Reede, jaanuar 31, 2014

Kosmos ajab hulluks

Auravad kosmoses kuumad planeedid.
Sellistel elada ei taha keegi.
Teeksin minagi kosmosesõidu,
kui ainult sõita seekord saaks võidu.

Ilus on elada kändude vahel.
Rõngaid näitab neil aastateahel.
Kuidas saaks hiilida raamatulattu,
selles meie plaanid ei kattu.

Siis kui ma sõidaksin kosmosest läbi,
kännust kaugele liiguks üks käbi.
Nuusutab leigemat kerkivat auru
planeedil juba tekkinud saurus.

Uus ajaleht

See nädal sain kätte ajalehe "Eesti Maleelu" esimese numbri. Nagu lapsepõlv oleks tagasi tulnud, kui ma ostsin juba enne trenni minekut "Eesti Malelehte". Lugesin tol ajal vähemalt kogu sõnalise osa läbi. Seda tegin ka nüüd juba esimesel päeval uue lehega, samuti vaatasin ainsat lehes toodud partiid, ainult ülesandeid pole lahendanud.

Kolmapäev, jaanuar 29, 2014

Eesti ajalugu III

"Eesti ajalugu. III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani". Koostaja ja peatoimetaja Enn Küng. Tartu 2013. 487 lk.

Sellest köitest kirjutan vastukajade mälu järgi kommenteerimise kaudu:

1. Blogiarvustus.

Ühes blogis arvustati eelmisena ilmunud teist köidet ja avaldati jutumärkides tänu kriitpaberi eest. Ka minu arvates on kriitpaber kõigi viie uuel ajal ilmunud köite puudus. Piltidele annab see ehk juurde, aga pilte ma ei pea selle raamatu puhul kõige tähtsamaks. Lugeda on raskem, kui peab võitlema valguse silmapeegeldumisega. Päevavalguses lugeda on parem, laualambiga halvem.

2. Uudis ajakirjas "Tuna".

Ajakirjas "Tuna" teatati, et teine köide sai ajalookirjanduse aastapreemia. Otsus ei olnud üksmeelne, aga otsust põhjendati sellega, et teisele köitele oli palju vastukajasid ja see tõstis huvi ajaloo vastu. Kolmandale köitele paistab vastukajasid tulevat vähem. Kui preemia anda välja sama loogika põhjal, mis eelmine kord, siis tuleks see ehk anda kolmanda köite asemel Laine Randjärve tagasilükatud doktoritööle. Tänu selle kaitsmisel läbikukkumisele loeti seda rohkem, samuti teisi samal aastal kaitstud doktoritöid, ilmus palju ajaleheartikleid ja ilmselt pingutasid rohkem ka teised doktorandid, et tagasilükkamine ei korduks. Ma arvan siiski, et nii teisest köitest kui ka Randjärve doktoritööst kirjutati palju nende puuduste pärast, see ei tõesta nende kõrget kvaliteeti.

3. Intervjuu "Tartu Postimehes".

Seoses kolmanda köite ilmumisega andis Enn Küng intervjuu "Tartu Postimehele". Ajakirjanikku huvitas, kas kolmas köide võib põhjustada samasuguse skandaali nagu teine. Katseks küsis ta, kas kolmandas köites esineb mõiste "hea Rootsi aeg". Enn Küng vastas, et seda mõistet ei esine, emotsionaalsel tasemel võib selle üle arutleda, aga tegemist on akadeemilise raamatuga. Ma mäletan siiski, et neljanda köite käsikirjas hea või hää Rootsi aja mõiste oli, kuigi ka neljas köide on akadeemiline. See ehk ongi rohkem neljanda köite teema, sest mõiste tekkis alles Vene ajal, mis oli eestlastele raskem kui vähemalt osa Rootsi ajast. Kolmandat köidet lugedes mõtlesin, kas ei räägitud Rootsi ajal hoopis heast Poola ajast. Sest Poola ajal olevat poolakad ja eestlased mõlemad eelistanud katoliiklust ja sakslased luterlust. Kui eestlastest tehti Rootsi ajal luterlased, siis see ehk põhjustas vastuseisu. Teiselt poolt ma oletan, et Poola aja eestlaste katoliiklus võis sarnaneda 19. sajandi õigeusku pöördumisele – nagu 19. sajandil otsiti abi venelastelt, nii võidi seda 17. sajandil otsida poolakatelt sakslaste vastu. Aga kui hea Rootsi aeg ei ole kolmanda köite autorite enda seisukoht, oleks seda saanud nimetada historiograafia osas kellegi teise seisukohana.

4. Kõne raamatuesitlusel.

Raamatuesitlusel pidas Enn Küng kõne, kus ütles, et kolmanda köite autorid on need, keda tema hindab, aga nad ei pruugi olla kõiges üksmeelel. Ma panin ka ise tähele, et kui teise köite puhul Selart kirjutas ja Tarvel kritiseeris, siis nüüd on nad mõlemad autorid. Ja jääb mulje, et Tarvel kritiseeris põhjendatult, sest ise kirjutab ta paremini. Ma ei oska omapoolse uurimiseta hinnata, kellel on kõige suurem faktitäpsus, aga Tarveli peatükid tundusid olevat kõige huvitavamalt kirjutatud. Seda muljet võis mõjutada ka see, et olen viimase aasta jooksul tema kohta mitmest kohast mujalt kiitust kuulnud või lugenud. Tarvel seletab lugejale seda, mida lugeja ei tea, olles järelikult küsimuse kõigepealt endale selgeks teinud. Ka pöörab ta teistest rohkem tähelepanu rahvusküsimusele. Laidre peatükkides näiteks esineb ebamäärane mõiste "liivimaalased", mis võib tuleneda allikate puudulikkusest, aga siis oleks saanud öelda, et allikatest täpsem rahvuslik kuuluvus ei selgu. Tarveli peatükkidest saab teada, et eestlasi rõhuti, sest rae liikmed võisid olla nii poolakad, leedulased kui ka sakslased, aga mitte eestlased. Kui ma võrdlesin üle-eelmine aasta Laidre ja Sepa raamatuid Põhjasõja kohta, siis leidsin, et mõnes asjas on parem üks ja mõnes teine autor. Laidre raamatu üks pluss oli huvitavuse taotlus. Nüüd loetud raamatust ma tema peatükkidest sellist taotlust enam nii palju ei tajunud. Teist köidet arvustades kirjutas Lauri Vahtre, et meelde jätmine käib emotsioonide kaudu ja kõige halvemini on kirjutatud Selarti peatükk. Kolmanda köite puhul tundus mulle, et Selarti peatükk jäi kõige halvemini meelde.

Küng ütles kõnes veel, et kui Sulev Vahtre elas, oli ta nagu heas mõttes kubjas, kes autoreid kirjutama kiirustas. Ma mäletan, et vähemalt viienda köite puhul tundus Hando Runnel nõudvat tähtaegadest kinnipidamist veel aktiivsemalt kui Vahtre, aga nüüd oli raamat teise kirjastuse käes.

5. Intevjuu ajalehes "Sirp".

Sakslane Ulrike Plath andis "Sirbile" intervjuu, kus ta ei rääkinud otseselt kolmandast köitest, küll aga samast ajalooperioodist. Ta ütles, et eestlasi huvitavad 13. ja 20. sajand, kui eestlaste tähtsus on olnud suurem, aga mitte varauusaeg, kui see oli väike. Ma olen uurinud Eesti-aegset ajaloolast Hendrik Seppa ja mäletan, et tema kirjutas ka Rootsi ajast rahvuslikust seisukohast. Ta pidas eestlaste jaoks positiivseks Eesti ala ühendamist Rootsi ajal ühe valitseja ja usu alla ning Ida barbaarsusest eemal hoidmist, mistõttu rootsi ja soome sõdurite Eesti pinnal valatud veri polevat olnud asjata. Sepp kirjutas ka Rootsi ajast rahvapärimuses, arvates, et hea Rootsi aja mäletamises väljendus eestlaste sotsiaalne programm. Nüüd ilmunud raamatust nii tugevaid hinnanguid ei leia.

