Teisipäev, aprill 30, 2013

Kõige suurem vaarikas

Hakkasin sööma vaarikaid. Nende sees oli elukaid. Üks tüdruk ütles, et ma ei kardaks. Elukad olid erinevat liiki. Tüdruk ütles, et kõige suuremat vaarikat tahab ta ise. Vastasin, et ma võtsin selle sellepärast, et mul on täna sünnipäev, muidu ma poleks võtnud. Öeldi, et lasteaiakasvatajad on öelnud, et lastele ei tohi sünnipäevaks raamatuid kinkida, muidu nad räägivad sellest teistele lastele. Küsisin, miks sellest ei või teistele lastele rääkida.

*
Kui Eesti oli ära vallutatud, oli Eesti piiril piirivalve edasi valvanud, et lisaks sõjaväele muud rahvast liiga palju sisse ei tuleks. Krister näitas, et plommi saab plahvatuse abil hamba külge sulatada ühe hetkega. Ta hoidis seda hammast käes ja pärast plahvatust keeras teist pidi. Sel põhimõttel tulistamine käiski. Klaus ütles, et Otter on geenius, ta avastas malmi. Otter oli avastanud, et malmiga saab väga head äri ajada. Klaus oli saatnud ajalehele kirja, mida ajakirjanik oma artiklis pikalt refereeris. Ühes lõigus oli kirjas nimi Timo. See võis olla minu nimi moonutatud kujul.

Esmaspäev, aprill 29, 2013

Ma ei pea teiste blogisid lugema, kui saan lugeda enda oma. See ei tähenda, et ma poleks lugenud. Loevadki pigem need, kellel on endal ka blogi, et enda omaga võrrelda. Mina kõigepealt lugesin ühte teist blogi ja siis hakkasin enda oma pidama. Blogi avasin vist sel päeval või päev pärast seda, kui ajalehes kirjutati, et blogid hakkavad ajalehti asendama. Hiljem on ajalehes kirjutatud ka, et blogimine on surnud. Ilmselt on mõlemad väited valed. Aga minu jaoks asendab minu blogi ajalehti nii palju, et ma ei pea tingimata ajalehtedele kaastööd saatma. Kuigi alguses asendasid listid seda sama moodi. Kui ma sain teada, mis asi on list, siis mõtlesin algul, et mina sinna kirjutama ei hakka, vaid kirjutan ajalehele. Listiga liitusin selle peale, kui üks minu kiri sinna ettehoiatamata edasi saadeti. Aga üldiselt ma olen kogu elu proovinud erinevaid kirjutamisviise. Linti rääkinud olen sellega võrreldes väga vähe. Ja kui oma kirjutisi pärast üle lugeda meeldib ka, siis oma häält lindilt kuulata mitte. Aga kui isa andis lastele esimese kasseti, kuhu lapsed said peale rääkida, siis alguses see tegelikult meeldis ja uhkustasin sellega. Praegu meeldiks mulle ka kuulata rohkem enda lapsena kui suurena tehtud häält. Kui mul hääl hakkas muutuma, süüdistati mind selles, et ma püian hästi jämedat häält teha. Mulle endale tegelikult ei meeldinud, et see muutub. Võibolla see oli üks põhjus, miks ma keskkooli ajal rääkisin vähem kui põhikooli ajal. Kuigi varem ma pole sellisest seosest mõelnud.

Lünk luuletuses

Sander ütles, et tal on ühe tüdrukunimega luuletus. Mõtlesin, et ta mõtleb selle nime all vist teise nimega tüdrukut ja hakkab sellele nüüd luuletust ette lugema. Aga selgus, et selle luuletuse oli ta kirjutanud hoopis oma isa eest ja see käis ühe teise inimese kohta. Luuletuses järgnes sõnale "mina" lünk, kuhu kõik asjaosalised pidid kirjutama oma nime. Mõtlesin, kas nad tahavad kirjutada, kui luuletuse autor ei ole professionaal.

*
Leppisin malevastasega kokku, et me ei alusta algseisust, vaid natuke kaugemast. Ütlesin, et aga siis pärast vastupidiste värvidega mängides alustame samast seisust. Sellega ei olnud vastane nõus. Sel juhul ma ei olnud nõus esimest mängu ka niiviisi alustama.

Pühapäev, aprill 28, 2013

Minu huvi ajaloo vastu on liiga suur, muu jaoks jääb aega vähe. Õnneks on vähemalt ajalugu ise rikkalik, mitte kitsas valdkond. Sellevõrra vast ongi huvi suurem, sest paljud asjad ei ole endiselt selged. Neid asju, mis on enda meelest selged, kõik ei usu, kui ma rääkima hakkan. Eksamitel usuti minu juttu paremini, siis vast kuulasid asjatundjad. Kuigi mõnda asja ise pärast kontrollima hakates paistis, et olin eksinud, aga viga oli läbi lastud. Vähemalt ühel korral kindlasti. Eksisin ühe väejuhi surma asjaoludega. Aga see polnud selle kursuse loengutes räägitud, vaid lisasin täiendusena. Nagu ma praegu raamatuarvustusi kirjutades otsin seoseid teiste raamatutega, nii rääkisin ka ülikooli eksamitel rohkem kui loengutes oli jutuks olnud. Ülikoolis osati seda hinnata, aga keskkoolis alati mitte, kui mõeldi, et kui õpikus kirjas ei ole, siis ma eksin, sest õpilase teadmised ei saa suuremad olla. Alati ma ei eksinud, aga vahel võibolla küll, kui kirjutasin oma järeldusi, aga minu tolleaegsete järelduste juures oli põhiline, et nad oleks naljakad. Aga ka maailma parim ajaloolane võib teha valejäreldusi. Eriti kui uuritava ajajärgu enda allikad ei ole tõepärased. Allikates kahelda on originaalsem mõtlemine kui neid refereerida. Originaalne võib olla ka argumentatsioon, miks allikat uskuda.

Installeerimine

Arvuti soovitas endasse uusi programme installeerida. Hakkasin seda tegema. Siis vaatasin, et neid tuleb liiga palju, mistõttu katkestasin installeerimise. Lisatud programmid läksid kustutamisele. Tundus, et kustus ka varem arvutis olnud programme. Kui Tõnu ja Klaus kuulsid, et ma olin programme installeerinud, ütlesid nad, et seda ei tohi teha, niimoodi saab nuhkvara. Ühest arvutist oli juba nuhkvara leitud. Aga ülejäänud kahest kontrollimisel ei leitud. See oli mulle üllatus, sest ma olin muusikavideosid vaadanud. Arvutil oli nimekiri, millised programmid on usaldusväärsed, mida võib installeerida. Aga ma ei teadnud, miks see nimekiri peaks usaldusväärne olema.

Laupäev, aprill 27, 2013

Laste lahutamine

Televiisorist tuli uudis, et üks vend ja õde lahutati üksteisest. Näidati nende laste pilti. Tõnu ütles eesnimepidi, kes need vist on. Ta oli nendega õues mänginud ja tundis nad näo järgi ära. Ma olin ka kunagi nendega mänginud, aga ei tundnud.

*
Mängisin Fischeri male turniiril. Mängu tulemus sõltus sellest, kas viimasena lõpetan söömise mina või vastane. Selleks, et mõjutada, kumb viimasena lõpetab, püüdsin valida, millisest kausist süia. Võtsin endale leivaviile varuks. Hakkasin neid lauale eelviimasele reale panema, et saaks nendega järgmisel käigul lippu minna. Vastane blokeeris lippumineku ähvardused ära. Ta hakkas omakorda leivaviile lippuminekuks lauale panema. Tema pani neid ühele liinile mitu tükki, et kui ma ühe ära blokeerin, siis minna järgmisega, mida ma enam blokeerida ei jõua. Pakkusin viiki. Vastane võttis pakkumise vastu. Läksin teise ruumi kohtunikule tulemust teatama. Kohtunik ütles, et see on väga haruldane, kui Fischeri male partii lõppeb viigiga. Rääkisin vastasele, et ega see, kui me leivaviile lauale panime, ei tähenda, et nad oleks saanud lippu minna, sest reeglites ei ole nimetatud ühtegi käiku, mida leivaviilul oleks õigus teha. Vaatasin, et vastane ei ole seda partiid oma elulukku kirja pannud. Võibolla sellepärast, et ta sai aru, et me olime reeglitest eemaldunud. Aga võibolla hoopis sellepärast, et leivaviilude lauale panemine oli uus mõte ja ta tahtis sellega järgmisi vastaseid üllatada. Mindi kinoruumi vaatama filmi. Läksin kõige tagumisse ritta.

*
Üks vend ja õde olid kohtuotsusega üksteisest lahutatud. See oli üldse uuema aja suundumus, et inimesi püüti selle eest lahutada, et nad sugulased on. Kuna vend ei tohtinud enam lasteaias õe juurde minna, ei saanud ta mängida ka teiste lastega, sest õel oli sõpru, aga temal mitte. Kui teised lapsed olid õe sõbrad, ei tohtinud ta minna ka nende juurde, sest nad viibisid õe lähedal. Kõndisin mööda tänavat kodu poole. Mõtlesin, et kirjutan Helinale, et mina ei saa sellest aru, kui perekonna liikmeid ei hinnata. Või kui oma inimesi ei hinnata. Kirjutan ajalehele, et põhiseaduse järgi peavad perekonnaliikmed üksteist aitama. Põhiseadusele on lisatud küll täiendamise seadus, mille järgi põhiseaduse paragrahve võib tõlgendada. Aga öeldakse, et põhiseaduse täiendamise seadus on õigustühine. Jõudsin koju. Seal istusid ühel pool lauda Helena, Livia ja Eva ning teisel pool seisid vennad. Öeldi, et Helenalt, Livialt ja Evalt küsiti ühte dokumenti. Vastasin, et minu meelest nad küsivad praegu ise dokumenti. Vaatasin portfelli. Klaus ütles, et mul peab ka portfellis see dokument olema. Vastasin, et ühtegi Euroopa Liidu pooldajate sõna ei saa uskuda, sest nende arvates võib kõike tõlgendada. Kuna ma portfellis kohe dokumenti ei näinud, sulgesin selle, hakkamata kätega sorima. Isa ütles, et mulle pandi portfelli see dokument. Vastasin, et teise inimese portfelli ei tohi avada. Ema ütles isale, et ma olen praegu halvas seisus. Isa vastas, et ma olen selles juba 20 aastat.

Mesilased ohus

Kirjutasin eile eurolisti:

Mathura kirjutab tänases "Sirbis": "Albert Einstein olla öelnud, et kui mesilased ühel päeval maakeralt kaovad, jääb inimkonnal elada neli aastat. /.../ Ka meil kukkus mesilasperede hulk 2002. ja 2008. aasta vahel lausa poole võrra ning on praeguseks sellest langusest vaid pisut toibunud. /.../ Tõenäoliselt ei ole ülekohtune seejuures öelda, et olukorda on mõjutanud ka Euroopa Liidu põllumajandusraha, mis kipub väiketalupidajat välistama ning toetab vaid suurtootjat. See aitab ühelt poolt kaasa suurte monokultuuripõldude rajamisele, teiselt poolt aga muudab väikemesinike toimetuleku raskeks või võimatuks."

Reede, aprill 26, 2013

Klubidest läbiastumised

See nädal ma malevõistlustel ei osalenud, sest oli palavikuhaigus. Aga käisin kahes klubis kohal. Eile käisin ülikooli maleklubis Sandriga raamatuid vahetamas. Paistis, et mängima ei tulnud sinna kedagi. Täna läksin päevakeskusesse küsima, kas on plaanis minu sünnipäeva tähistada. Vastus oli, et kui ma tahan, võib selle ära märkida. Klubisse oli tulnud üle tüki aja suurmeister Volpert. Öeldi, et ta tuli enne Eestist lahkumist hüvasti jätma. Räägiti veel, et pühapäeval on Tartu välkmale meistrivõistlused. Vaatasin eelmise nädala turniiri tabelit. Seal oli olnud 12 osavõtjat ja esikolmikusse tulnud Trohhalev 9,5, Peebo 8,5 ja Kõiv 8 punktiga.

Vale seis

Olin ühes haiglas. Seal oli suur basseinikujuline saal. See oli rahvast täis ja igaüks tegeles erineva asjaga. Läksin ühte majja. Ütlesin, et mul varastati kaks arvutit korraga ära, aga üks koopia failidest jäi veel alles.

*
Mängisin malet. Vastane valis terava avanguvariandi. Mõtlesin, et selle jaoks tunnen teooriat liiga vähe. Peaasi on teha neid käike, millest ise aru saab. Väljaarvatud alguses ei tohi lüia neid nuppe, mille löömist teooria ei soovita, ka arusaamise puudusel. Vaatasin, et kaotan lipu, aga vastu saan vankri ja oda. Või ei olnud kindel, kas ma saan nad mõlemad lüia, sest kõigepealt pean kuningalt tule kõrvaldama. Ütlesin, et e2 oli teist värvi oda. Vahetasin selle ära. Vastane lõi mu lipu käiguga Ld1. Käisin Ke1. Vastane ütles, et ei saa, enne peab f1 käima. Ütlesin, et siis on laual täiesti vale seis. Katkestasin mängu ja lükkasin nupud kokku. Nimetasin selle alistumiseks. Algseis tuli uuesti peale panna. Aga enne panin teisele lauale.

Neljapäev, aprill 25, 2013

Vajalikud maanteed

Olin ruumis, kus istus arst ja hulk inimesi ootas, et ühekaupa tema vastuvõtule pääseda. Auhinnaks pandi välja dekoltee. Vanamehed hakkasid võistlema, kes selle endale saab, sest nad tahtsid kõik, et nende naine selle selga paneks. Mõtlesin, et istun nüüd vastuvõtutoolile. Aga selgus, et üks vanamees peab sinna minema veel enne mind. Seetõttu istusin hoopis söögilauda. Arst pakkus söögiks kollaseid seeni. Kui söömine oli lõpetatud, mõtlesin, et nüüd saaksin minna arsti vastuvõtule, aga ma ei tea, millest talle rääkida. Seetõttu ma ei läinud. Ühe vitriini sees oli pilu, kuhu sai pista magnetkaardi. Üks mees seletas mulle, et seal on kaart, millele võib märkida, milline maantee tuleb lumest puhtaks lükata, kui on soov seda mööda sõita. Tema tahtis sõita Võrust Tartusse. Mina pidin sõitma Tartusse Põlvast, mis oli veel pikem maa.

*
Vaatasin uut spordilehe numbrit. Seal oli tehtud uuendus, et pooled leheküljed olid vene keeles. Ütlesin, et sel juhul mina seda lehte enam ei loe. Ma poleks selle vastu, kui üks lehekülg oleks vene keeles, aga nii palju on liig. Üks naine oli avaldanud ajalehes ilukirjandusliku jutu. Kui ta esimese jutu kirjutas, siis olin arvanud, et kirjutan temast paremini. Aga nüüd vaatasin, et võibolla ma eksisin. Ta kirjutas hästi sellepärast, et pani kirja päriselt juhtunud asju.

