud harrastusmatemaatikust, kes leidis kahe järjestikuse täisarvu vahelt veel ühe täisarvu. Proovisin ka seda arvu üles leida. Lugesin sõrmedel ühest kümneni ja kümnest üheni, aga arve oli sama palju kui varem. Tuli pähe mõte, et võibolla on see matemaatik sündinud kuskil Tšernobõli kandis ja tal on lihtsalt üks sõrm rohkem.

Teine nõunik tuletas mulle meelde, et ma pole täna veel tõlkimisega tegelenud. Hakkasin siis tõlkima. Kasutasin sõnaraamatut. Panin tähele, et kuigi mul ei õnnestunud leida uut täisarvu, õnnestub mul loogikareeglite abil leida võõrkeelsetele sõnadele uusi eestikeelseid vasteid, mida sõnaraamatus veel ei ole.

Kolmas nõunik ütles mulle, et pean värskeid ajalehti ka lugema, muidu jään ajast maha. Otsustasin sealt vahepeal natuke lugeda. Sain teada, et seda, kui palju uusi riike Euroopa Liitu võtta, tuleb välisministri arvates otsustada Euroopa kaardile vaadates. Ma ei tea, milline kaart tal kasutada on, aga saatsin kaardijoonistajatele tellimusi joonistada Euroopa kaarte selliselt, et sinna varasemast vähem riike mahuks.

Nüüd räägib toidunõunik, et maailma võivad ees oodata uued näljahädad. Põllumaad ähvardavad vee alla jääda või kõrbestuvad, ja Euroopa Liidus arutatakse põllumajandussubsiidiumide vähendamist. Seega pean sööma lõunat enne kui hilja.

Poliitvangide vabastamine

Nägin unes, kuidas sisestasin arvutisse raamatut, mis võis olla "Usk ja majandus". Arvutil läks pilt eest. Klaus hakkas põhjust uurima ja ütles, et see on Hennu arvuti mõju. Mina ütlesin, et Henn tegeleb ju fotodega. Fotod võtavad palju mälu ja võivad kergemini midagi segi ajada. Hennu arvuti töö paistis uurimisekraanil hüpleva joonena.

Nägin unes, kuidas mulle soovitati, et küsiksin luulekogu väljaandmiseks raha Kultuurkapitali asemel ühelt välis-eesti fondilt. Isa palvel näitas välis-eesti naine mulle trükist, mille sisekaanel olid selle fondi andmed. Küsisin, kas kirjutan need ümber või lisan sinna oma andmed. Selle peale naerdi ja öeldi, et loomulikult pean fondi andmed endale ümber kirjutama. Mõtlesin, et parem oleks anda enda ja Klausi luulekogud välja ühiste kaante vahel, siis kui ühte ostetakse, ostetakse ka teist. Aga see poleks õnnestunud, sest Klaus polnud eelmine kord juba sellega rahul, et meie raamatud ilmusid samal päeval.

Nägin unes, kuidas istuti ümber pikliku laua. Laua teises otsas olid endised juhtivad kommunistid, kes olid ka nüüd kõrgetel kohtadel. Minu arvamus oli, et nad ei julge ka nüüd normaalselt käituda, kartes, et keegi tuletab neile nende minevikku meelde. Vastasotsas istuv Toomas Leito moodi mees ütles, et rahvuslased hirmutavad neid sellega, et küsivad neilt: "Kas sa olid Tiit Made alluv?" Isa küsis minu selja tagant, et kas on siis parem küsida, et kas sa olid Vaino Väljase alluv. Klaus ütles, et Vasakpartei populaarsust suurendab üks halb reform, milles Vasakpartei on paremal seisukohal.

Nägin unes, kuidas Paide õues oli koos rahvahulk, üle kelle peade sööstis tiiger, kellest öeldi, et ta päästis inimesed suure ahvi käest. Teised ütlesid, et see on vale, sest ahv ei olnudki ohtlik. Püüdsin varjuda kasvuhoone ees olevasse kuuri, et kui meeleavaldajad üksteist tallama hakkavad, mina alla ei jääks. Mõtlesin, et olen piisavalt tugev, et ise teiste tallajaks jääda, aga ma ei taha ka seda. Tartu moodi tänaval kõndides mõtlesin, et kui minu pihta püssiga sihitakse, võtan välja püstoli ja sean laskevalmis, aga ma ei tea, kas ma peaksin ka esimesena tulistama.

Nägin unes, et leidsin vanast ajalehest pika Taimo luuletuse, kus ta kirjeldas oma elulugu. Ajaleht ei olnud luuletust avaldanud terviklikult, vaid asendanud lõpu väljajätumärkidaga. Luuletusega ei sobi nii teha. Üks rida oli "on kuidas on". Eluloos oli öeldud, mis aastal Taimo ühe teatud liiki kala püüdis. Küsisin emalt, kas seda liiki kala püütakse ainult mõni kord elus. Mulle tuli meelde, et spinning ei olegi kala, vaid püügiriist.

Nägin unes, kuidas mõtlesin, et vanglas oleks paarkümmend poliitvangi, naisvalvur koguks nad kokku ja laseks vabaks. Vabakslaskmisotsusel oleks mitme õppejõu allkirjad. Osad vabanenud tuleksid vabatahtlikult vanglasse tagasi, teised läheksid koju, kolmandad hakkaksid ennast varjama. Tiit Madisson kutsuks kaasa kaks meest, keda vanglas ei olnud, võtaks kraanaauto ja läheks öösel EPA eest Lenini kuju maha võtma. EPA hoones keegi valvaks seda, aga tema tähelepanu kas meelitataks kõrvale või ähvardataks teda relvaga, nii et kuju saaks maha võetud. See viidaks prügimäele, kus oleks ka valvur väravas, keda samuti relvaga ähvardataks. Kuju maetaks prügi alla enne kui otsijad kohale jõuavad ja seda vist ei leitaks. Auto peidetaks kellegi küüni heina või lina alla. Võibolla hakataks seda kuju ja autot metalliotsijate ja maavarade otsimise lennukiga otsima, aga kuidas ta ikka leitaks, kui on ka teisi metallist autosid, mida aparaat samuti märkaks.

Pühapäev, oktoober 30, 2005

Juturaamatust

Terry Pratchetti raamat "Vahid! Vahid!" on mul pooleli. Kõige parem nali, mis ma sealt seni leidnud olen:

"Patriitsi üks suuremaid panuseid Ankh-Morporki kindla toimimise heaks oli olnud - kohe tema valitsusaja alguses - iidse varaste gildi legaliseerimine. Kuritegevus ei kao kuhugi, väitis ta, ja kui kuritegevus niikuinii olemas on, siis olgu see vähemalt o r g a n i s e e r i t u d kuritegevus."

Ja kõige ilusam koht:

"Räägiti, et kuna hiiglaslikud võlujõu hulgad võivad meie maailma tõsiselt moonutada, ei allunud Raamatukogu tavalistele aja ja ruumi seadustele. Räägiti, et see on l õ p u t u. Räägiti, et kaugete riiulite vahel võib ekselda päevi, et kuskil tema sügavustes hulguvad eksinud uurijate hõimud".

Ma arvan, et edasi lugedes enam paremaid kohti ei leia.

Täna rohkem ülikooli

Nägin unes, kuidas meile oli reisil ööbimiseks tuba antud. Kaasas oli kaks minust nooremat tüdrukut, enamus inimesi olid minust vanemad. Lamasin voodi peal ja üks tüdrukutest heitis samale voodile pikali. Varsti oli aeg õhtust pesemist tegema hakata ja kõik meesisikud läksid korraga pesemisruumi. Voodeid oli kaks korda vähem kui inimesi, seepärast mõtlesin, kas minna ööseks tagasi sellesse voodisse, kuhu see tüdruk lamama jäi. Leidsin, et parem on, kui ühes voodis magavad kaks tüdrukut, sest kui mina ühe kõrval magaksin, hakkaks teine neist minusse halvemini suhtuma. Pesemisruumis oli ka lava ja keris. Antti võttis keriselt käega kive. Hoiatasin teda, et ta kõrvetab käe ära, aga ta ei kõrvetanud. Seda seletati sellega, et ta on must lühem. Mina arvasin, et oma osa võib olla ka sellel, et meie vererõhk ja kehatemperatuur on natuke erinevad.

Järgmises unenäos rääkis Tõnu, et ta oli kaitsnud ülikooli lõputöö hindele kolm miinus ja mõlemal parandamiskatsel saanud kahe. Arvasin, et jõusse jääb esialgne hinne. See tüdruk, kes oli eelmises unenäos minu kõrval lamanud, küsis mähet, mis ulatuks ka suu ette. Ütlesin, et ta saab ju võtta kaks mähet, neist ühe suu ette panna. Ta vastas, et ei, tal on selline haigus, et ta ei anna endale aru, mida ta teeb. Selle pärast ta siis õhtul minu kõrval lamanud oligi (nüüd oli hommik). Mul oli temast nii kahju, et hakkasin nutma.

Nägin unes, kuidas Kass oli Põlvast Tartusse võistlustele tulnud ja tõi kaasa Põlvas tehtud fotod. Seega selgus, et ta sel korral ei olnudki inimestelt raha välja petnud. Tahtsin talle öelda, et mõtlesin järgmisel aastal Põlvasse fotodele järgi sõita.

Oli selline unenägu, kus hakkasin oma joonistusi vaatama ja Toomas vaatas kõrvalt. Nägime nüüd, et olin kõigil oma piltidel kujutanud kogemata Hennu, Toomast, Klausi, Tõnut või ennast. Kõige rohkem oli Hennu ja kõige vähem mind.

Nägin unes, kuidas mult küsiti maja kohta, mis maja see on. Vastasin, et selles elavad Raun ja Raim. Järgmisel päeval pidid olema ülikooli väljaastumiseksamid. Hakkasin nendeks õppima ja ei õppinud tervet päevagi. Peale eksamit vaatasin, et mulle oli tulnud e-mail Meielilt. Ta küsis, mida tuleb teha, et keegi ellu jääks. Vastasin, kuidas ta päästa. Siis sain kirja, et juba hilja, minu ülikooli lõpetamist esialgu ei kinnitatud. Viiest sõõrist oli kolme rist tehtud. Teadsin, et tegelikult õnnestus mul ülikool lõpetada, seega oli vahepeal tulemust muudetud. Kui keegi suri, põhjusel et ma e-maili kohe ei lugenud, ei ole see minu süü, sest mulle oleks saanud ka helistada ja ma ei pea kogu aeg postkasti vaatama, pealegi ei ole vahepeal internetiühendust. Meiel oli kirjutanud, et minu lõpetamise piiri peale jäämine tuli sellest, et mul oli palju naljakaid sõnastusi. Ma ei saanud täpselt aru, kas neid otsustati mitte lugeda täisvigadeks või loeti need just ka kõik vigadeks. Nüüd mulle tuli meelde, et peale ajaloo testi oli olnud ka lõpukirjand ja inglise keel, mis seletab, miks mul üldse lõpetamisega raskusi tekkis. Siiski oleks minu arvates 60 protsendi õigete vastustega pidanud toimuma lõpetamine ilma mingite kahtlusteta. Pealegi ei olnud väljaastumiseksam mulle üldse kohustuslik, sest mul oli käes juba magistridiplom, mida mult ei saanud ära võtta. Väljaastumiseksam oli mõeldud praegustele bakalaureuseõppe lõpetajatele, aga kui mina seda proovi pärast tegema läksin, võeti asja kohe tõsiselt.

Viimases unenäos olin õppinud lähenevaks eksamiks. Hakkasin mõttes kordama, mida ma seal rääkida võiks. Vähemalt Stalini aja kohta tundus, et selle kohta on mul midagi öelda. Siis oli kaks tuntud isikut, Matrossov ja Morozov, kellest esimene kattis oma kehaga vaenlase relva ja teine andis oma vanemad üles. Stlain kutsus tema eeskujul teisi lapsi ka oma vanemaid üles andma. See muutuski massiliseks, aga kaebusi vastu võtvad ametnikud ütlesid paljudele, et nad oma vanemate peale ei kaebaks. Püüdsin meelde tuletada, kas Morozovi või Matrossovi eesnimi oli Pablik. Meenus, et oli Morozovil ja Matrossovile anti see nimi naljasaates. Stlaini aja kohta meenus veel, et represseeriti repressioonidega liialdajaid. Enne seda kuulutati välja uus majanduspoliitika, mis tähendas kolhoseerimist. Lühend NEP pidi minu mälu järgi olema vene ja inglise keeles mõlemas kasutatav, aga mõtlema hakates see ei klappinud, sest sõnade New Industrial Policy keskel oleks hoopis I. Võibolla oli siis lubatud ka vorm New Endustrial Policy. Kui ma seda mõtlesin, tuli ülikoolist ema, kes ütles, et lõpetanuks loetute nimekirja viimane perekonnanimi oli Pille, see nimekiri on kindlasti lõplik ja seega minul, Pillel ja emal ülikooli lõpetamine ei õnnestunud. (Emal oli juba varem lõpetatud, aga ta käis ka proovi pärast väljaastumiseksameid tegemas.) Kinnitasin, et see nimekiri ei ole lõplik, sest ma teadsin, et mul õnnestus lõpetada.

Laupäev, oktoober 29, 2005

Ta säilib olude kiuste

Lumi langeb ja valgendab.
Sina veel paljana haljendad.
Juured on mulla ja helveste sees,
imestusprillid on silmade ees.

List, klubi, film

Mis ma siis täna unes nägin? Ühes unenäos igatahes kutsuti mind uude listi. Sain teada, et selles listis on suur osa klassikaaslasi, kes kirjutavad sinna sagedamini kui klassi listi. Pahandasin natuke listi nime üle, sest see oli eurolist. See ei meeldinud mulle esiteks selle pärast, et ma ei ole Euroopa Liidu pooldaja ja teiseks selle pärast, et see on teise listi nimega liiga sarnane. Mõtlesin, et neid saab siiski eristada, kui nimetada ühte eurolistiks ja teist euro-listiks. Andsin järele, öeldes, et tegelikult on Eesti mingis mõttes Euroopa osa. Rei käest kuulsin, et Laial tänaval on uus maleklubi, kus minu klass mängimas käib. See oli lahti iga päev. Läksin sinna ja nägin seal maletajaid Kuuskesid. Ei olnud selge ka, kas see on klassi klubi või kogu kooli oma, sest seal oli ka teiste klasside õpilasi. Õpetasin seal emale natuke malemängu. Asja tegi raskemaks, et kohal oli ka Sven, kellele arvatavasti ei meeldi, kui keegi koos oma emaga treenib. Näitasin emale ajutise vigurikahinguga avanguvarianti. Varsti tahtis ta ära minna. Mult küsiti, kas ma ei taha minna Kõigi mõtlemismängude MM-ile. Hakkasin arutlema, et bridži mängisin viimati aastal 1995 või 1996 (seega hästi ei oska), su doku ülesandeid ei ole ma elus ühtegi lahendanud, ja seal võib ka välja paista, et ma ei mängi isegi malet täiuslikult.