6. Vikerraadio saated.

Vikerraadios on juba mõned aastad lastud saateid sama ajalooperioodi kohta, mida ma olen osaliselt kuulnud. Viimati kuulsin Tarveli saadet, kus ta rääkis, et taanlaste jõudmine Saaremaale ei tähendanud veel Taani aja algust. Seda kirjutab ta ka raamatus, aga raadios lisas ta veel argumentatsiooni, et Nõukogude aja algust ei alustata 1939 baasivägede saabumisest, vaid aastast 1940. Ajakirjanik küsis Tarvelilt, kes sõdisid, kas aadlikud. Tarvel vastas, et aadli ratsaväeteenistuskohustus oli anakronismiks muutunud, põhiliselt sõdisid palgasõdurid. Üks ratsamees tuli anda Saaremaal 12 või 15 adramaa kohta, mis tähendas vaid mõnikümmend meest Saaremaa kohta, mida oli väga vähe. Need adramaade arvud on raamatus Küngi peatükis, aga nende tähendus ei tule raamatust sama moodi välja nagu raadiost.

7. Artikkel "Postimehe" lisas "Arvamus. Kultuur".

Ajaloolane Adamson kirjutas kolmanda köite kohta artikli, kus ütleb, et loeb ridade vahelt välja, et autorid peavad Rootsi aega endiselt heaks. Adamsoni meelest oli see aga halvem valik kui oleks olnud Poola või Taani võim, kuigi Vene võimust parem, kuivõrd Poola ja Taani olevat olnud aadlivabariigid, aga Rootsi ja Venemaa despootiad. Ma pole siiski kindel, et kui olukord oleks parem olnud aadli jaoks, kas ta siis eestlaste jaoks ei oleks olnud seda halvem. Rootsi aja reduktsioon tähendas aadli olukorra halvenemist, aga eestlaste olukorra paranemist. Grenzstein raamatus "Herrenkirche oder Volkskirche?" kasutas hea Rootsi aja võrdlust ka Vene keskvõimule orienteerumise pooltargumendina, kuivõrd see võivat samuti sakslaste vastu liitlane olla. 18. sajandil Vene võimu all siiski aadli olukord paranes ja talupoegadel halvenes.

8. Arvustus "Sirbis".

Viimati lugesin kolmanda köite kohta "Sirbist" Kersti Lusti kirjutatud arvustust, mis kinnitas mu enda tähelepanekuid. Näiteks selles osas, kui Lust kirjutab, et Laidre ei too sõdadeperioodist rääkides piisavalt välja, et see oli lihtrahva jaoks suurte kannatuste aeg. Vähem meeldis mulle, kui Lust tõi kellegi nimetuks jäänu tsitaadi, et heast või halvast Rootsi ajast rääkimine kuulub "naiivse päevapoliitika kolikambrisse". On küll õige, et igal ajal on nii head kui ka halba, aga päevapoliitikaga tegelemist ma naiivsusega ei samastaks, sest kui õiged inimesed poliitikaga ei tegele, võidakse ühel hetkel näiteks ajaloo uurimine keelata.

Voodid tänaval

Televiisori ekraanist allpool ütles punane kiri, et KGB näitab inimesi kompromiteerivaid materjale. Praegu ei olnud televisioonis saateid, aga KGB kasutas seda aega, et näidata televiisoris udust pilti inimeste piinamisest. Ütlesin, et nemad piinavad ja teisi kompromiteerib. Üks noor naissugulane ütles, ta tahab täna muuseumi minna. Vastasin, et täna on lahti poolteist muuseumi.  Ajalehes olid muuseumide lahtiolekuajad. Üks neist oligi muuseum, teiseks olid ühe inimese matused. Nüüd oli pilt piinamisest selgem. Öeldi, et enne oli pilt udune, nüüd veel selge ka. Vastasin, et nad täiustasid vahepeal tehnoloogiat. KGB tuli meid püssiga maha laskma. Mina pääsesin põgenema.

*
Minu voodi oli pärmivabriku ees. Ütlesin, et siin teeb autotee kurvi ja mõni auto võib mulle une pealt otsa sõita. Meie voodid olid Fortuuna tänava ja Pika tänava vahel lageda taeva all, sest meil oli suur pere ja voodid ei mahtunud tuppa ära. Küsisin, kas ma olen üldse kunagi pärast kolimist majas maganud. Mõtlesin, et kui magada lageda taeva all, oleks võimalik viia voodid vähemalt autoteest kaugemale, Pika tänava siseõuele. Hakati sõitma Tallinnasse. Ema rääkis, et tema Klausiga Tallinnasse kaasa ei lähe ja isa ka Tapast kaugemale ei sõida. Otsustasin, et mina ei lähe üldse sõitma, aga teistele ma seda ei öelnud. Hakkasin mööda tänavaid kõndima. Minu ümber hakkas tiirutama suur hundikoer. Ta haukus minu peale. Ütlesin talle, et ta ei hauguks. Koer tegi suuri ringe, minnes vahepeal minust kaugele. Kasutasin seda aega, et mööda teist tänavat põgeneda. Aga koer mitte ainult ei haistnud minu jälgi, vaid ka nägi, kuhu ma lähen, ja tuli mulle järele. Nüüd ta hakkas pidevalt minu kõrval kõndima. Ütlesin talle, et ta on hea koer. Hakkasime jõudma kaarsillale. Ütlesin Toomale, et ta annaks koerale vorstiviilu. Kui koer oli selle ära söönud, siis ütlesin, et võibolla jääb sellest väheks. Mõtlesin, et võib juhtuda, et kui ma valvuritest möödun, võivad nad küsida, et ma annaks neile tubakat või lilleõie nööpauku panemiseks.

*
Naismatemaatikaõpetaja vaatas minu lahendusi. Ühe luges ta õigeks, aga teise puhul ütles, et ma olen midagi teist moodi teinud. Seletasin, et ma arvutasin välja kahe kujundi pindalad ja seejärel liitsin need kokku. Õpetaja ütles selge. Aga nüüd ta ei hakanud mulle viit panema, vaid jättis hindamata.

*
Lähenes matemaatika lõpueksma. Ütlesin Erikule, et ma vaatan, kas ma jõuan kõik nii selgeks õppida, et saan eksamil kolme kätte. Praegu mul selge ei ole. Põhjus on halb nägemine. Õpetaja Holts ütles, et pidage meeles, et pindala arvutamisel saab kasutada alati ainult kahte kujundit - ringi ja rombi. Lisasin, et kolmnurka ikka ka. Õpetaja ütles, et õige, kolmnurka ka. Mõtlesin, et ristkülikukt ta ei nimetanud sellepärast, et loeb ristkülikud ka rombideks. Õpikus oli näidatud arve suurte skeemidena. Meie olime neid õppinud numbritena, skeeme polnud joonistatud. Mõtlesin, et loen õpiku kogu teooria osa läbi, aga ülesannete lahendamise harjutamiseks ei ole mul aega. Loen õpiku iga lauset kaks korda.

*
Muruplatsil oli arvustus Grenzsteini raamatu kohta. See ei olnud vist veel ilmunud. Et ta ilmuks, ei tohtinud ta ära kaduda, aga ta võis kaduda, sest ühed poisid kippusid paberite järjekorda muutma. Vaatasin, kas arvustuses on öeldud koostaja nimi. Algul vaatasin, et ei ole, siis nägin, et see oli päises siiski olemas. Arvustaja rääkis, kuidas rahvas saab Grenzsteinist valesti aru. Ütlesin, et inimestel jääb meelde ainult lihtsustus. Arvustaja küsis, kas saab öelda, et see on lihtsustus, mõeldes vist minu kirjutatud saatesõna. Tahtsin lugeda, aga poisid segasid. Lugesin, et arvustuses oli kirjas, et kui Tuglas ütles, et külvab selle vilja Grenzsteini häbiks, siis Grenzstein läks põllu peale nutma. Ütlesin, et ta nuttis vist üldse palju.

