„Zeitschrift für Ostmitteleuropa Forschung. Journal of East Central European Studies“. 72. 2023. 1.
Lugesin läbi kaks esimest artiklit. Kolmas artikkel oli ühelt eestlaselt, seda ma teistsuguse teema tõttu ei lugenud, samuti mitte raamatuarvustusi.
Esimese artikli autor on Martin Čapský. Ta kirjutab Praha ajaloost 16. ja 17. sajandil. Budapesti puhul teatakse, et see on eri linnadest kokku kasvanud, sest see peegeldub linna nimes. Aga artikli järgi oli ka Prahas kunagi viis eraldi omavalitsust. Eesti ajaloos on olnud juttu kahest Pärnust.
Üks Praha omavalitsustest jagunes artikli järgi neljaks üksuseks, mille puhul otsetõlge oleks kvartal, aga sõnaraamat lubab tõlkida ka linnaosa. Mina olen neid sõnu kasutanud erinevates tähendustes, kvartaliks olen nimetanud lähimate tänavatega piiratud ala, linnaosaks suuremat üksust. Kui neid oli ainult neli, siis ma eelistaks tõlget linnaosa, aga lugesin vahepeal mõned leheküljed eestikeelset Põhjasõja aegsete dokumentide kogumikku edasi, seal oli sarnasel puhul kasutatud samuti sõna kvartal.
Artiklis Praha kohta öeldakse, et kvartalitel olid kaptenid, kes pidid jälgima näiteks tuleohutust. Kapten võiks olla ka jalgpallimeeskonnal ja rahuotstarbelisel laeval, aga Prahas olid lisaks veel leitnandid, mis peaks olema ainult sõjaväeline auaste. /TÄIENDUS: Inglise-eesti sõnaraamatus on 'lieutenant' siiski ka 'asevaliseja'./ Tuleb meelde ungari keelest tõlgitud lasteraamat „Pál-tänava poisid“, kus poistekamba liikmetel olid samuti sõjaväelised auastmed. Selle raamatupealkirja järgi organiseeruti tänava, mitte kvartali järgi, tänava eri külgedel võivad olla erinevad kvartalid. Artiklis uuritud kvartalid kandsid samuti nimesid, neil oli kõigil mõne pühaku nimi. Mõtlesin, et Tartus on nii isikunimede järgi Annelinn ja Maarjamõis kui ka toidu järgi Supilinn ja puu järgi Tammelinn. Tartus on ebaühtlus veel, et Kitsas tänav on ainult üks trepp, aga Annelinnas on erinevad teeharud koondatud ühise tänavanime alla.
Teise artikli autor on Thomas Freller. Ta kirjutab vastureformatsioonist Böömimaal, aga linnanimena esineb Eger, mis ei ole Tšehhi, vaid Ungari linn. /TÄIENDUS: Jaan Lomp arvas, et mõeldi teist linna, kirjutades muuhulgas: "Tšehhi riigi ja ühtlasi ka ajaloolise Böömimaa lääneosas Saksa ja ühtlasi Baieri piiri lähedal asub linn tšehhikeelse nimega Cheb (hääldus on kas Hhep, Hheb, Heb või Hep). Selle (vana) saksakeelne nimi on Eger (hääldus on Eeger). Usun, et Thomas Frelleri artiklis nimetatakse just seda linna. Küllap kasutatakse tänapäeva saksakeelses kirjanduses rohkem nime Cheb."/ Egeri kohta on olemas romaan „Egeri tähed“, kus ungarlased löövad linna piiravad türklased tagasi, aga vaatasin ingliskeelsest vikipeediast, et 16. sajandi lõpul langes linn siiski Türgi võimu alla, enne 17. sajandi lõppu tuli asemele Habsburgide võim.
Egeri järgi on nimetatud piirkond, mis otsetõlkes oleks dekanaat, aga sõnaraamatu järgi toompraosti ametipiirkond. Toompraost on piiskopist vähem tähtis vaimulik.
Olen õppinud, et vastureformatsiooni eesmärgil asutati jesuiitide ordu, aga artikli järgi tegi vastureformatsiooni ka Malta ehk johanniitide ordu. Sellest ordust on artiklis kõige rohkem, kuigi nimetatakse ka jesuiitide ordut ja Eesti ajaloost tuntud Saksa ordut. Ühe ordu kohta öeldakse, et reformatsioon tõrjus seda. Mõtlesin, et Augsburgi usurahu järgi kehtis põhimõte, et kelle maa, selle usk, see peaks keelama osades piirkondades vastureformatsiooni tegemise. Aga rahu polnud igavene, 17. sajandi esimesel poolel toimus juba Kolmekümneaastane sõda ja artiklis on juttu veel hilisemast ajast. Mõtlesin, et kui reformatsioon ordusid tõrjus, siis see andis võibolla vastureformatsioonile eelise, neil oli masinavärk olemas. Reformatsioon kasutas jälle trükisõna rohkem.