Teises unenäos sõitis filmitegemisauto, mis oli tuleohtlik ja kust lekkis tuleohtlikku vedelikku. Hakkasin vaatama ühte filmi kolmandat korda. Esimesel kahel korral ei olnud ma hästi aru saanud, sest tõlget ei olnud all, aga nüüd oli. Mulle seletati kõrvalt, et film räägib kahest vennast, kes mõlemad teevad filme, aga erinevaid. Üks neist oli oma hotellitoas, kui sinna tulid tema vanemad, kes leidsid sealt koledat pornograafiat ja hakkasid temaga selle eest pahandama. Kui mõlemad vennad ja nende vanemad olid kõik selles toas koos, ilmusid ukse peale veel mingid tüübid, kes tulistasid nende pihta tükk aega automaatidest. Vanemad said surma, aga kuigi pojad olid tulistamise ajal nende selja tagant välja vaadanud, ei saanud nad pihta. Ei olnud selge, kas sellepärast, et kuulid jäid vanematesse pidama või ei tahetudki poegade pihta tulistada, vaid tappa ainult vanemad, et pojad saaksid paremini filme teha. Kui see miljonäride pere oli kodus, sõitis nende maja ette auto, kust tuli välja noor naine, kellega üks neist abiellus. Üks majas olevatest vanematest inimestest küsis noore naise kohta: "Kas ta tantsida ka oskab? Kui ta siia tuleb, siis ta peab oskama". Naine hakkaski maja ees tantsima. Eelmistel kordadel seda filmi vaadates oli mulle tundunud õudne, et tema nägu on algul udune, aga sel korral ei tundunud.

Nägin veel unes, kuidas läksin vanaema poole, ja mõtlesin, kas tema kodu lähedal majade vahel keeramine teeb teed pikemaks või mitte. Peale selle veel, kuidas saatsin kirja jälle kokku saamisest ja oma ehmatuseks sain vastuse pealkirjaga "saame jälle kokku", aga ei tahtnud saada.

Reede, oktoober 28, 2005

Kõrgemad õppeastmed

Tänases "Tartu Postimehes" kurdetakse jälle, et doktorandid ei lõpeta doktorantuuri ära. Aga seda pole üldse mainitud, mis põhjusel see võib kõige kindlamalt lõpetamata jääda (statistikat mul teiste põhjuste kohta küll ei ole) - on olemas ajakirjades artiklite avaldamise nõue, ja kõik autorid neisse ajakirjadesse lihtsalt ei mahu. Kui üks kirjutab paremini või rohkem ootustele vastavalt, jääb jälle teine avaldamata ning kraadi saajate protsent ei suurene. Ei aita oma ajakirja asutamine, sest sellel pole nõutud tunnustust. Kolme avaldatud artikli nõue on peamisi põhjusi, miks minu arvates ei tasu doktorantuuri astumisega riskida. Kellel on huvi õpingute vastu suur, see võib muidugi seal ka niisama doktoritöö valmis kirjutada, sest kraad ise inimest targemaks ei tee, aga valmis töö kaitsmisele mittejõudmine võib jätta halva enesetunde pikaks ajaks. Mulle eriti ei meeldi veel see, et keegi tuleb mulle üldse hindeid panema, kui saan õppida ja uurida ka ilma hinneteta väiksema närvipingega. Ja tähtajad, milleks peab midagi valmis olema, kui elu tegelikult kestab arvatavasti sellest tähtajast kauem. Teisest küljest annab see kõik juurde
õpingutele kui spordialale.

*
Tänane unenägu magistritöö kaitsmise kohta on ka veel üles kirjutamata. Seal juhatas minu juhendaja ürituse sisse sõnadega, et kaitsmisele tuleb kaks tööd, neist üks on nii põhjalikult ette valmistatud, et kaitstakse arvatavasti ära. Sellega mõtles ta minu tööd. Teine kaitsja oli mingi naismagistrant. Istusin tagareas ja ootasin sõnasaamist. Kavatsesin ette kanda sama kõne, mille olin esitanud eelkaitsmisel. Sellest teada saades avaldas minu kõrval istuja imestust. Ma polnud kõne teksti vahepeal üle lugenud, mistõttu ta oli mul eelmisest korrast halvemini peas.

Berliin 1945

Nägin unes, et natside teema oli kõige populaarsem vestlusteema, aga sellest polnud ammu räägitud. Otsustasin selle kohta uuesti küsimuse esitada. Teise maailmasõja lõpul ei jätkunud Saksamaal toorainet muude relvade tootmiseks peale käsigranaatide. Kui Berliin juba kapituleerus, panid veel kahel pool Berliini käsigranaatidega relvastatud väeosad vastu. Vaenlane oli ühes suures ümmarguses augus ja sakslased loopisid auku granaate sisse. Teisel pool Berliini hävitati granaatidega terve suur venelaste väeosa, aga hävitajate väeosa hakati ka kohe hävitama. Lõpuks alistusid ka viimased vastupanijad. Venelastele alistunutele korraldati rahuparaad ja ameeriklastele alistunutele ei peetud vajalikuks seda eraldi teha. Inimesed olid sõja lõpu puhul rõõmsad. Äkki hakkas üks okupatsioonivägede esindaja kuulipildujast rahva pihta tulistama. Rahvas hakkas jooksma ja seejärel avati tema pihta ka mujalt tuli. Jooksin lendavate kuulide all ühe puu taha ja heitsin sinna kõhuli, kuigi seal lamades võis lõpuks külm hakata.

Nägin veel unes, kuidas pidin kirjutama vene keele tööd algul kontuure üle tehes. Kuna need olid ümbritsetud tumeda värviga, paistis minu kiri halvasti välja. Pidin kirjutama kaks venekeelset kirjandit korraga ja kirjutasin neid korraga. Mõtlesin, et nüüd tuleks teoks teha unenäos tulnud mõte kirjutada vene keele kirjand terve vihiku pikkune, aga raske oli juba ühest lõigust midagi rohkemat välja mõelda. Klaus käis tegemas ilma õppimata matemaatikateaduskonna eksamit ja sai kolme, sest tal ei tulnud kõik meelde. Aga öeldi, et tema kolm on üks tugevamaid kolmesid. Mina poleks niigi madalat hinnet saanud, sest mina ilma õppimata eksamile poleks läinud. Muuseumis oli üleval matemaatiliste funktsioonide näitus. Sain jälle rõngastega vihiku ja hakkasin jälle rõngaid joontega üle tõmbama. Õhtul otsustati teha üritus, nii et õppimine jäi järgmise päeva hommikule viimasele hetkele.

Tänases esimeses unenäos olin aastaga läbi vaadanud 200 Kerese kommenteerimata partiid.

Neljapäev, oktoober 27, 2005

Kirjutan lenduritest

Öeldi, et romaani kirjutamiseks peab olema väga suurte teadmistega inimene, lendurite elust oleks väga raske midagi kirjutada. Mina arvasin, et alati saab teadmisi juurde omandada. Vastus oli, et midagi ei saa.

Tegelikult saaks lenduritest kirjutada raamatu ka selle põhjal, mida ma neist arvan ja mida nemad minu arvates minust arvavad. Need ufonaudid, kellest allpool on juttu olnud on ju ka omamoodi lendurid.

Lendurid suhtuvad minusse arvatavasti üleolevalt, sest nad on üleval pool. Selle testi järgi, mille üks tulemus ütles, et sobin psühholoogiks (sellest on luuletus), sobivat ma ka lenduriks. Viimaseks sobin enda arvates halvemini. Üks korrus tavalisest kõrgemale minnes on juba õudne alla vaadata. Seda kuuldes võib lendur arvata, et ta on minust nii mitme pea jagu üle, kui mitu korrust ta kõrgemal on. Seda raamatut lenduritest võiks alustada lausega, et iga lendur tahab elada viimasel korrusel, isegi kui ta seda ei tunnista.

Täna halvem unenägu

Nägin unes, kuidas olime Meelval ja tegelesime lõhkeainetega. Saatsin raamatu käsikirja Piretile. Lugesin Tartus internetist, et Bushi ja Clintoni pooldajad kummadki kiitlevad, et nende toetatud president jõi teatud naise verd, näidates sellega, et tal on naisest kahju. Klaus jõi ka selle naise kaelast verd ja kandis teda kätel, nagu ka Bush ja Clinton olid teinud. Mulle see komme ei meeldinud. Lamasin pimedas oma voodis. Keegi tuli ukse peale mind maha laskma, põhjendusel, et ma ei tapnud mitte ainult ühte tema õde, vaid ka teise. Tegelikult ei olnud ma tapnud. Mõtlesin mahalaskjale midagi rahuliku häälega vastata, kuigi see poleks mind päästnud. Mul tekkis kahtlus, et tegemist võib olla unenäoga. Kogemuste põhjal arvasin, et seda saab kindlaks teha tõustes ja ringi kõndides, mille käigus võib kas ärgata või aru saada, et on unenägu, sest on raskem kõndida kui ärkvel olles. Kõndisin suurde tuppa. Andsin seal Pillele ka raamatu käsikirja. Tegelikult ma ei tahtnud, et ta seda loeks. Olin kirjutanud pliiatsiga ja teksti pärast pastakaga üle teinud. Pille nägu oli nagu fotol ajast, mida ma ise ei mäleta. Mõtlesin, et ma polegi varem tähele pannud, et ta nägu on ikka veel selline. Mul oli halb olla ja ma ei saanud kuidagi aru, kas tegemist on unenäo või ärkvelolekuga.

Järgmine unenägu nii halb ei olnud. Kõndisin koos emaga Vanemuise juurde. Mõtlesin, et ei tea, kas Oudekki räägib päriselt ka sarnast juttu häälega, millest ma kirjutasin, või hoopis teistsugust. Vanemuise juures vaatasin oma joonistusi. Mulle tundusid need head, aga inimestele, kes seal üksteist pildistasid, võisid need tunduda koledad ja nad võibolla arvasid, et fotole jäädes rikuksid need foto ära. Hakkasin koos emaga koju tagasi minema. Ema ei tulnud sillale ja läksin sinna üksi. Sild oli valgustamata, mistõttu hoidsin käsipuust kinni. Silla keskel oli auk. Mõtlesin, kas kukkuda sealt auku märkamata alla või astuda sellest juhuslikult üle. Otsustasin, et astun parem üle, sest sild on nii kõrgel, et mõned on proovinud sellelt isegi surnuks hüpata.

Nägin veel unes, kuidas olin teksti kirjutanud sõnadest moodustuva pildina. Esimene pildiks olev objekt oli kirjutatud narmendavate, justkui tuules lehvivate piirjoontega, teised selgemate äärtega. Tahtsin minna Tallinnasse võistlema ja helistasin bussijaama, et küsida, millal buss läheb. Keegi ei võtnud vastu. Otsustasin seejärel helistada Reile ja küsida tema käest, sest tema on kindlasti varem valmistuma hakanud.

Kolmapäev, oktoober 26, 2005

Tegevus

Tegevus venib, aga läheb järjekindlalt edasi. Igal tegevustunnil lisandub mõni kübe. Ükskord jõuan ma pärale, kui ka maailm vahepeal eest ära läheb. Seni on huvitav ja huvitavamaks saab.

Uni külmaga väljas

Eile nägin esimest korda lompidel jääd ja täna on esimest korda sel sügisel hommikul lumi maas. Kui ma veel ei teadnud, et see maas võib olla, nägin unes maleturniiri, kus olin mitme vooru järel endiselt sajaprotsendilise eduga. Punkte polnud ära andnud ka Tiina S. Tema puhul sai seda seletada sellega, et ta on vanema klassi õpilane. Nüüd pidime omavahel mängima. Oli õhtu. Küsisin talt, millal me mängime. Ta ütles, et täna öösel, aga läks oma tuppa. Mõtlesin, et võibolla tahab ta mind ootama panna, et ma öösel üleval oleksin ja järgmisel päeval väsinuna mängima hakkaksin. Läksin magama ja ta ei tulnudki mind äratama. Järgmisel päeval ta ka mängima ei tulnud. Vaatasin turniiritabelist, et ma ei olegi enam esikohal, sest mõnel on rohkem partiisid mängitud. Paaril mängijal oli minust rohkem punkte ja paaril minuga võrdselt. Teised turniirist osavõtjad olid klassikaaslased, kellest ma pidin kõigist tugevam olema, sest nad polnud malega tegelenud. Ütlesin, et seda juhtub harva, et keegi hakkab mängima ja kohe oskab. Üks tüdruk, võibolla Pille P. ütles, et seda juhtub alati. Lisasin, et kõigiga seda ei juhtu. Meenutasin siiski, et keskkoolis soomlastega turniir läks mul halvasti ja jäin seal enamusele klassikaaslastele alla. (Seda soomlaste ja klassi turniiri või mälestust sellest olen korduvalt unes näinud, kuigi midagi sellist pole kunagi toimunud.) Aga nüüd olin malega juba kauem tegelenud, mistõttu selline asi ei tohtinud enam korduda. Mulle tuli vastane alles kolmandal päeval. See oli üks minust vanem mees, keda ma ei tundnud. Mõne käigu tegemise järel vaatasin lauale tähelepanelikumalt ja avastasin, et mul on juba vigur vähem. Küsisin vastaselt, kust tema nupp, mis minu viguri lõi, sai sinna, kus ta on. Ta ütles, et see on juba ammu seal. Otsustasin, et nii kiiresti ma ei alistu. Paari käigu pärast märkasin, et olen oma kuningatiiva vankriga käinud, aga ratsu, millega ma ei ole käinud, on mängu algusest peale nurgas vankri kohal olnud. Seega oli minu õnneks algseis valesti peal olnud ja mängima tuli hakata otsast peale. Kui nuppe uuesti peale panime, läksid need aga ümber, sest lauajalad ei olnud ühetasased. Proovisime seejärel nuppe peale panna teises kohas, aga seal kordus sama. Lõpuks panime malelaua põrandale, kus see ei saanud ümber minna. Aga siis märkasin, et see ei olegi õige malelaud, sest ruutude arv ei ole 8 korda 8, vaid suurem. Algul ütlesin, et peame mängima nii, et loeme kaks kõrvuti olevat ruutu üheks ruuduks, sejärel sain aru, et neid tuleb võtta koguni kolm.

Teises unenäos kirjutasin klassis 208 Toompere tunnis ajaloo kontrolltööd. Ivo rääkis viimases pingis valju häälega. Ütlesin talle, et äkki ta loeb veel õpikut ka ette. Selle peale proovisidki mõned õpiku välja võtta, aga õpetaja tegi sellele lõpu. Kontrolltöö teemaks oli 19. sajandi Ameerika neegrid. Et töö huvitavamaks teha, otsustasin tuua näite ilukirjandusest ja kirjutasin, et raamatu "Viieteistkümneaastane kapten" järgi olid Ameerika neegrid Aafrika omadest priskemad. Tahtsin kirjutada veel, et see võis juhtuda peale orjuse kaotamist ja võrdlus võis saada päriselt võimalikuks Libeerias, kuhu osad vabaks lastud orjad elama asusid, aga et praeguseks ajaks ei ole Libeeriast ka midagi paremat tulnud kui ülejäänud Aafrikast. Hakkasin minu kõrval istuva Sandri peale karjuma, et ma ei saa kirjutada, kui ta loeb mu pooleli olevaid lauseid. Läksin sellest rea keskel asuvast pingist ära esimesse pinki Andrese kõrvale istuma. Kirjutamine läks liiga aeglaselt, sest ma pidin vahepeal mõtlema, mida kirjutada. Toompere ütles klassile, et teised ka Sandri pealt kiiret kirjutamist õppida püiaksid. Kui kontrolltöö õpetaja käest tagasi sain, oli selle kahe esimese osa eest kummalegi pandud hindeks 5, kolmanda osa eest aga 3. Ma ei olnud rahul, sest nüüd tuli mu veerandi keskmiseks hindeks 4. Ütlesin, et kolmas osa pole üldse minu kirjutatud. Ma ei saanud aru, kuidas see oli juurde tekkinud.