Teisipäev, jaanuar 28, 2014

Kandidaatide laul

Ülikooli ajal olin õppinud pähe aastaarve ja nimesid, nüüd õppisin võõrkeele sõnu. Ütlesin, et mulle nii väga meeldis ülikooli ajal aastaarve ja nimesid pähe õppida, kui need olid peas, tuli ülejäänud jutt iseenesest. Toas algas sõda. Mõtlesin, et selle vastu aitab üks minu arvutis olev luuleteos. Läksin arvuti taha. Tahtsin sellest luuleteosest otsinguga üles otsida kohad, kus esines sõna "maasikas". Aga kõik võttis aega.

*
Ühes riigis toimus tuumaplahvatus. Oudekki kirjutas feisbukis, et nüüd tuleb ühe parteiga koalitsioonivalitsus teha. Ma ei tahtnud temaga koalitsiooni teha, seetõttu vastasin, et sellist valitsust ei tule. Isa astus tuppa. Ütlesin talle, et nüüd visati meile tuumapomm. Uurisin lähemalt, mis oli juhtunud. Ühe Aafrika riigi kaevanduse sissepääsu juurest põõsa tagant oli leitud kalatükke. Seepeale oli politseinik visanud kaevandusse oma väikse tuumapommi. Varem ei teatud, et selles riigis tuumapomm on. Nüüd paistis, et neid võis veel paljudes riikides olla. Politseinik oli ise plahvatuse järel elus ja andis seletusi. Vaatasin uuesti, mida Oudekki oli kirjutanud. Ta ei olnudki kirjutanud uuest Eesti valitsusest, vaid et talle meeldis juba varem selle Aafrika riigi üks partei rohkem kui teine, ja nüüd sai ta oma eelistusele kinnitust. Selle riigi parteidest ei teadnud ma midagi. Aga selline partei, mis Oudekkile meeldis, poleks arvatavasti mulle meeldinud.

*
Läksin koolimaja tiivatrepist alla. Enne esimesel korrusel ümber nurga keeramist sain aru, et esimesel korrusel on valve, ega õpilased tunni ajal ringi ei liigu. Seetõttu läksin trepist üles tagasi. Ülemisel korrusel kuulsin, et üliõpilastele pakutakse võimalust neljasid parandada. Ütlesin Kristerile, et ega ma mäletan, et ükskord ma ütlesin talle ise ka, et neli miinus on väga hirmus hinne. Seda ütlesin sellepärast, et ma polnud aasta aega ühtegi nelja saanud. Hiljem sain neid veel. Läksime klassi, kus pidi tulema tund. Rahvast oli palju ja oli tegemist endale istekoha saamisega. Istusin ühele toolile, mille juures ei olnud lauda. Üks õppejõud ütles, et seni on see tema koht olnud. Vaatasin, et minu kõrvaltoolil istus kolm meest üksteise süles.

*
Kirjutati, et Tšetšeenias läks üks Venemaa vastu võidelnud väeosa täies koosseisus Kadõrovi alluvusse. Oli oodata, et varsti on Tšetšeenia Kadõrovi juhtimisel jälle iseseisev. Tšetšeenid olid ühte hoidev rahvas. Ainult Dudajevi nime ei tohtinud vist praegu nimetada. Öeldi, et sellega on nagu ühe Venemaa poliitikuga. Peeti vist silmas, et kuni ta oli opositsioonis, oli ta tark, aga kui võimu juurde pääses, muutus rumalaks. Toas oli kaks meest, kes kandideerisid valimistel. Nad laulsid jämeda häälega: "Meestelaulu selts, meestelaulu selts." Laulmisega nad näitasid, et neid tasub valida. Mina laulda ei osanud ja poleks hääli saanud. Nende meestega hakati rääkima. Rääkimise ajal ümises üks edasi. Kui jutt läbi sai, laulis ta veel ühe korra: "Meestelaulu selts." Alles sellega oli laul lõppenud. Räägiti, et ühe neist meestest naine oli sisuliselt kahe mehega korraga abielus. Küsiti, kes ta teine mees oli. Vastasin, et üks poliitik. Mul ei olnud tegelikult selle kohta andmeid, aga olin ühe naispoliitiku kohta kuulnud, et ta on kahe mehega abielus, üks neist on minu nimetatud meespoliitik, seetõttu oletasin, et tegemist on ühe ja sama naisega.

Esmaspäev, jaanuar 27, 2014

Päeva viimane tund

Mängisin maleturniiril Peebuga. Tegime viigi. Peep ütles pärast, et ma oleksin saanud võita. Mina polnud võiduvõimalust märganud. Peep oli seisu üle kauem mõelnud, sest ta oli mõelnud ka pärast minu käiku. Rääkisin, et sel turniiril mängisin kergelt, aga sain palju punkte. Tartu meistrivõistlustel on juhtunud, et kõik mängud on rasked ja jään viimasena mängima, aga kõik lõppevad viigiga. Peep helistas naisele, et hakkab nüüd koju sõitma. Ta pidi mind ka Tartusse sõidutama. Tahtsin istuda autojuhi kõrvale, aga keegi oli minu koha ära võtnud. Rippusin lahtise autoukse küljes ja auto hakkas sõitma. Sain surma. Aga nii mulle ainult tundus, sest ma mäletasin, et jõudsin koju. Asusin jala teele. Kõndisin mööda mäda maad. Kõndisin läbi kuuri, astudes uksest sisse ja aknast välja.

*
Istusin auditooriumis ja lugesin raamatut. Olin juba hommikul päevanormi 20 lehekülge ära lugenud, aga nüüd tahtsin teist raamatut ka 20 lehekülge lugeda. Oli päeva viimane tund, aga pidin enne magamaminekut loetud jõudma, sest see oli mõtteloo raamat ja väiksemate lehekülgedega kui hommikune. Minu vastas istus üks klassiõde. Ta rääkis kätega näidates: "Nina on nii suur. Teil ka, teil ka." See oli vana nali, aga naerdi uuesti. Ei olnud aru saada, kas ta oli näidanud laiali kätega suurt nina või sõrmedega väikest nina. Mind hakati selja tagant torkima. Seetõttu istusin teise kohta rea otsale, vaatamata üldse, kes torgib. Lauri N. küsis mult, kelle raamatut ma loen. Näitasin talle kaant. Kaanele oli märgitud autorinimeks Uku Masing. See tuli mulle endale üllatusena. Lugesin edasi. Raamatus kirjutati, et pole võimalik kirjutada asja, mis poleks päriselt juhtunud. Mõtlesin, et Masingule meeldis reaalsust peenelt analüüsida, aga mina tean, et tänapäeval on olemas ka fantaasiakirjandus.

*
Kaks poissi luurasid ümber majanurga õpetajat. Võibolla oleks olnud parem, kui nad poleks luuranud, sest kui luurasid, siis võis õpetaja neid ennast ka näha. Üks poiss jäi luurama, aga teine kõndis ümber maja teise nurga. Seal ta nägi, et rühm inimesi oli endal kõik riided seljast võtnud ja tekid ümber mässinud. Õpetaja jõudis parajasti sinna ja tegi ka nii. Seepeale tegi poiss ise ka. Koloonias elas 10 000 paljast, aga suurema osa kohta neist ei olnud lubatud fotosid säilitada. Nad valisid endi hulgast 100 kõige ilusamat, keda nad nimetasid parlamendiks. Fotosid võis säilitada ainult nende saja kohta.

