Raamatud

Lugesin läbi Arved Viirlaiu luulekogud "Igaviku silmapilgutus" ja "Valgus rahnude vahel". Esimesel neist raamatutest tundus keskpaik liiga tõsine. Teises raamatus oli ka paar liiga tõsist sõjaluuletust, kuigi sõjast saab kirjutada ka selle üleelanu teisiti, nagu tõestavad sõja päevil rahvasuus levinud salmid.

Varsti saan partiisid vahele jättes läbi raamatu "Mälestusi Paul Keresest". Partiisid ei vaata selle pärast, et need võtavad liiga palju aega ja nendega tegelemiseks on olemas eraldi spetsiaalne aeg. Peale "Meie Kerese" lõpetamist lootsin, et nüüd näen paljude autoritega teosest rohkem arvamusi Kerese kohta, aga kõik nad kipuvad ühte ja sama arvama. Võibolla arvanuks pisut teisiti need, kes selles raamatus esindamata on.