Kolmapäev, aprill 24, 2013

Logisev käsipuu

Mängisime ühte mängu, kus kaks vaenupoolt seisid vastamisi. Kohe alustuseks avanes diagonaal, millel ühel poolel oli kaks oda. Seejärel tulin mina ühelt poolt ja Lauri N. teiselt poolt välja ja võitlesime. Panin ta selili. Küsisin, et ma ei tea, kas sellega on mäng läbi. Vastati, et on küll. Lauri oli varem must tugevam olnud, aga hiljem ma olin treeninud. Siiski tundus kahtlane, kas ta ei lasknud ennast meelega pikali panna. Olin pikali pannud Lauri K. Küsisin, kas see on võimalik, et ma võitsin maadluses džuudo Eesti meistrit. Seisin üksi oma maja vaibakloppimispuude juures. Mõtlesin, et vahepeal ma arvasin, et ma käisin kaks korda keskkoolis ainult unenägudes, aga minu klass tegi seda vist ikka päriselt. Kuna kõik olid üliõpilased, oli meid lisaks ülikoolile ka kooli sisse lastud. Või siiski, siis ma oleksin pidanud lõpueksameid ka kaks korda rohkem mäletama. Panin kanalisatsioonikaevudele luuke peale, et keegi öösel sisse ei kukuks. Läksin trepikotta ja hakkasin minema trepist üles. Trepp läks kahe käsipuu vahelt. Mõlemalt poolt hakkas ta trepi küljest lahti tulema. Kui see oleks juhtunud, oleks edaspidi trepist käia olnud väga õudne. Ülevalpool sulges käsipuu trepi ja sellest tuli üle ronida, mis oli ka hirmus. Ema seisis teisel pool ja ütles, et ma tuleks rahulikult. Mõtlesin, et võibolla ta ütles siiski natuke teise lause. Küsisin üle.

Teisipäev, aprill 23, 2013

Cromwell

Oliver Cromwell’s Letters and Speeches: Including the Supplement to the First Edition. With Elucidations. By Thomas Carlyle. In two volumes. Vol. I. New York 1855. 560 lk. E-raamat books.google.ee all.

Aastal 1995 tegin ülikooli sisseastumiseksameid. Selleks valmistudes püüdsin lugeda ajalooraamatuid nii, et iga raamat oleks erineva sajandi kohta. Muuhulgas lugesin suvel 1994 Eesti ajal "Suurmeeste elulugude" sarjas ilmunud raamatut "Cromwell". See oli aasta jooksul loetud ajalooraamatutest kõige huvitavam. Kui 12. klassi lõpus ajalooõpetaja küsis kõigilt, mis aeg ja mis maa neid ajaloost kõige rohkem huvitab, siis vastasin, et Inglismaa uusajal. Ülikooli ajal ma selle kohta ühtegi uurimistööd siiski ei kirjutanud ja tegelen sellega alles nüüd.

Täna läbi saadud raamat mulle Cromwelli kohta enam nii head muljet ei jätnud. Aga raamatu autor Carlyle peab Cromwelli suureks kangelaseks. Ta leiab, et paljude raamatute puhul oleks parem, kui neid poleks kunagi kirjutatud ega avaldatud. Muuhulgas arvab ta, et Cromwellist ei peaks kirjutama keegi, kes ei saa aru, et tegemist oli kangelasega.

Raamatus on toodud üle saja kirja 17. sajandist, mida Carlyle on kommenteerinud. Suurema osa kirjade autor on Cromwell. On ka teiste talle saadetud kirju. Põhiliselt räägivad kirjad sõjast, palju ka Jumalast. Mõnes kirjas korraldab Cromwell oma laste abielusid. Cromwelli naise Cromwellile saadetud kirju on säilinud ainult üks, Cromwell on naisele kirjutanud üle ühe korra, aga vähe. Carlyle on lisanud lühematele kirjadele pikemad kommentaarid, et lünki täita.

Carlyle kirjutab praegusega võrreldes arhailises keeles ja Cromwell veel arhailisemas. Aga kirjad ei ole toodud ära päris täpselt, vaid neis on parandatud keelevigu. Cromwelli kirjade väärtus polnud Carlyle’i arvates kirjanduslik. Cromwell polevat kunagi kirju lõikudeks jaganud, aga Carlyle on teinud seda tema eest. Carlyle arvab, et tema aja lugejale on need kirjad igavad, kuid et kes usub Kõrgeimat, sellele on need väga ilusad. Carlyle peab oma vaenlaseks kuivikust ajaloolast (otsetõlkes Kuivkuitolm), kes heidab Cromwellile ette kompositsiooni puudumist, kuid nende kirjade väärtus olevat muus kui kompositsioonis. Carlyle ütleb, et hindab Cromwelli kõrgemalt kui oma lugejat, sest lugeja tahab ainult kõhu täis süia, aga Cromwell uskus, et tal on hing, mis tuleb päästa.

Carlyle hindabki Cromwelli eriti usulisest seisukohast. Usulised küsimused mängisid Inglise revolutsioonis üldse olulist osa. Kui sama autori raamatut Prantsuse revolutsioonist lugedes ma kahetsesin, et puudusid võrdlused Inglise ja Prantsuse revolutsiooni vahel, siis siin on need võrdlused olemas. Carlyle ütleb, et Prantsuse revolutsiooni aegsel parlamendi lõhenemisel ja Inglise Pika Parlamendi lõhenemisel presbüterlasteks ja independentideks on nii erinevusi kui ka sarnasusi. Põhierinevus olnud see, et Prantsuse revolutsiooni ajal usuti Rousseaud, aga Inglise revolutsiooni ajal Jeesust. Selles osas pole Carlyle aga päris järjekindel. Kui sõjavägi hiljem parlamendist enamuse välja puhastab, peab Carlyle seda õiglaseks, kuna parlament olevat olnud jumalatu. Raamatut Prantsuse revolutsioonist lugeda oli natuke meeldivam, sest seal mõisteti verevalamine hukka. Aga raamatus Cromwelli kohta selgub, et sõltub, kelle verd valatakse. Olevat hea võidelda Jumala ja halb Kuradi poolel. Cromwelli väed olid usklikumad kui kuninga väed, kellega nad võitlesid, Cromwelli vägedes oli tugevam distsipliin. Seetõttu peab Carlyle kuningas Charles I hukkamist sama positiivseks kui lõunamere saare kuninganna pöördumist ristiusku.

Siin raamatus eriti revolutsiooni sõna ei kasutata. Kuskil vist nimetati Cromwelli tegevust revolutsiooniliseks, aga raamatu perioodideks jagamisel on saadud läbi ilma revolutsiooni mõisteta. Esimeses köites on umbes järgmised perioodid: 1) Kodusõja eellugu, 2) Esimene kodusõda, 3) Kodusõdade vaheaeg, 4) Teine kodusõda, 5) Kampaania Iirimaal, 6) Sõda Šotimaaga. Cromwell on enne sõda parlamendisaadik, aga seal ta eriti silma ei paista. Kui raamatu pealkirjas nimetati kirju ja kõnesid, siis mina leidsin esimesest köitest küll kirju, aga kõnesid mitte. Esimeses kodusõjas saavutavad parlamendiväed Chareles I üle võidu, aga kuningas taganeb Šotimaale. Šotimaa andis ta Inglismaale välja, aga kuningas jätkas uue sõja õhutamist. Teises kodusõjas lüiakse kuninga pooldajaid lõplikult ja sõja lõppedes ta hukatakse. Seejärel läheb Cromwell Iirimaale ülestõusu maha suruma, mis on puhkenud juba 1641. Carlyle peab küll iirlaste ülestõusu usulisi nõudmisi õiglasteks, kuid leiab, et Cromwell oli Iirimaa ja Šotimaa sõber ja need oleks võinud sellest aru saada. Kui raamatus Prantsuse revolutsioonist korrati refräänina, et nõuti leiba, siis siin on suurema nälja kirjeldus ainult seoses Iirimaaga ja juba sõja tagajärjena. Iirimaa alistamise järel läheb Cromwell sõdima Šotimaaga, mis peab kuningaks juba Charles II. Šotimaal nagu Inglismaalgi valitsesid puritaanid. Kuid Carlyle leiab, et Šotimaal oli teokraatia ilma inspiratsioonita ja et kõige suurem kuritegu on mitte kuulda Jumala häält. Ka Cromwell oma kirjades ütleb, et tahtis Šotimaal verevalamist vältida, sest seal inimesed kardavad Jumalat, kuigi on eksitatud. Kui sõda Šotimaaga lõppeb, ütleb Carlyle, et peetud sai Cromwelli viimane lahing, kuigi laiemas mõttes olevat kogu tema elu lahing olnud.

Raamatus Prantsuse revolutsiooni kohta jäi mulle mulje, et kui Carlyle räägib Rousseau’st eesnime pidi, siis see on üleoleku märk. Aga siin räägib ta kohati ka Cromwellist eesnime pidi, kuigi rohkem raamatu algul.

Cromwell saab kindralleitnandiks ja edasi lordkindraliks. Kuid kirjadele alla kirjutades ta neid tiitleid ei kasuta, vaid nimetab ennast "alandlikuks teenriks". See tuletab meelde, et ka Hitler, kelle puhul võiks eeldada suurushullustust, kirjutas oma allkirja väga pisikeselt. Kuigi Hitler lasi ennast vähemalt füüreriks ehk juhiks nimetada. Cromwell nimetab ennast teenriks ingliskeelse sõnaga "servant". Seda peab Carlyle teises raamatus positiivse tähendusega sõnaks, kirjutades, et käskija on inimeste teener. Seevastu sõna, mille esimene sõnaraamatu vaste on "lakei", kasutab ta halvustavas tähenduses.

Maksimaalne lugemus

Ühel päeval on mul aega raamatut lugeda üks tund, millega ma loen 20 lehekülge. See teeb 7300 lehekülge aastas ehk 36,5 raamatut, kui nad on keskmiselt 200-leheküljelised. Eelmine aasta kirjutasingi üles, et sain läbi umbes nii palju, täpsemalt 42 raamatut. Kui raamatute lugemine oleks minu ainuke kohustus ja huvi, saaksin neid lugeda 8 tundi päevas ehk aastas 292. Minust mitu korda kiiremini lugevaid inimesi on palju, siis loeb mõni ehk ka tuhat raamatut aastas.

Ameerika kodakondsus

Mungakloostris pandi kahele naisele pärlitest võru kaela ümber, et mehed neid puudutada ei saaks. Teiste naiste kloostris viibimise pärast tuli pahandus, aga nende pärast ei olnud veel tulnud.

*
Lõin vennapoja kulliks. Tema lõi mind vastu. Vahepeal talle polnud meeldinud kulli mängida, aga ta oli reeglid meelde jätnud. Läksin toa kaugemasse otsa teise vennapoja juurde ja lõin tema kulliks. Vend kulliks lüia oleks olnud lähem, aga ta oli selleks liiga vana. Lõin venna kulliks. Ütlesin, et aga ilma kätt suudlemata ta Ameerika kodakondsust ikkagi ei saa. Vend seletas, et käe suudlemise nõue kehtestati sellepärast, et kui ametnikele esitab palju inimesi dokumente, siis neil ei jää iga esitamine meelde, aga käesuudlus jääb paremini.

Esmaspäev, aprill 22, 2013

Kurjad eestlased

Ma pole pidanud heaks, kui eestlane Eestit halvustab. Aga Jaan Tõnisson oli küll rahvuslane, aga leidis, et rahvusluse osa on rahvusliku iseloomu parandamine, millega võib nõustuda. Vähemalt viimasest "Sirbi" numbrist jääb mulje, et eestlased on kõige kurjemad inimesed. Seal küsitletakse kirjandustegelasi hulgalt eri maadelt, et nad räägiksid oma maade kirjanduse praegusest olukorrast. Vastajad räägivad, et on hea, kui inimesed palju loevad ja kirjutavad. Aga viimasena tuleb eesti kirjaniku vastus, mis on lugejat ründav. Et kui te oskate lugeda, ei oska te sellepärast veel kirjutada, nagu kirjutataks liiga palju. See arvamus tugineb küll ühe soomlase raamatule, aga soomlased on meie lähisugulased. Mina olen teine eestlane ja mina soovitan kõigil kirjutada. Kõik ei pea küll raamatuid avaldama, aga võiks kirjutada vähemalt kirju või päevikut. Kellegi lugemis- ega kirjutamisoskus ei ole täiuslik, aga neid saab parandada lugedes ja kirjutades, samuti aitab see muid küsimusi läbi mõelda.

Autori sõnavara

Tõlkisin ühte raamatut, mida oli juba enne mind tõlgitud. Originaalis oli neljas järjestikuses lauses kasutatud nelja erinevat sõna, millele oli raske eestikeelset vastet leida. Esimene tõlkija oli esimeses neist lausetest tõlkinud "võimukepp" ja kolmes järgnevas "see". Mina leidsin, et niiviisi läheb sõnavara rikkalikkus kaduma. Seoses tõlketööga lugesin taustaks läbi hästi palju raamatuid. Muuhulgas oli mul plaanis läbi lugeda kaks ilukirjanduslikku. Ühte neist kahest olin kunagi pidanud lasteraamatuks, sest tal oli selline teema. Aga tegelikult oli kirjutatud lasteraamatust keerulisemalt.

*
Läksin Peebu ja Reeli poja pulma. Peep lubas, et ta võib kogu päeva köögis nõusid pesta. Mina tegin ka köögitööd. Kaks liigutust tulid mul valesti välja, nii et kaks nõud said kannatada. Reeli oli ka köögis. Ta oli vanast ajast harjunud, et ma olen tema läheduses, aga midagi ei räägi. Peep oli tulnud kööki kolmanda inimesena. Pille oli ka ühe pulmapeo ajal köögis süia teinud. Lõpuks läksin siiski ja istusin peolauda.

*
Üks kursusekaaslane küsis ühe paberi kohta, mis paber see on. Sellel olid matemaatikaolümpiaadi ülesanded ja nende lahendused. Aga lahendanud oli üks noorema klassi poiss. Klaus oli selle paberi vist ükskord mulle andnud, et ma saaks olümpiaadiks valmistuda. Mänguauto oli lagunenud laste käes tükkideks ja ma püüdsin seda parandada. Ta oli väga erinevaid tükke. Rataste ühendamiseks tuli võll panna läbi millegi klambritaolise.

*
Olin mänginud Fischeriga malet. See oli juhtunud Fischeri male turniiril. Ta oli Tartusse seda mängima tulnud nähtavasti sellepärast, et nende reeglitega turniire peeti maailmas vähe. Olin saanud väga hea seisu, aga lõpuks kaotanud. Täna kohtusin Fischeriga teist korda tavalisel klubi turniiril. Nüüd sain kõigile rääkida, et olen kaks korda maailmameistriga mänginud. Püüdsin meenutada, kas mõne maailmameistriga veel. Volpert oli suurmeister, mitte maailmameister. Fischer pani täna juba teisel käigul oma lipu minu etturi tulle. Ta tahtis nähtavasti näha, kas ma mängin kõik seisud maha. Mul võttis paremuse realiseerimine küll aega, aga lõpuks võitsin. Teiste vastu läks Fischeril paremini. Aga ta ei olnud enam esimese paigutusega mängija. Öeldi, et siin klubis mängib ta suvalt.

*
Istusin ühel trepil ja lugesin raamatut. Kirjanduslikult maailma näha oli väga põnev. Põnevus kasvas iga hetkega, nii et lõpuks karjatasin. Teisest trepist tulid inimesed. Nad võisid arvata, et ma karjatan ainult sellepärast, et antud hetkel ma loen Kafkat. Seetõttu oleks parem, kui ma oleks lugenud mõnda muud raamatut, et neil vale muljet ei jääks.

*
Läksin trepist üles. Selja tagant tulid jälitajad. Tahtsin ruttu uksekella lasta, et enne uksest siseneda, kui jälitajad järele jõuavad. Aga vaatasin, et olen kogemata läinud õigest korrusest kõrgemale. Alla tagasi minema hakates oleks läinud jälitajatele vastu. Siis tuli lasta kella vale ukse taga.

*
Kraanikausi juurde tuli Tristan. Ta helistas J. Malinile. Ta ütles, et nad olid poes kohtunud. Tristan oli nähtavasti poes Malinilt raha laenanud, aga summa oli nii suur, et ta ei saanud tagasi maksta.

