Soovitused teadlasele

Lugesin viimasest "Akadeemiast" psühholoog Alliku artiklit. Autor on endiselt uhke, et talle palju viidatakse. Ka artikli teema on, kuidas rohkem viiteid saada. Ma arvan, et rohkem viiteid saavad nii keskmisest halvemad kui ka keskmisest paremad artiklid, kõige vähem keskmised. Võibolla kvaliteetajakirjas eelistatakse viidata pigem paremale kui halvemale. Aga ajalehtedes kõige rohkem viiteid sai ilmselt see üliõpilase lõputöö, mis sai kaitstud minimaalse võimaliku hindega. Ja ajaleheartiklitest koguvad kõige rohkem lugejate kommentaare need, mis on ärritavad. Alliku artiklis oli nii kasulikku kui ka seda, millega ma nõus ei ole. Kasulik oli teada saada, et tagasi lükatakse 90 protsenti artikleid ja väidetavalt parimad artiklid lükatakse esimesel katsel suurema tõenäosusega tagasi. Allik õhutab mitte avaldamiskatsetest loobuma, kui kirjutis on enda arvates hea. Artiklis tehakse vahet teaduslikel ja ilukirjanduslikel teostel, aga ma isiklikult olen kirjutanud mõlemaid. Viimastel aastatel olen trükis avaldamiseks pakkunud ainult neid kirjutisi, mis on tellitud, sest on väsitav teadmatuses oodata, kas avaldatakse või mitte. Olen kaalunud ka muude kaastööde saatmist, aga pole enam selleni jõudnud, vaid kõik erinevatesse kohtadesse võrku üles riputanud. Alliku artiklis üks asi, millega ma nõus ei ole, on see, kui ta ütleb, et pole mingit mõtet avaldada kirjutisi, mida loevad ainult sugulased, paar sõpra ja veel paar inimest. Ma arvan, et on mõtet kirjutada ka ainult endale, seda isegi pärast lugemata, samuti on mõtet saata kiri ühele lugejale ja muudele erinevatele lugejate arvudele. Ilmselt kõige vähem mõtet on kirjutada kõigile maailma inimestele korraga, siis see oleks osade jaoks spämmimine. Aga tagapool kirjutab ka Allik sellest, kui mõttekas on kirjutada isiklik protestikiri kaastöö tagasi lükanud toimetajale, kuna protestimisest hakkavat kergem. Kui kuskil tuuakse palju soovitusi, siis need muutuvad vist alati sama vastuolulisteks kui Piibel. Alliku artiklis on näiteks kaks vastupidist soovitust tegutsemise kiiruse kohta. Üks on, et olulist asja tuleb teha kohe, sest muidu ei tee seda tõenäoliselt kunagi, kuna ei jätku enam aega. Teine soovitus on vastupidine, et noored on kärsitud ja haaravad kinni esimesest ideest, aga targem on nende vahel valida. Need soovitused saab kokku liita, et iga asja tuleb teha õigel ajal.