Pühapäev, jaanuar 26, 2014

Silm näo keskel

Vaatasin isa laua peal olevaid artikleid, mille ta oli kirjutusmasinaga kirjutanud. Üks artikkel oli Tristani kohta. Selles ütles isa, et Tristani loomingu puhul tekib küsimus, kas selles kirjeldatu on võimalik ja kas see on õiguslikult lubatud. Minu kohta polnud isa artiklit kirjutanud. Kui isaga neist artiklitest rääkisin, küsis ta, kas mul on neile midagi lisada. Ütlesin, et mind huvitas kõige rohkem artikkel Tristanist, kes on minu klassivend. Isal oli laua peal ka nimekiri nendest, kes olid teda sünnipäeva puhul õnnitlenud. Ühe mehe kohta küsis isa, miks see teda õnnitles, õppigu enne malet mängima. Minu meelest see mees mängis malet isast paremini. Läksin teise tuppa. Vaatasin oma maale. Üks maal oli Tristani maali moodi, aga ei olnud vist siiski see, vaid sarnanes rohkem ühe minu varasema maaliga. Tristani maal oli kadunud. Võibolla oli ema selle ära visanud, lootes, et ma asjade puudumist ei märka. Läksin keldrisse. Meie kolm keldriruumi olid omavahel kokku ehitatud. Kui keldrist välja minema hakkasin, tuli mulle vastu üks poiss, kellel oli ainult üks silm, mis asus näo keskel. Keldritrepil seisis veel palju lapsi, kelle vahelt tuli läbi trügida.

*
Vaatasin oma vana vihikut. Olin Oudekkile varem kirjutanud, et kamba asjadest kirjutamise lõpetasin veebruaris 1989. Aga sellest vihikust nägin, et ma olin neid siiski pärast seda veel palju kirjutanud, jätkates 1989. aasta detsembrini. Minu fantaasia oli olnud parem kui ma olin vahepeal mõelnud. Mõtlesin, et peaks Oudekkile täpsustuse saatma. Aga ma ei saanud saata, sest mul polnud enam kombeks talle kirjutada.

*
Olin internetist välja trükkinud Grenzsteini digiteeritud raamatu. M. Kolk hakkas minu väljatrükist endale koopiaid tegema. Pakkusin talle, et mul on lisaks teistel paberitel artikkel Suitsust. Kolk ütles, et raamatuid on digiteerima hakatud, tema ülikooliajal seda veel ei tehtud. Vastasin, et mõned digiteerivad neid päev läbi ja saavad selle eest palka. Minu töö eest samal ajal millegipärast palka ei makstud. Näitasin tühja riiulit ja ütlesin, et magistriõppes tegin valguskoopiaid sellise riiulivahe kõrguselt, aga neist ei ole midagi kasu. Puudutasin ühte paberivirna ja see läks ümber. Ütlesin, et kui ma siin toas virnasid puudutan, lähevad need sageli ümber, aga kui keegi teine puudutab, siis ei lähe. Tuppa tuli kaks mootorsaega poissi. Nad puurisid kõigepealt ühte riiulit ja seejärel raadiot. Küsisin, miks on vaja puurida. Sander vastas, et kui ma sellest aru ei saa, siis ma ärgu rääkigu.

Laupäev, jaanuar 25, 2014

Jaapani alistumine

Räägiti, et ega algul ei nõutud Teises maailmasõjas Jaapani alistumist, vaid tingimusteta kapituleerumist. Tingimusi muudeti tänu sellele, et Jaapan tunnustas Rumeenia kommunistlikku riiki. Vastasin, et siis tegi Jaapan ju hästi, kui ta seda kohe ei tunnustanud. Lisasin, et Ida-Euroopa kommunistlikud riigid tekkisid üldiselt aastal 1947. See oli pikaajaline protsess.

Reede, jaanuar 24, 2014

Turniiri ajal suusatamine

Täna ei olnud malemängu isu. See suurendab tõenäosust, et järgmine nädal on. Täna tegin teist korda sel talvel suusatrenni. Kraad näitas -15 ja mind hoiatati, et suusatamiseks on liiga külm, aga mul hakkas igatahes palav. Pikalt ma siiski esialgu ei sõitnud, seetõttu käisin pärast veel jalutamas.

Istungi juhataja

Parlamendi juhatajat ei olnud kohal, seetõttu hakkas istungit juhatama Kristel, kuigi ta oli veel noor. Ta küsis, kas järgmiste saadikute parandusettepanekud on vastu võetud, nimetades kolm nime, esimesena minu nime Runnel ja kolmandana sarnase kõlaga nime Tunnel. Näidati, kuidas M. Kolk ja teised naersid. Vastati, et parandusettepanekuid vastu võetud ei ole. Ütlesin, et täna juhatas parlamenti üks, kes on minu sünnipäeval käinud. Pille ütles ohhoo. Ta küsis, kas see roosa peaga. Vastasin, et pigem valge.

*
Vaatasin oma vana eesti keele vihikut. Kirjaliku töö hinde järele olin kirjutanud naljalauseid, lisades, et see ei ole veel vigadeparandus. Vigadeparandus tuli sellest allpool. Õpetaja oli kirjutanud naljalausete kohta vaadatud ja vigadeparanduse juurde hinded viis ja neli. Võibolla oli ta hindeid pannes siiski naljalauseid kui hinnet tõstvaid arvesse võtnud. Olin koolivihikutesse peaaegu iga asja juurde midagi ilukirjanduslikku kirjutanud või joonistanud. Oma loomingut nähes hakkas mul fantaasia alati uuesti tööle. Vaatasin oma maale. Mul oli meeles, nagu oleks minu maalid üksteisele liiga sarnased, aga praegu nägin küll erinevaid. Lisaks inimestele olin maalinud ka mägesid. Ühel maalil oli küll tänaval tihe inimgrupp nagu ühel teisel meeles oleval pildil. Kaugemal oli ähmane loojuv päike, mis loojus siin pool mäge. Klaus küsis, kas ma mõtlen seda loodusfotot. Vastasin, et ei, sellist fotot ei saa teha. Klaus vastas, et saab küll. Nõustusin, et saab, aga ma ei mõtle fotot.

Neljapäev, jaanuar 23, 2014

Kiriku piiramine

Mängisin malet. Lõppmäng oli imelik. Ühe poole kuningas seisis teise poole viguri kõrval, aga ei löönud seda. Pärast mängu lõppu küsisin, miks vastane lippu ei läinud. Küsiti vastu, miks ma ise viigiga nõus olin. Oli piiratud ühte kirikut. Pärast olid piirajad veel tagasi tulnud, et kokkulepitud saak ära viia.

Kolmapäev, jaanuar 22, 2014

Peategelane ja kangelane

Algasid Eesti Misteri valimised. Otsustasin, et ma ei osale, aga vaatan pealt. Kristel seisis laval. Sinna läks ka Tristan, kes hakkas kiiresti improviseeritud juttu rääkima. Kui ta lõpetas, vastas Kristel samas stiilis. Siis läks lavale järgmine mees, kes rääkis teises stiilis. Kristel pidi kõigi esinenud meeste hulgast üksi valiku tegema. Mõtlesin, et tõenäoliselt mind valitakse sellest hoolimata, et ma ei osale.

*
Meenutasin unenägu Eesti Misteri valimiste kohta. Istusin keset laia koridori. Kristel tuli saalist välja. Seepeale istusin seina äärde. Kristel tuli minu juurde. Ütlesin, et seda ma arvasin. Mõtlesin, et võiks teda pildistada. Edasi mõtlesin, et parem mitte pildistada, sest fotol ei ole sellist mõju nagu elaval inimesel. Kui foto teha, võib ka elav inimene mõju kaotada.

*
Lugesin ühte raamatut. Raamatu peategelane suhtles kangelasega. Ühel korral kuulis peategelane juhuslikult, nagu oleks kangelane tapetud. Järgmine kord kuulis ta, nagu talt küsitaks, kas tema tappis kangelase. Kui ta selliseid asju kuulis, siis ei olnud temaga kõik korras. Peategelane vaatas puu otsa, kas seal on kangelane, aga oma üllatuseks nägi hoopis nõida. Selline asi oli juba varem ka juhtunud.