Esimene artikkel oli inglise ja teine saksa keeles. Toodud oli ka vanemas saksa keeles tsitaate. Üks näide selle kohta, et ei kirjutatud ’deutsch’ nagu praegu, vaid ’teutsch’. Seda lugedes meenus keskkooli õpitu, et Hitler on oma nime kirjutanud ka Hittler.
Katre Ligi. „Kaunim linn. 1968–1973“. Kirjastus „Ilmamaa“, Tartu 2023. 100 lehekülge.
Selles minu ema luulekogus on aastaarvude järgi otsustades tema keskkooli ja ülikooli aja luuletused. Ta on varem avaldanud mitu luulekogu, aga varem ilmunutes on hilisemad luuletused. Minu isa aastal 1988 ilmunud luulekogus „Laulud eestiaegsetele meestele“ peaks ka olema varasema aja luuletusi, mida varem poliitilise tsensuuri pärast trükkida ei saanud, ema raamatus on isiklikumad teemad. Kui neid tõlgendama hakata, siis tuleb arvestada, et ta on korduvalt öelnud, et arvustajad on temast valesti aru saanud.
Ma kirjutasin ka kooliõpilasena ilukirjandust, aga mitte eriti keskkooli ajal, vaid varem. Keskkooli ajal huvitas mind rohkem joonistamine. Ülikooli ajal tuli ilukirjanduse kirjutamise huvi tagasi.
Mõned teemad ema luulekogus on minu luuletustega sarnased. Minu esimeses luulekogus on nimetatud teisi inimesi karjaks, emal on mitu sellist luuletust. Vist magistriõppe ajal kirjutasin ühte märkmikusse luuletuse umbes sõnadega: „Mu kirjade peale ei vasta vist keegi, / ka viimane lootus, ei vasta nüüd seegi“. Ka emal on luuletus sellest, et ta ei saa nii palju kirju kui tahaks.
On ka erinevusi. Mul olid esimeses luulekogus lühendatult tsiteerides umbes read: „Ei olnud need naised või õlu, / mis vallandas laulu ja ulu“. Emal joob ühes luuletuses minategelane veini ja veel rohkem on juttu kellegi konkreetse inimese järele igatsemisest. Mul olid esimeses kogus poliitilisemad luuletused, seal oli nimetatud poliitikute nimesid, varasemas avaldamata loomingus on mul juttu väljamõeldud kuningatest ja muudest väljamõeldud isikutest.
Minu isa on avaldanud palju luulekogusid ja on õhutanud ka mind rohkem teoseid trükis avaldama. Ema luulekogude arv on väiksem ja ta on ka mulle soovitanud rohkem valida, mida ma trükki annan.
„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 2/2023. Peatoimetaja Ott Raun, toimetaja Helen Rohtmets-Aasa. 160 lehekülge.
Võrreldes eelmise numbriga on toimetuse koosseisus toimunud muudatus, pikaajaline toimetaja Andres Langemets on ametist lahkunud. Olen „Tunale“ teinud kaastööd neli korda magistrandina, mäletan Langemetsa „Tuna“ toimetajana tollest ajast.
Uues numbris kirjutab Eesti vasakpoolsete usulistest vaadetest minu kursusekaaslane Rain Soosaar. Olin bakalaureuseõppes üks edukamaid stipendiumi teenijaid, aga mäletan kahte korda, kui Soosaar vastas minust paremini. Praegu on märgitud artikli juurde, et ta on doktorant, mina pole doktorantuuri astuda proovinud, vaid olen magistriõppe lõpetamise järel eelistanud iseõppimist ja kodus töötamist.
Soosaar on artikli allikatena kasutanud mälestusi, aga on selle allikaliigi suhtes kriitiline, kuna mälestused sõltuvad kirjapanemise ajast. Osalt on see õige, aga selle kohta, kuidas meenutatavasse aega sisse elatakse, tõi psühholoog Peeter Tulviste ükskord näiteks, et keegi oli elanud kolmes riigis ja mälestusi rääkides sõltus kasutatav keel sellest, millistest eluaastatest ta parajasti rääkis. Olen näinud ka välismaal elava klassiõe blogis, et muidu on blogi võõrkeelne, aga lapsepõlve mälestusi kirjutades ta lisas juurde ka eestikeelse variandi. Unenäod on mul küll teistsugused kui kooliajal, aga kooliteemalistes unenägudes ei tule tavaliselt meelde, et kool on juba lõpetatud ja õpetaja surnud.
