Täna halvem unenägu

Nägin unes, kuidas olime Meelval ja tegelesime lõhkeainetega. Saatsin raamatu käsikirja Piretile. Lugesin Tartus internetist, et Bushi ja Clintoni pooldajad kummadki kiitlevad, et nende toetatud president jõi teatud naise verd, näidates sellega, et tal on naisest kahju. Klaus jõi ka selle naise kaelast verd ja kandis teda kätel, nagu ka Bush ja Clinton olid teinud. Mulle see komme ei meeldinud. Lamasin pimedas oma voodis. Keegi tuli ukse peale mind maha laskma, põhjendusel, et ma ei tapnud mitte ainult ühte tema õde, vaid ka teise. Tegelikult ei olnud ma tapnud. Mõtlesin mahalaskjale midagi rahuliku häälega vastata, kuigi see poleks mind päästnud. Mul tekkis kahtlus, et tegemist võib olla unenäoga. Kogemuste põhjal arvasin, et seda saab kindlaks teha tõustes ja ringi kõndides, mille käigus võib kas ärgata või aru saada, et on unenägu, sest on raskem kõndida kui ärkvel olles. Kõndisin suurde tuppa. Andsin seal Pillele ka raamatu käsikirja. Tegelikult ma ei tahtnud, et ta seda loeks. Olin kirjutanud pliiatsiga ja teksti pärast pastakaga üle teinud. Pille nägu oli nagu fotol ajast, mida ma ise ei mäleta. Mõtlesin, et ma polegi varem tähele pannud, et ta nägu on ikka veel selline. Mul oli halb olla ja ma ei saanud kuidagi aru, kas tegemist on unenäo või ärkvelolekuga.

Järgmine unenägu nii halb ei olnud. Kõndisin koos emaga Vanemuise juurde. Mõtlesin, et ei tea, kas Oudekki räägib päriselt ka sarnast juttu häälega, millest ma kirjutasin, või hoopis teistsugust. Vanemuise juures vaatasin oma joonistusi. Mulle tundusid need head, aga inimestele, kes seal üksteist pildistasid, võisid need tunduda koledad ja nad võibolla arvasid, et fotole jäädes rikuksid need foto ära. Hakkasin koos emaga koju tagasi minema. Ema ei tulnud sillale ja läksin sinna üksi. Sild oli valgustamata, mistõttu hoidsin käsipuust kinni. Silla keskel oli auk. Mõtlesin, kas kukkuda sealt auku märkamata alla või astuda sellest juhuslikult üle. Otsustasin, et astun parem üle, sest sild on nii kõrgel, et mõned on proovinud sellelt isegi surnuks hüpata.

Nägin veel unes, kuidas olin teksti kirjutanud sõnadest moodustuva pildina. Esimene pildiks olev objekt oli kirjutatud narmendavate, justkui tuules lehvivate piirjoontega, teised selgemate äärtega. Tahtsin minna Tallinnasse võistlema ja helistasin bussijaama, et küsida, millal buss läheb. Keegi ei võtnud vastu. Otsustasin seejärel helistada Reile ja küsida tema käest, sest tema on kindlasti varem valmistuma hakanud.