Teisipäev, jaanuar 21, 2014

Talv on alanud

Täna on energiat veel rohkem kui tavaliselt. Üks asi, mis ma sellega peale hakkasin, et käisin esimest korda sel talvel suusatamas. Lumi on õhuke, aga jää peal sõita oli normaalne. Tundub, et selle talve esimene sõit väsitas vähem kui eelmise või üle-eelmise oma. Proovisin enne ja pärast sõitu ka natuke venitusharjutusi teha, mida ma eelmine talv ei teinud.

Pressikonverents

Rahvas muutus Nõukogude okupatsioonivägede ja ESM-i vastu rahulolematumaks. Seoses sellega kutsusin kokku pressikonverentsi. Järgmise päeva uudistes oli juttu Tallinnas toimunud samateemalisest pressikonverentsist, aga mitte minu Tartus korraldatust. Pressikonverentsil oli üks poliitik öelnud, et okupatsiooniväed ja ESM pole omavahel seotud, rohkem polnud ESM-ist räägitud. Minu meelest oli seos selles, et mõlemad seostusid välisriikidega.

*
Ükski vendadest ei elanud enam kodus. Mõtlesin, et pean iga päev mõtlema: kuidas neil küll seal metsas läheb? Üks vend tuli külla. Ema ütles, et kui ma süia tahan teha, siis pean hakkama liha ostma, tükeldama ja keetma.

Esmaspäev, jaanuar 20, 2014

Avaldan oma kaastöö

Täna tuli uus "Looming". "Looming" on ühe minu kaastöö avaldanud ja kolm tagasi lükanud. Kui neid kolme poleks tagasi lükatud, oleksin ilmselt rohkem kaastöid saatnud. "Tunale" olen saatnud samuti neli kaastööd ja praeguse seisuga on kõik avaldatud. Üks isegi oli toimetuse tellitud. "Ajaloolisele Ajakirjale" esitasin õppetöö osana ühe kaastöö, aga võtsin selle ise tagasi. See oli juba lubatud avaldada, aga siis tuli ajakirja ilmumisse paus. Minu blogi ilmumises ei ole vist rohkem kui ühepäevast pausi olnud. Minu asutatud ajaloolistist lahkus eelmisel nädalal viies inimene. Feisbukis pole kuus postitust järjest kellelegi meeldinud. Ühte küll jagati ja kommenteeriti. Üks teise inimese postitusele kirjutatud kommentaar vahepeal postitajale meeldis. Tegelikult ma ei arva, et ametlik meeldimiste statistika peegeldaks täpselt seda, kui paljudele inimestele tegelikult meeldib. See meeldimisnupp võib üldse debiilikuks muuta, sest see jagaks kõik maailma asjad justkui kahte rühma. Seda nimetatakse must-valgeks maailmapildiks. Eesti lipp on sini-must-valge. Ühte minu feisbukis avaldatud pilti kommenteeriti, et kunstiteraapia kursusel oli õpetatud, et pildil ei tohi olla musta ega valget värvi. Vastasin, et ühe joonistamisõpiku järgi vastupidi pole vaja kogu pinda katta. Joonistamine ja maalimine võivad küll mõnevõrra erineda. Aga minu vesivärvikarpides on olemas musta värvi topsid. Paberipoest ostsin viimati kaks kaustikut ja ühe maalimisvihiku. Kaustikute kohta küsis vend, kust ma nii head paberit sain, teises paberipoes on halvem. Seal poes, kus mina käisin, oli samuti halvemaid kaustikuid. Mõnel ei meeldinud kaanepilt ja mõnel oli esileheks reklaam pandud.

Raamat käeulatuses

Üks laps hakkas mänguautodega mängima. Teine laps tahtis neid ka enda kätte saada. Ütlesin, et tema võtaks loomi. Ta võttis loomi, millest ühe auk oli korgiga suletud. Ütlesin, et ta seda korki suhu ei paneks. Kohe pani ta selle suhu. Võtsin talt selle ära. Tuba oli lapsi täis. Madalal riiulis oli raamat, mille tõlkimine oli mul pooleli. Ütlesin, et selle panen küll käeulatusest ära. Võtsin ta kätte. Ma polnud viimastel päevadel tõlkimisega tegelenud, sest mul oli ühe raamatu lugemine pooleli. Tõlgitav raamat nägi väga ilus välja, aga oli juba tükkideks. Ütlesin, et see on väga väärtuslik, see on esimene trükk. Pille küsis, mis sari see on, kas Klassika. Vaatasin, et kaanel oli palju ridu. Ütlesin, et ma ei tea, milline neist sarja nimi on, aga ühes reas on sõna klassika küll.

Pühapäev, jaanuar 19, 2014

Ei saanud nii olla

Üks noor inimene kutsuti telefonile. Kui ta tagasi tuli, küsis ta nutuse häälega, kelle ema mõeldi. Ta oli enda arvates kohtunud teise noore inimese emaga, aga nüüd öeldi, et see ei saanud nii olla, sest seda ema ei olnud sel ajal linnas. Mõtlesin, et peaksin ütlema, et see on täpselt sama moodi nagu Helinaga, võibolla ongi jälle tegemist temaga. Teisest toast öeldi, et selle noore inimese ema on karu. Baturinil oli igas raamatus mõni selline tegelaste paar, keda ta kordas erinevates variantides kogu raamatu jooksul.

Laupäev, jaanuar 18, 2014

Pärast vanavanaema sünnipäeva

Olime käinud vanavanaema sünnipäeval. Selle kohta oli koostatud album. Selles oli toodud katkendeid vanavanaema luuletustest. Terveid luuletusi ei olnud ära toodud, sest neid ei peetud nii headeks. Ühes luuletuses oli vanavanaema nimetanud, kellele ta mehele võiks minna. Üks teine peol osaleja oli tahtnud samale inimesele mehele minna. Nimetasime vanavanaema Tallinna vanaemaks. Joosep küsis, miks tema vanaema temaga ei rääkinud. Seletati, et külalisi oli palju ja kõigiga ei jõudnud. Joosep ja Villem ronisid riiuli all. Vaatasin oma vanast kaustikust, milliseid skeeme ma olin kunagi joonistanud. Seal oli igasugu huvitavaid skeeme, kuidas nooled said erinevalt mööda paberit minna. Mulle hakkas tunduma, et kõik ei olegi minu joonistatud, vaid osa on trükitud. Ma ei teinud vahet, mis on trükitud ja mis minu joonistatud. Lugesin ühe vana aastakäigu "Sirbist" luuletust. Raadio mängis ja sealt tulevate laulusõnade kiirus ei läinud täpselt minu lugemise kiirusega kokku. Siis sain aru, mida nende sarnasus tähendab. Näitasin Pillele, et ma loen praegu täpselt sama luuletust, mille sõnad raadiost kõlavad.

*
Riputasin feisbukis üles ühe teisest kohast võetud pildi. See ei saanud ühtegi plusspunkti, nagu polnud eelmine kord saanud ka minu enda maalitud pilt. Mõtlesin, et jätkan sellest hoolimata postitamist. Märkasin, et see, mis ma olin üles riputanud, ei olnudki lihtsalt pilt, vaid arvutimäng. Võibolla seda ei laigitud, kuna mängu mängimata ei teatud, kas see ka hea on. Mõtlesin, et kui ma kopeerisin pildi ühest kohast teise, siis võin saada autoriõiguste rikkumise süüdistuse. Aga võibolla ka mitte, sest see oli varem täpselt sama moodi võrgust kättesaadav. Ilona küsis, kas ma arvasin, et pildil on tema noorem tütar. Ma olin arvanud, et tema vanem tütar. Kõndisime kolme mehega mööda tänavat. Ühel tänavanurgal tuli vastu kolm teist meest, kes olid kõik tuttavad. Kohtujate hulgas oli endiseid Tartu linnapeasid ja praeguseid ülikooli õppejõude. Keegi tere ei öelnud, aga naeratati. Võibolla naeratamist loeti ka teretamiseks. Keerasin koos isaga teisele tänavale. Vastu tuli üks mees, keda mina ei tundnud, aga kellele isa ütles tere. Natukese aja pärast tuli vastu järgmine mulle võõras mees, keda isa samuti teretas, lisades, et kõik mehed tuttavad. See oli väikeste majadega linnaosa. Siin linnaosas elas isal vist tuttavaid rohkem kui mujal. Mõtlesin, et minu mälu peetakse heaks, aga mul näod meelde ei jää. Võibolla ma sain leiutada mingi võtte, millega mul need ka meelde jääma hakkaksid.