Pühapäev, aprill 21, 2013

Sarnasused

Mulle tundus, et Villem ütles oma teisel sünnipäeval minu kohta: "Natuke isa." Henn ei olnud kindel, mida Villem ütles, aga ema kinnitas, et ma võisin õigesti aru saada, sest Villem olevat Klausi poole ka isa öelnud. Ja ta on varem ka sarnasustest rääkinud, nimetades ahve pääonudeks ja ajakirjafotol võõrast naist emmeks. Villem on selgeks õppinud rääkima õppimise jaoks vajaliku küsimuse: "Mis see on?"

Kassipeaga koer

Läksin jooksuvõistlustele. Seal ei saanud eemale hoida koerast, kes oli pandud jooksjaid valvama. Oli aretatud selline koer, kellel oli kassi pea, et ta inimestele hirmuäratav ei tunduks. Sellise koera sai panna kurja ka tegema.

*
Ühel rahvaüritusel öeldi mikrofoni, et üks poliitik pidi tulema ja hundiratast viskama, aga ta suri infarkti. Rahvas hakkas selle peale muusika taktis jõurama, nagu oleks tal poliitiku surma üle hea meel. Poliitik oli saanud infarkti sellepärast, et teda oli palju kritiseeritud ja ta ei saanud enam kuude kaupa öösiti pikalt magada. Tema maja juurest tehti reportaaži. Ta oli läinud unetuse tõttu öösel õuele lõket tegema ja seal surnult maha kukkunud. Alles hiljuti olid tal olnud pulmad. Surres jäi tal pooleli kohtuprotsess. Kui ta suri, ei arutatud kohtus enam süü küsimust edasi, vaid ainult kohtukulude tasumise. Võibolla rahvaüritusel ei jõuratud siiski kahjurõõmust, vaid kaastundest, kuna poliitik oli olnud nendel traditsiooniline esineja.

*
Üks naine rääkis, et tema kodus on uued elanikud. Seda kujutas ta endale ainult ette. Olin teinud koos Klausiga ükskord ühte ajakirja, kuhu kirjutasime ja joonistasime. Viimasena olin kirjutanud ja joonistanud mina. Nüüd andsin ajakirja viimase numbri Klausi kätte, et ta jätkaks. Joonistasime kolmekesi - mina, Klaus ja üks vennapoeg, igaüks oma paberile. Vennapoeg oli joonistamist palju juurde õppinud. Ta küsis, kes joonistab kõige halvemini. Klaus vaatas minu paberi poole, nagu peaks õigeks vastuseks, et mina. Ma ei näinud, kuhu vennapoeg vaatas. Läksin teise ruumi. Pidin tilkuva vee alt läbi minema. Osad tilgad olid kõrvetavad. Teises toas üks tüdruk ütles mulle, et oma kodu uutest elanikest rääkinud naine on metsavend. Vastasin, et metsavend on üks mees, see naine on vaimuhaige.

Laupäev, aprill 20, 2013

Täna on mitu märki, et pea ei tööta kõige paremini - unenäod läksid meelest, paberil arvutamine ei tulnud välja, jalutades ei olnud tahtmist millestki mõelda, blogis kirjutamiseks ei ole nii kindlat teemat kui eelmistel päevadel. Üks märk, et pea veel mingil määral töötab, on see, et tõlkimise päeva miinimum on ületatud. Blogis kirjutamise päeva miinimum peaks olema üks sissekanne. Pikkus ei ole tähtis. Kirjutamise asemel võib ka pildi avaldada. Üks päev mulle öeldi, et minu joonistused on haige inimese pildid ja teised inimesed ei taha haigust näha. Kui ma oma joonistusi olen feisbukis avaldanud, on neid mõned siiski laikinud. Kõike, mis ei vasta isiklikule maitsele, ei saa haiguseks tembeldada. Psühhiaater ütles vastupidi, et haigete pildid on huvitavamad, sest neil on rikkam sisemaailm. Ja ta arvas, et piltide järgi ei saa haigusi diagnoosida. Vanas psühhiaatria raamatus oli seda siiski püütud teha. Seda ei öelda, et Liivi luuletused on haige inimese luuletused ja teised ei taha neid lugeda. Mõni küll ütleb, et ta ei taha üldse luulet lugeda. Ja mõni, et üldse raamatuid mitte. Mõni tahab, aga ei saa, sest silmad on haiged. Selleni ma võin veel jõuda. Ma arvan, et juhul, kui minu pildid mingit haigust näitavad, siis silmahaigust, sest ma näen tervetest silmadest udusemalt. Lapsepõlves veel sellist probleemi ei olnud, vaid kiideti, et mul on head silmad. Vennad said prillid juba väikse lapsena, aga nüüd näevad minust paremini. Ühes artiklis küll seletati nägemise halvenemist ka psüühiliste haigustega, kuna osad inimesed kartvat osasid vaatepilte ja pööravat seetõttu vähem silmi, mistõttu nende silmad väsivat rohkem. Aga see ei olnud vist üldtunnustatud teooria. Kuna ma suure osa päevast loen, siis pööran silmi pidevalt rea algusest rea lõppu. Tunni aja tagant teen silmaharjutusi, pöörates silmi rohkem. Silmaharjutusi tegema hakkamisest saadik on prillid aeglasemalt tugevamaks läinud kui enne seda. Aga viimane kord pandi siiski veerand numbrit juurde.

Reede, aprill 19, 2013

Soovitused teadlasele

Lugesin viimasest "Akadeemiast" psühholoog Alliku artiklit. Autor on endiselt uhke, et talle palju viidatakse. Ka artikli teema on, kuidas rohkem viiteid saada. Ma arvan, et rohkem viiteid saavad nii keskmisest halvemad kui ka keskmisest paremad artiklid, kõige vähem keskmised. Võibolla kvaliteetajakirjas eelistatakse viidata pigem paremale kui halvemale. Aga ajalehtedes kõige rohkem viiteid sai ilmselt see üliõpilase lõputöö, mis sai kaitstud minimaalse võimaliku hindega. Ja ajaleheartiklitest koguvad kõige rohkem lugejate kommentaare need, mis on ärritavad. Alliku artiklis oli nii kasulikku kui ka seda, millega ma nõus ei ole. Kasulik oli teada saada, et tagasi lükatakse 90 protsenti artikleid ja väidetavalt parimad artiklid lükatakse esimesel katsel suurema tõenäosusega tagasi. Allik õhutab mitte avaldamiskatsetest loobuma, kui kirjutis on enda arvates hea. Artiklis tehakse vahet teaduslikel ja ilukirjanduslikel teostel, aga ma isiklikult olen kirjutanud mõlemaid. Viimastel aastatel olen trükis avaldamiseks pakkunud ainult neid kirjutisi, mis on tellitud, sest on väsitav teadmatuses oodata, kas avaldatakse või mitte. Olen kaalunud ka muude kaastööde saatmist, aga pole enam selleni jõudnud, vaid kõik erinevatesse kohtadesse võrku üles riputanud. Alliku artiklis üks asi, millega ma nõus ei ole, on see, kui ta ütleb, et pole mingit mõtet avaldada kirjutisi, mida loevad ainult sugulased, paar sõpra ja veel paar inimest. Ma arvan, et on mõtet kirjutada ka ainult endale, seda isegi pärast lugemata, samuti on mõtet saata kiri ühele lugejale ja muudele erinevatele lugejate arvudele. Ilmselt kõige vähem mõtet on kirjutada kõigile maailma inimestele korraga, siis see oleks osade jaoks spämmimine. Aga tagapool kirjutab ka Allik sellest, kui mõttekas on kirjutada isiklik protestikiri kaastöö tagasi lükanud toimetajale, kuna protestimisest hakkavat kergem. Kui kuskil tuuakse palju soovitusi, siis need muutuvad vist alati sama vastuolulisteks kui Piibel. Alliku artiklis on näiteks kaks vastupidist soovitust tegutsemise kiiruse kohta. Üks on, et olulist asja tuleb teha kohe, sest muidu ei tee seda tõenäoliselt kunagi, kuna ei jätku enam aega. Teine soovitus on vastupidine, et noored on kärsitud ja haaravad kinni esimesest ideest, aga targem on nende vahel valida. Need soovitused saab kokku liita, et iga asja tuleb teha õigel ajal.

Unes liigutuste õppimine

Sõitsime Peedul autoga. Mõtlesin ühe väljendi G. Suitsu nimega. Seejärel nägin aknast autot, mille numbritähed olid selle väljendi sõnade algustähed. Seni olin jätnud meelde numbreid tähtedest sõnu moodustades, aga nüüd mõtlesin enne sõnad välja ja alles siis nägin numbrit.

*
Juhtisin autot. Mõtlesin, et nüüdsest hakkan unenägudes autot juhtima alati tee paremas servas, varem ei tulnud see mulle pähe ja juhtisin tee keskel. Ujusin ühes järves. Seni oskasin ujuda ainult ühte stiili, aga nüüd õppisin liblikat ka ujuma. Seda tuli ujuda nii, et teha kätega kindlaid liigutusi ja hingata välja, kui nägu on vee all, aga sisse, kui pea on veest väljas. Selle ujumisstiiliga, kus tuli hingata kaenla alt, oli keerulisem, sest nii sisse kui ka välja hingata tuli kaenla alt, mis pooltel kordadel oli vee all, siis võis järjekorda segi ajades vett sisse hingata. Kui ujumisstiil oli unenäos selgeks õpitud, pidi seda pärast ka ärkvel olles oskama. Ärkvel olles ujumist õppida oli raske, sest teiste pealt vaadates ei olnud täpselt aru saada, mis liigutusi nad teevad, sest veest ei paistnud. Ujusin kalda suunas. Et ujumine pikem tuleks, ujusin sisse lahte. Aga seal oli juba üsna madal, nii et käisin vastu põhja.

Neljapäev, aprill 18, 2013

Võitja lauas

Täna oli ülikooli maleklubi võti veel viimast nädalat minu käes, aga sain selle Sandrile tagastada. Klubisse kogunes kolm mängijat - mina, Hinrikus ja Sander. Hinrikusega tegin kõigepealt viie minutiga soendusmängu, mille kaotasin ajaga. Edasi hakkasime mängima kümne minutiga võitja lauas. Kõigepealt võitis Sander Hinrikust, siis mina Sandrit, mina Hinrikust, mina kaotasin Sandrile. Edasi sain vist veel Hinrikuse vastu kaks kaotust ja Sander sama palju, kui ma mõnda kaotatud mängu ära ei ole unustanud. Kuna viigi korral pidi must lauda jääma, siis ma ei välista, et mõni mäng lõppes hoopis viigiga. Üks mäng Sander-Runnel algas selliste käikudega:

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. 0-0 Oc5 6. d4 Rd4 7. Re5 d5 8. ed 0-0 9. Og5 h6 10. Oh4 Rf5 11. Og3 Rg3 12. hg Of5 13. Rc3 Ve8 14. Ve1 Of2+ 15. Kf2 Ve5 16. Lf3 Ve1 17. Ve1 Oc2 18. Kg1 c6 19. Kh2 cd 20. Rd5 Rd5 21. Od5 Ld7 22. Ob7 Vb8 23. Oc6 Lc7 24. b3. Edasi sai valge mõningase manööverdamise järel etturi a7 kätte, ma vahetasin eksikombel lipud välja ja valge realiseeris enametturi võiduks.

Ilus ruum

Lamasin voodis. Minu tuba oli mets. Laua taga istusid ühed mehed ja uksest tulid sisse ühed naised. Naised küsisid meestelt metsa arengukava. Mehed näitasid, et see mahub ühele paberilehele. Istusin laua taga. Õpetati, et kui kaks inimest istuvad kõrvuti, peavad nad alati üksteisele vastu puutuma. Ma väga kõvasti puutuda ei tahtnud. Olime Tallinnas ja pidime varsti Tartusse sõitma hakkama. Istusin kahe tüdrukuga ühes lauas. Mul oli ees ajaleht ja kirjutasin sinna ridade vahele tänast unenägu metsa arengukavaga. Algul kirjutasin kirjutusvahendiga, mis joont ei teinud, siis võtsin joont tegeva pastaka. Tartusse jõudes tahtsin selle unenäo blogisse ka kirjutada. Ma ei olnud veel otsustanud, kas kirjutada uuesti peast või paberi pealt maha. Mõtlesin, kas on ikka õige ajalehte sodida. Olin ühte teist ajalehte juba sodinud. Kui teised veel ajalehte lugeda tahtsid, võis neid sodimine segada, aga võibolla nad enam ei tahtnud.

*
Üks uurija jutustas lugu ühe mõrva kohta. Sellest oli varem ka kirjutatud, aga nüüd oli asja põhjalikumalt uuritud. Olid kohtunud kaks meest, kellest üks tappis teise ära. Enne mõrva hakkas üks neist puu otsa ronima. Uurija näitas, et tegemist ei olnud juhusliku mõrvaga, vaid need kaks meest olid nii erinevad, et nende vahel pidid paratamatult vastuolud tekkima. Varem oli asjasse segatuks peetud ka ühte kolmandat meest, aga uurija näitas nüüd, et see mees polnud süüdi, vaid ta oli sõjaväelane ja täitis käsku. Kui politseinik oma jutu lõpetas, ütles ta, et homme räägib ta minuga. Hakkasin koju minema. Ma täpselt ei mäletanud, aga mulle tuli uduselt meelde, et ma olin vist Pille toa põrandasse matnud ühe aju. Võibolla taheti sellest rääkida. Mina polnud selle aju peast eraldamisega seotud, aga matsin ta maha, et ühe teise inimese süüd varjata. Järgmisel päeval läksin jälle sinna majja, kus olin politseinikuga kohtunud ja kus ta tahtis minuga uuesti kohtuda. Kõndisin läbi uste ja mõtlesin, kas minna politseinikule vastu või peita ennast mõnda teise ruumi. Ühel uksel tuli mulle vastu inimene, kellel oli kaks tulirelva käes. Ütlesin, et ärge ähvardage mängupüstolitega. Väänasin tal need käest välja. Seejärel haarasin kolmel naisel korraga ümbert kinni.

*
Olin bussipeatuse juures. Mulle räägiti, et Euroopa Liit andis mulle raamatu tõlkimiseks raha sellepärast, et tõlgitavat peetakse europropagandaks. Vastasin, et minu meelest ühel leheküljel autor kritiseerib Euroopa ühendamist. Vastati, et see on nende jaoks europropaganda osa. Lamasin Toomemäe nõlval kõhuli ühe aseme peal. Minu ees oli ekraan, kus reklaamiti ühte hotelli. Tänaseks oli sinna hotelli minema registreerunud ainult üks inimene. Seal olid nii kõrged hinnad, et ühest inimesest hotellile vist piisas. Siis tuli korraga 70 inimest juurde. Tegu oli mingi grupiga, mis registreerus kollektiivselt. Reklaamile vastas esimesena üks poliitik silmapilkselt, kellel oli ekraan töölaua peal. Ta vastas, et tema sinna hotelli ei lähe, sest ta on niigi mees. Mulle öeldi, et ma võiks parem voodi peal lamada. Hakkasin sellelt asemelt alla ronima. See oli nii kõrge, et sattusin hetkeks paanikasse. Vaatasin ühte oma endist ülikooli õpperuumi, kuhu oli nüüd tehtud kohvik. Kohvikus oli mingi seltskond kohad kinni pannud, aga neid ei olnud veel saabunud. Ruumis olid sambad. Ühe sambapaari vahele mahtus kaks tooli. Ruum oli nii ilus, et selles ei olnud saanud loengute ajal halb hakata. Koolis oli umbes samasugune ruum 119. Ema ütles, et siia on hiljem sambad lisatud. Mina mäletasin, et need on siin kogu aeg olnud. Ütlesin, et siin toimusid minu esimese kursuse loengud. Seda öeldes läksid mul silmad märjaks. Ema küsis, kas muuhulgas ühe võõrkeele loengud. Vastasin, et teise võõrkeele. Hakkasin kahtlema, et loengud pidid toimuma Lossi tänava õppehoones, aga see hoone siin on hoopis ülikooli kohvik.

