Läbi aine. Olin toimetaja.

Nägin unes, kuidas tänavale oli langenud väga paks sügiseste lehtede kiht. Viisin lehti sületäite kaupa tuppa, et tänavale ruumi juurde teha. Läksin lume alla ja kaevasin sinna umbes 20 meetri pikkuse käigu ning pistsin täpselt õiges kohas pea lumest välja. Ühes suures peres läksid inimesed üksteisest lahku ja mõnda neist nägid teised neist veel ainult mõned korrad elus, kui need pistsid pea maa või vee alt välja. Siis küsiti neilt, kas nad elavad endisel aadressil. Valmistusime ületama järve. Algul tahtsin ujuda, aga mulle öeldi, et järv on nii madal, et sellest saab kõndides ka läbi. Teisele kaldale jõudis esimesena Savisaar. Eriti nurjatu temast oli see, et ta oma võidu andmed kohe kustutas.

Teises unenäos olin olnud mõned kuud "Postimehe" toimetaja, mult oli ilmunud selle aja jooksul mõni kiri, aga nüüd ilmus minu nimi koondatute nimekirjas. Pille, kes oli olnud toimetaja enne mind, ütles mulle, et minu asemel oleks ta "Postimehes" intensiivselt töötanud. Karjusin: "Mulle ei antudki ühtegi ülesannet!" Pille ütles, et ma oleks pidanud neid endale ise võtma. Karjusin edasi: "Mul ei olnud sel ajal selleks aega! Arvesta sellega, millega ma sel ajal tegelesin! /Mõtlesin magistritööd./ Sa ise vaatasid televiisorit ja haigutasid! Praegu võib öelda, et ma tegelen liiga kergete asjadega!" Pille läks nuttes teise tuppa. Ta ütles seal, et isa ei aja teda nutma, aga mina ajan. Mõtlesin, et nüüd, kus mind on ühest kohast koondatud, on raskem järgmist tööd saada, sest mulle antakse kaasa negatiivne iseloomustus. "Postimehe" töötajate arv arvatavasti ei vähenenud, vaid seal vallandati regulaarselt neid, kellega rahul ei oldud. Imestasin aga, et kui ma olin toimetuse täieõiguslik liige olnud, miks mulle siis kordagi palka ei makstud. Nähtavasti olin pidanud selle väljanõudmiseks ka mõne teise toimetuse liikme poole pöörduma.