Viimases unenäos kirjutati lehes, et teravilja teistmoodi säilitama hakkamise tõttu on teraviljaautod järjest kiiremini sõitma hakanud. Ühel juhil oligi kihutamise tagajärjel neli avariid juhtunud, aga ta ütles, et kindlustus maksis talle kahjud kinni ja tema polnud avariides süüdlane. Sellest sain aru, et teistel juhtidel on kihutaja liikumist raskem jälgida ja nii võivad nad kergesti ka ise midagi valesti teha ja süüdlaseks jääda.

Teisipäev, oktoober 25, 2005

Uus luulekogu

Riputasin oma koduleheküljele trükis avaldamata luulekogu "Kolm seisust". Trükis on küll ilmunud sealt võetud kaks ajaleheveerutäit luuletusi. Lisaks on osad luuletused sealt varem ilmunud listides kultuur.vestlus, poeesia ja minu koduleheküljel nelikvärsside rubriigis. Luuletused on valik aastatel talvest 2002 kuni kevadeni 2004 kirjutatutest.

Putukad, laevad

Unenäos tehti Vabadussõja järel rahu. Eesti saadik andis välismaa diplomaat Bogoljubovile selle mõjutamiseks tšeki 40 miljonile kroonile. Kui istusime suurde peolauda sööma, ei tahtnud Klaus teiste pereliikmete lähedale istuda. Edasi olin üritusel, mida juhtis isa. Ta andis sõna mulle, et ma räägiksin toidust. Olin oodanud oma esinemist natuke hiljem ja teisel teemal. Läksin ruumi ette ja kordasin mõttes üle luuletuse toidust, et see ette lugeda.

Teises unenäos oli Erik käinud telesaates, kus ta kandideeris teise saates osalejaga koos reisile minemisele. Krister oligi valinud reisikaaslaseks Eriku. Erik oli mulle rääkinud, et ta kolis teise linnaossa. Ma ei saanud hästi aru, miks ta kolis, sest korterid olid umbes võrdväärsed. Jäin vannituppa. Seal istus ämblikuvõrgu keskel lepatriinu, kes valvas võrku. Ta tõusis lendu ja hakkas mind koos kärbsega kiusama. Vahepeal jäi lepatriinu ämblikuvõrkudesse kinni või läks kraani alla, kui kraan kohe peale seda iseenesest voolama hakkas. Ta võis arvata, et selle taga olen mina, aga ma aitasin ta hoopis ämblikuvõrkudest välja ja keerasin kraani korralikult kinni. Kui teised inimesed tulid, rääkisin neile, et kui lepatriinu ämblikuvõrgu keskel oli, siis ta küll veel kinni ei jäänud. Läksime minu tuppa. Seal tuli lahtisest aknast sisse veel suuri lepatriinusid. Lugesin neilt selja pealt täppe. Neil oli kaks suurt musta täppi, viis väiksemat ja veel hulk pisikesi. Panin akna kinni, sest sealt hakkas sisse lendama ka äädikakärbseid. Ma ei suutnud enam äädikakärbest ka tappa.

Kolmandas unenäos alustasime laevaga sõjaretke. Laev hakkas sõitma jämedam ots ees ja vastu puhus tormituul. Selle võrra pidi olema kergem pärast tagasi sõita. Lõpuks oli laevast vee peal ainult tekk ja tuli evakueeruda kõrvallaevale. Aga sellega oli sama lugu ja kui kõik sinna üle oleksid kolinud, oleks see ka raskuse all põhja läinud. Enamus pidid uppuma. Laev pidi vallutama vaenlaste pealinna. Ta jõudis juba ühe linna tänavatele. Öeldi, et varsti ollakse juba pealinna eeslinnades. Seega kuigi see linn külgnes ka eeslinnadega, ei loetud teda eeslinnade hulka, vaid iseseisvaks linnaks. Kui laeval olijad kuulsid, kuidas üks varasem sõjakäik oli õnnestunud, ei kahelnud nad enam, et hoolimata sellest, et teel oli kaotatud enamus elusid, õnnestub pealinn vallutada.

Ühes unenäos alustas Saksamaa Poolalt ja Austria Ungarilt maade vallutamist. Ütlesin, et nüüd ei ole sõda enam mitte ainult Jugoslaavias, vaid ka Euroopa südames Austrias. Oli karta, et Saksamaal ja Austrial on maade jagamiseks salaleping Venemaaga, millel on lubatud vallutada Balti riigid.

Peale äratust oli veel kaks unenägu, kus teadsin, et magan ja uurisin, millisel määral. Teises neist lehitsesin ka "Eesti Päevalehte", kus oli toodud ära pikk rida ilusa kujunduse auhinna saanud luulekogusid. Üks neist oli ka minu luulekogu, mille olemasolust ma varem ei teadnud. Õppisin ärkamise jaoks pähe, et selle selgete joontega kaanel vaatab krokodill kalda ääres merest välja ja kaldal kasvab kaks sõnajalga ja palm.

Esmaspäev, oktoober 24, 2005

Taevane lahing

Ameerika taevas lendas kaks ufot. Üks tulistas teise alla. See kukkus ühe maja peale.
Taevasse jäänule saatis ÜRO peasekretär sõnumi:
"Ärge sekkuge meie planeedi siseasjadesse! Ärge siin tulistage!"
Ufolt vastati talle:
"Allatulistatu oli meie planeedi ufo. Seega oli see hoopis meie planeedi siseasi."
Nüüd saatis sõnumi president Bush:
"Teie planeet pöörleb ümber kurjuse telje!"
Ufonaute haaras hirm ja nad lendasid vaatama, mis nende planeediga siis õieti juhtunud on.

Solgijoojad

Nägin unes, kuidas avati pudel ja jook kallati välja. Selle maitsmise järel ütles keegi meist, et see ei kõlba juua. Küsisin, kas see on metanool. Paistis, et oli. Üks meist kaebas, et ta jõi juba klaasi tühjaks. Ütlesin, et siis peab ta selle välja oksendama. Ajasin talle sõrmed kurku, aga ta ei hakanud oksendama. Ütlesin, et kui see ei aita, peab ta oksendama hakkamiseks seebi ära sööma. Ta tegi seda. Seejärel vajus ta vett täis vanni põhja. Ütlesin: "Me uputame ta ise ära." Tahtsin teda päästa, aga mulle öeldi, et vanni põhjast kostab küll hääli, aga sinna vajunut pole praegu näha. Tuli oodata. Vee all vanni põhjas vahutas seep. Siis tuli esinema äravoolutorust üks mees, kes nägi vanni põhjas olejat ja tõstis ta välja, enne kui hilja. Tõstetu oli nüüd laps. Ta ei olnud teadvusel, aga ütles: "Me läheme Ago poole malet mängima." Ma ei mäletanud, kui palju ma ise seda jooki olin maitsnud. Ütlesin, et võibolla oleksin ma pidanud ise oksendama, sest nägemine on halvemaks jäänud ja on pimedamaks läinud (elektrivalgus). Lootsin, et isegi kui ma pimedaks jään, nii väike metanooli kogus mind veel ei tapa. (Ärkasin ja vaatasin, et tuba on sama pime kui unenäo lõpus.)

Nägin unes, kuidas vaatasin "Postimeest" tagant ettepoole. Ühel leheküljel oli foto Oudekkist, sellest üks lehekülg eespool Ingrid Rüütlist ja esiküljel Isamaliidust pärit peaministrist, kellest ma enne tema peaministriks saamist midagi kuulnud ei olnud. Üks naine tuli uksest sisse ja rääkis vihaselt, et see mees ei tohi uuesti peaministriks saada. Mõtlesin, et mind küll sellised asjad vihale ei aja. Tahtsin saata "Loomingule" kolme kaastööd korraga, sealhulgas ühte sellist, kus oleks iga selle "Postimehe" numbri uudise kohta üks nali. Edasi mõtlesin, et viimast ma siiski ei saada, sest ajaleht toob iga päev uudiseid juurde ja nende ümber sõnastamine sarnaneb liialt ajalehe kopeerimisega.

Nägin unes, kuidas kaks arvutit hakkasid korraga streikima. Nad tuli kinni panna ja uuesti käivitada. Kui kõik korras on, pidi ühel põlema punane ja teisel roheline tuli, aga ei saanud hästi aru, kas nad põlevad või on kustus. Tõnu tegi katse ja surus juhtmed kõvemini plastmassi sisse, nii et juhtmed liitekohast samuti punaselt helendasid. Tõnu ütles, et ei tea, millest see tuleb. Mina ütlesin, et nii vist ei tohi teha. Kui olin arvutid käima saanud, kustusid tuled uuesti ära. Tõnu ütles, et ma tegin täpselt sama vea uuesti. Nähtavasti olin juhtmeid vales järjekorras ühendanud.

Nägin unes, kuidas Klaus tõi koju ühe uue raamatu, kus oli palju pilte ja vähe tekste. Ma ei teadnud, kuidas tuleks seda raamatut nimetada. Teatmeteos see vist ei olnud, sest selles polnud asjad tähestiku järjekorras. Raamatu oli kirjutanud keegi, kes oli leiutanud nii õhupallid kui ka mitmeid kosmoseaparaate. Ta kirjutas, et algul saadeti kosmosesse helendavaid õhupalle, mida päeval küll hästi näha ei olnud, aga millel oli öösiti maa peal palju vaatajaid. Mõtlesin, et peab kogu aeg lootma, et tuumasõda ei tule, kuigi lootmine on raske tegevus. Ajalehes oli öeldud, et Eestist Gruusiani ulatuva vööndi rajamisse tuleb suhtuda huumorimeelega. Seda ütles keegi Pihkvast, sest vöönd oleks pidanud minema üle Pihkva oblasti. Siis vaatasin, et oli hoopis öeldud, et see vöönd tuleb luua huumorimeelega ja Venemaa külge liita. Ütleja oli Stalini tütar. Läksime üle Turu tänava algusotsa, et näha seda taevas helendavat objekti. Siis muutsime sunda ja liikusime piki autoteed. Mõtlesin, et ei tea kas me jõuame ka kõnniteele või jäämegi autode ette kõndima.

Viimases unenäos jõudsime hotelli. Läksin esimese korruse numbrituppa, kuhu jooksis uksest teise korruse wc vesi sisse. Pidime olema mitmekesi ühes toas, selleks oli olemas mitmeosaline voodi, aga selle osad olid nii lühikesed, et magada tuli teist pidi. Seda takistasid aga osade vahel olevad kõrged piirded, mille vahed tuli madratsitega täis toppida, et nende peal valus lamada ei oleks.

Pühapäev, oktoober 23, 2005

Laualina

Kuidas päevad mööda läevad,
seda kõik mu silmad näevad.

*
Mustaks muutuks laualina,
kui sel otsas hüppaks mina.
Et jääks puhtaks laualina,
hüppa sellel parem sina!

Kunstivargus, kavalus saarel

Nägin unes, kuidas värskelt krohvitud laega kirikus, kust remondi ajal oli maale varastatud, hakkas laest värske krohvi alt üks kadunud maalidest välja vajuma. Nüüd arvati, et äkki vargad ei viinudki ka ülejäänud varastatud kraami kirikust välja, vaid peitsid selle ainult kiriku lae peale. Seda otsustati kontrollida, aga ei tahetud värsket lage uuesti lõhkuda. Hakkasin sisenema uksest, millest oletasin, et see võib viia lae peale. Seal töötav Piret P. ütles, et sealt ei tohi minna. Vastasin, et tema ei saa mind keelata, sest ta on kahtlusalune. Siis tulid teised ja käskisid tal näidata, milline uks viib üles, sest tema on süüdlane. Piret hakkaski rammima ühte seina, nii et sellega 90 kraadise nurga all olevas seinas avanes aegamööda maskeeritud uks. Pööningul olidki raamidest välja võetud maalid, samas ruumis olid töömehed neile tähelepanu pööramata remonti teinud. Kaldale jõudes hakkas tuvi sööma konnasid. Mädanenuid ta ei söönud. Klaus võttis siili kätte, et vaadata kas see on surnud. Imestasin, kuidas ta siili okastest kinni võtab, aga ütlesin, et surnuid ei tohi puudutada. Varsti hakkasid Klausil sõrmed sügelema. Ütlesin, et see tulebki surnu puudutamisest. Tema arvas, et see tuleb millestki muust.

Nägin unes, kuidas isa läks tagant poolt klaveri juurde, mille ees istus kirikuõpetaja, ja küsis, kas ta peab hakkama kõnet pidama. Olime ostnud sinna kalli raha eest uue diivani, vana oli arvatavasti ära visatud. Kirikuõpetaja tõstis poole diivanist eemale, nii et tema ette jäi sellest ainult klaver. Siis meenus talle, et meil on suur pere ja nüüd ei mahu me kõik sinna istuma. Ma polnud veel otsustanud, milline sahtel endale uuest kirjutuslauast võtta. Vanast sahtlist olid juba asjad välja tõstetud. Seal oli hulk minu koostatud ja pooleli jäänud vanu ajalehti ja ajakirju. Nägin, et muu hulgas olin teinud väljaandeid "Fantoom" ja "UFO". Läksin koos Hennuga vee äärde. Henn hakkas püüdma haugi, mina vaatasin pealt. Ta viskas õnge mitu korda joostes hoogu võttes suure plärtsuga vette ja tõmbas kohe nööri ilma kalata välja. Õpetasin teda, et plärts peletab kalad eemale, katsugu ta vaiksemalt visata. Ta tegigi seda, aga kala saada see ei aidanud. Nüüd tuli veel söödaks olev metallkala ka otsast ära. Küsisin, kas see ei muutu vetteminejatele ohtlikuks. Henn vastas, et ei muutu, sest need tehakse vabrikus spetsiaalselt ilma teravusteta. Ütlesin, et tavalised väiksed õngekonksud on küll teravad ja ohtlikud. Sõitsime tagasi. Ülestõstetav värav avanes aeglasemalt kui auto edasi liikus. Kuidagi sai auto veel mõni sentimeeter enne väravat pidama. Ema tuli vastu ja ütles, et ostetud jahust läks koogi tegemise peale neli pakki, sest kooki oli mitu korda otsast peale tegema hakatud. Maitsesin kooke. Nurja läinud kõlbasid tegelikult ka süia, aga viimane variant kõlbas parema maitse tõttu paremini peolauale panna. Läksin väiksesse majja, mille ümber olid pätid, keda ei tohtinud sisse lasta. Mõtlesin, et võiksin toa keskele panna püsti telgi ja selle ukse ette nööri külge luku, aga siis võivad pätid lihtsalt nööri läbi lõigata. Sõitsin koos kellegagi saare kõrval paadis. Me olime kadunud ja tegime äkilisi liigutusi, et tekiks võnkumised, mida paari aasta pärast taevas märgataks, mille järgi meid otsima hakataks ja leitaks. Sõitsime sadamasse tagasi. Saarel oli vahepeal kehtestatud ainupartei diktatuur. Valetasime karistusest pääsemiseks, et oleme selle partei liikmed. Läksime ilma kutsumata sisse arhiiviruumi uksest. Arhiivis oli vanade parteide liikmete kartoteek. Kõrvaldasime sealt kiiresti oma kaardid. Me polnud küll kindlad, kas õigem oleks need kohe põletada või tasku pista, et pärast diktatuuri kukutamist saaks nende põhjal kirjutada tõepärast ajalugu. Kui diktatuuri esindaja meie järel uksest sisse tuli, kontrolliski ta, ega me mõne vana partei liikmed ei ole. Kui ta meie kaarte ei leidnud, jäi ta uskuma, et ei ole. Mõtlesime edasiseks maskeerumiseks küsida pääsu arhiivi vastas olevasse sauna, aga enne läksime sisse nende vahel olevast uksest. Seal ruumis olid kõik seinad maast laeni üleni täis televiisoreid, millega jälgiti, mida saarel tehakse. Nägin ära, et seda, kuidas me sedeleid kõrvaldasime, ei oldud ka siin tähele pandud, sest ruumis oli ainult üks naistöötaja, kes vaatas ekraanile, kus oli üks väheste riietega mees oma kodus. Oli näha, et see naine on juba pikemat aega ainult seda ekraani vaadanud. Siis ilmusid sellele ekraanile mehe asemel kaks vähestes riiete tüdrukut.