Kolmapäev, aprill 17, 2013

Kuidas hinnata?

Viimasel ajal propageeritakse uut hindamissüsteemi, et ei hinnataks enam õpilase taset keskmisega võrreldes, vaid tema individuaalset edasiminekut. Vana süsteemi eelis oli see, et kui õpilane teadis, mis aines tal keskmisega võrreldes kõige paremad hinded on, siis oli tal ühtlasi selge, mida on kõige parem edasi õppima minna. Selleks on vaja teada ka teiste õpilaste hindeid, mitte need ei tohi olla kaitstavad isikuandmed. Vana süsteemi miinus oli, et see võis põhjustada lootusetuse tunnet. Mulle olid tõenäoliselt sünnikahjustuse tõttu kehalise kasvatuse normid rasked. Õpetaja süüdistas mind selles, et ma ei tee füüsilist trenni, mis ei vastanud tõele. Jõudsin järeldusele, et minu puhul pole treenimisest lihtsalt kasu. Tegelikult on see vale, kui võrrelda enda tulemustega. Tänavu talve algul jõudsin korraga suusatada ainult ühe ringi, aga mõningase treenimise järel suutsin sõita ühel päeval juba kuus ringi. Seega võivad nii vana kui ka uus süsteem reaalsustaju moonutada. Võibolla peaks õpetaja panema välja kaks hinnet korraga, ühe uue ja teise vana süsteemi järgi. Objektiivselt hinnata ei pruugi küll kerge olla. Kui hinnata edasiminekut, siis tekib küsimus, millise alguspunktiga võrreldes. Keres juhtis õigesti tähelepanu, et mida tugevamaks maletaja saab, seda raskem on tal veel tugevamaks saada. Seega saaksid edasimineku hindamisel kõige halvemaid hindeid kõige paremad ja kõige paremad hinded oleksid nendel, kes on alguses laiselnud. Kui hinnata absoluuttaseme asemel edasiminekut, põhjustab see arvatavasti vähem psühhotraumasid, aga kui tõde lõpuks selgub, võib psühhotrauma olla seda suurem. Ideaalset hindamisviisi ei ole ilmselt olemas, aga kui kõiki ei saa ülikooli vastu võtta, on vast hinded siiski vajalikud.

Rootsikeelne kiri

Üks peolauas istuv Rootsist tulnud mees ütles, et teine Rootsis elav mees saatis mulle kirja. Ta andis kirja üle. Kiri oli Rootsi keeles. Varem oli sama mees mulle kirjutanud eesti keeles, aga nüüd oli vist unustanud. Hakkasin kirja sõnaraamatuta lugema, viitsimata sõnaraamatut kasutada. Kirja autor meenutas, et ma olin pakkunud kahte rootsikeelset sõna, mida tema sugulane võis öelda. Ta oli nüüd sugulaselt järele küsinud, kes oli öelnud, et tema pole kunagi neid sõnu kasutanud, samuti ka mitte ühte kolmandat. Ma ei teadnud, mida need sõnad tähendavad. Kui neid nii tähtsaks peeti, siis võibolla olid need roppused. Aga ma teadsin, et inimesed sageli unustavad, mida nad öelnud on. Mees kirjutas veel, et ta valiti mingisse esinduskogusse. Vaatasin, et see ei olegi kiri, vaid ajaleht, järgmisel leheküljel kirjutab teine autor. Võibolla ma olin loetust valesti aru saanud ja ei olnudki kirjutatud minu oletusena nimetatud sõnadest, vaid ajaleht oli mulle saadetud ainult tõendina valituks osutumise kohta.

*
Saatsin ajaloolisti kirja. Kui kiri teele läks, märkasin, et sellele on lisatud viirus. Järgmiseks hakkas see viirus ka minu arvutis tööle. Külla saabusid vennad. Palusin neil arvuti viirusest puhastada. Ütlesin, et viirus on pärit arvatavasti muusikavideost. Aga muusikavideoid peab vaatama, sest mõni midagi muud üles ei riputa. Üks vend pani viirusetõrje tööle. See kustutas kõigepealt viiruse ära ja seejärel hakkas uurima, mida viirus teinud on. Näidati failide arvu, mille viirus on ära kustutanud. See arv kasvas pidevalt ja läks hästi suureks. Aga kõik failid kustunud ei olnud, sest kui kustutatud failide loendamine lõppes, hakati loendama kustutamata jäänud faile. Neid oli veel rohkem. Aga oletasime, et kustutatud on just enda loodud failid. Kui kontrollimine oli lõppenud, panin arvuti tööle. Sellel ei olnud enam windowsi, vaid ta hakkas tööle dosis. Ma ei teadnud, kuidas saab windowsi puudumisel windowsi peale tagasi panna. Seni olin teinud nii, et kui keegi on ühe arvuti taga, siis lähen teise taha, aga nüüdsest see võimalus puudus.

*
K. Sander asutas uue maleklubi. Läksin sinna kohale. Uue klubi asutamisel tuli kohale alati keegi, keda varasemas polnud käinud. Nüüd ilmus välja üks mulle senitundmatu venelane. Sander oli muretsenud uuele klubile ülikooli maleklubist erinevad nupud. Need olid väiksed ja laua sisse torgatavad. Mina pidin mängima Sandriga. Mänguga ei saanud veel pihta hakata, sest kõik nupud ei seisnud püsti. Hakkasin neid püsti panema. Seda tehes läks kogu aeg uusi nuppe ümber. Nuppude pealepanek venis tohutult pikaks ja tundus, et mängimiseni ei jõuagi. Ütlesin, et seni on niiviisi juhtunud ainult halbades unenägudes, aga nüüd ka ärkvel olles. Sander oli laua juurest kaugemale läinud. Pillasin osa nuppe maha. Mõtlesin, et need tuleks üles korjata, aga kõiki ma vist ei leia. Järgmine nädal mõtlesin, kas minna ainult ülikooli maleklubisse või uuesti ka sinna uude klubisse. Läksin sinna. Seal mängisid mõned klassiõed kabet. Nad näitasid kabeseisu, mida nad olid ühe tugevama mängijaga mänginud. Nad polnud peale pannud kõiki nuppe, vaid üks pool oli ette andnud. Mõtlesin öelda, et males tuleb etturite etteandmine vahel etteandjale kasuks. Siis mõtlesin, et kabes see vist ei kehti, sest males vabastab etturite eest võtmine liine, aga kabes on kõik nupud ühe tugevad ja vahetuste tõttu saavad need väiksema arvu korral rutem otsa. Mõtlesin, et ma olen pidanud ennast neist klassiõdedest males tugevamaks, aga kas ma tegelikult olen, kui nemad on kogu aeg mänginud. Edasi mõtlesin, et tugevamaks olen ma pidanud ennast sellepärast, et ma olen käinud maletrennis. Ja trennis lahendatakse ülesandeid, mis peaks tegema tugevamaks kui ainult mängimine.

*
Kristjan K. küsis, kus ta kella sekundiseier on. Näitasin, et kellal on kolm seierit. Kristjan ütles, ükski neist pole sekundiseier. Need on minuti, tunni ja äratusseier. Siis tuli sekundiseier ka tagasi.

*
Mõtlesin rääkida, et ma arvatavasti tean, kust arvutisse viirus sai. Minu arvutisse tuli uus viirusetõrjeprogramm, mis ainult reklaamis ennast, aga viirustest ei puhastanud, vaid küsis selle tegemiseks raha. Võtsin selle programmi maha. Kättemaksuks käivitasid programmi loojad arvatavasti minu arvutis viiruse. Viiruseid ja viirusetõrjeprogramme teevad ühed ja samad inimesed. Magasin ühes maamajas. Isa hakkas vendi järjest äratama. Ta äratas teises toas Hennu ja ütles, et Henn peab kohe paljana kööki jooksma. Mõtlesin, et kui isa minu voodi juurde tuleb, siis ütlen, et ma ei luba ennast hommikuti äratama hakata. Aga võibolla see äratamine on ainult unenägu. Unenägudes aitab, kui ründajatest mitte välja teha. Kui isa minu voodi juurde tuli, ei hakanud ta mind äratama, vaid võttis mul sokid jalast ja pani jala kronksus asendist lamavasse.

Teisipäev, aprill 16, 2013

Haigete töökohalt tõrjumine

Opositsioon on vastu Laarile uue juhtiva töökoha andmisele, sest ta on üle elanud insuldi. Kas nad seega kinnitavad, et ka Savisaar ei sobi Tallinna linnapeaks, sest ta on üle elanud infarkti? Insult ja infarkt võivad korduda, aga ei pruugi. Sama moodi, nagu neid, kellel neid pole olnud, võivad need veel tabada või ka seda mitte teha. Need, kellel juba üks kord on olnud, peaksid oskama olla edaspidi ettevaatlikumad. Laarile on insult mõjunud vist rängemini kui Savisaarele infarkt, sest Laaril on tekkinud liikumisraskused. Aga ka Roosevelt oli Ameerika president ratastoolis ja teda peeti edukaks presidendiks. Laar ütleb, et igal haigusel on ka head küljed ja et peaasi, kui mõistus on selge. Ma kõigi haiguste kohta ei oska kommenteerida, aga liikumisraskustest peaks olema vähemalt see kasu, et nad naelutavad inimese töölaua taha. Vahel arvatakse, et psüühiliste haigustega ei ole mõistus selge. Siiski võib ka psüühiliselt haigete inimeste mõtlemisvõime keskmist inimest ületada. Psüühiliselt haige võib märgata tervest rohkem ohtusid, aga see võib osutuda vahel kasulikuks, kui tegemist on reaalse ohuga. Kuna opositsioon oleks Laari kandidatuuri vastu arvatavasti ka tema parema tervise korral, siis võib juttu haigusest pidada ettekäändeks. Laaril on ka tugevaid külgi, mida suuremal jaol inimestel ei ole. Kui ma kirjutasin talle ülikoolis 10 lehekülge pika referaadi, vaatas ta selle läbi umbes minutiga ja mitte ainult ei keeranud lehti, vaid oskas ka kirjutatut kommenteerida.

Kaks vannituba

Klaus oli saanud auhinna, sest ta oli kirjutanud ja joonistanud, et Marx, Engels ja Lenin olid kolm tähtsat filosoofi. Niiviisi elas Nõukogude aeg edasi, et tähtsustati ikka veel samu isikuid. Mõtlesin öelda, et Klaus võiks kellestki teisest ka kirjutada, näiteks Saksa keisrist. Ütlesin talle, et ta võiks mõnest teisest filosoofist ka kirjutada, näiteks Schopenhauerist ja veel ühest. Hegelit ma pidasin igavaks. Klaus luges Paides käies alati kirjandust.

*
Kaks venda olid tagumises vannitoas. Mõtlesin öelda, et kõik vennad on üksteise sõbrad, väljaarvatud minu sõbrad. Kui me olime siia korterisse kolinud, oli isa öelnud, et omavahel saavad paremini läbi Klaus ja Tõnu ning Henn ja Toomas, aga Pille ja mina oleme omaette, otsides liitlasi. Siis olidki Klaus ja Tõnu mänginud kahekesi, aga Henn ja Toomas liivakastis koos Anna-Maria ja Lauraga. Isa jutu peale ma olingi liitlasi otsima hakanud. Aga võibolla see minu loomusega ei sobinud. Vennad tulid vannitoast välja. Nüüd läksin sinna mina. Tahtsin pesta pead, aga varsti pidime hakkama sõitma Paidesse. Siis tuli pead fööniga kuivatada. Mõtlesin, et ma ei pea ju vendade eeskujul seda vannituba kasutama, sest see on Pille ukse taga. Otsustasin minna teise vannituppa. Isa ütles, et varsti hakkame rongiga Paide poole sõitma. Vastasin, et Paidesse rongid ei sõida, need sõidavad ainult Türile. Või vist praegu Türile ka mitte, vaid Tapasse. Kui olin jõudnud teise vannituppa, panin ukse riivi. Aga ukse vahele jäi suur pragu, kust sai vannituppa sisse vaadata. Surusin lingi ka kinni. See veel pragu ei likvideerinud. Lükkasin ukse riivi mööda edasi, nii et pragu sulgus. Aga uks ülemisest otsast siiski ukseauku ei sulgenud.

Esmaspäev, aprill 15, 2013

Liikumise pealt helistamine

Täna mult küsiti jälle, mis mu mobiiltelefoni number on. Seda mul ei ole. Kuna praegusel ajal on kombeks uksi lukustada ja metsas võib ära eksida, oleks ehk mõnes olukorras tõesti mobiiltelefonist kasu. Aga kui see mul olemas oleks, ei kannaks ma seda ikkagi igal pool kaasas. Kui helkuri kandmine tehti kohustuslikuks, võibolla tehakse lõpuks mobiiltelefoni kaasas kandmine samuti. Aga see ilmselt ei kohustaks seda ikkagi vastu võtma. Kui mul oleks tänaval kõndides mobiiltelefon kaasas, ei oleks mul mingit tahtmist sellega tänaval rääkida. Seda ma tahan küll, et mulle häid kirju saadetaks, aga ei saadeta. Tulevad ainult listide kirjad, erakirju harva. Ma ei saanud oma mälu järgi isegi ühtegi isiklikku jõulukaarti, väljaarvatud kogu perele tulnud, mis on mulle vähem kui vanematele. Feisbukis natuke üksikute lausete vahetamist toimub, aga see on pooleldi kolmandatele inimestele esinemine. Elektronkirjad loetakse võibolla ka kolmandate isikute poolt läbi, aga saab vähemalt kujutleda, et ei loeta. Kui ma paberkirju vahetasin, siis mulle neid ka nii palju kohale ei jõudnud, kui paljude posti panemisest teatati. Üks aasta oli mul tellitud ajakiri, mida pidi tulema neli numbrit, aga tuli ainult üks. Ei tea, kas vargad püüdsid sealt midagi varastamise ajaloo kohta teada saada. Ükskord mul varastati koolis kinopiletid ära. Arvatav varas ei püüdnud oma isikut varjata, vaid pakkus pileteid teistele minu klassi õpilastele müügiks. Ühele klassikaaslasele laenasin tööõpetuse tunnis taskunoa ja ta ei andnud seda tagasi. Samal päeval mul ei olnud meeles küsida. Järgmine päev küsisin, siis ta väitis, et jättis selle tööõpetuse klassi, aga seal seda ei olnud. Taskunuge on mul taskust välja ka kukkunud. Üles pole pärast seda ühtegi leidnud. Üks kukkus heinamaal, kus keegi seda ilmselt üles ei korjanud, aga ei leidnud.

Lendasin taldrikul

Läksin suuskadega Anne tänavale. Seal oli üks väga järsk mägi. Ronisin mäe tippu. Nägin, et mäe teisel küljel on pori väljas. Aga pori peal oli kitsas jääriba, seda mööda viis suusarada ja sellel sõitis üks suusataja. Mõtlesin, et kuidas ma nüüd mäe otsast alla saan, ilma liiga suurt hoogu saavutamata. Suusatasin vanaema linnaossa. Väikeste majadega linnaosas ei visatud talvel kõnniteele liiva, et kõigil oleks võimalik suusatada. Selle asemel olid kõnniteedel suusarajad ja oli näha ka suusatajaid. Vanaema suusatas korraga 15 kilomeetrit. Mõtlesin, et kui ei sõida lühikesi ringe, vaid kogu aeg edasi, siis on võimalik pikem maa suusatada.

