Ma ei pea teiste blogisid lugema, kui saan lugeda enda oma. See ei tähenda, et ma poleks lugenud. Loevadki pigem need, kellel on endal ka blogi, et enda omaga võrrelda. Mina kõigepealt lugesin ühte teist blogi ja siis hakkasin enda oma pidama. Blogi avasin vist sel päeval või päev pärast seda, kui ajalehes kirjutati, et blogid hakkavad ajalehti asendama. Hiljem on ajalehes kirjutatud ka, et blogimine on surnud. Ilmselt on mõlemad väited valed. Aga minu jaoks asendab minu blogi ajalehti nii palju, et ma ei pea tingimata ajalehtedele kaastööd saatma. Kuigi alguses asendasid listid seda sama moodi. Kui ma sain teada, mis asi on list, siis mõtlesin algul, et mina sinna kirjutama ei hakka, vaid kirjutan ajalehele. Listiga liitusin selle peale, kui üks minu kiri sinna ettehoiatamata edasi saadeti. Aga üldiselt ma olen kogu elu proovinud erinevaid kirjutamisviise. Linti rääkinud olen sellega võrreldes väga vähe. Ja kui oma kirjutisi pärast üle lugeda meeldib ka, siis oma häält lindilt kuulata mitte. Aga kui isa andis lastele esimese kasseti, kuhu lapsed said peale rääkida, siis alguses see tegelikult meeldis ja uhkustasin sellega. Praegu meeldiks mulle ka kuulata rohkem enda lapsena kui suurena tehtud häält. Kui mul hääl hakkas muutuma, süüdistati mind selles, et ma püian hästi jämedat häält teha. Mulle endale tegelikult ei meeldinud, et see muutub. Võibolla see oli üks põhjus, miks ma keskkooli ajal rääkisin vähem kui põhikooli ajal. Kuigi varem ma pole sellisest seosest mõelnud.