Laupäev, oktoober 22, 2005

Koletislik udu

Udust tulevad vaenuväed -
sajad ja sajad valged käed.
Vastu võiks panna, kui siin oleks mäed,
kuid lagedal oled ja hätta jääd, näed.

*
Teine kord on udu sõbralik. Minu ajaleht on varsti nagu Uku Masingu kogutud luuletused, et suures osas luuletustest on udust juttu. Ei tule aga meelde, et oleksin kunagi udu unes näinud. Unenägudest läbi udu ja korduvast udu-unest kirjutasin küll, aga seal ma magamise ajal ei mõelnud, et see ongi udu.

Unenäomälu taastus

1: Kui ta ajakirjanikuks hakkab, läheb ta kindlasti sõjakorrespondendiks.
2: Mine sa ka oma jutuga!

*
Tema vaikselt öeldud tere
kostis üle maa ja mere.
Läbi tema kehva vere
toidetud sai hiigelkere.

*
Minu tegevus on jamps.
Mõistusele kutsub mamps.
Seni viibib õhtuamps.

*
Nägin unes, kuidas Tanel oli kandideerinud Pärnu maakonna volikokku ja saanud kolmanda häältearvu. Teises nimekirjas oli kandideerinud veel keegi sama perekonnanimega, kellest algul vaatasin, et ta on vanavanaisa, aga pärast oli keegi teine.

*
Nägin unes, kuidas kohe kui ma siin poliitikast kirjutasin, oli ühel sissekandele tulnud 15 ja teisele 14 kommentaari. Kommenteerijad olid pannud ka hindeid. Kõige madalama hinde oli pannud Vello Saatpalu, kelle hinne oli -14 ja kes oli kirjutanud: "Vello Saatpalu käis siin." Ta võis tahta maksta kätte selle eest, et kasutasin kunagi propagandas ühte tema ajalehele saadetud kirjas sisaldunud väidet. Varju Nimi oli pannud hindeks +4 ja enamus teisi kommenteerijaid ka väikseid plusse, nii et hoolimata Saatpalu hindest tuli keskmiseks umbes +2. Kirjutasin arvutisse oma algul pastakaga paberile kirjutatud romaani. Henn ja Toomas lugesid samal ajal seda nendelt paberilehtedelt, kust ma olin juba teksti sisestanud. Andsin selleks loa, seejärel mõtlesin, et parem kui nad ei loeks, aga ei hakanud keelama. Henn läks kööki ja küsis emalt, miks temal nii palju unenägusid ei ole. Ta ütles, et mõnel asjal on tema jaoks unenägudes tähendus.

*
Nägin unes, et kuskil oli öeldud, et keegi kaotas malepartii, aga nägi, nagu oleks ta selle võitnud.

Reede, oktoober 21, 2005

Mõtlemisülesanne

Lase kellelgi endale öelda, mitu korda esineb luuletuses mingit tähte, mis on selle värsimõõt ja pealkiri. Seejärel proovi kirjutada luuletus, millel oleksid samad näitajad. Võrdle, kui palju erineb tulemus originaalist. Seejärel korda katset mõne väitekirjaga.

Kõnelus peegliga

"Peeglike, peeglike seina peal, miks mul täna unenäod meelde ei jäänud?"
"Sa oled teada saanud midagi sellist, et sa ei suuda neid enam meelde jätta."
"Aga mis see oli? Mille ma pean unustama, et neid jälle mäletada?"
"Täpsemalt ei oska ma öelda. Kõige kindlam on, kui sa kõik ära unustad."

Neljapäev, oktoober 20, 2005

Kõnelus minu joonistuste teemal

Näitasin kahte paberilehte ja ütlesin, et minu pilte saab nimetada ühesugusteks ainult siis, kui rääkida sama perioodi piltidest, aga erinevate aastate omad on väga erinevad. Selle peale küsiti mult, kas ma nimetan neid piltideks. Ütlesin, et nimetan küll. Öeldi, et uuemas on kunstniku kindlust, aga vanem on haige inimese pilt. Ütlesin, et see on meelega selline. Öeldi, et see ei loe, lõpetamata jooned, teravad nurgad ja sellised proportsioonid on klassikalised tunnused. Ütlesin, et uuem võib olla harjutamise tulemusel teistsugune. Öeldi, et ükskõik, ja teine kuulaja, et harjutamine teeb terveks.

Ettekanded, kirjastamine

Nägin unes, kuidas ettekandja näitas objekte ühekaupa ja iga kord publik plaksutas. Minu arvates oleks võinud kõigele kokku üks kord plaksutada. Järgmisena pidin esinema mina. Mulle soovitati, et kui eelmine esineja pani asjad tähestiku järjekorda, siis mina pangu tagurpidisesse tähestiku järjekorda. Seda ma siiski ei teinud, vaid pidasin õigemaks rääkida keskkonnaprobleemidest teemade kaupa. Kohe küsiti mult, kummad on paremad, kas plusskraadid või miinuskraadid. Vastasin, et kumbki pole parem, tähtis on säilitada tasakaal. Kui tasakaal kaob, ei taastu see tuhandete aastate jooksul. Liis R. ütles enda kõrval istujale midagi. Sirutasin ennast üle laua tema poole ja palusin tal korrata, et ma ei kuulnud. Ta polnud nõus kordama. Minu meelest ütles ta, et kõik hullud on eurovastased ja rohelised. Bristol ütles, et ta näitab vahepeal ühe filmi. Kui film läbi sai, ütlesin, et keskkonnast ma rohkem ei räägi, sest selle peale hakkavad inimesed juba nutma ja aknast alla hüppama. Ütlesin, millistest enda teostest ma eelmisel üritusel rääkisin ja millistest seekord räägin. Bristol segas vahele ja ütles, et ma rääkimisest ei räägiks. Minu arvates poleks ta pidanud seda esinemise ajal ütlema. Ta ütles, et ta näitab vahepeal veel ühe filmi.

Teises unenäos mängisin malet. Olid arendatud ainult mõned nupud - minu ettur oli e4, lipp e3, vastase ratsu f6 ja kuningas lühikese vangerduse teinud - aga juba otsisin võimalusi luua matiähvardusi. Selleks kavatsesin viia lipu g-liinile, et väljalt g7 matiga ähvardada ja selle abil mõni nupp ära võtta. Enne käisin siiski Od3, mis unenäos oli g7-ga samal diagonaalil. Märkasin siis, et otse enne seda oli vastane oma odaga minu lippu tulistanud. Alistusin ilma ootamata, kas ta näeb lipu maha lüia.

Viimases unenäos nägin, et arvutis oli lahti kellegi blogi, kus oli ekraanil tekst: "Runnel, kirjuta sellest". Ta ei saanud olla kindel, et keegi meie perest sinna vaatab. Mõtlesin välja enda meelest hea lause: "Mulle esitati konksuga küsimus, ma vastasin sellele, aga ei läinud õnge." Henn rääkis, mida ta lapsena tegi. Ütlesin talle, et ta mäletab seda nii hästi, sest ta on alles nii noor, aga mina räägin lapsepõlvest, sest ma ei taha millestki loobuda. Pille rääkis teises toas, et ta lööb tekstid arvutisse kaks korda. Ma ei saanud aru, miks ta seda teeb, sest tekste saab arvutis ka lihtsalt kopeerida, kui üks kord on sisestatud. Varsti pidi ilmuma raamat ja selle autorid tulid meile sel puhul külla. Isa rääkis, et ühe teise raamatu käsikirja lükkas ta tagasi, mille autor Kirjandusmuuseumis käib. Küsisin, kas ta on habemega. Isa palus mind, et ma läheksin tooksin tema toast selle käsikirja, mida on veel kaks eksemplari. Läksin sinna, aga ei leidnud. Mõtlesin seal, et võibolla räägivad suures toas külalised praegu, et nüüd ei peagi nende raamatut välja andma, sest minu unenägude üleskirjutused on parim ajastu kroonika. Aga kostma hakkasid hoopis ärritatud hääled, mille peale võis oletada, et neile ei meeldi, et ma unenägusid üles kirjutan. Isa tuli ja näitas, et käsikiri ei olegi laua peal, vaid selle kõrval. Lehitsesin seda ja mulle tundus see huvitava käsikirjana. Selles oli kirjutatud, mida ja kuidas keegi vanades ajalehtedes kirjutas. See tundus väärtuslikumana kui minu raamatud, mis anti välja. Teisest küljest tundus selle tagasilükkamine loogiline, sest tagasi oli lükatud ka kultuurilugu. Autorid võisid oma käsikirjad teistesse kirjastustesse viia, aga nende puhul oli veelgi vähem tõenäoline, et nad need välja annavad. Isa ütles, et kõik külalised rääkisid minu osast nende käsikirja lugemisel negatiivselt. Küsisin, kas nad tahavad siis vigast raamatut välja anda, neil oli suuri vigu. Isa ütles, et väga palju neil vigu ei olnud. Mina ütlesin, et aga vead olid suured ja silmatorkavad.

Kolmapäev, oktoober 19, 2005

Kosmose vallutamine

Kennedy eluloo viimases peatükis tahab Kennedy jätkuvalt ameeriklast Kuu peale saata. Eisenhower ütleb, et selleks 40 miljardi kulutamine on hullumeelsus. Arvan, et kulutusi suurendas oluliselt see, et taheti kosmonaut tingimata elusalt tagasi tuua, riske tuli igati vähendada. Siit edasi võib oletada, et mõni venelane sai võistluse käigus väiksemate kulutustega esimesena Kuule pihta, aga sellest ei teataud, sest tema tagasi ei jõudnud.

Täna esimene kursus (klassikaaslastega)

Nägin unes, et tahtsin arvutis oma asja käivitada ja vajutasin G-klavi. Minu asja asemel käivitus üks arvutimäng. Klaus ütles, et G tähendab "Go!", aga mina pidin vajutama S, mis tähendab "Start". Mulle tegi nalja, et ajasin minemise ja startimise segamini. Seisin tabureti peal ja ei teadnud, kuidas oleks õigem jalga maha panna.

Vist alles järgmises unenäos läksin kindluse trepi juurde, kus istus Lauri N. Ütlesin talle, et eelmisel korral (see oli ühel varasemal päeval), kui ma siin käisin, istus ta samas kohas. Ta tõusis ja läks. Hakkasin närima graniitkivi ja neelasin puru alla. Mulle meenus seejärel, et kive ju ei sööda. Läksin Kristina juurde, sest ta on õpinud keemiat, ja küsisin, mida ma nüüd tegema pean. Ta vastas, et kui lümfisõlmed suurenema peaksid, pean ma kivi välja oksendama. Gerli ütles, et ta toob mulle kõhulahtistit. Hakkasin lõunat sööma. Kui järel oli ainult pool jogurtit, tuli Gerli suurte kõhulahtisti puru annustega tagasi ja tahtis, et ma ühe sisse võtaksin. Ma ütlesin, et mul ju lümfisõlmed ei suurenenud. Gerli ütles, et võtta tuleb ikkagi. Hakkasin siis seda rohtu jogurti sisse segama. Mul oli kahju, et söödud lõuna läheb varsti jälle kõhust välja.

Nägin unes, kuidas asusin õppima ülikooli esimesel kursusel. (Ühe varasema päeva kohta ma seda ennustasin, aga siis ei näinud.) Kõigepealt laulis õppejõudude koor, kus oli mitu rida, neid dirigeeris üks rida üliõpilastest dirigente. Tundus, et paljude dirigentide olemasolu mõjub laulu kvaliteedile halvasti. Varsti jõudis laul kohani, kus koor laulis kaheksa korda järjest "fuck you". Mulle see ei meeldinud, aga mõtlesin, et on halb, et toetan pead lauale, sest siis võib mittemeeldimine välja paista. Istusin Maidu ja Kristeri vahel. Mõtlesin, et on hea, et mina olen keskel, muidu ma ei kuuleks, mis nad omavahel räägivad. Mait ütles Kristerile: "Ma tahaksin, et sa mind professionaalselt lõbustaksid." Ütlesin vahele: "Professionaalsus maksab." Kui inimesed olid püsti tõusnud, kutsus Artur Kristerit õllesaali, ja Krister läks temaga kaasa. Mina jäin paigale ja Kristin läks akna peale.

Nägin unes, kuidas saatsin Raunale internetti riputamiseks luulekogu käsikirja. Vaatasin seejärel, et esimeses luuletuses on kirjutatud "uued luuletused", aga kogu pealkirjaks on "Uued luulutused". Arvasin, et u on trükiviga ja saatsin teise kirja veel, et ta selle juba välja riputatus ära parandaks. Siis meenus, et "Uued luuletused" on juba Ernst Enno luulekogu pealkiri. Nüüd mõtlesin, et võibolla isa soovitas mul kirjutada "luulutused", et oleks mingigi erinevus. Isa soovitus võis olla ka see, et esimeses luuletuses oli kaks korda ühte murdesõna, kuigi ma mäletasin luuletust nende asemel kirjakeele sõnadega. Arvasin, et võib olla siiski pealkiri "Uued luuletused", sest see ei pea tähendama tingimata luulekogu pealkirja, vaid kogudena võib vaadelda ka pealkirjastatud tsükleid, mida saab edaspidi siis veel lisada.

Teisipäev, oktoober 18, 2005

Ajaloo erialast

Lugesin veidi varasemate kuude unenägusid. Eriti meeldisid mulle vähemalt sel lugemisel ajaloo-teemalised kohad. (Teised kohad on muidugi ka ajalugu, aga väiksemal määral.) Seega läksin ikka ülikooli õiget eriala õppima, mis kümne aastaga ära ei tüüdanud.

Ajaloo õppimise valimist olen põhjendanud muu hulgas sellega, et see on teistest erialadest kergem. Kui olin magistrantuuri esimesel aastal, kuulsin imestusega, kui öeldi, et ma loen seal vist väga raskeid tekste. Vastasin, et ajaloos on tekstid lihtsamad kui teistel erialadel. Nüüd mulle need enam kõige kergemate tekstidena ei tundu, nagu oleks praeguses vanuses see varasemaga võrreldes vähem sobiv eriala. Loogiliselt peaks ju millegagi süvendatud tegelemine seda veel lihtsamaks muutma. Võibolla oskan nüüd asju objektiivsemalt hinnata.

Tegelikult kui koolis sai eksameid valida, valisin ajaloo vaid lõpueksamiks, et valmistuda ülikooli sisseastumiseksamiks. Varasematel kordadel pooldasin matemaatika eksamit, mida pidasin lihtsamaks, sest seal sai minu arvates kõik veel eksamiruumis välja mõelda ega pidanud midagi pähe õppima. Teistel hetkedel võis ajalugu kergema ainena tunduda paremate hinnete tõttu kontrolltöödes.

Hindeid mõjutab jälle see, kui palju aine huvitab. Kui hakkasin astuma ülikooli, tundus, et ajaloos suudan paremini konkureerida kui teistel erialadel. Tegelikult oli konkurss üsna kõrge - esimene eelistus oli see umbes neljal inimesel kohale ja esimene või teine kaheksal. Suutsin edestada ka enamust sissesaanutest, seejuures ajaloo eksamil rohkemaid kui teistel sinna pääsemiseks vajalikel eksamitel.