*
Mõtlesin, et lähen maale elama. Ehitan maja sellisesse kohta, kus kedagi teist ei ela. Aga see maakoht, kus ma praegu liikusin, tundus olevat soine, sooaurud võisid tervist kahjustada. Mõtlesin, et ehitan maja otse maantee äärde, siis ei kuku laukasse. Aga maanteel sõidavad autod mööda, see ei ole hea, maja tuleks siiski natuke kaugemale ehitada. Läksin maapoodi. Tahtsin osta vihikuid, sest linnas olin poest vähe erineva kaanega vihikuid leidnud. Vaatasin välja pandud kaupa. Küsisin müüjalt, kas neil vihikuid polegi. Siis märkasin, et need on müüja selja taga. Müüja küsis, miks mul kotti ei ole. Vastasin, et ma ostan ainult vihikuid.

Reede, jaanuar 17, 2014

Niisama hinne

Üks üliõpilane ütles ajalehes, et ta laseb õppejõul endale hinde niisama ära kirjutada. Õppejõud sai sellest teada. Ta võttis juba enne üliõpilase tema juurde jõudmist üliõpilase eksamilehe ja kirjutas sinna, et kaks parandatud kolmeks ja kolm parandatud neljaks. Ta kommenteeris, et kui üliõpilane neljaga rahul on, siis peavad tal olema väga suured puudujäägid. Vaatasin oma õppekava. Sinna oli kirjutatud loengukursuse nimi, mida ma ei mäletanud, et oleksin kuulanud. See oli midagi Bütsantsi kohta. Ma polnudki seda vist kuulanud, vaid olin kasutanud õppekava eksamilehena ja loengukursuse sinna kirja pannud. Eksamilehel olid ülikooli kõigi nelja semestri hinded. Esimesel olin saanud ülepunkte, teisel nõutust vähem, kolmandal ja neljandal jälle ülepunkte. Mõtlesin, et mul on veel bakalaureuseõpe lõpetamata. Siis tuli meelde, et see on siiski lõpetatud, aga magistriõpe lõpetamata.

Stabiilsed tulemused

Tänase kiirmaleturniiri tulemused:

1. Trohhalev 6 p.
2. Kõiv 5,5
3. Peebo 5,5
4.-8. Seljodkin, Runnel jt. 4

16 osavõtjat, 15 minutit, 7 vooru.

Sain kolmandat turniiri järjest sama tulemuse. Teist turniiri järjest mängisin viimases voorus esimesel laual.

Ajalooeksami asendamine matemaatikaga

Kursusekaaslane Priit Simson kirjutas eilses "Eesti Päevalehes" ajalooüliõpilaste valimisel ajalooeksami matemaatikaeksamiga asendamise vastu:

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/priit-simson-tartu-ulikool-uhe-mooduga-koigile.d?id=67619632

Lisan, et valmistusin ajaloo sissastumiseksamiks rohkem kui ülikooli jagu aastaid, viimase aasta intensiivselt, ja kasu on tunda siiamaani. Kui koolis eksameid valida sai, valisin aga alati matemaatika-, mitte ajalooeksami; käisin vahelduva eduga matemaatika- ja füüsikaolümpiaadidel; tegin füüsika-matemaatika sisseastumiseksami samale punktide arvule, mis hilisemad füüsikadoktorid. Kuid selle praktilisest kasust on raskem aru saada.

Neljapäev, jaanuar 16, 2014

Katuseta rong

Täna oli reede. Mõtlesin, et esmaspäevaks õpin kõik väga korralikult ära, alustades õppimisega juba täna. Vaatasin päevikust, mis õppida on. Õppida oli kahes aines - inglise keeles ja ajaloos. Ajaloos pidi tulema kontrolltöö. Otsusteasin, et kirjutan välja inglise keele sõnad ja ajaloo aastaarvud. Ajaloos olin ilma õppimata ka nelja saanud, aga tahtsin saada viit. Hakkasin inglise keele sõnu välja kirjutama. Mõtlesin, miks ma sellest alustasin, kui ajaloo tund on varem. Mul läks sõnade välja kirjutamine sassi, märkasin, et olin kirjutanud osalt valesse tulpa ja sõnade asemel lauseid.

*
Keegi oli pannud Ivari feisbuki kursuse gruppi. Mina polnud pannud, sest ma ei teadnud varem, et Ivaril feisbuki konto on. Meil pidi tulema klassikokkutulek. Mina olin välja valinud toimumise kuupäeva, Kristina oli korraldanud ülejäänu. Klassikokkutulekul osalemiseks läksin Peedu raudteejaama, kust pidime edasi sõitma Elvasse. Raudtee oli muutunud kolmerealiseks. Küsisin, millal seda tehti, varem oli see üherealine. Rong tuli ja istusime peale. Rongil polnud enam katust ega seinu ning see oli väga kitsas. Martin ütles, et ma ei viriseks. Vastasin, et ma ei virisegi. Lisasin, et ärme räägime, siis ei ole virisemist. Teine rong kihutas samal rajal vastu. Mõtlesin, et tuleb avarii, kas peaks enne rongilt maha hüppama. Aga meie rong keeras viimasel hetkel teisele rajale. Pääsemine oli sekundite küsimus. Mõnel teisel päeval võis avarii tulla. Meie rong oli sõitnud enne pööramist õigel rajal, vastutulija valel.

Kolmapäev, jaanuar 15, 2014

Kasulik uputus

Avastasin, et mitte ainult videolint, vaid ka helilint näitab vahel videot, kui ta õige seadme külge panna. Panin kolm raadiot juhtmetega üksteise külge, et vaadata, kas hääl kandub ühe seest teise sisse. Algul tegid kõik raadiod ühte ja sama häält, aga siis hakkas tegema igaüks erinevat. Kasseti teine külg enam pilti ei näidanud.

*
Ükskord oli olnud uputus, mille ajal meie kodus oli hävinud suurem osa asju. Kui me pärast uputust koju tagasi tulime, leidsime pliiatseid, millega hakkasime joonistama. Mõtlesin, et uputus võiks korduda, sest pärast on nende asjade üle nii hea meel, mis veel alles on. Sorisin ülikooli uurimistööde kataloogides. Tahtsin leida oma töid, kus oli nimekirju.

*
Meenutati revolutsiooni. Revolutsiooni puhkemise hetkel oli Rüütel otsetelesaates rääkinud, aga saade oli telemaja teisest osast katkestatud, et Rüütel kukutada. Hiljem oli Rüütel ikkagi presidendiks valitud. Kuulasin seda juttu paberist lumehelvest välja lõigates.

Teisipäev, jaanuar 14, 2014

Nagu "Kevades"

Me olime hiinlased. Vanemad olid mind surma mõistnud. Järgmisel hommikul oli surmaotsuse täideviimise tähtaeg. Aga siis ütles minu hiinlasest ema mulle, et nad annavad mulle armu. Mul oleks tegelikult võimalus põgeneda ka olnud. Mõnes peres oleks surmaotsus täide viidud. Hiina valitsus võis veel nõudma hakata, et minu puhul ka viidaks. Siis oleksin öelnud, et ega ma poliitikaga ei tegele, sest mul ei ole lahendusi. Ma näen ainult probleeme nagu vaesus. Aga nüüd hakkas ema mind uuesti süüdistama. Mina lamasin voodis ja tema seisis voodi kõrval. Ta nõudis, et ma lamaksin sirgemalt ja loeksin "Kalevipoja" ühe päevaga läbi. Ütlesin, et sirgelt lamamist takistab, et voodi on lühikeseks jäänud. Hiinlasest ema ütles, et siis tuleb uus voodi hankida. Ta ütles, et kui "Kalevipoeg" on läbi, siis järgmiseks pean lugema "Kalevala".

