Üleskutse ülestõusuks

Kristel oli minu klassiõde. Ta saatis kõigile lapsevanematele ja mulle kirja ettepanekutega, mida ühe tiigiga teha. Lapsevanematelt hakkas tulema kirju, et nende ettepanekute arutamiseks tuleks kutsuda kokku koosolek. Teiste laste vanematele paistis meeldivat rohkem lapsevanemate koosolekutel käia kui minu omadele. Aga keegi ei võtnud koosoleku korraldamist enda peale. Kristeli ettepanekute järgi tuli tiigis purjetada, ujuda ja sealt kala püüda. Et saaks kala püüda, tuli kõigepealt sinna kalad sisse tuua. Aga ma ei teadnud, kas kaladele meeldib elada tiigis, kui seal ujutakse ja see on seejuures väike.

*
Mängisin malet. Mulle öeldi, et ma hakkaks mängima A. Vooniga. Ta oli kaua külmas kohas olnud ja seetõttu tema käed ei paindunud. Üks teine vanamees hakkas ise temaga mängima, võttes minu koha ära. Läksin teise tuppa, et ma mängin siis seal. Panin nupud peale. Aga üks unenäo tegelane lükkas need kokku, et panna teist moodi. Nüüd nuppude uuesti peale panemine enam nii kiiresti ei läinud. Kartsin, et seetõttu selles unenäos mängimiseni ei jõuagi. Malelaud tuli kokku sobitada kahest poolest. Aga esimesest poolest oli üks lisatav pool laiem ja teine kitsam. Mul tuli mõte, et male asemel võiks mängida kabet. Kabenuppudeks võis panna kandilised klotsid. Kui nad jõuavad viimasele reale, ei ole vaja teist peale panna, vaid klotsi võib teist pidi keerata.

*
Valmistusin üksi malet mängima. Mõtlesin, et mängin nii, et panen valged nupud ühe rea võrra traditsioonilisest kõrgemale, aga mustad nupud tavalisele kohale. Seejuures on veel valgel õigus käia etturiga esimesel käigul kaks ruutu ehk üle keskjoone. Niiviisi peaks valge võitma, aga ma tahan näha, kui kiiresti. Mul tundus olevat arvutis üks kahjulik fail, mille tahtsin ära kustutada. Aga kui ma sellele failile sisse vaatasin, siis oli seal hoopis minu kiri Vahingule, millele oli lisatud minu raamatu käsikiri. Fail oli vist õigest kohast ära kustunud ja seetõttu oli arvuti teinud temast teise nime all koopia. Ükskord ühe failiga juhtus juba varem nii. Minu kiri algas isa kaaskirjaga. Isa alustas kaaskirja sõnadega: "Armas Vahing". Vahing nähtavasti arvas, et juba see on minu kirjutatud, aga minul ei sobinud tema poole niimoodi pöörduda, seetõttu ta edasi ei lugenud. Mul kippus postkastis üks vestluskast korduvalt lahti minema. Kartsin, et selle kaudu saab Oudekki vaadata minu arvuti sisu, seetõttu püüdsin kasti sulgeda. Ma mängisin Oudekkiga kirimalet, aga kuna ta oli kogu aeg arvuti taga, siis olin hakanud käike kirimale kohta liiga kiiresti tegema. Nüüd otsustasin edasimängimisest loobuda. Lehitsesin ühte ajakirja. Selle tagumises osas oli üleskutse osaleda täna toimuvas ülestõusus Eestis vene keele maksmapanemiseks. Imelik oli ainult, et jutt oli eesti keeles. Toodud oli ajakava, mis kell mis objekt vallutatakse. Ajakava vahel oli ka ühe ülestõusus osaleja rõveda unenäo kirjeldus. Ülestõusule seisis vastu üks väikepartei, mida ajakirjas mõnitati. See partei otsustas laiali minna. Põhjenduseks toodi, et tal on osakond ainult ühes maakohas ja neil on vormipüksid ainult ühele liikmele. Minu arvates partei oli ise süüdi, et ei olnud läbi viinud liikmete värbamise kampaaniat. Leidsin, et nad oleksid võinud pükse juurde osta. Venestamispropaganda oli maskeeritud kontrolltöö küsimusteks. Keeldusin sellises kontrolltöös osalemast ja nõudsin küsimuste koostaja Oudekki töölt vallandamist. Kõndisin mööda tänavat. Kõndida oli õudne, sest minuga sama teed läks üks hiigelsuur koer. See koer oli keskealine naine. Mõtlesin, kas ma nüüd olen nii vana, et ei karda enam mitte ainult noori, vaid ka keskealisi naisi.