Ilus ruum

Lamasin voodis. Minu tuba oli mets. Laua taga istusid ühed mehed ja uksest tulid sisse ühed naised. Naised küsisid meestelt metsa arengukava. Mehed näitasid, et see mahub ühele paberilehele. Istusin laua taga. Õpetati, et kui kaks inimest istuvad kõrvuti, peavad nad alati üksteisele vastu puutuma. Ma väga kõvasti puutuda ei tahtnud. Olime Tallinnas ja pidime varsti Tartusse sõitma hakkama. Istusin kahe tüdrukuga ühes lauas. Mul oli ees ajaleht ja kirjutasin sinna ridade vahele tänast unenägu metsa arengukavaga. Algul kirjutasin kirjutusvahendiga, mis joont ei teinud, siis võtsin joont tegeva pastaka. Tartusse jõudes tahtsin selle unenäo blogisse ka kirjutada. Ma ei olnud veel otsustanud, kas kirjutada uuesti peast või paberi pealt maha. Mõtlesin, kas on ikka õige ajalehte sodida. Olin ühte teist ajalehte juba sodinud. Kui teised veel ajalehte lugeda tahtsid, võis neid sodimine segada, aga võibolla nad enam ei tahtnud.

*
Üks uurija jutustas lugu ühe mõrva kohta. Sellest oli varem ka kirjutatud, aga nüüd oli asja põhjalikumalt uuritud. Olid kohtunud kaks meest, kellest üks tappis teise ära. Enne mõrva hakkas üks neist puu otsa ronima. Uurija näitas, et tegemist ei olnud juhusliku mõrvaga, vaid need kaks meest olid nii erinevad, et nende vahel pidid paratamatult vastuolud tekkima. Varem oli asjasse segatuks peetud ka ühte kolmandat meest, aga uurija näitas nüüd, et see mees polnud süüdi, vaid ta oli sõjaväelane ja täitis käsku. Kui politseinik oma jutu lõpetas, ütles ta, et homme räägib ta minuga. Hakkasin koju minema. Ma täpselt ei mäletanud, aga mulle tuli uduselt meelde, et ma olin vist Pille toa põrandasse matnud ühe aju. Võibolla taheti sellest rääkida. Mina polnud selle aju peast eraldamisega seotud, aga matsin ta maha, et ühe teise inimese süüd varjata. Järgmisel päeval läksin jälle sinna majja, kus olin politseinikuga kohtunud ja kus ta tahtis minuga uuesti kohtuda. Kõndisin läbi uste ja mõtlesin, kas minna politseinikule vastu või peita ennast mõnda teise ruumi. Ühel uksel tuli mulle vastu inimene, kellel oli kaks tulirelva käes. Ütlesin, et ärge ähvardage mängupüstolitega. Väänasin tal need käest välja. Seejärel haarasin kolmel naisel korraga ümbert kinni.

*
Olin bussipeatuse juures. Mulle räägiti, et Euroopa Liit andis mulle raamatu tõlkimiseks raha sellepärast, et tõlgitavat peetakse europropagandaks. Vastasin, et minu meelest ühel leheküljel autor kritiseerib Euroopa ühendamist. Vastati, et see on nende jaoks europropaganda osa. Lamasin Toomemäe nõlval kõhuli ühe aseme peal. Minu ees oli ekraan, kus reklaamiti ühte hotelli. Tänaseks oli sinna hotelli minema registreerunud ainult üks inimene. Seal olid nii kõrged hinnad, et ühest inimesest hotellile vist piisas. Siis tuli korraga 70 inimest juurde. Tegu oli mingi grupiga, mis registreerus kollektiivselt. Reklaamile vastas esimesena üks poliitik silmapilkselt, kellel oli ekraan töölaua peal. Ta vastas, et tema sinna hotelli ei lähe, sest ta on niigi mees. Mulle öeldi, et ma võiks parem voodi peal lamada. Hakkasin sellelt asemelt alla ronima. See oli nii kõrge, et sattusin hetkeks paanikasse. Vaatasin ühte oma endist ülikooli õpperuumi, kuhu oli nüüd tehtud kohvik. Kohvikus oli mingi seltskond kohad kinni pannud, aga neid ei olnud veel saabunud. Ruumis olid sambad. Ühe sambapaari vahele mahtus kaks tooli. Ruum oli nii ilus, et selles ei olnud saanud loengute ajal halb hakata. Koolis oli umbes samasugune ruum 119. Ema ütles, et siia on hiljem sambad lisatud. Mina mäletasin, et need on siin kogu aeg olnud. Ütlesin, et siin toimusid minu esimese kursuse loengud. Seda öeldes läksid mul silmad märjaks. Ema küsis, kas muuhulgas ühe võõrkeele loengud. Vastasin, et teise võõrkeele. Hakkasin kahtlema, et loengud pidid toimuma Lossi tänava õppehoones, aga see hoone siin on hoopis ülikooli kohvik.