Kui mulle püüti vägisi kaela määrida psühholoogi seansse, püüdis see psühholoog mulle näidata, et õppisin ülikoolis vale eriala, millega ma ei oska midagi peale hakata. Tegelikult ei oleks ma sel hetkel osanud enda arvates peale hakata midagi ka ühegi teise erialaga, kui ma neid õppinud oleksin. Ajalooga olen aga peale hakanud nii mõndagi. Juba ainuüksi huvitavamad unenäod on midagi väärt.

Peojärgsed unenäod

Nägin unes, et olin Kaunase puiestee hoovis ja olin nii pikk, et ulatusin neljanda korruse rõduni. Marek, kes seal elas, oli sama pikk.

Nägin unes, et leidsin radiaatori juurest Oudekki kirja kindralile ja lugesin selle läbi. Rämps läks põrandale laiali, hakkasin seda koristama ja koristades hingeldama. Pille tuli ja küsis, kas see on Oudekki rämps, ta nägi maas ühel paberitükikesel Oudekki nime. Ütlesin, et jah, Oudekki kirjutas kindralile maskeeritud ähvarduskirja ja ma lõin sellele kaasa pandud kanamuna pooleks, et näha, kas see on mädamuna.

Nägin unes, kuidas vaatasin vana inglise keele õpikut ja ütlesin, et selles on väga hea kaart, sest selle järgi sain ma selgeks Siberi piirkonnad - Vaikse ookeani äärse ja sellest läände jääva, mis on ühte rahvusvahelisse organisatsiooni kuulumise vastu. Hakkasin kaks korda auku liiva panema, aga Klaus ütles, et ma ei paneks, sest sealt pole kõiki veel välja toodud. Istusime Meelva sarnasesse kööki klassiga sööma. Tahtsin istuda poiste lauda, aga ei mahtunud ja pidin istuma seina äärde tüdrukute juurde, kusjuures Helen mahtus poiste lauda. Lõppenud oli rahvahääletus ja loeti parajasti hääli. Rääkisin Tulvistele, et ma rikkusin vist oma sedeli kogemata ära, sest ma arvasin, et tuleb märkida ristiga, kas ma olen Euroopa Liitu astumise poolt või vastu või siis sellega seoses moodustatava kogu kandidaadi initsiaalid, aga pärast tuli välja, et tuli kirjutada terve kandidaadi nimi, kusjuures polnud öeldud, kes kummal poolel on. Üks meist ronis jämeda puu otsa ja murdis selle küljest jämedaid kuivanud oksi. Räägiti, et selle puu oksad ja tüvi on erinevat liiki, sest puu kunagi langetati ja poogiti kännu külge uued oksad. (See unenägu tuli mulle meelde alles siis, kui olin kaks lühemat üles kirjutanud.)

Esmaspäev, oktoober 17, 2005

Lahingu järelmõju

Oh soppa, oh soppa mu soolika sees, mis närisin sisse, kui moll oli ees! Nüüd võimul on vaenlaste esimees ja meie meeste ahjud on vees.

Mu kõhus mulksumas torustik, taas hädasid täis on orustik. Mu mõtetes tume on kuristik, mu peale uriseb Muristik.

Ma ise vaenlast reklaamisin, ta petupiltisid raamisin. Mis asja ma sellega plaanisin? Kas oli, et plankusid kraamisin?

Mul raskused rõhuvad soolika sees, ja valge ingli silmad on vees. Nüüd võimul on vaenlaste esimees ja varsti ta liitlase tankid on sees.

Läbi aine. Olin toimetaja.

Nägin unes, kuidas tänavale oli langenud väga paks sügiseste lehtede kiht. Viisin lehti sületäite kaupa tuppa, et tänavale ruumi juurde teha. Läksin lume alla ja kaevasin sinna umbes 20 meetri pikkuse käigu ning pistsin täpselt õiges kohas pea lumest välja. Ühes suures peres läksid inimesed üksteisest lahku ja mõnda neist nägid teised neist veel ainult mõned korrad elus, kui need pistsid pea maa või vee alt välja. Siis küsiti neilt, kas nad elavad endisel aadressil. Valmistusime ületama järve. Algul tahtsin ujuda, aga mulle öeldi, et järv on nii madal, et sellest saab kõndides ka läbi. Teisele kaldale jõudis esimesena Savisaar. Eriti nurjatu temast oli see, et ta oma võidu andmed kohe kustutas.

Teises unenäos olin olnud mõned kuud "Postimehe" toimetaja, mult oli ilmunud selle aja jooksul mõni kiri, aga nüüd ilmus minu nimi koondatute nimekirjas. Pille, kes oli olnud toimetaja enne mind, ütles mulle, et minu asemel oleks ta "Postimehes" intensiivselt töötanud. Karjusin: "Mulle ei antudki ühtegi ülesannet!" Pille ütles, et ma oleks pidanud neid endale ise võtma. Karjusin edasi: "Mul ei olnud sel ajal selleks aega! Arvesta sellega, millega ma sel ajal tegelesin! /Mõtlesin magistritööd./ Sa ise vaatasid televiisorit ja haigutasid! Praegu võib öelda, et ma tegelen liiga kergete asjadega!" Pille läks nuttes teise tuppa. Ta ütles seal, et isa ei aja teda nutma, aga mina ajan. Mõtlesin, et nüüd, kus mind on ühest kohast koondatud, on raskem järgmist tööd saada, sest mulle antakse kaasa negatiivne iseloomustus. "Postimehe" töötajate arv arvatavasti ei vähenenud, vaid seal vallandati regulaarselt neid, kellega rahul ei oldud. Imestasin aga, et kui ma olin toimetuse täieõiguslik liige olnud, miks mulle siis kordagi palka ei makstud. Nähtavasti olin pidanud selle väljanõudmiseks ka mõne teise toimetuse liikme poole pöörduma.

Pühapäev, oktoober 16, 2005

Valimispäev

Käisin valimas ja sain täiendava ettekäände valimistulemuste tühistamiseks - valimissedel oli läbipaistev ja nägin, mis kandidaati olin valinud. Templilööja sai seda järelikult ka näha.

Käisin maleklubis ja vaatasin ajakirjast läbi partii, mille puhul tekkis kahtlus, et olen seda juba kunagi varem vaadanud, aga kindel ma selles ei ole. Minu maleline mälu ei ole siiski nii hea kui Aljechinil, kes väitis end teadvat peast 30 viimase aasta kõiki tähtsamaid partiisid.

Käisin raamatukogus ja lugesin seal läbi vähem teksti kui eelmisel korral sama arvu minutitega, sest täna oli nii palju unenägusid, et mõtted läksid vahepeal nendele.

Tooma maapeol ma ei käinud, sest see oli liiga pikk ja ajast oli kahju. Arvatavasti tuleb kodus teine pidu veel.

Huvitav tegevus tõi pikema unenäo

Nägin unes, kuidas kirjutasin internetist loetud luuletuste kohta kommentaariks, et M. Haasil on osad luuletused head. Siis tuli mulle meelde, et nende autori nimi on hoopis Tiiu ja M. Haasil on veel paremad luuletused. Mulle näidati kogunemisel ühte tüdrukut ja küsiti, kas ma tean temast midagi. Vastasin, et temaga käisin ma ühel kursusel. Tegelikult ei olnud ma kindel, kas ta on sama või ainult sarnane isik. Pahad tahtsid heina põlema panna. Püüdsin neid takistada ja leeke lämmatada, aga lõpuks muutus asi lootusetuks. Hakkasin läbi Tartu joostes põgenema, et jõuda üle jõe, arvates, et teisele poole jõge leegid ei jõua.

Nägin unes, kuidas Ant pidas loengut. Ta rääkis uuesti seda, mida ta oli juba rääkinud. Kirjutasin selle uuesti üles. Loengu lõpul tegi ta räägitust kokkuvõtte, nii kirjutasin uuesti sama asja kolmandat korda üles. Vaatasin kella pealt, et tal on loengu lõpetamiseks aega üks minut, nii et kõike ta enam uuesti rääkida ei jõua. Ta rääkis, et kommunistid tulid Venemaal võimule veebruaris. See ei tähendanud veel, et tegemist oleks olnud veebbruarirevolutsiooniga, sest nad said võimu haarata ka aasta hiljem. Lenin oli otsustanud teha riigipöörde sellepärast, et tal oli kodus väga palju luulekogusid ja ta ütles, et kui üks luulekogu veel välja antakse, läheb tema raamatukogu lõhki. Ta tahtis selle väljaandmist takistada ja haaras võimu. Peale loengu lõppu näitas Artur oma konspektist, et Ant tegi oma jutus vea, nimetades Venemaad kaks korda. Ütlesin, et teisel korral oli juttu Nõukogude Venemaast. Artur ütles, et siis kirjutas ta valesti üles. Olime ühes kooli tiivaklassis. Üks tüdruk, keda ma ei tundnud, küsis naisõpetajalt, et kas Nõukogude ajal valimistulemusi võltsiti ka. Õpetaja vastas, et seda peab ta ise teadma. Tüdruk ütles, et ta ei ole teaduses andekas. "Teadus ja elu," ütlesin mina. Selle tüdruku kõrval istuv teine tüdruk ütles, et tema ei saanud ülikooli kõige keerulisemast ainest aru, aga eksami sai tehtud. Ruumi sisenes A. Malts, kes palus mul kanda tema kotti. Võtsin enda ja tema koti mõlemad. Ta tegi mulle etteheiteid, et mu kott ja teksapüksid on kulunud. Ütlesin, et väga kulunud ei ole. Ta ütles, et kott peab olema sellest kulunud, et ma ta ühel korral maha pillasin. Mina mõtlesin, et inimesed ei saa aru, et kui nad mulle minu riiete pärast etteheiteid teevad, ei lähe ma sellepärast veel uusi riideid ostma. Läksime parki, kus panin kotid maha. Peole oli kogunenud rohkelt rahvast. Lähenes hetk, kus poisid ja tüdrukud pidid paaride kaupa kõrvuti kõndima hakkama. Ütlesin, et mina selles ei osale. Pille küsis, et kas ma siis ei tahagi mängida. Ütlesin: "Ma tahan päriselt mängida." Päris mängude all mõtlesin malet ja teisi selliseid. Varsti pidi minema kooliõuele. Mõtlesin, et kui ma kotid maha jätan, võidakse need ära varastada. Võtsin lõpuks kotid kätte ja läksin teistele järgi. Kaks koori olid vastakuti. Ühes kooris esitas Lauri K. rütmilise sooloproosalaulu, kuidas tema teeb mida tahab ja ei pea ühestki keelust kinni. Järgnesid teiste laulud. Jäin ruumi ülemisse serva seisma ja ei istunud. Ülemisse ritta kogunes veel seisjaid, kes seisid nähtavasti minu eeskujul. Minu ees seisis Artur. Lõpuks läks ta paar rida allapoole ja istus pingile. Järgisin tema eeskuju. Nähtavasti oli seisjate rivi olnud mõeldud ajutisena ja oodanud ainult inimeste vahelt läbipääsu avanemist. Sattusin istuma ühe tüdruku kõrvale. Ma ei vaadanud, kes ta on, aga ta rääkis endast järgmise inimesega paar sõna ja hääle järgi tundus, et ta võib olla Helena. Tema kõrval olin ma nõus istuma, aga pärast ei tahtnud ma ka temaga koos kõndida. Rahvas hakkaski uuesti püsti tõusma ja nüüd pidid poisid ja tüdrukud paaride kaupa kõndima hakkama. Mõtlesin, et lähen selle eest ära üksi koju. Aga üks lühikest kasvu vana naine ütles juba, et kui poiss linna peale läheb, võib tüdruk ta sealt ka kinni püüda. "Aga ma löön," ütlesin selle peale. Vana naine ütles, et selle eest antakse vitsa. Ütlesin, et mis siis, sel õhtul kodus olla saan ikkagi. Vana naine jätkas, et kui vits ei aita, siis aitab malakas. Mõtlesin, et tegelikult ei taha ma veel koju minna, sest ma ei taha, et mind kinni püütakse ja pealegi antakse pärast maitsvaid toite, mida tahaks süia. Mõtlesin, et jään lihtsalt istuma ja ootan need toidud ära. Vanal naisel vajus suu ammuli, et ma ei mõtlegi ühegi tüdrukuga jalutama hakata. Kahest minu vennast paistis, et nemad ka ei hakka. Ema ütles, et vanaema kurvastab selle pärast.

Nägin unes veel, et maletrenni olid tulnud Jürgen I. ja Andres M., kellest selgus, et ta oli ka juba kunagi natuke maletrennis käinud. Seega oli meie klassist seal kolm inimest - Jürgen, kes mängis harva, aga tugevalt; mina, kes mängisin sageli ja keskmise tugevusega, ning Andres, kes üldse mängida ai osanud. Andres küsis Andres Kuuselt "Maleaabitsat" käes hoides, et kui palju "Maleaabitsaid" on vahepeal varastatud, selle autor on ka üks Andres. Kuusk ei kuulnud küsimust. A. M. kordas seda ja sai vastuseks, et umbes 10. Nähtavasti oli neid kunagi A. M. ajal juba varastatud, kui mina veel trenni polnud tulnud. Minu laenatud raamatuid võidi ka varastatuteks lugeda, kuigi ma polnud mõelnud neid igaveseks enda kätte jätta. Mulle meenus, et "Maleaabitsa" autorite hulgas siiski ei tohiks ühtegi Andrest olla, sest autorid on Keres ja Nei. Turniiril läksin kokku Sveniga. Ta oli minust ühe järgu võrra tugevam, seda huvitavamaks pidasin ees ootavat partiid. Otsustasin, et sel korral mängin Svenile teist avangut, sest eelmised mängud tema vastu kaotasin. Järgmise mängu mängisin Habichtiga. Sain mõned kaotused, kuid võitsin seejärel kahte esimest järku järjest ning seega oli mul kuue vooru järel 3 punkti. Kui läksin sellest Reile teatama, küsis ta, miks ma "Ah" ütlesin. Ees ootas veel 4 vooru. Mõtlesin, et võin veel tulemuseks saada miinus neli, aga seda arvatavasti ei juhtu, sest kui mul on juba 50 protsendi peal olles jõukohased vastased, saaksin natuke langedes kellegi veel nõrgema vastu. Vaatasin pealt mängu, kus valge kuningas oli f1 ja musta vankrid e2 ja h2. Ma ei teadnud, kuidas saab must niimoodi mati panna. Kuid üks vankritest löödi lipuga maha ja pandi lipuga matt. Hakkasin meelde tuletama, kuidas vankriga matti pannakse. Mängisin mõttes läbi seisu, kus matistatav kuningas oli juba nurka aetud. Viisin vankri teisele servale, seejärel läksid kuningad talle järgi ja seal pandi matt.

Nägin unes ühe lapse matuseid. Tseremoonia pidi läbi viima "Kevade" köster, kes oli seda last ka ristinud. Ta alustas Piibli ettelugemist. Osa rahvast luges temaga kaasa, öeldes valjemini lausete viimaseid sõnu. Varsti jäi köster vait ja Piibli ettelugemist jätkas ainult rahvas. Keegi tegi köstrile selle eest etteheiteid. Tristan naeratas, mis oli kirikus sobimatu. Tema peale näidati näpuga. Krister rääkis talle, et talle meeldib kirikus käia, kui see on tühi, aga tseremooniad on liiga pikad. Mõtlesin, et siis ta ikkagi ei lähe õigeusku. Mina rääkisin, et ma olen kirikus malet ka mänginud. See oli üks võistkondlik matš. Olime Tallinna vanalinnas, kus lubti näidata, kuidas kirikute uste alt lahtisi paekivitükke varastatakse, kuni midagi alles ei jää. Paekivipeal tänava serval kasvas midagi ja keegi küsis, kas need on seened.