*
Seisin trepikojas. Märkasin, et naabrite korteri üks aken avaneb trepikotta. Sellel oli ribakardin ees. Need naabrid tulid oma korteri uksest välja ja teretasid mind, kuigi seisin neist üsna kaugel ja nad kõndisid teises suunas.

*
Vaatasin eemalt metsa. Mõtlesin, kas mõni puu tuule käes murdub. Üks murduski. Kui mõelda, kas murdub, siis murdus alati, muul juhul mitte. See mõte tuli nähtavasti sellest, kui oli näha, et puud kõiguvad tavalisest tugevamalt. Mõtlesin, et keeristormiga võivad kõik puud ka murduda. Võibolla ma kohtun elus keeristormiga, aga loodetavasti seda ei juhtu. Kui keeristorm tuleb, hoian noorest puust kinni, aga tõusen koos selle puuga lendu. Tuul viskab mind vastu majaseina. Purustan aknaklaasi ja vinnan ennast aknast sisse. Seejuures võivad puruneda minu veresooned. Siis tuleb skutt peale panna, aga seda tuleb enne õppida. Öeldi, et kui skutt õigele poole panna, siis on kõik ellu jäänud. Läksin ühele peole. Heitsin laua peale pikali ja vaatasin televiisorit. Mõtlesin, et võibolla kõigile ei meeldi, et ma laual laman, seetõttu istusin lõpuks toolile. Ma polnud küll ainus lamaja. Teine inimene lamas diivanil. Ühe maletaja kohta räägiti, et tal oli tulnud mõte, et kui ta saab ühe arvutiprogrammiga võrdseks, siis on tema mängutase üsna hea. Ta oli iga päev selle arvutiprogrammiga mängima hakanud ja nüüd oligi tugev. Kahtlustasin, et tegelikult oli ta arvutiprogrammi endale sisse monteerinud. Mina ei mänginud arvutiga, vaid endaga, seetõttu ei olnud mul võimalik nii tugevaks saada.

*
Inimesed valmistasid kaks lendava taldriku kujulist sõidukit. Tegelikult need ei sõitnud sel põhimõttel nagu tulnukad, vaid propelleriga. Üks laps kõõlus ohtlikult trepi käsipuu najal. Istusin koos ühe lapsega lendava taldriku selga ja sõitsime läbi linna. Lendasime hästi madalal. Räägiti, et ükskord toimus ühes Maakera osas plahvatus, mille tagajärjel üks geoloogiline kiht paisati segamini. Ei olnud teada, mis oli plahvatuse põhjus, aga arvatavasti läbis Maakera teine taevakeha. Põhjused taheti välja selgitada, sest kui selleks oli teine taevakeha, siis võis tema orbiit endiselt Maakera omaga ristuda ja plahvatus võis korduda, kuigi rohkem kui saja aastase vahega.

*
Ma ei teadnud, kas ma jään veel uuesti magama. Leidsin lahenduse, et teen kahte asja kordamööda, siis näen, kumb mulle paremini sobib. Üks neist tegevustest oli magamine ja teine seotud ärkvelolekuga.

Pühapäev, aprill 14, 2013

Võitluse liigid

Males võiks ratsulõppmänge nimetada ratsuvõitluseks, mis oleks analoogia härjavõitlusega. Ja odalõppmänge võiks nimetada odavõitluseks, mis oleks analoogia mõõgavõitlusega. Maailmameistrivõistlused on võimuvõitlus maailma valitseja koha pärast. Maailmameistritiitel selgitatakse mänguga, aga on veel teine võim males, FIDE president, kes selgitatakse valimistega. Eesti malejuhtidele avaldatakse pidevalt umbusaldust, aga ei saada hääli kokku uute valimiseks. Umbusaldus on nii suur, et mänguga selgitatava valitseja kohale ehk Eesti meistri tiitlile kõige tugevamad mängijad enam ei pretendeeri. Ehk siis leitakse, et kui üks valitsejakoht ei ole kõige paremates kätes, siis ei pea olema ka teine. Võitluste nimel loobutakse võistlustest.

Rahvuspiirkondade valitsejad

Leiutati pallimäng. Hakkasime seda kooliõuel mängima. Alguses hästi ei osanud. Kui ma olin värva all palli lähedal, proovisin seda puhuda. Pärast kehalise kasvatuse tunni lõppu läksime duširuumi.

*
Ühe Venemaa rahvuspiirkonna valitseja soovitas kahele teisele rahvuspiirkonna valitsejale, et nad roniks mäetippu, kummardaksid seal, siis keeraksid ümber ja kummardaksid teist pidi. See oleks tähendanud nende kuristikku kukkumist. Algul ta lubas ise kaasa minna, aga kui saabus Jeltsin, siis ütles, et tema peab nüüd jääma Jeltsinit valvama, teised peavad ronima ilma temata. Nad hakkasidki ronima. Krister ja veel üks inimene olid saabunud sellesse kohta vaatlejatena. Krister ütles mobiiltelefoni, et praegu kaks inimest ohverdatakse, aga küsimus on, mis edasi saab. Istututi söögilauda. See paha valitseja puistas teiste söögi sisse mürki, aga ise midagi ei söönud. Muuhulgas puistas ta sigareti otsast teiste klaasidesse mürgist tubakat, aga ise ei suitsetanud. Mürki söönud oigasid, et nad ei saa magada. Teised küsisid, miks sellepärast oiata, kui kell on juba kaks öösel ja ongi aeg magama jääda. Kõndisin toidupoes riiulite vahel ringi ja valisin kaupa. Panin ostukorvi lihatoite.

*
Aitasin ühel vennapojal kiikuda. Osad kiikumiskonksud olid katki, sellepärast kinnitasin kiige ühe nööri ühe kiige konksu külge ja teise teisele. Vennapoeg kallas endale purgist mett pähe. Ta kallas seda nii palju, et ma pidin kallamise peatama ja tema suu meest puhtaks pühkima, et ta hingata saaks.

*
Vaatasin uut "Tuna" numbrit. Sellest numbrist ei pidanud väga palju lugema, sest suur osa numbrist olid pildid. Numbri lõpus oli palju lehekülgesid piltidega plakatitest. Sealt oli võimalik kokku lugeda, et kõige rohkem plakateid on teinud natsid.

*
Algamas oli maleturniir. Plaanis oli teha esimesed voorud lühikese ja järgmised pika mõtlemisajaga. Osad mängijad tahtsid mõtlemisaega lühendada ja teised pikendada. Asi pandi hääletusele. Ruumi ühes osas olijad tõstsid käe, aga mina jäin nurgatagusesse ossa, kus keegi kätt ei tõstnud, sest sinna ei kostnud, mida küsiti. Järgmise küsimusega kordus sama. Hääletuse tulemusel otsustati, et kõik voorud tehakse siiski ühe pika mõtlemisajaga, mille pikkus on keskmine. Mängida tuli reketitega. Iga mängulaud asus järgmisel trepiastmel. Kartsin, et reketitega mängima hakates võib trepiastmest alla kukkuda või kõrgemale viiva astme otsa komistada. Laarile anti nimekiri eesti keeles ilmunud raamatutest fašismi kohta, et ta saaks üheks ürituseks valmistuda. Vaatasin, et minu magistritööd nimekirjas ei ole.

Laupäev, aprill 13, 2013

Meeriigid

Kohtusin ühtede arstidega. Mult küsiti, kas ma öösiti ärkan. Vastasin, et ärkan öösel korduvalt, keeran külge ja magan edasi. Selle peale öeldi, et siis tuleb mulle süste teha, öist ärkamist ei tohi lubada. Vastasin, et ma ei taha süste, mul on vaja ärgata, et unenäod meelde jääks. Öeldi, et siis ei tee süste. Vahing oli mind ka õpetanud, et kui ma tahan unenägusid üles kirjutada, siis pean õppima unenäo lõpus ärkama. Tegelikult ma ärkasin sellepärast, et magasin teistest inimestest kauem. Kui ma oleksin tõusnud nendega samal ajal, siis poleks vahepealseid ärkamisi olnud. Arstid küsisid edasi, kas ma ülikoolis stipendiumi sain. Vastasin, et bakalaureuseõppes sain, aga magistriõppes mitte, seal ma maksin õppemaksu. Küsiti, kas magistriõpe on lõpetatud. Vastasin, et ei ole, ma jätsin magistritöö kirjutamise pooleli, sest tundus, et ma olen aja ületanud. Hakkasin oma vastuses kahtlema. Juhendaja oleks mind justkui magistriõppe lõpetamise puhul õnnitlenud. Aga võibolla ajasin bakalaureuseõppe lõpetamisega segi. Või enne kaitsmist oleks nagu eelkaitsmine ka olnud, mis sai olla magistritööl, mitte bakalaureusetööl. Lamasin hommikul voodis. Lugesin Põhja-Korea ajalehte. See erines muude riikide ajalehtedest selle poolest, et artikleid ei saanud lugeda ühekaupa, vaid kõik olid ühise raami sees. Põhja-Korea diktaator astus tuppa sisse. Lükkasin ta endast eemale. Ühel noorel naisel paluti minu juurde tulla. Ta tuli sellise näoga, et vaatab, mida ma temaga teen. Toas oli suurem rahvamass ja teised arutasid, miks just tema. Algul anti mulle naine, aga siis asendati see selle naise pildiga. Mõtlesin, et ei tea, kas ma magan või olen ärkvel. Võibolla hoidsin ainult silmi kinni, aga olin ärkvel. Vennad panid mulle teki peale. Tulin voodi juurest ära ja hakkasin käpuli vannituppa minema.

*
Ühe Eesti künka seest otsustati hakata kaevandama põlevkivi. Eestis oli põlevkivi vähe, aga ütlesin, et leiti, et sellest künkast mõneks ajaks jätkub. Ühele inimesele müüdi sellel künkal talu. Talle öeldi, et ta sai talumatult suure talu. Ta vastas, et see on jah talumatu, et talu suurus on nii väike. Ta ütles, et on imestunud, et siin külas on taludel tara ümber, mõnes teises kohas on ühine tara kogu külale. Taevas lendasid linnud, keda oli raske poolkuust eristada. Kõik nad ei saanud poolkuud olla, aga üks neist võis, ainult ei teadnud, milline. Toas sees näidati suurt paberit, mille servadele võisid vennad ja vennanaised võrgu teel kirjutada. Joonistasin koos ühe vennapojaga. Joonistasin, et üks vars läheb läbi mitme korruse. Ühelt poolt välja tulles on tema otsas õied ja teises otsas juured. Isa tuli ja tegi vennapoja joonistatud objektile sikk-sakki, et pind oleks täidetud. Ühe raami sees oli mesi, mis jagunes põhja- ja lõunarassiks. Aga mesi hakkas sulama, nii et põhja- ja lõunarass sulasid kohati kokku, said ühiseid järglasi ja moodustasid ühiseid riike. Soojussurm oleks olnud see, kui kogu mesi oleks soojuse käes sulanud. Raami parempoolsesse ossa tekkis kolm tulpa uute riikide nimekirjadega. Neist esimeses tulbas oli igal real selges kirjas ühe riigi nimi, neid nimetati esimese tulba riikideks. Tegelikult oli vanu riike ka raami vasakus osas, nii et esimese tulba riikide tulp ei olnud kõige esimene. Uute riikide nimekirjas olid väiksed riigid, mis koosnesid ainult riiginimest, aga vanad riigid olid suuremad, nii et neil olid ka linnade nimekirjad. Ütlesin, et põhjavesi ja lõunamesi voolavad kokku.

Reede, aprill 12, 2013

Konkurents riigi pärast

Kui ma võitlesin Euroopa Liitu astumise vastu, siis üks olulisemaid asju, millega ma rahul ei olnud, oli see, et Euroopa Liitu kuuludes võib Eestisse elama tulla piiramatul hulgal selle kodanikke. Eilsest lehest võis lugeda, et tahetakse suurendada ka muudest riikidest Eestisse kolimise vabadust. Euroopa Liitu astumise pooldajad vaidlesid mulle vastu, et Euroopa Liidust Eestisse eriti ei tuldaks, sest Eesti oleks teistest liikmesriikidest vaesem. Kogu maailma suhtes sellist argumenti kasutada ei saa. Sisserändeõiguse suurendamise soovi põhjendatakse sellega, et see tõstvat Eesti konkurentsivõimet. Kui hakatakse tooma sisse konkurentsivõimelisemaid välismaalasi, kas siis vähem konkurentsivõimelised eestlased peaksid samal ajal Eestist lahkuma? Konkurents võib toimuda mitte ainult riikide vahel, vaid ka riigi sees erinevate rahvusrühmade vahel, mille üks näide oli pronksiöö.

Vanaduspäevad maal

Henn küsis, kus tema sahtel on. Ma olin pannud Hennu sahtlisse oma asjad, sest ta ei elanud enam siin. Henn tahtsi sahtlit tagasi. Minu asjad ei mahtunud mujale ära. Isa andis minu kätte mõned dokumendid. Hoidsin neid natuke aega oma sahtlis, siis andsin isale tagasi. Need olid selle ajaga minu sahtlis juba natuke kortsu läinud. Isa käes ei olnud paljude aastate jooksul läinud. Isale tagasi andes lõikasin kortsus serva küljest. Läksime isa tuppa. Vennad rääkisid, et arvuteid tuleks sissemurdmise eest kindlustada. Ütlesin, et minu arvutisse on sisse murtud, sest vahepeal sain ma gmaili postkasti kasutada ainult maile.ee kaudu. Vennad hakkasid isa toa arvutit sissemurdmise vastu alt plastiliiniga kindlustama. Minu arvuti kindlustamist ei pidanud nad vajalikuks, sest isa toa oma oli vannitoa arvuti, aga minu oma mitte, seetõttu oli sinna sissemurdmine vähem tõenäoline. Sissemurdjad tahtsid näha vannitoas lahtiriietatud inimesi. Mul oli käes pakk raamatuid. Ütlesin, et ma ei mäleta, kust ma need võtsin. Oli kaks võimalust, kast alt- või ülevaltpoolt riiulist. Panin nad ühte kohta tagasi. Seepeale hakkas kõrval üks teine raamatuvirn ümber vajuma. Püüdsin vajumist peatada, aga see ei aidanud, sest suuremad raamatud olid väiksemate peal. Võtsin suuremad pealt ära, et väiksemaid alt välja võtta. Aga raamatuid liigutades lükkasin Väiksed Luuleraamatud põrandale. Tegin nutuhäält.

