Eristasin hulka klassikaaslasi

Üks ennustus oli mul järgmise magistritöö kaitsmisega unenäo kohta. Päris kaitsmist pole ma pärast seda näinud, aga täna nägin jälle, kuidas mul oli vaja magistrantuuri lõpetamiseks veel ainult pabereid täita. Lükkasin seda edasi, sest ei teadnud, kuidas neid täita tuleb. Lõpuks otsustasin, et asi tuleb kätte võtta. Istusin klassis 302 ja üks õpetaja kutsus mind kaasa. Läksime esimesele korrusele, aga õpetaja kadus inimeste vahel silmist. Nüüd oli siiski kindel, et kui ma veel ainult ühest uksest sisse lähen ja paberi üle annan, on mul magistrantuur läbi. Nägin grupis seismas oma klassivendasid. Hakkasin nende juurde minema, aga siis tuli mulle meelde, et nemad on endiselt A klassis, mina nüüd C klassis, seetõttu läksin neist mööda. Kuulsin ühte neist ütlemas asja eriliseks pidava häälega, et ma sain magistriks. Nendel polnud kellelgi veel bakalaureuseõpegi läbi. Õpetaja Mitt sai teada minu e-maili aadressi ja saatis mulle kaks kirja. Üks oli isa luuletuste kohta, teine ütles, et minu elutingimustel pole häda midagi (sest need võimaldavad millestki kirjutada). Rääkisin emale, et Mitt sai minu e-maili aadressi teada ja hakkas mulle kohe kirju saatma. Istusime klassis 308. Istusin Kristeri kõrvale ja tegin lahti internetist ufode lehekülje. Seal oli palju fotosid õhus toimuvatest plahvatustest. Küsisin, kas õhus toimuv plahvatus on ka ufo. Krister vastas, et on küll. Mõtlesin, et nojah, kui ei ole aru saada, miks lennuk plahvatas, võib seda seletada kokkupõrkega ufoga. Kati S. rääkis, et Viivel oli Rootsis palju maad, aga klassi kutsel Eestisse elama tagasi tulles jäi ta kogu maast ilma, siin tal seda ei ole. Kati pani ette, et klassi liikmed annavad Viivele raha, et ta saaks endale uut maad osta. Ta ütles, et ta paneb selle hääletusele. Mina nõudsin, et enne hääletust toimuks ka arutelu. See kuulutatigi välja. Mõtlesin, et võiksin rääkida, et Viive on nii andekas, et tema suudab endale ise ka vajaliku raha teenida, aga minu kuusissetulek on ainult 1500 krooni. Kõik said sõna, viimasena võttis sõna Viive ise. Vaatasin, et tema nägu on nüüd millegipärast Silja nägu, aga ta oli Viive. Kuna teised olid rääkinud talle raha andmise poolt, siis ütles tema nüüd veel ainult, et tal on kaktuse tähtkujule omane iseloomujoon, et ta ei ole nende asjade vastu, mis teda ei huvita. Mõtlesin uuesti, et asja poleks pidanud hääletusele panema, sest kes tahab, saab ise ka raha anda, aga kui Viivele anti, siis äkki saan mina ka vajaduse korral küsida. Mõtlesin, et kui ma pimedaks jään, pean hakkama elama koos hambaarstiga, kes mul hambaorgiga hambavahesid puhastaks. Aga halb oleks asja juures see, et pimedana ma ei näeks, kas mul on päriselt ka hammaste sees need augud, mida ta ravib. Ja kui ta puurib hambaid kodus, siis võib ta unustada puuri puhastada, kui on eelnevalt puurinud mõne aidsihaige hammast. Asusin koos klassivendadega teele. Sandrit pidi kõndimisel aitama, sest ta oli pime. Mõtlesin, et kõige halvem, mis pimedaga juhtuda võib, on see, et ta põrkab mõne teise pimedaga peadpidi kokku. Aga sellekks pimedad näevadki valgust, et siis nad näevad ära, kui teine pime valguse ette tuleb. Sellepärast ei olegi pimedaid, kes valgust ka ei näe, et nendega juba on mõni õnnetus juhtunud. Jõudsime Riia mäele. Teised läksid bussi ja kutsusid mind ka peale. Proovisin siis trügida. Mõtlesin, et igaühte nad ei kutsuks ja minu puhul polnud ka kindel, et mind kutsutakse. Artur kurvastas, et Tristanit ennam meie hulgas ei ole. Tristan tuli tagasi. Ta oli käinud vahepeal oma teises koolis kuskil Veeriku kandis, kus ta nüüd samuti õppis.