Artiklis samastatakse radikaale sotsialistidega, teises sama artikli kohas nimetatakse ka kodanlikke radikaale. Olen varem viidanud Rein Toomla raamatule, kus seletatakse, kes on radikaalid. Toomla paneb nad raamatu teooriaosas samasse peatükki liberaalide, mitte sotsialistidega. Tegelikult on ka Toomla raamatus radikaali sõna rohkem kui ühes tähenduses, Eesti erakondade juurde minnes ta ütleb, et sotsiaaldemokraadid olid radikaalidest radikaalsemad. Eestis olid olemas nii radikaaldemokraadid kui ka radikaalsotsialistid.
Soosaar jõuab järeldusele, et uuritud vasakpoolsete elulood on sarnased. Mulle ütles Jaak Valge minu magistritöö mustandi kohta, et ma olen uurinud kolme sarnast tsentristlikku ajalehte, aga samale tulemusele jõudvat, kui uurida selle asemel kahte äärmust. Praegu tõlgin teise köite nimeregistrit Masaryki raamatul, kes püiab uurida kõik Venemaa ajaloo- ja religioonifilosoofilisi koolkondi, pidades ajaloofilosoofideks ka poliitikuid.
Madis Maasing arvustab Juhan Kreemi Vana-Liivimaa teemalist raamatut. Arvustus kritiseerib kaudselt ka ühte minu juba viidatud magistriõppe aegsetest „Tuna“ kaastöödest. Kahtlesin tol korral, kas Saksa ordu nimetuse kasutamine Liivimaa orduharu lõpuaegade kohta on õige, kui Eesti Entsüklopeedia järgi Liivimaa Ordu iseseisvus, sest Saksa orduharu ei olnud enam olemas. Maasing arvab, et Liivi ordust rääkimine on eksitav, sest Liivi haru jäi lõpuni Saksa haru alluvusse. Vaatasin uuesti, mida ütleb „Eesti ajaloo“ teine köide. Seal küll nõustutakse, et Liivi ordu jäi Saksa ordu alluvusse, sest Saksa ordut loodeti veel taastada, aga lisatakse, et alluvus oli ainult vormiline.
Mati Laur kordab oma artiklis, et mõisnike esimese öö õigusest rääkimine on müüt. Andres Adamson on kirjutanud ajaloo arutelu listis, et see ei ole müüt, sest hertsog Magnuse aegset arhiiviallikad kinnitavad selle olemasolu. Laur on samuti uurinud arhiiviallikaid, aga teist perioodi.
Leo Luks kirjutab Nietzschest. Puudutatakse küsimust, kas õigem on tõlkida üliinimene või üleinimene. Minu meelest üliinimene peaks õigem tõlge olema, sest Nietzschelt mäletan umbes tsitaati, et üliinimene on köis inimese ja jumala vahel. Kui nimetada kedagi üleinimeseks, siis minu meelest see tähendaks, et ta on juba jumal, aga üliinimene jääks veel inimese liigiks.
Artiklis kirjutatakse, et Nietzsche oli rahvusluse ja väikeriikide vastane. Mäletan magistritöö kirjutamise ajast, et Hitler kinkis Mussolinile Nietzsche kogutud teosed, Hitler ja Mussolini ei pooldanud küll väikeriike, aga pidasid ennast rahvuslasteks. Mart Laar on oma doktoritöös näidanud, et rahvuslus võib tähendada nii suurema riigi küljest eraldumist nagu Eestis kui ka väikeriikide liitmist nagu 19. sajandi Saksamaal ja Itaalias.
Triin Kröönström kirjutab, kuidas reformatsioon muutis suhtumist vaestesse, omasüüliste vaeste abistamist ei peetud enam vajalikuks. Minu meelest kui midagi peetakse kellegi enda süüks, siis see võib näidata, et teda ei mõisteta. Nagu praegu ütleb töötukassa, et kirjatöö ei ole töö, sotsiaalmaksu mitte maksvalt kirjatöö tegijalt võib töövõime toetuse ära võtta, sest tal ei ole aktiivsusnõue täidetud. Lutheri väiksest katekismusest mäletan palvet, et Jumal annaks meile andeks meie võlad, nii nagu meie anname andeks oma võlglastele. Seega isegi kui süü on olemas, on luterluses olemas ka andestuse mõiste. Ükskord käis meil koolis esinemas luteri vaimulik Haamer, kes püüdis meid halastama õpetada.