*
Öeldi, et Vene väed on Võrus. Arvati, et oktoobris tulevad nad Tartusse. Ütlesin, et kui Vene väed Tartusse tulevad, siis hakkan tänavatel sinimustvalge lipuga ringi kõndima. Ema ei kavatsenud midagi ette võtta, vaid ütles ainult, et rasked ajad tulevad tagasi. Venelased ei olnud Võrus vist valitsema hakanud, vaid hoidsid ainult vägesid sees. Selgus, et nad tulid juba täna Tartusse. Tallinnasse nad polnud läinud ja vist ei kavatsenudki minna, sest tahtsid vallutada ainult Lõuna-Eesti. Sellest hoolimata ei kavatsenud ma Tallinnasse põgeneda. Minu tuppa tuli suurest toast üks vene sõdur. Viskasin ta oma toast välja, et üle ukse piiri ta ei tule. Olin oma kahekorruselise voodi teisel korrusel. Tuppa tuli üks vene tüdruk ja hakkas minu juurde üles ronima. Viskasin ta alla. Varsti tuli see tüdruk tagasi koos oma isaga. Vaatasin kõhuli lamades filmi kangelasest. Kutsusin tuppa sisenejaid, et tulge vaadake head filmi. Aga nad ei tulnud heade kavatsustega, vaid alla viskamise eest kätte maksma. Tüdruku isal oli käes kaks pussnuga. Läksin talle vastu ja väänasin tal mõlemad noad käest välja, võttes need enda kätte. Nugadega ähvardades sundisin ta oma toast lahkuma. Vist torkisin teda noaga ka, aga mitte liiga kõvasti. Mõtlesin, et teine kord võib tulla tugevam sõdur. Mina olin nagu Vene sõjaväe vanem ajateenija, kes nooremaid peksis, ilma et nooremad oleks seda pahaks pannud. Läksin tänavale kõndima. Venelased olid asutanud ühte kohta müügiputka. Lõin osa kaupa käega segamini. Lõikasin ühes kohas rippuva Nõukogude Liidu lipu pooleks. Mõtlesin, et sellistest kangelastegudest, nagu on Bondi filmis, on unistanud iga inimene. Bondi filmid on sellepärast populaarsed, et need on filmid kõigi inimeste kohta.

*
Vennad hakkasid ühte minu fotoalbumit vaatama. Ise vaatasin teist oma fotoalbumit. Seal olid kõik fotod korralikult nurkadega kinnitatud. Mõtlesin, et peaks uue sellise albumi hankima. Vaadatavates albumites oli minu nägu kõigil fotodel väga kortsus. Praegu mu nägu nii kortsus ei olnud. Ühel fotol oli kogu meie pere kortsus nägudega. Mõtlesin, et me oleme nagu vanad eestlased.

*
Kirjutasin Jeanne d'Arci kohta arvustuse, et see enda asutatud ajaloolisti saata. Siis tuli meelde, et ma olen tema kohta juba ühe arvustuse saatnud. Kontrollisin otsinguga. Otsing minu mälestust ei kinnitanud. Aga kui ma otsingut kordasin, siis kinnitas. Mõtlesin, et ma saadan ikkagi, kirjutades juurde, et eelmine arvustus oli ühe raamatu kohta, aga nüüd lugesin teisest kohast sel teemal teist kirjutist juurde. Otsing ei olnud andnud siiski tulemusi minu asutatud listist, vaid ühest teisest imelikus kohas asuvast. Sinna olid minu kirjad edasi suunatud, kuna ma olin hakanud listi saatma fotosid ja see koormas ülikooli serverit. Ekraanil oli kirjas, nagu ma oleksin saatnud 108 fotot. Osad ei olnud võibolla siiski fotod, vaid nende kommentaarid. Oudekkil oli ka ühes imelikus kohas blogi olnud. Selle oli ta asutanud, kui tema vanas blogis sissekannete avaldamine muutus võimatuks. Olin varem pidanud imelikus kohas blogide asutamist vandenõuks. Aga nüüd nägin omast käest, et inimene ei teadnud õieti isegi, kuhu tema postitused lähevad, vaid ta haarab nende avaldamiseks kinni esimesest võimalusest, mida pakutakse.

*
Olin mänginud Ivaineniga malet ja võitnud. Meenutasin seda mängu. Ivainenil oli olnud vigur rohkem, aga võitnud olin mina. Selle kohta öeldi, et sõltub, kus nupud asuvad. Ivainen oli tulistanud a-liinilt minu h-liinil asuvat kuningat ja blokeerinud väljalt h1 minu h-etturi edasitungi, mis kippus koos kuningaga edasi liikuma. Kui tal oli üks nupp h1 ja teine a8, panin hetkeks mõeldes tema vankrile ja lipule väljalt b7 lipuga kahvli, sest mul oli ülesannete lahendamisest meeles, et sealt saab kahvlit panna. Selle peale oli Ivainen kohe alistunud, kuigi üks nuppudest oleks talle alles jäänud ja oleks saanud veel mõni aeg vastupanu osutada. Nüüd hakkasin mõtlema, et kui ma panin lipuga lipule kahvli, siis panin tegelikult ette. Solovjov küsis, et varem ta oli tugev mängija, kas nüüd ta on nõrgaks jäänud. Peebo vastas, et kui ta ära on väsinud, siis küll. Olin varem arvanud, et ma olen inimeste hulgas üks paremini malet mängida oskavatest. Aga päevakeskuse turniiridele oli järjest tulnud tavalisi inimesi, kes ei olnud maletajad, aga olid minust tugevamad. Teiste hulgas Paide vanaema ja Alviine. Praegu käis veel Siiri. Meelvale oli dušš sisse pandud, nii et seal oli võimalik püsivalt elada. Mõtlesin, et kui mul enam mujal elada ei ole, siis lähengi sinna elama, sest maal on maksud madalamad kui linnas. Seal elades sõidan iga päev bussiga linna poodi. Ja bussipeatusesse sõidan jalgrattaga, pannes jalgratta bussi peale minnes peatusesse puu külge lukku. Ja bussipeatuses kontrollin ka oma postkasti. Aga kui jalgrattaga sõita ja selja tagant tuleb auto, siis võin autole ette kukkuda. Nii et tegelikult ma vast ei lähe bussipeatusesse jalgrattaga, vaid jala. Vana inimene jõuab vast ka veel jala kõndida, kuigi aeglasemalt. Vennad ütlesid, et Henrik oli öelnud, et tuleb täna Meelvale meie mõttemaailma vaatama. Parandasin, et meie maailma. Henrikule ei meeldinud stiil, milles meie pere liikmed ehitasid, aga ta oli nõus seda vaatama. Kõndisin mööda Paide tänavat. Möödusin majast, mis tundus olevat juba vanaema maja. Ainult ta säras tugevamalt. Kui vanaema majal oli veranda alles, siis järgmise maja küljest oli see ära võetud ja see oli muudetud silikaatkivist majaks.

Neljapäev, aprill 11, 2013

Tühi klubi

Tänases unenäos tuli mõte panna malelauale nelja rea nuppude asemel kuus. Proovisin selle ärkvel olles järele. Unenäos arvasin, et kui panna lauale rohkem nuppe, siis tuleb pikem mäng. Nii see ei läinud. Suur osa käikudest olid löömised. Musta kuningas kaotas vangerdamisvõimaluse ja sai kiiresti mati. Laual oli tavaline arv ettureid ja kuningaid, kõiki teisi nuppe kaks korda rohkem. Täna pidi olema nädalakalendri järgi ülikooli maleklubi üritus. Sander ei saanud tulla. Mina läksin võtmega kohale, aga teisi mängijaid ei tulnud. Võibolla ei saadud minu kirjast täpselt aru, kas mul on plaanis minna. Üks kord üksi klubis olla mul kahju ei olnud, sest ma polnudki varem saanud eriti seal riiulis olevaid raamatuid lugeda. Halvem oleks, kui ürituste ärajäämine peaks reegliks muutuma. Viibisin klubi ruumis tund aega ja lugesin kogu selle aja rootsikeelset romaani. Rootsi keelest saan aru ainult üksikutest sõnadest, aga sellest mulle piisab.

Kuus rida nuppe

Mängisin üksi Fischeri malet. Panin peale algseisu, kus liputiiva nuppude asetus oli traditsiooniline, aga kuningatiival muudetud. Kui mängu lõpetasin ja nuppe kokku panema hakkasin, märkasin, et odasid on kaks korda rohkem kui oleks pidanud olema. Mulle tuli meelde, et olin mänginud ühel päeval seisu, kus panin odade asemel peale rohkem ratsusid, seejärel seisu, kus ratsude asemel oli rohkem odasid. See nuppude arv oli jäänud ka karpi, mistõttu mängisin täna uuesti niimoodi, aga ei pannud seda mängu ajal tähele. Mulle tuli mõte, et võiks mängida ka algseisust, kus nuppe ei ole laual mitte neli, vaid kuus rida, nii et vigureid on kaks korda tavalisest rohkem - kõige ees etturid, nende taga ratsud ja odad, edasi kuningas, lipud ja vankrid. Seejuures on algseisus etturi kaksiksamm lubatud. Ratsude ja odade järjestus on RROOOORR. Rahvusvaheline kabe leiutati ka nii, et suurendati nuppude arvu. Ja selle reeglid on leiutaja nime järgi tuntud. Kui mina uued reeglid välja mõtlen, võivad need ka kasutusse minna, ainult minu nimi on vähem autoriteetne. Üks poiss tahtis minuga seda minu leiutatud seisu mängida. Ütlesin, et kui nuppude arv on suurem, läheb mäng pikemaks, aga ma pean minema õhtul tavalist malet mängima, siis me ei saa võibolla mängu lõpetada. Ütlesin, et mul on kahe nuppude komplekti peale paar nuppu kadunud, siis peame puuduvad malenupud asendama mõne teise mängu nuppudega. Mõtlesin, et esimest ja kaheksandat rida ma ei pane nuppe täis, vaid kuningat, lippu ja vankreid on tavaline arv ja need asuvad tavalistel kohtadel. Vangerdus on lubatud.

Kolmapäev, aprill 10, 2013

Isikutunnistuse vahetamine

Kui ma isikutunnistuse vahetamiseks avalduse kirjutasin, öeldi, et selle valmis saamisega võib minna kuu aega. Aga sain ta kätte mõne päevaga. Kätte andis vist sama töötaja, kes avalduse vastu võttis. Ta ütles justkui imestunult, et juba valmis. Ma oletan, et nad valmis tegemise järjekorda vaatavad selle järgi, kellel mis kuupäeval vana aegub. Kui mulle öeldi, et võibolla tuleb oodata kuu aega, siis küsisin, kas ma sel juhul vahepeal arsti juurde saan minna. Vastati, et peaks saama. Aga kindel ei oldud. Vana isikutunnistus kehtis 10 aastat, aga uut tuleb vahetama minna juba 5 aasta pärast. Fotograaf selle jaoks fotot tehes rääkis, et prillidega pilte hästi ei taheta. Prillidega olevat lubatud pildistada ainult juhul, kui need ei peegelda valgust, aga iga klaas peegeldavat. Tahetavat, et silm oleks pildilt väga hästi näha. Aga uuel isikutunnistusel ei ole mõlemad silmad võrdselt näha, sest mingi kujunduselement läheb ühe silma peale ja muudab seda heledamaks.

Trepist alla

Läksin kooli raamatukokku raamatuid ära viima. Minu selja taga sisenes uksest õpetaja Kalme. Hoidsin kolme raamatut käes. Ütlesin Kalmele, et enne kui ma need ära annan, tahan käed ära pesta, sest need on rasvased. Pühkisin käsi taskuräti sisse. Vaatasin, et see teeb nad nii palju puhtamaks, et ma ei hakkagi neid pesema. Raamatuid võttis vastu õpetaja Mitt. Edasi tuli tundi minna. Läksin ukse taha, kus arvasin oma klassi tunni olevat, aga uksest sisse vaadates nägin seal nooremaid õpilasi. Mul oli veel teine oletus, kus tund võib tulla, aga seal ruumis ka minu klassikaaslasi ei olnud. Siis tuli vaadata alt ruumijaotusplaanist. Trepist alla minnes pidin trügima läbi sellel istuva paksu rahvamassi. Asja võis vaadata nii, et see teebki koolielu põnevaks. Sumpasin jalgadega kõrvitsasalatis.

*
Võtsin sahtlist õpikuid, et need läbi lugeda. Esimesena tahtsin läbi lugeda bioloogia õpiku. Põhjendasin seda sellega, et ma olen sel õppeaastal kõigist bioloogia tundidest puudunud, sest mul oli tunniplaanis viga, seetõttu võidakse mult kevadel nõuda selles aines eksami sooritamist. Mõtlesin, et tunnis vast midagi sellist ei räägitud, mida õpikus ei ole. Järgmisena tahtsin läbi lugeda eesti keele õpiku, et valmistuda lõpukirjandiks. Olin lõpetanud üheksanda klassi keskmise hindega 4,89 ja tahtsin seda kaheteistkümnendas klassis korrata. Ütlesin emale, et ma vist katkestan pooleks aastaks maleturniiridel osalemise. Mõtlesin, et poole aasta pärast on raske uuesti vormi saada.

*
Olin mänginud Trohhaleviga malet ja kirjutanud mängu kohta protokolli. Nüüd kirjutasin seda mänguruumis istudes blogi jaoks ümber. Mäng oli lõppenud viigiga. Nüüd vaatasin, et partii kvaliteet oli madalam kui ma arvasin. Aga kui ma lõin ratsuga vastase etturi, oleks vastane saanud ratsu löömise asemel lüia minu etturi, nii et mõlema ratsud oleks olnud ees ja etturite arv oleks jäänud võrdne. Aga siis oleks ikkagi vastase kuningaseis lõhutuks jäänud ja mäng oleks pidanud lõppema minu võidu, mitte viigiga. Vaatasin, et ma olin tabelisse ühe mängu tulemuse kirja pannud, mis ei olnud veel lõppenud. Ütlesin, et see on, kui ei ole harjunud. Nüüd võis oodata, et keegi ütleb, et ma ei harju kunagi õigesti punkte üles märkima. Valesti märgitud tulemus tuli maha sodida. Vaatasin, mis selle turniiri kohta ajalehes kirjutatakse. Ütlesin, et ühte maletajat mainiti ajalehes ainult sellepärast, et ta tuli kohale, kuigi ta ei osalenud. Ajalehes nimetati Vorobjovi usuliseks mängijaks. Aga teda võisid vahel väiksemad kiusama hakata. Usuliseks mängijaks oli nimetatud Partsi. Parts oli välja andnud raamatu oma partiidega. Need olid minu partiidest halvemad, aga mina ei olnud nõus enda omi raamatuna välja andma, vaid ainult võrgus avaldama, sest ma ei pidanud neid raamatu jaoks piisavalt headeks. Parts ütles, et annab Svenile ühte narkootikumi. Soovitasin, et ta ei annaks. Sven ütles, et seda narkootikumi ei ole enam saada. Parts vaidles vastu, et on küll, Afganistaanist saab seda piiramatus koguses tuua. Seal ainult soovitatakse piiril, et ärge viige, aga ei keelata, sest leitakse, et üksikisik on teaduse kõrval pisike. Mõtlesin, et Afganistaani piirivalvurid võivad läbi lasta, aga Eestisse jõudmiseks peab mujalt ka läbi pääsema.

Teisipäev, aprill 09, 2013

Mida ma usun

Mulle ei meeldi ei usklikuks ega ateistiks tembeldamine. Aga iga inimese loomuse osa peaks olema, et vähemalt midagi ta usub, mõni rohkem ja mõni vähem. Analüüsisin, mida ma tegelikult usun ja leidsin, et sellel on kolm komponenti: eetika, veendumused ja fantaasia.

1. Eetika.

Religioonide juures meeldib mulle see, et need mõtlevad eetikale. Aga sama teevad ka filosoofid. Pühakirjad annavad inimesele ette hulga eetilisi norme, millest kinni pidada. Eestlasi on selles osas kõige rohkem mõjutanud Piibel, ka ennast ateistiks pidavaid inimesi. Rumalamaid inimesi nagu lapsi tuleb kindlasti õpetada, kuidas käituda. Aga täpsete ettekirjutustega võib teha ka halba. Eetika osas püian mõelda eelkõige oma peaga, mis on eetiline ja mis mitte. Aga olen valmis kaaluma ka teiste inimeste soovitusi. Sealhulgas pühakirjades kirjas olevaid, aga mitte ainult ühes pühakirjas.

