Fantoomid

Nägin unes, et osades soome-ugri keeltes ei olnud kunagi veel ühtegi raamatut ilmunud. Nende rahvaste esindajad käisid Eestis õppimas. Eesti keel oli see keel, milles nad omavahel rääkida said. Olin soomeugrilaste kogunemisel, kus igaühel oli seinal oma kast, kuhu sai kirju panna, aga ei pandud. Mind hakkas üks tüdruk süüdistama, et ma pole asja korralikult organiseerinud. Tegelikult polnud ma üldse ürituse juht.

Teises kohas anti vanale vene naisele üle eepose tõlge karjala keelde. Otsustati, et see tõlge jääbki käsikirjaliseks.

Oli teist päeva järjest unenägu loenduriga. Oudekki lehekülje loendur näitas, et seal oli käinud Krister ja seejärel Tristan. Tristan oli sinna läinud kindlasti Kristeri soovitusel, kui kuulis, et seal on minu leheküljele viidatud. Aga minu leheküljele ta polnud sealt edasi tulnud. Oma lehekülje loendurit vaadates märkasin, et see ei näita ainult, mitu korda on kuskilt leheküljelt tuldud, vaid ka seda, mitu korda on seal olles tulemata jäetud. Edasi olid tulnud enamuselt lehekülgedelt umbes pooled. Imestasin, et ise ma vist küll nii paljusid linke ei kliki. Ühelt leheküljelt oli siiski umbes sajast külastajast vaid kaks edasi tulnud.

Nägin unes, et vaatasin koolist pärit Eesti ajaloo õpikut, milline oli kasutusel olnud noorematel aastakäikudel. See oli kuuenda klassi õpik. Avastasin, et sinna oli pastakaga kirjutatud “Sa oled fantoom” ja üks salanimi, mille järele oli palutud kirjutada igaühel oma salanimi. Kirjas olnud nimi oli üks minu kamba salanimedest. Paistis, et peale seda, kui minu arvates Fantoomide Ühingu tegevus lõppes, oli Klaus seda oma klassis edasi arendanud. Kui mina olin fantoom neljandas klassis, mis vastas hilisemale viiendale, siis kuues klass oli sellega tegelemiseks lähedane, aga kõrgem vanus.

Üks unenägu oli selline, kus lamasin voodis ja ema ütles mulle esikust, et varsti hakkame minema. Ma ei teinud sellest välja. Kui ta tagasi tuli, küsis ta mult, miks ma ei ole väljumiseks valmistunud. Küsisin, kuhu me minema peame, oma teada ei pea ma kuskile minema. Ema ütles, et Inglismaale. Vastasin, et mina küll nii kaugele ei lähe. Ema ütles, et T. Tamm tuli juba mulle Eestisse vastu ja ootab Pärnus. Natuke oli kurb. Ütlesin, et mul on meetod, kuidas kindlaks teha, kas see on unenägu. Kõndisin läbi koridori vannitoani. Kuna kedagi teele ette ei jäänud, pidi see olema unenägu. Vannitoas nägin oma nägu peeglis imelikuna, aga väga selgena.