*
Olin eile öelnud, et saab teha sellise foto, kus naistel on paljad rinnad. Seepeale mulle täna elektronkirjaga saadetigi vahepeal tehtud foto, kus kolmest inimesest kaks olid sellised. Üks mees ütles, et ega ta ei sunni, naised võivad saunas endale käteräti ümber panna. Üks naine ütles, et palun ärge kasutage tampooni, see on ainult selleks, et vale laps ei sünniks. Üks naine hakkas last imetama. Veeretasin laua peal kirsimarju. Üks naine veeretas need mulle tagasi. Teisel pool lauda oli meri.

*
Ühes haigla koridoris käis koos maleklubi. Ühel uksel oli seal silt minu luuletuse kahe reaga, aga uks ise oli lukus. Luuletuses ütlesin, et üks perekonnanime pidi nimetatud maletaja ennast nakkas ja teine perekonnanime pidi nimetatud maletaja aknal. See teine käis ise siin klubis kohal. Need kaks rida olid avaread minu pikemast luuletusest. Read olid arstile meeldinud, seetõttu oli ta need üles riputanud. Ja kuna maletajad olid tüüpiline haigete liik. Ise olin raamatus avaldanud luuletuse vist ilma nende kahe reata. Need olid ülikooli loengukonspekti põhjal kirjutatud, aga ma ei mäletanud, mida loengus räägiti. Nüüd vaatasin järele, et originaalis olid need read, et mitte teine maletaja ise, vaid üks tema naissugulane hüppas aknast välja. Arst oli ridu toimetanud, et nad oleksid paremas keeles. Aga nüüd võis jääda mulje, et kui üks maletaja ennast nakkas, siis teine läks aknale, et teda päästa. Tegelikult see teine maletaja ei olnudki see, kes siin klubis käis, vaid varasemal ajalooperioodil elanud tema nimekaim. See maletaja, kes ennast süüfilisse nakatas, tegi seda selleks, et saaks haigust teaduslikult uurida. Lisaks oli ta kurva iseloomuga. Vaatasin oma ülikooli konspekti. Sel perioodil oli mul olnud plekke tegev pastakas. Ma polnud loengus kõigist nimedes esinevatest tähtedest täpselt ei tahvlilt ega kuulmise järgi aru saanud, seetõttu olin pärast teiste konspektide järgi nimede kohale tähti juurde kirjutanud. Aga ma ei saanud praegu enda käekirjast ka täpselt aru, mis tähed need olid. Varem ma olin iga päev koos Erikuga koolist koju läinud, aga viimasel ajal enam mitte. Seda oleks võinud jälle teha. "Kevades" oli ka nii, et Arno mõnel perioodil suhtles ühe inimesega ja mõnel teisega, pärast enam mitte, vaid läks üksi koju. See oli mulle oma elust tuttav. "Kevades" oli seda rõhutatud sellega, et Arno pärast mõtles minevikule. Ma ei teadnud, miks teised tast eemale hoidsid, kui ta oli tark. Lapsena tahtsid inimesed millegipärast koos kõndida. Eriti võis see tähtis olla, kui koolitee oli pikk.

Esmaspäev, jaanuar 13, 2014

Vene sõjavägi ja eestlased

"Sakala" avaldas 6. mail 1878 Venemaale sõjaväkke läinud eesti soldati kirja, kus öeldi muuhulgas:

"Üleüldse ei või mina oma elu sugugi laitagi, meil on väga head ja lahked ülemad. Kui nõnda ei saa teha, kui tarvis on, siis ei ole sellepärast midagi kurja, näitavad ilusasti ette ja kiidavad pealegi."

Ma ei tea, kui tõsiselt see on mõeldud, aga selle põhjal tundub, et Keisririigi sõjaväes oli elu parem kui Nõukogude omas, kus võis ainuüksi eestlaseks oleku eest peksa saada ja ilma selletagi. Aga Ilmar Tõnisson kirjutas juba Eesti ajal, et vene ja saksa ülemad erinevalt inglise omadest kohtlevad alamat nagu koera. Ja juba enne oktoobripööret Esimese maailmasõja ajal Venemaal elanud Hendrik Seppa muutis seal elamine Venemaa suhtes kriitilisemaks, kuigi Soomes reisimine tema arvamust Soomest parandas. Hiljem palju varasematest sajanditest kirjutades omistas Sepp venelastele traditsioonilist julma sõjapidamisviisi ja barbaarsust võrreldes läänepoolsemate riikidega.

Samas "Sakala" kirjas öeldakse veel:

"Siin on ka kaunis hästi tõisi Eestimehi kroonu teenistuses, kellega vahel mõni sõna võib Eestikeelt kõnelda, ja on ka neid kes Saksakeelt mõistavad. Näärikuu 14. päeval võttis meie polkovnik need mehed tõiste seast välja, kes Venekeele lugeda ja kirjutada mõistsivad. Mina olin ka natukene õppinud, siis sain mina ka üles kirjutatud."

Selle järgi oli olukord jälle parem kui Nõukogude ajal. Meile õpetati koolis, et sõjaväes hakkama saamiseks on vajalikud kolm asja: 1) vene keel peab olema selge nagu vesi, 2) peab teadma vähemalt ühte enesekaitse võtet, 3) peab olema oma eriala, et mitte jääda seersantide käsutada. Selle kirja ilmumise ajal ei olnud venestamispoliitika veel alanud, muidu 19. sajandi lõpu venekeelses koolis käia oli eesti keele keelatuse seisukohalt veel hullem kui nõukogudeaegses.

Aga juba 13. mai "Sakala" annab keisririigi sõjaväest julmema pildi. Kirjutatakse Viljandi (ajalehes Viliandi) tulekahjust:

"Iga tulekahjuga paistab enam välja, kui kasulik asi seesugune priitahtlik tulekustutamise selts on. Põlev hoone oli täitsa tõiste puuhoonete vahel ja siiski ei läinud tuli laiali, sest et nii heaste inimeste kui pumbaste ja pritside poolest kohe korraline abi koos oli. Eesnimetatud tulekahju juures peame aga seda laitma, et tulekustutamise seltsi eestseisjate ja pealikute poolt mitte head korda ei mõistetud pidada. Nii kutsuti näituseks ühelt poolt talupoegi, kes ligi juhtusivad olema, appi vett pumpama, mis need ka hea meelega tegivad. Aga kui jo väsinud olivad ja tõiselt poolt ringi seest välja läksivad, andsivad neile soldatid rusikatega kuklasse ja põlvedega selga, nii et mõni ninatpidi pori sisse kukkus."