2. Veendumused.

Veendunud olen ma eelkõige selles, mida mu oma kogemus kinnitab. Kogemust saab omandada teaduslike eksperimentidega. Aga ilmselt ei ole võimalik teaduslike meetoditega kõike kindlaks teha. Mis jääb väljapoole teadust, seda võib nimetada üleloomulikuks jõuks. Kas on olemas jumalaid, hauatagust elu või vaime, selle kohta eelistan lõplikku seisukohta mitte võtta, kuni isiklik kogemus puudub.

3. Fantaasia.

Üleloomulike jõudude kohta, kelle olemasolu kohta puudub veendumus, on siiski huvitav fantaseerida ja need fantaasiad võivad ajas muutuda. Olen kasutanud oma ilukirjanduslikes teostes tegelasi nagu Jumal ja haldjad. Samuti fantaseerinud päriselt mitte olemas olevatest inimestest. Praegu mulle meeldib mõelda, et elada on sellepärast hea, et siis näeb unenägusid ja et võibolla näeb unenägusid ka pärast surma.

Artiklite toimetamine

Mulle anti ühtesid artikleid toimetada. Tegin väljatrükile parandusi punase kirjutusvahendiga. Kui parandused olid tehtud, viisin need paberid kirjandusmuuseumi. Sealne töötaja ütles mulle, et peaaegu üldse pole parandusi tehtud. Üks autor oli öelnud vastupidi, et lehed olid minu märkustest kirjud. Praegu mul ei olnud vähem parandusi. Kui üks ütles, et ma teen neid palju, ja teine, et vähe, siis tegin neid tegelikult keskmiselt. Kui keegi oli minust rohkem parandusi teinud, siis sellepärast, et parandas ka seda, mida ei olnud tingimata vaja, aga mina ainult vajalikku. Mõtlesin, et kirjandusmuuseumist lahkudes ma jätsin vist kasutatud materjalid laua peale, mitte ei pannud tagastamisriiulisse. Hakkasin uut artiklit toimetama. Aga kui eelmisi olin toimetanud tähelepanelikult, siis uut lugedes ma ei suutnud enam tähelepanu keskendada ja seetõttu ei teinud esimesele leheküljele ühtegi parandust. Mõtlesin, et paremasse vormi tagasi saades pean seda vist uuesti lugema. Nii enne kui ka nüüd toimetatud kirjutised olid võetud ühest ja samast Eesti-aegsest ajakirjanumbrist. Aga neil oligi see erinevus, et varem toimetatud olid kirjutatud Eesti ajast varem, aga nüüdne numbri ilmumise aegu, seetõttu neis oligi parandamist vajava protsent erinev.

Esmaspäev, aprill 08, 2013

Vaenlase ajalugu

Kui mul oli ülikooli õppekavas Euroopa integratsiooni ajalugu, siis pidasin seda vaenlase ajalooks. Aga õppekavas oli ka fašismi ajalugu ja seda ma millegipärast vaenlase ajalooks ei pidanud. Praegu igal juhul arvan, et parem on elada Euroopa Liidu liikmesriigis kui fašistlikus riigis, kui Euroopa Liit just ise fašistlikuks ei muutu. Rahvakogu loomine annab igal juhul lootust, et demokraatia ei ole veel lõplikult lämmatatud. Marju Lauristin raadios arvas, et Riigikogu rahvakogul väljendatud avalikku arvamust ei ignoreeri. Rahvakogu on nagu mitteametlik parlamendikoda. Aga fašistid tulid Itaalias ka võimule tänu sellele, et nad olid tugev jõud tänaval, mitte parlamendis. Kõik rahvaliikumised ei pea küll sama tulemuseni välja viima. Fašismi ajaloo loengud rääkisid küll diktatuuridest, aga olid korraldatud muudest loengutest demokraatlikumalt - pooleldi seminari vormis. See tegi nad huvitavamaks ja niiviisi võis ka fašism ise huvitavam tunduda. Kui ma praegu hakkaks magistritööd uuesti kirjutama, siis ma valiks teise teema, sest leian, et ajalugu peab uurima selleks, et sealt eeskuju võtta. Aga ma olen hiljem eeskujulikumaid tegelasi ka piisavalt uurinud. Fašism oli pigem hoiatav näide. Uurimistöö kirjutamise käigus minu arvamus sellest halvenes. Siis võibolla on ikka kõigi teemade uurimisest kasu. Kuigi arvamus fašismist oleks võinud halveneda ka selle vastaseid uurides.

Efektne foto

Mõtlesin kirjutada, et ma pean filosoofiat tähtsamaks kui seadusi. Euroopa Liitu kuulumise küsimus on sellega lahendatud, et halbu seadusi ma lihtsalt ei täida. Hakkasin lugema "Postimeest". Esimesel leheküljel oli pandud esikohale Clintoni pilt. Selle all oli uudis, et ta hakkab kandideerima kolmandat korda Ameerika presidendiks. Kui Ameerikas uus presidendikandidaat avalikustati, käidi alustuseks alati välja mingi efektne foto. Aga kampaania käigus pidi fotosid juurde tehtama, siis ei pruukinud kõik enam sama head tulla. Ameerikas kehtis seadus, et ei tohi kandideerida presidendiks rohkem kui kaks korda järjest. Clinton ei kandideerinudki kolmandat korda järjest, vaid vaheaja järel, seetõttu oli see lubatud. Roosevelti ajal veel sellist seadust ei olnud, seetõttu valiti ta presidendiks neli korda järjest. Clintoni naine toetas Clintonile pea õlale. Ta kandis ikka veel patsi. Naine oli Clintonile kõik asjad andestanud ja oli talle abiks. Mõtlesin, et seekord Clintonit presidendiks ei valita, sest tema tütar on saanud vanemaks ja ei ole enam perekonna liige. Siis nägin, et tütar on siiski ka pildi peal.

Pühapäev, aprill 07, 2013

Kultuuriajakirjandusest

Hea teos on selline, mida lugedes tekib tahtmine teha mõtlemispause või selle kohta pärast lugemise lõpetamist mõtteid üles kirjutada. Täna olen lugenud uuest "Loomingu Raamatukogust" sürrealist Bretoni, kelle iga lehekülje järel tahtmine mõtlemispause teha tekib. Aga see ei ole veel täiuslik raamat, sest ma ei ole mõelnud niivõrd raamatu sisu üle, kui sellega seostuvate muude asjade üle. Tundub, et tõlkes on midagi kaduma läinud.

Seevastu selliseid artikleid, mille üle ma lugemise ajal mõelda ei tahtnud, lugesin "Sirbi" kirjanduskülgedelt. Reedel lugesin läbi kaks artiklit sama lehe ajalookülgedelt, mis olid mõlemad huvitavad ja mõtlemapanevad. Täna jätkasin kirjanduskülgedega. Sealsetest arvustustest meeldis mulle ainult Arno Oja oma, kuigi see raamat, millest ta kirjutas, ei paistnud seekord ise kõige parem olevat. Teised kirjandusarvustused tekitasid peamiselt negatiivseid emotsioone. "Loomingu Raamatukogus" oli ka erootilise sisuga lauseid, aga oli püütud valida ilusat sõnastust, seevastu "Sirbis" püüti ropendada. Siiski on halb kirjandus ja kirjandusarvustus ka selline teema, mille ma suudan läbi lugeda, sest kirjandus seostub vähemalt inimese fantaasiatega. Majandusest lugeda on tavaliselt igavam. Kuigi majandusteema on ka vahel huvitav, kui tegemist on majandusajaloo või mõne muu teadusliku teooriaga. Aga lihtsalt äriuudised mulle huvi ei paku, samuti nagu enam ei huvita uudised tippsportlaste kohta, kui tegu pole just maletajaga. Ajalehe spordikülgedel võiks kirjutada, kuidas minusugune treenima peab, mitte maailmarekorditest, mille taga võib olla doping.

Neljapäev lugesin "Vikerkaart". Seal kirjutas neli inimest, kes on minu feisbuki kontaktides. Aga neist kõigist rohkem meeldis Mehis Heinsaar, kellega mul pole isiklikke kontakte olnud. Roostele ja Kivisildnikule saatsin küll liitumiskutse, kuna olin nendega mõned kirjad vahetanud ja eelistan seal näha just kirjutanud, mitte nägu näidanud inimesi, aga ma ei saa aru, mille eest nende loomingut nii väga kiidetakse, kui võrrelda neid näiteks Liivi, Rummo, Viidingu, Enno või Arderiga. Ja enda looming meeldib mulle ka rohkem. Ma ei pea ühtegi uut teost avaldama, aga kaudselt halvustatakse mind kirjandusväljaannetes pidevalt edasi, sest kui kedagi kiidetakse, siis lisatakse tavaliselt, et aga teised kirjutavad halvemini. Mul on ebaõnnestunud teoseid ka, nii et mõnesuguse kriitikaga võin nõustuda, aga kui minu teosele eelistatakse minu omast halvemat, siis mitte.

Tallinna tornid

Olin märganud, et rongi rataste seest tuleb mingit tõrva. Klaus oli selle rongiga sõitmas käinud. Nüüd tuli ta tagasi ja rääkis, et mul oli õigus, tõrva tuli tõesti, seetõttu pidi seda rongi remontima. Läksime jälle rongi peale, et sõita Tallinnasse. Rong viivitas väljasõiduga. Kartsin, et kui ta hiljem sõitma hakkab, võib ta teise rongiga kokku põrgata. Kui ta sõitma hakkas, tundus, et ta teeb seda liiga kiiresti. Istusime teises vagunis. Rongil oli kolm vagunit. Esimesse ei läinud me sellepärast, et seal saaksid kokkupõrke korral kõik surma, ja kolmandasse sellepärast, et see võis küljest tulla. Nägin tee ääres katkiseid autosid. Küsisin, miks need seal on. Pille vastas, et sellepärast, et seal toimus tankilahing. Mõtlesin, et algul oli lahingu mälestuseks seal vist ainult tank, aga hiljem toodi autosid juurde. Jõudsime Tallinna piirile ja kirikutornid ilmusid nähtavale. Ütlesin: "Tornid juba paistavad." Pärast rongist väljumist kõndisime mööda tänavat, mis meenutas rohkem Paidet. Klaus läks otsejoones tänavanurgal asuva toidupoe juurde ja mina tema järel. Sisenesime poodi ja hakkasime kaupa ostma. Ema ostis ühe tordiviilu ja mina sama tordi teise viilu.

*
Kohtusin ühe mehega, kes oli minu feisbuki kontaktides. Ta küsis, mis seal feisbukis toimub. Paistis, et tema kontaktides olevatest inimestest suurem osa sõimavad, ja et see on üldse seal keskkonnas tavaline. Minu kontaktides olid keskmisest targemad inimesed. Ütlesin, et nemad väga ei sõima. Steinfeldt vahel kirjutab poliitilist sõimu, aga vahel riputab enda muusikat üles. Ja mõni riputab ainult muusikat. Mees küsis, kes ma olen. Vastasin, et me tutvusime feisbukis. Mina polnud talle liitumiskutset saatnud. Hakkas paistma, et tema mulle ka mitte, vaid süsteem tegi seda ise.

*
Mõtlesin, et rahvahulk koosneb naiivsetest ja kurjadest inimestest. Kui mina rahvahulgaga kohtun, siis naeratan irooniliselt, aga nad võivad mind ära lintšida. Alles tuleviku uurijad avastavad, et õigus oli minul. Tegelikult, kui ma rahvahulgaga kohtun, siis see haarab mind kaasa. Seetõttu hakkan pidama ägedat kõnet, sõimates nad läbi. Rahvas hüiab: "Sul on õigus." Sõja ajal hüian: "Te kardate, kuigi maha lastakse nii kaugelt!" Tuumaraketid tuleksid veel kaugemalt kui püssikuulid. Mõtlesin, et kui ma jään vanaks, siis lähen tuumavarjendisse elama, elan seal tuumasõja üle ja igavesti. Aga kui mul tekib maamaksuvõlg, siis võidakse mind sellest kohast ära ajama hakata. Tuumavarjend võib plahvatuse mõjul uppi lennata. Seetõttu peab ta olema altpoolt samuti kindlustatud, sest pärast plahvatust võib saada alumisest poolest ülemine. Aga kui ma lähen tuumavarjendisse alles vanana, siis ma olen juba haige ja elan igavesti valutavate kontidega. Seetõttu tuleks varjendisse kaasa võtta ka arst, kes mind raviks. Kõndisin ülikooli peahoone koridoris. Isa hakkas pahandama ja ütles, et kohviku ukse taha ei või minna, sest kohvikus on alati olnud vaikus. Mina olin just näinud, et üliõpilased liiguvad peahoones ringi, kuigi neid ei olnud näha praegu. Mul oli käes veetops ja suus vesi. Vett olin võtnud wc-st ja tahtsin selle ära valada kohvikus. Aga isa ütles, et ühe ruumi baasil ei või vett teise ruumi viia. Tegin hmh ja jätkasin minemist. Isa sai veel vihasemaks.

Laupäev, aprill 06, 2013

Ajakirjanduse ülevaade

Vahepeal ei olnud mul enam tuju kirjutada blogis muust peale unenägude, ajaloo, male ja suusatamise. Aga viimasel ajal mulle on jälle tulnud paremini meelde ühe minu eeskuju Jaan Tõnissoni sõnad, kes ütles, et ajalehel ei ole õigust surra. Seetõttu hakkab nüüd võibolla jälle muid sissekandeid peale unenägude sagedamini tulema, kui aega jätkub. Aga töö- ja puhkeaja seaduse järgi peab jätkuma. Üks usukuulutaja vastas ükskord minu kirjale, et kirjutada võivad ainult targad inimesed. Vastasin talle vist, et juba esimese klassi õpilased peavad kirjutama, sest kirjutamine on arendav. Praegu lisan veel, et pean ennast faktide põhjal keskmisest intelligentsemaks, eetilisemaks, loovamaks ja haritumaks inimeseks, seetõttu tunnen kohustust lisaks enda arendamisele kirjutada ka teiste õpetamiseks.

Eile kirjutasin, et minu blogi on maailmaparandamise blogi. Täna lugesin sel teemal ajalehest, et maailmaparandajaid ähvardab kõige suurem oht läbi põleda. Mul tekkis küll küsimus, kas seal mõeldakse maailmaparandamise all sama asja, mis mina, kui öeldi, et maailmaparandajatel ei jää aega mõtlemiseks, aga mina seostan seda just mõtlemisega. Ja vastasin küsimusele, et mõtlemine ei ole ainus maailmaparandamise vorm, vaid näiteks prügi koristamine teeb maailma puhtamaks. Aga kui maailmaparandamine ongi seotud ohuga tervisele, siis ei saa seda sellepärast tegemata jätta, sest sel juhul võib lisaks enda tervisele hukka minna terve maailm. Artiklis nimetati psüühilist tervist kõige kahjustavamateks töödeks neid, mis on seotud kõige rohkem teiste inimestega näost-näkku suhtlemisega. Mulle on püütud kogu aeg selgitada, et kirjalik suhtlus on väärtusetu ja vaja on näost näkku suhelda. Olen pidanud enda eripäraks, et kirjalik suhtlus sobib mulle paremini, aga nüüd tuleb välja, et näost-näkku suhtlemine halvendab ka keskmise inimese tervist. Võibolla küll siis, kui nad peavad suhtlema võõraste, mitte oma lemmikinimestega. Minu maailmaparandamise osa on see, et püian leida viise, kuidas teha rohkem tööd vähem väsides. Kasutan selleks viimasel ajal süsteemi, et ei tööta ühe asja kallal kaheksa tundi järjest, vaid ärkamisest magamaminekuni, tehes igast tunnist osa aega midagi muud ehk teist tööd.