Laupäev, oktoober 15, 2005

Huvi ja väsimus

Mida huvitavamate asjade tegemiseks ma endale aega võtan, seda rohkem ma ennast väsitan. Aju kuumeneb ja hakkab saatma silmadesse unerõngaid. See on veel ka suhteliselt huvitav, aga kui pingutusega jätkata, võib väsimus jõuda ka südamesse või kuskile, mis on juba hirmutavam. Töö ongi vist leiutatud selleks, et inimene ennast pidevalt väsitada ei saaks.

Natuke vägivalda

Nägin unes, kuidas isa oli korraldanud vabadusvõitlejate kokkutulekut. Seal oli ta andnud kokkutulnutele öömaja kahes erinevas majas. Üks mees oli hilja õhtul talt palunud, et tema koht vahetataks ära kellegi teises majas olijaga, sest sellele mehele tuli meelde, et sel kuupäeval oli tema praeguses majas talle ükskord nuga selga löödud. Isa ei vahetanud, sest siis oleks ta pidanud kellegi teise tema toast välja ajama, mispeale mees sai vihaseks. Mulle hakkas tunduma, et tema jutt noaga löömisest tähendas seda, et mees tahab ise terava vardaga lüia. Painutasin tema varda M-tähe kujuliseks ja panin oma voodi taha. "Eesti Päevalehe" ajakirjanik vallandati töölt, mida põhjendasin sellega, et ta on viimasel ajal kurjaks läinud. Küsisin, kas see ajakirjanik on sama vabadusvõitleja, millele sain kinnitust. Varsti oli ta jälle meie pool. Ta rääkis isaga, pani talle justkui sõbralikult peo pea peale, aga tegelikult kriimustas pead. Võtsin mehel käsivartest kinni ja lükkasin ta trepikotta. Isa küsis, kas tal on peas haav. Ütlesin, et ma ei näe.

Reede, oktoober 14, 2005

Ennustusest täide kuni ufoni

See viimane unenägu Inglismaale sõita soovitamise ja soovimatusega sinna sõita läks täide nii, et samal päeval soovitati mul ärkvel olles homme Lätti sõita, mida ma ei pidanud vajalikuks. Sel hetkel unenägu ennast ei mäletanud.

*
Eile läks elektrikatkestuse ajal internetiühendus korrast ja seda ei saanud ise tagasi. Seetõttu saatsin tänased unenäod teele Kirjandusmuuseumi arvutist, kirjutades need küll enne kodus kettale. Pärast sain numbri, millel helistada ja kõne mõjul pandi neli tundi hiljem ühendus tagasi.

*
Viimasel ajal ei jõua sageli päevas enam üle ühe ajalehe lugeda.

*
Täna või millalgi ilmus Vaino Vahingu raamat "Vaimuhaiguse müüt", kust võib lugeda, et skisofreeniat pole inimese sees olemas, vaid see eksisteerib tema suhetes teiste inimestega.

*
Kui ma täna öösel üles tõusen ja aknast välja vaatan, võin näha ufot. Seekord tuleb ta organiseerima Tooma sünnipäevapidu. Kui nad juba Toomast tunnevad, siis võibolla võtsid nemad ka need paberid, mis mul lapsena kaduma läksid. Paljud paberid hävitasin ka ise, aga kõigi kadunute hävitamist ma ei mäleta. Tõenäoliselt loevad nad neid ka tänase lennu ajal.

Fantoomid

Nägin unes, et osades soome-ugri keeltes ei olnud kunagi veel ühtegi raamatut ilmunud. Nende rahvaste esindajad käisid Eestis õppimas. Eesti keel oli see keel, milles nad omavahel rääkida said. Olin soomeugrilaste kogunemisel, kus igaühel oli seinal oma kast, kuhu sai kirju panna, aga ei pandud. Mind hakkas üks tüdruk süüdistama, et ma pole asja korralikult organiseerinud. Tegelikult polnud ma üldse ürituse juht.

Teises kohas anti vanale vene naisele üle eepose tõlge karjala keelde. Otsustati, et see tõlge jääbki käsikirjaliseks.

Oli teist päeva järjest unenägu loenduriga. Oudekki lehekülje loendur näitas, et seal oli käinud Krister ja seejärel Tristan. Tristan oli sinna läinud kindlasti Kristeri soovitusel, kui kuulis, et seal on minu leheküljele viidatud. Aga minu leheküljele ta polnud sealt edasi tulnud. Oma lehekülje loendurit vaadates märkasin, et see ei näita ainult, mitu korda on kuskilt leheküljelt tuldud, vaid ka seda, mitu korda on seal olles tulemata jäetud. Edasi olid tulnud enamuselt lehekülgedelt umbes pooled. Imestasin, et ise ma vist küll nii paljusid linke ei kliki. Ühelt leheküljelt oli siiski umbes sajast külastajast vaid kaks edasi tulnud.

Nägin unes, et vaatasin koolist pärit Eesti ajaloo õpikut, milline oli kasutusel olnud noorematel aastakäikudel. See oli kuuenda klassi õpik. Avastasin, et sinna oli pastakaga kirjutatud “Sa oled fantoom” ja üks salanimi, mille järele oli palutud kirjutada igaühel oma salanimi. Kirjas olnud nimi oli üks minu kamba salanimedest. Paistis, et peale seda, kui minu arvates Fantoomide Ühingu tegevus lõppes, oli Klaus seda oma klassis edasi arendanud. Kui mina olin fantoom neljandas klassis, mis vastas hilisemale viiendale, siis kuues klass oli sellega tegelemiseks lähedane, aga kõrgem vanus.

Üks unenägu oli selline, kus lamasin voodis ja ema ütles mulle esikust, et varsti hakkame minema. Ma ei teinud sellest välja. Kui ta tagasi tuli, küsis ta mult, miks ma ei ole väljumiseks valmistunud. Küsisin, kuhu me minema peame, oma teada ei pea ma kuskile minema. Ema ütles, et Inglismaale. Vastasin, et mina küll nii kaugele ei lähe. Ema ütles, et T. Tamm tuli juba mulle Eestisse vastu ja ootab Pärnus. Natuke oli kurb. Ütlesin, et mul on meetod, kuidas kindlaks teha, kas see on unenägu. Kõndisin läbi koridori vannitoani. Kuna kedagi teele ette ei jäänud, pidi see olema unenägu. Vannitoas nägin oma nägu peeglis imelikuna, aga väga selgena.

Neljapäev, oktoober 13, 2005

Ülikool, kool, märkmik

Nägin unes, kuidas loendurid näitasid, et Oudekki arvuti ei ole käinud siin leheküljel, aga on käinud leheküljel, millele ma eelmisel päeval siin viitasin. Järeldasin sellest, et pean panema siia sama tüüpi loenduri nagu viidatud leheküljel.

Mingis unenäos mõtlesin, et see ei ole ju olnud ainult unenägudes, et käisin koolis ja ülikoolis korraga, vaid käisin ka päriselt. Vahepeal unustasin selle ja unenäod tuletasid selle mulle meelde.

Ülikooliga unenäos tuli lugeda eksamiks läbi kindla autori kindlal teemal raamat. Läksin raamatukokku ja hakkasin seda kataloogist otsima. Otsitavad raamatud olid mul samas ka sõrmede vahel. Leidsin hulga selle autori raamatuid ja nende hulgas kaks otsitavale lähedasel teemal. Mõtlesin, et varasematel aastatel poleks ma üldse raamatukokku tulnud, vaid oleksin lugenud kodus midagi teatmeteostest ja sellega ka vastatud saanud. Nüüd tuli üks kaasüliõpilane ja hakkas mul leitud raamatut käest kiskuma. Sikutasin selle endale tagasi, öeldes, et mina olin esimene. Ütlesin, et talle annan teise (natuke vähem sobiva, aga suurema) raamatu. Kolmas üliõpilane tuli ja võttis selle enda kätte. Kiskusin selle tema käest ära, öeldes, et selle lubasin anda teisele üliõpilasele. Läksin raamatuga leti juurde ja küsisin, ega seda ei saa koju laenata, sellel pole küll keelavat märki, aga ta on enne sõda välja antud. Vastati, et ei saa. Mõtlesin, et võibolla ta vastab iga asja kohta ei saa, sellepärast esitasin uue küsimuse, ega seda raamatut ei saa peale laenutamist pikendada. Ta vastaski jälle ei saa. Rääkisin talle, kuidas raamatu pärast oleks peaaegu kaklus tulnud. Ta vastas, et see on tavaline. Mõtlesin, et kui ma ei saa raamatut koju laenata, siis pean homme esimesena lugemissaali jõudma, et keegi teine eksamiks õppijatest seda minu eest ära ei võtaks. Läksin kooli saali ja heitsin kõhuli kohta, kus eelmisel korral oli lamanud Medijainen. Teised istusid toolidel. Medijainen tuli ja hakkas seistes loengut pidama. Ta ütles, mis nimi tuleb üles kirjutada. Otsustasin, et ma ei kirjuta seda üles, sest ükskord juba lõpetasin ülikooli ja nüüd ei saa mult enam midagi nõuda.

Edasi tuli unenägu, kus sõitsin bussiga kooli. Olin võtnud endale kaks kõrvuti olevat istet, minu ees oli kaks istet endale võtnud Toomas. Kooli juures peatudes tuli kotid ja riided kokku korjata. Ütlesin Toomale, et ta võtaks minu asjad, mina võtan tema asjad. Tal läks sellega aega. Seisin bussi kõrval ja hoidsin jalga ukse vahel, et buss enne Tooma väljumist sõitu ei läheks. Buss hakkas ikkagi ust sulgema. Pidin jala vahelt ära tõmbama. Toomas sai bussist välja alles raudteejaama juures, aga jõudis sealt mõne hetkega tagasi kooli juurde. Kooli sisenedes oli ta juba keegi teine noorema klassi õpilane. Kooli arhitektuur oli seest võõras, aga stiililt tuttav. Tund oli juba 30 minutit käinud. Noorema klassi poiss läks oma tundi. Jõudsin talle veel öelda, et mul vist esimest tundi ei olegi. Võtsin kotist päeviku, et seda kontrollida. Sel aastal olin päevikusse kirjutanud hästi suure käekirjaga. Mul oli kooli kaasa sattunud ka hulk enda joonistatud ja maalitud pilte. Tuli Lauri N. ja pidin talle neid näitama. Kuigi tegu oli kõige uuemate piltidega, ei olnud kõik neist kõige paremad.

Ühes unenäos läksin kaarsilla poole, kus hakati panema uusi laternaid üles. Töömehed püüdsid ülemusele vastu vaielda, et need ei ole head laternad, aga ülemus ütles, et pange nad üles, siis saab öelda, et me proovisime ja vahetame nad välja. Sammaste üks külg värviti tänaste valimiste puhul ära. Valimisjaoskonnas olid üleval valimisreklaamid ja polnud kindel, et need jõutakse õhtuks hääletuse alguseks maha võtta. Krister luges valimiskomisjoni esindajana vajaliku informatsiooni ette. Tema suu liikus erakordselt kiiresti. Seejärel istus ta koolilaua taha maha, kutsudes endast vaskule istuma Heleni. Ta ütles, et ma võin ka sinna lauda istuda. Mahtusin kuidagi Kristerist paremale istuma. Mõtlesin, kumb oleks õigem, kas Kristeri või Heleni keskel istumine.

Edasi vaatasin oma vana kalendermärkmikku, kuhu olin Nõukogude aja lõpul kirjutanud ajalehest ümber ajaloo teemalisi artikleid. Neid oli väga huvitav üle lugeda, sest vahepeal olin suure osa tekstist unustanud. Mõtlesin, et peaksin alati selliseid artikleid ümber kirjutama. Kirjutatud oli kunagi Venemaal toimunud maleturniirist, kus võitja võiduseeria ei olnudki nii pikk kui algul hulga kaotusi saanute ja siis vahespurdi teinute omad, kes lõpuks ikkagi väsisid. Selgus, et suurmeister Bronsteinil ei olnud vastuolud mitte ainult Botvinnikuga, vaid ka Petrosjaniga.

Viimane unenägu lõppes sellega, et vaatasin maleraamatust diagramme, mis kuskilt alates ei olnud enam nuppudega, vaid nuppe tähistavate tähtedega, arvatavasti kogemata. Ei saanud kindlalt aru, millised on valged ja millised mustad nupud. Isa lahendas ära matiülesande, et d8 asuvale kuningale ei tule vankriga läheneda mitte d-liinil tulistades, vaid käies kõigepealt Va7 ja seejärel Vd7.

Kolmapäev, oktoober 12, 2005

Raamatud

Lugesin läbi Arved Viirlaiu luulekogud "Igaviku silmapilgutus" ja "Valgus rahnude vahel". Esimesel neist raamatutest tundus keskpaik liiga tõsine. Teises raamatus oli ka paar liiga tõsist sõjaluuletust, kuigi sõjast saab kirjutada ka selle üleelanu teisiti, nagu tõestavad sõja päevil rahvasuus levinud salmid.

Varsti saan partiisid vahele jättes läbi raamatu "Mälestusi Paul Keresest". Partiisid ei vaata selle pärast, et need võtavad liiga palju aega ja nendega tegelemiseks on olemas eraldi spetsiaalne aeg. Peale "Meie Kerese" lõpetamist lootsin, et nüüd näen paljude autoritega teosest rohkem arvamusi Kerese kohta, aga kõik nad kipuvad ühte ja sama arvama. Võibolla arvanuks pisut teisiti need, kes selles raamatus esindamata on.

Madu, äike, õppeasutus, sõda

Nägin unes, et endises linnaliinide bussijaamas on postkast nimega Blogmar. Programmeerisin sinna salaja sisse oma nime runnelsimo. Nägin seda iga kord sealt mööda kooli käies, aga teised inimesed ei pööranud sellele üldse tähelepanu. Lõpuks kustutasin oma nime jälle ära. Läksin korterisse, kus elas üks tähtis perekond. Nende laps oli madu, keda ma olin kasvatanud. Pere ütles, et kui ma seda madu kasvatanud ei oleks, poleks ma kunagi ühtegi naist kasvatama hakanud. Maol olid pea ja keha teineteisest eraldunud. Kuigi mind usaldati, ei osanud ma neid uuesti kokku panna. Pea ja keha olid erinevates tubades. Märkasin lõpuks mao turjal kasvurakke, mille abil ta võis endale uue pea kasvatada. Hakkas tekkima midagi punast, hirmuäratavat ja minu silmale liiga suurt. Küsisin emalt, mis see on.

