Vajalikud maanteed

Olin ruumis, kus istus arst ja hulk inimesi ootas, et ühekaupa tema vastuvõtule pääseda. Auhinnaks pandi välja dekoltee. Vanamehed hakkasid võistlema, kes selle endale saab, sest nad tahtsid kõik, et nende naine selle selga paneks. Mõtlesin, et istun nüüd vastuvõtutoolile. Aga selgus, et üks vanamees peab sinna minema veel enne mind. Seetõttu istusin hoopis söögilauda. Arst pakkus söögiks kollaseid seeni. Kui söömine oli lõpetatud, mõtlesin, et nüüd saaksin minna arsti vastuvõtule, aga ma ei tea, millest talle rääkida. Seetõttu ma ei läinud. Ühe vitriini sees oli pilu, kuhu sai pista magnetkaardi. Üks mees seletas mulle, et seal on kaart, millele võib märkida, milline maantee tuleb lumest puhtaks lükata, kui on soov seda mööda sõita. Tema tahtis sõita Võrust Tartusse. Mina pidin sõitma Tartusse Põlvast, mis oli veel pikem maa.

*
Vaatasin uut spordilehe numbrit. Seal oli tehtud uuendus, et pooled leheküljed olid vene keeles. Ütlesin, et sel juhul mina seda lehte enam ei loe. Ma poleks selle vastu, kui üks lehekülg oleks vene keeles, aga nii palju on liig. Üks naine oli avaldanud ajalehes ilukirjandusliku jutu. Kui ta esimese jutu kirjutas, siis olin arvanud, et kirjutan temast paremini. Aga nüüd vaatasin, et võibolla ma eksisin. Ta kirjutas hästi sellepärast, et pani kirja päriselt juhtunud asju.