Ühes ajalehes oli ülevaade Priit Simsonilt kümnest Eesti mõjukamast perekonnast. Ma ei pea mõjukust kõige tähtsamaks inimese omaduseks. Hitler ja Stalin olid mõjukad, kuid see mõju oli halb. Carlyle arvab, et pikaajaliselt jääb püsima vaid positiivne mõju. Selles ma pole kindel, sest kui tuumasõda algab, võib kahjulik mõju olla pöördumatu. Võibolla hauataguses elus on teisiti, aga selle olemasolu suhtes on mul kahtlusi.

Teet Kallas andis ümmarguse sünnipäeva puhul intervjuu, kus ta ütles muuhulgas, et koolist poppi tehes süda kripeldas ja tal on eluaeg kripeldanud, kui mõni päev kirjatöö tegemist on vahele jäänud. Püüdsin meenutada, kas mul on mõni päev vahele jäänud, aga ei tulnud ühtegi sellist meelde. Isegi kõrge palavikuga päevadel olen mõne rea kirja pannud.

Üleskutse ülestõusuks

Kristel oli minu klassiõde. Ta saatis kõigile lapsevanematele ja mulle kirja ettepanekutega, mida ühe tiigiga teha. Lapsevanematelt hakkas tulema kirju, et nende ettepanekute arutamiseks tuleks kutsuda kokku koosolek. Teiste laste vanematele paistis meeldivat rohkem lapsevanemate koosolekutel käia kui minu omadele. Aga keegi ei võtnud koosoleku korraldamist enda peale. Kristeli ettepanekute järgi tuli tiigis purjetada, ujuda ja sealt kala püüda. Et saaks kala püüda, tuli kõigepealt sinna kalad sisse tuua. Aga ma ei teadnud, kas kaladele meeldib elada tiigis, kui seal ujutakse ja see on seejuures väike.

*
Mängisin malet. Mulle öeldi, et ma hakkaks mängima A. Vooniga. Ta oli kaua külmas kohas olnud ja seetõttu tema käed ei paindunud. Üks teine vanamees hakkas ise temaga mängima, võttes minu koha ära. Läksin teise tuppa, et ma mängin siis seal. Panin nupud peale. Aga üks unenäo tegelane lükkas need kokku, et panna teist moodi. Nüüd nuppude uuesti peale panemine enam nii kiiresti ei läinud. Kartsin, et seetõttu selles unenäos mängimiseni ei jõuagi. Malelaud tuli kokku sobitada kahest poolest. Aga esimesest poolest oli üks lisatav pool laiem ja teine kitsam. Mul tuli mõte, et male asemel võiks mängida kabet. Kabenuppudeks võis panna kandilised klotsid. Kui nad jõuavad viimasele reale, ei ole vaja teist peale panna, vaid klotsi võib teist pidi keerata.

*
Valmistusin üksi malet mängima. Mõtlesin, et mängin nii, et panen valged nupud ühe rea võrra traditsioonilisest kõrgemale, aga mustad nupud tavalisele kohale. Seejuures on veel valgel õigus käia etturiga esimesel käigul kaks ruutu ehk üle keskjoone. Niiviisi peaks valge võitma, aga ma tahan näha, kui kiiresti. Mul tundus olevat arvutis üks kahjulik fail, mille tahtsin ära kustutada. Aga kui ma sellele failile sisse vaatasin, siis oli seal hoopis minu kiri Vahingule, millele oli lisatud minu raamatu käsikiri. Fail oli vist õigest kohast ära kustunud ja seetõttu oli arvuti teinud temast teise nime all koopia. Ükskord ühe failiga juhtus juba varem nii. Minu kiri algas isa kaaskirjaga. Isa alustas kaaskirja sõnadega: "Armas Vahing". Vahing nähtavasti arvas, et juba see on minu kirjutatud, aga minul ei sobinud tema poole niimoodi pöörduda, seetõttu ta edasi ei lugenud. Mul kippus postkastis üks vestluskast korduvalt lahti minema. Kartsin, et selle kaudu saab Oudekki vaadata minu arvuti sisu, seetõttu püüdsin kasti sulgeda. Ma mängisin Oudekkiga kirimalet, aga kuna ta oli kogu aeg arvuti taga, siis olin hakanud käike kirimale kohta liiga kiiresti tegema. Nüüd otsustasin edasimängimisest loobuda. Lehitsesin ühte ajakirja. Selle tagumises osas oli üleskutse osaleda täna toimuvas ülestõusus Eestis vene keele maksmapanemiseks. Imelik oli ainult, et jutt oli eesti keeles. Toodud oli ajakava, mis kell mis objekt vallutatakse. Ajakava vahel oli ka ühe ülestõusus osaleja rõveda unenäo kirjeldus. Ülestõusule seisis vastu üks väikepartei, mida ajakirjas mõnitati. See partei otsustas laiali minna. Põhjenduseks toodi, et tal on osakond ainult ühes maakohas ja neil on vormipüksid ainult ühele liikmele. Minu arvates partei oli ise süüdi, et ei olnud läbi viinud liikmete värbamise kampaaniat. Leidsin, et nad oleksid võinud pükse juurde osta. Venestamispropaganda oli maskeeritud kontrolltöö küsimusteks. Keeldusin sellises kontrolltöös osalemast ja nõudsin küsimuste koostaja Oudekki töölt vallandamist. Kõndisin mööda tänavat. Kõndida oli õudne, sest minuga sama teed läks üks hiigelsuur koer. See koer oli keskealine naine. Mõtlesin, kas ma nüüd olen nii vana, et ei karda enam mitte ainult noori, vaid ka keskealisi naisi.

Reede, aprill 05, 2013

Maailmaparandamise blogi

Selle blogi ja üldse minu tegevuse eesmärk on maailma parandamine. Maailmaparandamist on seostatud eelkõige noorusega ja mina olen vist juba keskealine, aga mul ei ole plaanis seda lõpetada. Kuigi kuna ma tean, et selles vanuses enam lõputult ei arene, siis võibolla sean varasemast realistlikumaid eesmärke. Maailma parandamiseks on kaks teed: 1) midagi head luua või jäädvustada; 2) probleemidele tähelepanu juhtida. Mõlemad on vajalikud. Ilusat saan ma luua siis, kui see on minu enda arvates ilus. Mõned kriitikud on kahelnud, kas minu teoseid on olnud mõtet avaldada, kui neile need ei meeldi. Aga nad ei ole küsinud, kas mulle endale meeldib. Oma esimest luulekogu kirjutades oli mul algul tunne, et need luuletused ei ole mitte lihtsalt head, vaid maailma parimad. Kui teos endale meeldib, siis ma usun, et kellelegi veel, vastasel korral võibolla mitte. Kui need, kellele teos meeldib, on vähemuses, ei ole see veel põhjus teose avaldamata jätmiseks, sest sellel vähemusel võibolla ongi neile sobivast suurem puudus. Probleemidele tähelepanu juhtimine võib samuti uusi probleeme juurde tekitada. Aga kui ma mõnele olulisele probleemile tähelepanu juhin, rahustan vähemalt enda südametunnistust, et ma olen sellega võitlemiseks midagi ette võtnud, kui kuulda ei võeta, ei ole võibolla minu süü. Probleemidele tähelepanu juhtimise korral on soovitav välja pakkuda ka probleemi lahendus. Mõnel juhul võibolla ka mitte, näiteks last kasvatades peaks arendama temas oskust ise probleemidele lahendusi otsida. Aga siis võib teda samuti vähemalt nii palju juhendada, et öelda, et ta otsiks.

Peoriieteta laulatusel

Olin käinud täna kahel üritusel. Kolmandaks läksin veel ühele laulatusele. Ma ei tundnud ennast enam üritustel halvasti. Laulatusruumis olid toolid ringikujuliselt ümber keskkoha. Istusin ühele maha. Mõtlesin, et võibolla ma istusin liiga väljapaistvale kohale. Toolide vahele oli jäetud koridor, kust saabusid pruut ja peigmees. Peigmees ütles: "Simo ütles: saage kokku. Ja kokku me saime." Mulle tuli meelde, et see mees abiellub juba teise naisega. Ma ei mõistnud tänapäeva inimesi, kes abielusid lahutasid. Nähtavasti iga väikse tüli peale otsustati kohe lahku minna. Pärast laulatust hakati pulmalauda istuma. Mul olid jalas teksapüksid ja tahtsin koju minna. Isa ütles, et teksapükstega sööma jääda ei sobi. Vastasin, et ma ei tahagi. Ütlesin ka ühele teisele mehele, et ma lähen koju. Üks vanamees alles saabus. Ütlesin talle: "Ma lähen koju, mul ei ole peoriideid." Ta vastas: "Väga halvad riided." Tegelikult, kuigi mul olid jalas teksapüksid, oli mul siiski pintsak seljas.

*
Istusin pulmalauas. Vaimulik käis ringi, jäi iga lauasistuja ees seisma ja ütles tema kohta midagi kiitvat. Aga kui ta minu ette jõudis, ei öelnud ta kiitvat, vaid: "Sa oled haigestunud skisofreeniasse." Mulle ei meeldinud, et ta seda kõigi kuuldes ütles. Ta jäi mõtlema, mida edasi rääkida. Lugesin paberi pealt, et tal on plaanis öelda: "Alkoholismi ja alkoholipsühhoose esineb igal pool ühe palju. Mõned vasakpoolsed vaimulikud arvavad, et skisofreeniasse võib hea inimene ka haigestuda." Tahtsin ta ära ajada. Ta läks midagi lisamata edasi.

Neljapäev, aprill 04, 2013

Rünnak pikalt vangerdatud kuningale

Pidin ka sel nädalal mängima ülikooli maleklubis, sest võti oli minu käes. Osavõtjate vähesuse tõttu mängisime selle klubi kohta tavalisest pikema mõtlemisajaga 15 minutit, aga sellest hoolimata kaotasin kaks esimest mängu ajaga - Hinrikusele ja Jakobsonile. Kolmandas panin Vilbastele mati. Turniiri võitis Jakobson 2,5 punktiga. Klubi listis kaevati mängijate arvu vähenemise üle, seega on uued osavõtjad oodatud. Male on arendav mäng, mis õiges koguses tuleb ka teistel elualadel kasuks.

Mäng Runnel-Vilbaste oli umbes selline:

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 Og4 6. h3 Of3 7. Lh3 Rf6 8. d3 h6 9. Rd2 Oc5 10. Rc4 Le7 11. Oe3 0-0-0 12. a3 g5 13. b4 Od4 14. Vab1 Le6 15. a4 g4 16. hg Rg4 17.Od4 Vd4 18. b5 cb 19. ab h5 20. ba ba 21. Vb2 Vh6 22. Vfb1 Vf6 23. Vb8+ Kd7 24. Lh3 Vf2 25. Lh5 Vc2 26. Lh8 Vdc4 27. dc Lc4 28. Le8+ Kd6 29. Vd1+ Kc5 30. Le7+ Kc6 31. Ld7+ Kc5 32. Lc7++

Töövõime kaotus

Tänapäeval ei ole Eestis enam invaliidsusgruppe. Selle asemel määratakse puue või töövõime kaotus. Mõlemal on mitu raskusastet, need võivad olla täielikud või osalised. Puue tähendab abi vajamist igapäevaelus ja töövõime kaotus töötegemise takistatust. Inimesel võib olla kas ainult puue või ainult töövõime kaotus või mõlemad või mitte kumbagi. Mulle on ekspertiisi tulemusel määratud osaline töövõime kaotus, aga mitte puuet. Põhiliselt puudutab see väljaspool kodu töötamist. See tähendab, et ma ei saa minna kooli õpetajaks, aga võin teha kodus lugemise ja kirjutamisega seotud tööd. Viimane on aga praeguse ühiskonnakorra juures halvasti tasustatud.

Kolmapäev, aprill 03, 2013

Passipildid


Täna tegin uue isikutunnistuse jaoks pilte ja käisin dokumendi taotlemiseks avaldust kirjutamas. Dokumenti ei saa ilma rahata ja raha ei saa ilma dokumendita.

Palju mõtteid

Tahtsin koos isa ja emaga laevaga Venemaale minna. Laeva sisenemisel hakkasid Vene piirivalvurid meile küsimusi esitama. Ütlesin, et see on putinlus. Piirivalvur karjus, et ma ära lõpetaks. Meid lasti siiski läbi. Istusin seinaäärsesse tooliritta. Algamas olid male maailmameistrivõistlused. Need seisnesid kahe tohutult kõrge torni kokkupõrkes. Kokkupõrkeks valmistumisel lugesime salme, et kogu jõud mängu pandaks. Seejuures läks kogu köök segamini.

*
Saatsin "Sirbile" kaastöö. Mõtlesin, et nüüd mul ei ilmu see aasta mitte ainult üks raamatu saatesõna, vaid lisaks ka üks ajaleheartikkel. Ütlesin toimetajale, et selle avaldamise võib järgmisse nädalasse ka jätta. Toimetaja vastas, et ei, ta avaldab selle juba sel nädalal. Henn lamas veel voodis. Ta vaatas riiuli pealt kalendrit ja küsis, kas praegu on see kuupäev. Ütlesin, et teine. Siis läksin kalendrile lähemale. Selgus, et olin eksinud. Henn ütles, et see küsimus tekitab palju mõtteid. Vastasin, et sellepärast ma Pätsi kohta palju arvustusi kirjutangi, et see teema palju mõtteid tekitab. Mõtlesin, et vannituppa minnes võtan riiete sisse peidetult fotoaparaadi kaasa ja pildistan oma nägu ja õlgasid. Võibolla pildistan ennast peeglist. Aga keegi läks enne mind vannituppa. Läksin oma tuppa tagasi. Võtsin riiulilt ajakirja "Tuna". Vaatasin sealt oma kaastööd. Selle lõppu oli kirjutatud toimetuse märkus, et ma olen suure lugemusega. Mõtlesin, et ma kulutan lugemisele tõesti palju aega, aga loen aeglaselt. Toimetus oli lisanud minu kohta ka kaks aastaarvu. Need olid põhikooli ja ülikooli lõpetamise aastad. Või siiski ülikooli ja magistriõppe. Aga aastaarvud olid ühe võrra nihkes, näidates, nagu ma oleks mõlemad aasta võrra varem lõpetanud. Mina polnud toimetusele selliseid andmeid esitanud. Mulle tuli meelde, et ma pole üldse magistriõpet lõpetanud ja mul on ainult bakalaureusekraad. Ma polnud ammu õppetööga tegelenud. Mõtlesin minna ülikooli küsima, kas ma saan veel magistriõppe lõpetada või olen ma juba aja ületanud. Kui öeldakse, et saan, siis räägin, et kui ma leian meetodi, kuidas magistritöö lõpuni kirjutada, siis ma teen seda. Tegelikult ma ei taha enam üldse fašismist kirjutada. Kui mul lubatakse magistriõppesse uuesti astuda, siis võtan teise teema. Selleks teemaks võiks olla Grenzstein, nagu ma olen unenägudes mõelnud. Aga kuna sel teemal ma olen juba kirjutanud, siis võiks teema olla natuke erinev, näiteks Grenzsteini ja Jakobsoni võrdlus. Teen lugemisplaani, mille ma selle jaoks läbi loen. Loen mõlema ajalehti ühtedest ja samadest kuupäevadest, võttes lugemiseks mingeid ajalõike, mitte üksikuid numbreid vaheaegadega. Arvestan, et ma jõuan ühel semestril lugeda kokku kolmel, mitte neljal kuul. Kuna üks ajaleht hakkas ilmuma teisest varem, siis varem ilmuma hakanut loen ka varasemast ajast. Võrdluseks kirjutan, mida teine mees oma tegevuse algul enne ajalehe asutamist tegi.