Teises unenäos algas öösel äike. Läksin panin suure toa akna kinni. Isa tegi selle lahti tagasi. Läksin uuesti voodisse. Lõpuks mõtlesin, et ma ei ole läinud uuesti akent kinni panema sellepärast, et kardan välguga akna juures pihta saada. Selle mõtte peale tõusin ja läksin uuesti akent kinni panema. Kõndida oli raske, ja ma ei teadnud, kas kõnnin rohkem ärkvel olles või läbi une. Kui aken oli suletud, mõtlesin, et kuigi nüüd välk tuppa ei löö, võib toas tekkida keravälk. Tõnu jutu järgi oli Kadri öelnud, et tahaks kunagi keravälku näha. Mina ei tahtnud. Olin Waldorf-kooli õpetaja ja tahtsin õpetada lapsed malet mängima. Neile tuli öelda, et kes tahab harrastada malet spordina, peab tegelema ka mõne teise spordialaga, aga kes tahab harrastada mänguna, ei pea. Teine õpetaja küsis mult, kuidas lapsed nupud välja toovad. Vastasin, et toon neile ise nupud välja. Valgel olid avangus etturid d4, c3 ja b2, oda d3. Käisin veel lipu c2, vankri e1 ja etturi e4. Mustadega mängiv laps hakkas nutma, sest pidas malet liiga julmaks mänguks. Klaus tuli ja ütles, et Waldorf-koolis ei tohi sundust olla. Ta pidas kõiki võitlusmänge sundusega seotuteks. Kui ta oma tuppa oli läinud, karjusin talle järgi, et ta kustutaks tunniplaanist male tagant enda pandud tärni ära. Tärn tähendas kahjulikke asju. Kes malet mängida ei tahtnud, võis mängida klotsidega konstruktoriga. Henn ütles mulle, et ta pani konstruktorist maja kokku ja edasi ei ole sellega midagi teha. Ütlesin talle, et kui maja on valmis, siis mängigu selle majaga. Henn ütles, et seda ta teebki. Isa tuli ja ütles Tõnule ja mulle, et me läheksime ja ostaksime Tallinnast idast endale Simo-nimelised särgid. Mõtlesin, et lisaks Merko särkidele on siis ka Simo särke tegema hakatud. Tõnu ütles, et võib ju mulle ostma minna. Olime India ookeanil, kus käis maailmasõda. Mõned sõjajuhid tahtsid seal sõdimiseks paigutada vägesid esmalt Antarktikasse. Lõuna-Ameerikasse ei tahtnud sakslased oma vägesid panna, sest Atlandi ookean seostus neile lääneliitlastega.

Teisipäev, oktoober 11, 2005

Kui viletsus lämmatab kõike

Kord istus üks mees suurte raskuste ees
ja lootis, et paremad päevad on ees.
Kuid möödusid ööd ja häda ei söönd
tast välja, kes pidanuks oskama tööd.

Siis mees mõtles nii, et pikk juba piin,
ei lootusi rohkem tal olegi siin.
Ta läks mööda teed, et uputaks veed
ta enda ja temaga mured kõik need.

Ta kalda peal käis, vett vaadates näis,
et see juba enne on uppunuid täis.
Kui välja neid toob, veel raskusi loob,
kui vette ei mahu, ta parem end poob.

Läks metsa, kus puud, ei lootnud ta muud,
kui et surma näeb enne kui tõusmas uut kuud.
Ta ringi seal käis, kuid metsaski näis,
et viimne kui oks juba pooduid on täis.

Nüüd tõesti ei tea, mis surm oleks hea,
kui koormustel oksadki vastu ei pea.
Kui läks koduteel, tal kurb oli meel,
et lõputult kaua peab elama veel.

Tal suus oli nutt, et teistelgi rutt,
juba siis, kui temale maitses veel lutt.
Teest ees viimne lõik, kostis selja tagant hõik,
vaatas taha, kus surnud järgnesid kõik.

Üks ütles neist siis: "Meid surma see viis,
et sa kurtsid, mis oligi viimane piisk.
Kui sa surra ei saa, ei jää surnuks me ka,
meid täis on Maa, meie valitseja sa."

Eristasin hulka klassikaaslasi

Üks ennustus oli mul järgmise magistritöö kaitsmisega unenäo kohta. Päris kaitsmist pole ma pärast seda näinud, aga täna nägin jälle, kuidas mul oli vaja magistrantuuri lõpetamiseks veel ainult pabereid täita. Lükkasin seda edasi, sest ei teadnud, kuidas neid täita tuleb. Lõpuks otsustasin, et asi tuleb kätte võtta. Istusin klassis 302 ja üks õpetaja kutsus mind kaasa. Läksime esimesele korrusele, aga õpetaja kadus inimeste vahel silmist. Nüüd oli siiski kindel, et kui ma veel ainult ühest uksest sisse lähen ja paberi üle annan, on mul magistrantuur läbi. Nägin grupis seismas oma klassivendasid. Hakkasin nende juurde minema, aga siis tuli mulle meelde, et nemad on endiselt A klassis, mina nüüd C klassis, seetõttu läksin neist mööda. Kuulsin ühte neist ütlemas asja eriliseks pidava häälega, et ma sain magistriks. Nendel polnud kellelgi veel bakalaureuseõpegi läbi. Õpetaja Mitt sai teada minu e-maili aadressi ja saatis mulle kaks kirja. Üks oli isa luuletuste kohta, teine ütles, et minu elutingimustel pole häda midagi (sest need võimaldavad millestki kirjutada). Rääkisin emale, et Mitt sai minu e-maili aadressi teada ja hakkas mulle kohe kirju saatma. Istusime klassis 308. Istusin Kristeri kõrvale ja tegin lahti internetist ufode lehekülje. Seal oli palju fotosid õhus toimuvatest plahvatustest. Küsisin, kas õhus toimuv plahvatus on ka ufo. Krister vastas, et on küll. Mõtlesin, et nojah, kui ei ole aru saada, miks lennuk plahvatas, võib seda seletada kokkupõrkega ufoga. Kati S. rääkis, et Viivel oli Rootsis palju maad, aga klassi kutsel Eestisse elama tagasi tulles jäi ta kogu maast ilma, siin tal seda ei ole. Kati pani ette, et klassi liikmed annavad Viivele raha, et ta saaks endale uut maad osta. Ta ütles, et ta paneb selle hääletusele. Mina nõudsin, et enne hääletust toimuks ka arutelu. See kuulutatigi välja. Mõtlesin, et võiksin rääkida, et Viive on nii andekas, et tema suudab endale ise ka vajaliku raha teenida, aga minu kuusissetulek on ainult 1500 krooni. Kõik said sõna, viimasena võttis sõna Viive ise. Vaatasin, et tema nägu on nüüd millegipärast Silja nägu, aga ta oli Viive. Kuna teised olid rääkinud talle raha andmise poolt, siis ütles tema nüüd veel ainult, et tal on kaktuse tähtkujule omane iseloomujoon, et ta ei ole nende asjade vastu, mis teda ei huvita. Mõtlesin uuesti, et asja poleks pidanud hääletusele panema, sest kes tahab, saab ise ka raha anda, aga kui Viivele anti, siis äkki saan mina ka vajaduse korral küsida. Mõtlesin, et kui ma pimedaks jään, pean hakkama elama koos hambaarstiga, kes mul hambaorgiga hambavahesid puhastaks. Aga halb oleks asja juures see, et pimedana ma ei näeks, kas mul on päriselt ka hammaste sees need augud, mida ta ravib. Ja kui ta puurib hambaid kodus, siis võib ta unustada puuri puhastada, kui on eelnevalt puurinud mõne aidsihaige hammast. Asusin koos klassivendadega teele. Sandrit pidi kõndimisel aitama, sest ta oli pime. Mõtlesin, et kõige halvem, mis pimedaga juhtuda võib, on see, et ta põrkab mõne teise pimedaga peadpidi kokku. Aga sellekks pimedad näevadki valgust, et siis nad näevad ära, kui teine pime valguse ette tuleb. Sellepärast ei olegi pimedaid, kes valgust ka ei näe, et nendega juba on mõni õnnetus juhtunud. Jõudsime Riia mäele. Teised läksid bussi ja kutsusid mind ka peale. Proovisin siis trügida. Mõtlesin, et igaühte nad ei kutsuks ja minu puhul polnud ka kindel, et mind kutsutakse. Artur kurvastas, et Tristanit ennam meie hulgas ei ole. Tristan tuli tagasi. Ta oli käinud vahepeal oma teises koolis kuskil Veeriku kandis, kus ta nüüd samuti õppis.

Esmaspäev, oktoober 10, 2005

Nii nad ütlevad

Kui ma midagi ütlen, kirjutan või teen, siis üks kiidab, teine laidab, kolmas vaikib. Kuidas peaks kellelegi neist vastama? Kui teen uuesti seda, mille eest olen kiita saanud, võidakse mind juba noomida, et miks ma seda kaks korda teen. Teine harjub asjaga just korduval tegemisel ära ja loobub oma esialgsest kriitikast.

Uneseeria

Nägin unes, et küsisin Oudekkilt, et miks ta Tallinna linnavolikogusse ei kandideeri. Ta vastas, et sellepärast, et ta mõtles kogu aeg, kumb talle vähem meeldib, kas mustad mehed või suur koer, ja lõpuks leidis, et suur koer. Mulle meenus, et kui läksin mööda Pikka tänavat kanali ääres ja seal Oudekkit seismas nägin, olid lähedal tõesti mustades nahkriietes mehed ja üks koer.

Järgmises unenäos joonistasin pilti sellest, kuidas Oudekki seal Pikal tänaval seisis. Joonistasin selle ühest lasteraamatust maha. Kui Oudekki valmis oli, jäi paberi ülemisse ossa veel tühja ruumi ja hakkasin sinna joonistama neid mustades riietes mehi Oudekki selja taha. Originaalpildil oli ühe mehe kraele kirjutatud, et see on maneristlik, aga oma pildile ma seda ei kirjutanud.

Nägin unes, kuidas sõitsin koos Toomaga autos. Hakkasin korduvalt Toomast õpetama, kui ta millelegi otsa sõitma hakkas. Mõtlesin, et kui juhi kõrvalistmelt ära näen, millal avarii tulema hakkab, siis pean seda ka juhi kohalt nägema.

Nägin uuesti unes esimeses unenäos Oudekkiga toimunud jutuajamist. Nüüd olime köögis. Edasi küsisin talt, et kas ta praegu alkoholi ei tarvita. Ta vastas, et ei tarvita. Ma küsisin, et kas alkohol teeb siis selle kahjulikumaks. Ta vastas jaatavalt. Mõtlesin algul küsida miks, aga küsisin hoopis mispärast. Oudekki hakkas seletama midagi pikemalt mineraalveest ja keedetud veest, aga ma ei saanud seda juttu täpselt jälgida, sest kööki tuli järjest kolm inimest juurde.

Nägin unes, kuidas üks tüdruk murdis suusa ära. See tegi mulle rõõmu, sest nüüd sain tema suusad endale. Hakkasin nendega sõitma, aga varsti selgus, et see paks tüdruk oli sõitnud mäest alla palju suuremate kiirustega.

Nägin unes, kuidas näidati fotosid Lossi ja Ülikooli tänava nurgast. Olime ise samal tänavanurgal. Ma ei olnud kindel, kas seal seisavad samad majad, mis fotodel. Igatahes olid seal ühiselamud. Läksime edasi. Oli antud lahendada maleülesanne, mis seisnes selles, et tuli partiile lõpp leida. Keegi oli saatnud e-maili küsimusega, mis partii see selline on. Aga Tirol oli ülesande ära lahendanud, andnud mati käiguga Oh1 ja kirjutanud selle järele veel "oeh".

Nägin unes, kuidas lapsed ronisid mitmest küljest korraga ristuvale ronimispuule. Osad olid kristlase, teised islamiusulise näoga. Oma usukaaslaste nägude nägemine tegi neile rõõmu, teiseusuliste näod tekitasid võõrastust. Klaus rääkis enda leiutatud Aafrika keeles, mis koosnes ainult täishäälikutest.

Nägin unes, kuidas mängisin Jürgeniga malet. Käisin Oc4, nagu olin käinud ka eelmises mängus. Siis olin kahinud edasi Of7, mida Jürgen pidas nähtavasti siiani veaks, kuigi sain varsti peale seda võiduseisu, nagu nüüd emale seletasin. Rääkisin veel, et praeguse partii puhul ütles Jürgen, et oda käis c4, et sealt kohe lahkuda, käies ise b5, mille peale taganesingi Ob3, aga selgitasin, et Jürgen ei tea, mida tähendavad etturinõrkused. Käiguga b5 oli ta oma ettureid nõrgestanud. Mõtelsin, et mul ei tohiks midagi karta olla, sest ta ei saa eriti avanguid tunda, kuna pole malega tegelenud. Mõtlesin veel, et ta võiks tulla oma etturiga b3 ja selle seal kahida, siis jääks tal b ja c liin mõlemad enda poolt vabaks ja ta saaks hakata ründama minu pika vangerduse teinud kuningat. Jürgen ütles, et raamat "Matt", mille vanaema käest sain, on tegelikult ühe Anne ja Ago poja oma ja tuleks tagasi anda. Mina olin arvanud, et sain selle endale. Vanaema tuli ja pakkus veel viit maleraamatut. Üks raamat oli venekeelse pealkirjaga "Saksa fašism". Lugesin selle tagakaanelt saksa keeles, et raamatu autor suhtub fašismi ausalt. See oli pisut kummaline, sest raamat oli välja antud Nõukogude ajal. Kuigi tagakaanel oli see tekst kolmes keeles, oli raamat seest ainult venekeelne.

Pühapäev, oktoober 09, 2005

Sügis on talv

Lehed langevad nagu lumi. Lõpuks nad sulavad ja muutuvad mullaks. Pea kohal moodustub uus lehepilv. Siis võib tulla juba leheäikest.

*
Minu kurjus ja julmus ei meeldi vaenlastele. Kui nad must teisiti jagu ei saa, muutuvad nad ka ise kurjaks. Siis ütlen ma, et enne olin mina eksikombel kuri, aga nüüd on mul selleks ka põhjust.

Metsa ja malet

Nägin unes, kuidas läksin isa ja emaga läbi metsa. Nemad tundsid seal halba lõhna, mina ei tundnud. Lõhna võis nende jaoks tekitada maapinnal vohav kollane asi. Pidasin vajalikuks kiirendada sammu, et mitte võimalike mürgiste gaaside kätte lämbuda. Meid tulid hirmutama loomad, kellest ma ei teadnud kindlalt, kas nad on hüäänid või šaakalid. Jõudsime majja, kus ema küsis vanadelt inimestelt, miks nad meie tallu külla ei tulnud. Üks vana naine vastas, et see on nende küla ja nemad küll kunagi kogu külarahvast enda poole kokku ei kutsu. Hüäänidega läksid võitlema hüäänipoisid. Seisin maantee ääres, tahtsin Tartusse tagasi sõita ja lootsin selleks mõnda bussi tabada.

Nägin unes, kuidas olin teises linnas võistlustel. Enne mängu vaatasin majutuskohast teooriaraamatust oma avangut. Peatükk algas tervikliku partiiga, selle järel tulid variandid. Vaatasin partiid. Selles tekkisid huvitavad seisud. Kui olin sellega lõpetanud, soovitas Rei mul ka variante vaadata, aga seda ma ei teinud, sest nagunii poleks kõike jõudnud. Raamatus oli juttu muuhulgas kahest avanguteoreetilisest probleemist, mis keegi kunagi kindlatele turniiridele teistele lahendamiseks kaasa tõi ja mida siis mitmes partiis uuriti. Rei küsis, et kas ma tean, et Reti suri juba aastal 1920. Vastasin, et ei tea, aga ma lugesin tema artiklit, millest ma ei taha rääkida, aga soovitan lugeda. Läksin mööda ühest teise linna malet mängivast tüdrukust. Mõtlesin, et ma ikka viin veel tema näo ja nime kokku. Analüüsisime ühte partiid. Rei soovitas plaani, mis mulle endale ei olnud pähe tulnud, et minna kuningaga vastase nuppude juurde. Kuid ta ütles ka ise, et siis ei ole kuningat kahjuks millegagi kaitsta. Mängisin turniiripartiid. Oli tehtud 21 käiku ja leidsin, et mu seis on läbi. Ma ei viitsinud minna mängulaua juurde vastasele teatama, et alistun, vaid ütlesin seda kohtunikulaua juures kohtunikuks olevale Reile. Seletasin ka, mida vastane teha saab. Vastane sai teada, et ma alistusin ja läks mänguruumist minema. Kuulsin, kuidas ta kellelegi midagi naerdes räägib. Tundus, et ta võib naerda selle üle, et ma sellises seisus alistun, proovimata mängu pikendada. Aga leidsin, et tema ei peagi nägema, kuidas ta võita saab, piisab sellest, et mina tema võidukäike näen.

Laupäev, oktoober 08, 2005

Minu andamiks on kandam

"Hakkan kotte kandemaie,"
ütles härra Randmeraie.

*
Oodates unenägu kohukesest nägin täna viimases hetkelises unenäos juba teist piimatoodet vahukoort. Olin pannud vahukoorepaki külmutuskappi, märgiks sellest, et saan uueks inimeseks, aga seda ei pandud tähele.

Või kas saan öelda, et nägin vahukoort, kui pakk oli suletud? (Pakki ennast nägin, sest külmutuskapi uks oli avatud.)

Unemaleluule

Nägin unes, kuidas minu teoste kohta ilmus luuletus. Sellele vastuseks avaldas noor naisluuletaja murdeluuletuse, kus oli öeldud, et see minu kohta käiv luuletus tundus algul kehv, aga selle lõpp oli hea. Küsisin emalt kontrolliks mõne murdeluuletuses esineva sõna tähendust. Tõin koju kaks esimest eksemplari oma teisest luulekogust. Üks neist oli nii katkine, et sellest mõtlesin, et pean selle endale jätma. Ta vist sai koduteel kannatada. Vihmand astus Pille tuppa, võttis riiulist ühe minu raamatu eksemplari endale ja läks ära. Hakkasin siiski mõtlema, et ta võis võtta kellegi teise raamatu, sest minu omd tundusid kõik alles olevat. Toas olid üks tugev meesmaletaja ja üks tugev naismaletaja, kes saades teada minu uue raamatu ilmumisest hakkasid seda lehitsema.

Nägin unes, kuidas keegi kaebas, et ajaloo osakonnas räägitakse loengus palju asju, mis ei ole ajalooga seotud. Ülikooli töötaja ütles, et ajaloolased peavad ka teisi erialasid tundma. Minu konspektides neid ei olnud, nähtavasti olin ma konspekteerinud ainult ajaloo kohta käivat. Ülikooli töötaja rääkis, et midagi tuleb ette võtta, et ajaloo osakonnas nii palju aastaid ei õpitaks. Mina olingi kaua õppinud. Õnneks oli kohal ka K. Lust, kes oli veel kauem õppinud. K. Lust puhkas ajalooga tehelemisest nii, et koju minnes keetis endale tassi teed. Mõtlesin, et võibolla töötab ta õppimise kõrvalt ainult osalise koormusega.

Nägin unes, kuidas mängisin malet. Laual oli veel kuus nuppu. Minu kuningas oli g1, ratsu g3, ettur käis f2-f1. Võtsin teiselt laualt algseisus olevate nuppude hulgast väljalt e7 lipu ja panin selle peale. Lipu pealepanekuga lõppes vastase esimesel real oleva vankri või lipu tuli minu kuningale. Minu nuppudele lähenes g ja h liinil veel kaks vastase etturit. Vastase esimese rea nupu sidumise peale ütlesin talle, et nüüd on ta kaotanud, mille peale ta alistus. Laual oli lõppmäng, kus peal olid ainult plastmassist mänguloomad, nagu elevandid. Pidasin sellist lõppmängu haruldaseks. Tegemist oli AVRO kiirturniiriga, kus kartsin saada üleeelmisest korrast vähem punkte, nagu eelmisel korral. Klaus rääkis Silbergiga. Nende silmad pöörlesid kiiresti, minul aeglaselt, ometi jõudsin ma nendega umbes sama palju teha. Hakkasin mõtlema, et tegelikult oli lõppmäng hoopis mulle kaotatud. See oli mängitud eelmisel päeval, täna siia tagasi tulles olin sellele tee peal uuesti mõtlema hakanud. Kui sellest Klausile rääkisin, ütles Klaus, et see oleks viiki läinud. Mõtlesin, et jah, väljal f1 oleks nupud vahetusse läinud, misjärel oleks peale jäänud veel minu kuningas ja vastase kaks etturit, mille minu kuningas oleks blokeerinud. Leidsin, et olin natuke halvasti teinud, kui olin oma jutuga vastase alistuma pannud. Mõtlesin selle partii kohta välja luuletuse:

Jäi laua peale üks ratsu,
ta ütles: "Es ma katsu
jääda laua servale püsima."
Kuid seda ei tuldud talt küsima.
Samm ette, samm taha,
astus ise laualt maha.

Tahtsin seda luuletust Klausile ette lugeda, aga otsisin veel paremat sõnastust. Ta võis minu liigutustest näha, et tahan midagi ette lugeda.

*
Eile nägin, kuidas talveks liiva toodi. Taoti haamriga vastu auto kasti, et mõni liivatera rohkem maha pudeneks. Liivakastidesse ei ole ammu liiva toodud.

*
MM

Oota veel oktoobrilapseks saamisega!
Praegu oled märtsimõrtsukas.
Märtsis on ju maistepäev.

*
Pane alla talvekummid,
muidu tekib liiklusummik.

Reede, oktoober 07, 2005

Kohuke

Kohuke on Eesti riigi kõige tähtsam mees,
tulge nüüd ja kummardage Kohukese ees!

*
Minu arvates võib vahel kogemata ka üks reklaam teise sarnane tulla, kuigi ma ei väida, et see antud kohukese juhtumi puhul nii oli.

*
Ei tea, kas mind karistatakse, kui näen valimispäeval mõne poliitilise või kohukese-teemalise unenäo ja selle avalikult üles riputan?

*
Sisse astus anarhist,
tulistas revolverist.
Temalt pole loota vist
oma ohvri leinamist.

*
Kui inimese üle nalja tehakse, siis heal juhul ta naerab kaasa.

Soust

Nägin unes, et pakuti võimalust teha eksamit, mille kohta öeldi, et sellel võib ükskõik kui kaua mõelda, sest küsimusi on nii palju. Henn hakkas seda eksamit tegema. Ta vaatas salaja ühe märksõna entsüklopeediast järgi. Kirjutama pidi ta kõike, mida ta teab rea isikute kohta. Kallasin kogemata Hennu töö soustiga üle. Hakkasin seda puhastama. Henn läks ära ega tulnud enam tagasi.

Nüüd hüppan peadpidi arvutisse. Kui olen pea sealt jälle välja võtnud, kallan tekkinud august sisse sousti. Panen endale krooni pähe ja nuusutan lilli, kui nad on söödavad.

Neljapäev, oktoober 06, 2005

Kingsepp, valitsus

Täna käisin nädala jooksul neljandat korda kingsepa juures. Teisipäev oli töö tähtaeg, aga siis oli kingsepp Tallinnas. Kolmapäeval ütles ta, et tal pole valmis ja võib ka niisama tagasi anda. Täna avastas ta veel, et tuleb parandada ka paela auke, mille ta tegi ära viie minutiga ja selle eest raha juurde ei võtnud, mida mõni teine ametimees arvatavasti oleks pidanud vajalikuks teha.

*
Kuigi ma ei vali Reformierakonda, meeldib mulle, et sugulane ministriks sai. Ebameeldiv on küll kuulda seejuures alusetuid süüdistusi, nagu oleks tegemist endise kommunistiga, kuigi ta tegelikult ei astunud isegi pioneeriks. See, et peres üks liige on kunagi püüdnud poest ilma maksmata välja saada, puudutab eeskätt teist pere liiget ja ei ole ka talle iseloomulik. Ei tea, kas ma olen ise ka kunagi kedagi internetis läinud süüdistama ainsa ja ehk isegi väära faktiga, mida ma tema kohta tean?

Muudetav ajaleht

Rääkisime unenäos, kes on elus kaevu kukkunud. Üks meist kukkus uuesti. Aitasime ta köiega välja. Kui ma kaevurõngast puudutasin, varises see sisse. Vett tuli võtma hakata teisest kaevust. Meenutasin, millised väiksed tüdrukud kunagi kõrvalsuvilas olid ja et nad käisid hiljuti jälle siin. Seejärel kukkus üks meist jälle kaevu ja aitasime ka tema välja. Itaaliast tulid uudised, kuidas sealse korruptsiooni tõttu maale tunginud Ameerika väed suuri purustusi tekitasid. Lõpuks teatas ajaleht, et ta on aasta otsa ainult nalja teinud. Tegelikult ei olnud olnud ei kaevu kukkumisi ega suurt tuult. Ameerika väed olid küll sisenenud Itaaliasse, aga liikusid seal edasi ilma purustusteta. Keegi ei olnud nii kiiresti aru saanud, et leht teeb nalja, aga ta teatas sellest otse enne seda, kui inimesed ise oleksid aru saama hakanud. Kõigi uudistes mainitud objektidega seotud varad jäid aga naljategijatele. Lehte ei saanud karistada. Mulle öeldi, milline võrgulehekülg tuleb avada, et see muudaks naljatekstid tõepärasteks. (Uudistest oli naljatekste tehtud kindla programmiga ja teiste tekstidega võrdlemisel sai arvuti originaali taastada.) Ma küsisin, kas see aitab ainult ingliskeelsete tekstide puhul. Vastati jaatavalt. Ütlesin, et mina loen teistes keeltes ka ajalehti. Siis selgus, et selle võrgulehekülje avamine pole veel piisav, sest kui avada veel üks lehekülg, muutuvad juba muutunud tekstid veel karmist ilusaks. Üks mees oli seda teadmata ära läinud. Neljas võimalus sama ajalehte lugeda oli näha artikleid keskkonnakaitse seisukohalt, aga see oli igavam.

Kolmapäev, oktoober 05, 2005

Kirjasõna ilmsi ja unes

Sain läbi Valter Heueri raamatu "Meie Keres". Olin seda juba aastal 1990 kõvasti lugenud ja ka vahepeal kätte võtnud, aga nüüd lugesin sõnalise osa algusest lõpuni läbi. Diagramme vaatasin, partiisid seekord mitte, aga neid olen pikemat aega järjekindlalt vaadanud Kerese kogutud partiide väljaandest.

Raamat ilmus 1977. Aastal 1978 kirjutas autor "Kehakultuuri" malelisas, nagu oleks tal kavas vähemalt kolm köidet. Teise köite kirjutamisega on ta tegelenud, aga seda pole seni kahjuks ilmunud, kuigi osa selle sisust on juba ajakirjanduse kaudu tuttavaks saanud.

Raamatu autoriga olen Tartu-Tallinna kahes kirjanike matšis mänginud kokku kaheksa välkpartiid. Esimesel korral sain kolm kaotust ja ühe mängu paremast seisust käikude kordamisega viigistasin. Teisel korral kaotasin kõik neli mängu. (See juhtus aastatel 1996 ja 1997).

*
Nagu eelmiselgi korral, ei tulnud mul ka täna kohe meelde "Loomingu" lugemise unenägu üles kirjutada. Kuigi ennustasin eelmisel korral, mida ma sealt järgmisel korral unenäos näen. Tegelikult lugesin tänases unenäos "Loomingust", et seal avaldas keegi pika vabavärsilise luuletuse sellest, kuidas ta käib saunas. Mõtlesin, et see võib olla vihje sellele, et mina käin regulaarselt saunas. Edasi mõtlesin, et kuigi olen öelnud, et mulle meeldib ajalookirjandust lugeda rohkem kui ilukirjandust, on praegu meeldiv lugeda ka seda kõige mõttetumat luuletust, lihtsalt selleks, et näha, mida inimestel tuleb pähe kirja panna. Veel nägin pikki Contra luuletusi, kus oli kasutatud refräänina rida "serviti, ikka serviti". Panin oma valmivasse luuletusse read: "Kõlab minu tervitis:/ löö nüüd jälle serviti".

Kont, lennuk

Nägin unes, et läksin kooli ja Toomemäe vahel ühest avausest sisse maa alla, kus istusin ühte seltskonda, kus vähemalt enamus inimesi olid mulle võõrad. Varsti tuli sinna avause poolt rahvast juurde, kes hakkasid eesolijatega võitlema. Püüdsin vastast lüia ainult rusikate pihta, et teda mitte vigastada. Tuli hakata minema mööda spiraali järjest sügavamale, et otsijad meid ei leiaks. Võtsin järjest kätte plaate muhkude ja lohkudega ja mängisin, kuidas lähen ühest sügavaima lohu kaudu järgmisele. Hakkasin mõtlema, et kas on õige alustada järgmisel plaadil liikumist samuti lohust, kui eelmisele lohule võiks järgmisel vastata just kõrgem koht. Lõpuks jõudsin maa-aluse käigu kõige esimesse ruumi tagasi. Seal oli mulle teada oleva nimega mees, kellega olin vist sisse minnes juba paar sõna rääkinud. Nüüd pidi ta mind paadiga välja viima. Ta hakkas sõitma üle vee, aga poolel teel näitas, et sain selles arvutimängus surma ja viskas koopa seesmisele kaldale tagasi minust järgi jäänud kondi. Klaus seletas, et see mees loeb need surmasaajateks, kes tema arvates ei ole liikunud mööda õiget trajektoori. Protesteerisin, et ma ei ole nõus, ma ei läinudki selle meheni välja, vaid väljusin koopast otseteed juba tagant kolmandal plaadil.

Nägin unes, kuidas nägin ajalehes fotot ooperis laulvast J. Lombist. Ma ei olnud kindel ja ei saanud fotost aru, kas ta on sama isik, keda mina tunnen, või keegi sama nimega. Mõtlesin, et võibolla on siiski olemas sama nimega laulja, kes tegelikult ongi see, kes linnavolikogusse kandideerib, ja Särgava eksis, kui arvas, et kandideerib meie tuttav. Mulle tundus, et võibolla ta tegelikult ei laulagi, vaid seisab niisama laval. Tuttaval Lombil oleks raske laulda, kui ta juba rääkides kokutab. Mulle hakkas siiski uduselt tunduma, et võibolla on Pille öelnud, et kuigi Lomp ei saa rääkida, saab ta laulda. Seisin teatri ukse taga. Teatrist tuli välja Joel, kes seletas, et laval on teine Lomp, aga poole etenduse ajal oli sisenenud ka tuttav Lomp, mis oli laval olijad ärevusse ajanud. Olin teatris, kuhu hilinemisega jõudsid veel Kati S. ja üks võõra nimega tüdruk.

Nägin unes, et hakkasin seda, kes oli minu kondi kaldale visanud, ise peoga üle vee teisele kaldale vedama. Klaus ütles, et ei tohi. Panin veetava kuivale, kus ta pidi surema, ja ütlesin, et ma pean talle näitama, et ma olen olemas. Klaus hakkas teda koorima. Kooriku alt lendas ta välja kellegi mesilase taolisena. See võis tähendada, et kui ta oli mind varem kiusanud ainult vees kalana, siis nüüd tahab ta mulle hukatust tuua ka kõikjal kuival maal.

Nägin unes, et oli sõda ja lendasime lennukiga koha suunas, kus pidime lahingusse minema. Vahepeal tundus mulle, et lennuk kukub alla, aga seda siiski ei juhtunud. Lennuk hakkas kiiremini lendama. Seletati, et see ei tule lennukist endast, vaid maa peal on vahepeal tehnika edasi arenenud, kust meie lendu kiirendatakse. Kui maandusime, siis võtsin kohe kaasa kõik oma kolm kotti, sest arvasin, et sõjaolukorras ei pruugi pärast olla aega lennukisse tagasi tulla. Tahtisn öelda kahele kaasas olevale ja väljuda jõudnud vennale, et nad läheks ja võtaks ka pere ühise koti, sest mul endal ei jätkunud selle jaoks käsi.