Pühapäev, jaanuar 12, 2014

Viimane eestlane

Mulle ei meeldi, kui eestlased kirjutavad feisbukis inglise keeles. Muidugi hea, kui nad üldse kirjutavad. Mõne ingliskeelse postituse loen läbi ka. Aga kuna kõike lugeda ei jõua, siis keel lihtsustab valikut. Eesti keeles ei kirjuta - ilmselt ei ole minu jaoks kohustuslik postitus. Ma arvestasin juba lapsena sellega, et võin jääda viimaseks eestlaseks. Siis ähvardas küll oht, et ülejäänud muutuvad venelasteks. Mina otsustasin, et kui see juhtub, jään mina eestlaseks. Ja olen endiselt seisukohal, et jään selleks ka siis, kui teised muutuvad inglasteks. Head inglise keelt mulle meeldib küll lugeda, aga seda eestlased tavaliselt ei kirjuta. Mõned arvavad, et ma kirjutan ise halvasti. Või võibolla arvab seda suurem osa. Minu neljast viimasest feisbuki postitusest kolm said hindeks 0. Need polnud küll kirjutised, vaid pildid. Endale mulle need meeldisid, seetõttu arvasin, et võin saada parema hinde. Üks samas stiilis pilt sai hiljuti hindeks 9, mida ma ise neist kõige paremaks ei pidanud. Aga siiski nii heaks, et üles riputada. Need olid vanad pildid. Ma arvan, et praegu on mu joonistamise ja maalimise oskus langenud. Võibolla selliseid pilte veel oskaks teha, aga nende tegemiseks läks vaja taskupeeglit ja sellist enam kodus ei ole, vist mitte ka müügil. Uuemad taskupeeglid, mida olen näinud, on servast kõrgemad, nii et neile ei saa paberit peale asetada. Aga mul pole aega ka iga päev kõiki maailma asju teha. Vahepeal on langenud ka minu blogi postituste arv. Täna tuli jälle suur tahtmine kirjutada päevas kaks, mitte üks sissekanne. Infopartisan oli üks viimaseid, kes sellele blogile viitas, aga tundub, et ta on hiljuti viite uuesti ära kustutanud. Mina ei hakka kellelegi viiteid üles panema, sest pärast kustutama hakata ei oleks meeldiv. Tegelikult ma teiste blogisid enam eriti ei loegi. Raamatuid loen küll iga päev. Täna lugeisn ka vanu ajalehti. Tegin nende kohta märkmeid. Arstide hinnangul on mul osaline töövõime kaotus, aga enda arvates see lugemise ja kirjutamisega seotud tööle ei laiene, vähemalt kui seda kodus teha. Mõni päev on raskem ka olnud, aga see on alati olnud ajutine. Minu meelest minu ülikooli hinded tõestavad, et mul oli seda laadi töö jaoks keskmisest suurem töövõime. Tervis ei olnud juba siis kõige parem. Mõne arvates näitab arvatavasti see blogisissekanne ka haigust, sest see ei ole kindlal teemal, aga sellise arvamusega ma ei ole nõus. Selles stiilis kirjutan peamiselt ainult selles blogirubriigis. Võibolla homme jälle.

Kaks ansamblit

Vaatasin videot ühe inglise ansambli kohta. Videost oli näha, et nad sihtisid lavalt raskete tulirelvadega kontserdipublikut. Ansambli liikmed rääkisid teise inglise ansambli kohta, et rahvas oli pahandanud, et see laulab sõja ajal lüürilisi laule. Ma olin ühes kohas nimetanud, et mulle need kaks ansamblit meeldivad. Selle peale oli Oudekki otsingumootoriga välja otsinud võrgulehe, kus nimetati mõlemat ansamblit korraga. Video keskele oli Oudekki monteerinud enda pildi. Vaatasin ekraanile teki all lamades. Mõtlesin, et mul on raha vaja selleks, et endale sellist elu lubada - et mina teisi näeks, aga teised mind mitte. Tõnu oli mulle selle video ostmiseks raha laenanud ja nüüd tuli võlga tagasi küsima. Hakkasin talle taskust münte laduma. Tõnu märkas, et eurode hulgas oli ka üks Soome raha. Praegu kehtisid Soomes selle asemel eurod. Kuna ma täpset võlasummat ei mäletanud, siis ütlesin, et ma ei maksagi.

Laupäev, jaanuar 11, 2014

Pakk teste

Ootasime koolimaja tiiva viimase klassiruumi ukse taga õpetajat. Tehti lahti järgmise klassiruumi uks, et vaadata, ega meie tund seal ei toimu. Vahel võis kahe rühma tund koos olla. Mait läks sinna klassiruumi sisse ja istus natuke aega õpetaja laua kõrval põrandal. Õpetaja andis meile teste ja ütles, et me läheksime kõrgemale korrusele. Ta soovitas, et me teeks karjääri. Ütlesin omaette, et ma ei mõtlegi karjääri teha. Ülemise korruse klassiruumis vaatasin ringi, kuhu istuda. Peaaegu oleksin istunud Heleniga samasse lauda. Istusin samasse lauda Kristeriga, nii et meie vahele jäi kaks tühja tooli. Esimesel korrusel oli tehtud sõnavaratesti, aga igal õpetaja antud paberil oli erinev test. Ütlesin, et ma teen mälutesti, kõiki huvitab minu mälu. Mälutestis pidin saama rohkem punkte kui muudes testides. Aga need testid kokku võisid olla varjatud IQ test ja neid tegema hakates võisin saada halvema tulemuse kui varasemal korral. Ütlesin, et võiks olla ka kehalise kasvatuse test, kuhu inimesed panevad kirja, kui kaugele nad enda arvates hüppaksid. Vaatasin mälutesti esimest küsimust. Küsiti, mis tiitliga nimetas Uku Masing ühte oma sugulast, kes elas ühes väikses asulas. Küsisin, kas see on mälu küsimus, kui vastaja pole vastust kunagi kuulnud. Aga võibolla ma kunagi olin, ainult ära unustanud. Olin ruumis, kus pidi algama ülikooli vene keele sisseastumiseksam. Praegu esitas õpetaja sisseastujatele niisama küsimusi vene keele sõnavara kohta. Sisseastujad kõiki sõnu ei teadnud. Kui nad ei osanud vastata, siis nad tegid oletusi sarnase tähendusega sõnade analoogia põhjal.

*
Raekoja platsil ütlesid välismaalased eestlastele, et eestlased on öelnud, et neil oli juba enne sõda rakett, mis oleks võinud lennata 190 kilomeetri kaugusele, aga eestlased ei ole esitanud arvutusi, mis seda väidet põhjendaks. Välismaalased tahtsid raketti testida nüüd. Nad arvasid, et see lendaks veel kaugemale. Mõtlesin, et radarid võivad seda eksikombel tuumaraketiks pidada. Ütlesin, et nüüd tuleb tuumasõda. Kõigepealt lasti lendu ilutulestiku rakett, mis maandus samma Raekoja platsile. Seejärel valmistuti lendu laskma suurt raketti. Üks naine ronis selleks ühte väiksesse ruumi. Sealt välja tulles hüppas ta kõrgelt alla ja maandus õiges asendis. Krister küsis, kas naisel jäi ruumi sisseronimisest jalgade mällu, kuidas tuleb maanduda. Naine vastas jah. Krister tahtis ise järele proovida. Ta ronis sinna ruumi ja istus seal selle naisega laua taga kõrvuti. Kristeril läksid jalad sõlme.

Reede, jaanuar 10, 2014

Kahest turniirist

Eelmine nädal mängis päevakeskuses kiirmaleturniiri 20 inimest 7 vooru järgmise esikolmikuga:

1. Peebo 6 p.
2. Harujõe 5,5
3. Trohhalev 5

Täna oli 16 osavõtjat ja jälle 7 vooru. Üle poole punktide said:

1. Solovjov 5,5
2. Seljodkin 5,5
3. Tätte 4,5
4. Trohhalev 4,5
5.-7. Metsoja, Kure, Runnel 4

Enne viimast vooru oli mul veel teoreetiline võimalus esikohale, sest olin liidritest poole punkti kaugusel. Viimases voorus mängisin esimesel laual mustadega Seljodkini vastu ja kaotasin.

Neljapäev, jaanuar 09, 2014

Tänavatest maailm

Maailm koosnes tänavatest. Tänavatel oli raske oma vara hoida, sest neid mööda liikusid ringi tundmatud. Vend ütles, et ta on tänavatest tüdinud. Vastasin, et ma näen veel unes tänavateta maailma - aega, mil ma koolis käisin. Tulin mõttele, et kuna tänavaid on lõputult, siis on võimalik neid vara hoidmiseks ruumi tegemiseks kokku lükata.

*
Järgmisel päeval ütles Erik, et läheb linna serval asuvasse majja. Vastasin, et asi on muutunud, nüüd on linnal servad. Eile ulatusid tänavad veel lõpmatusse.

Kolmapäev, jaanuar 08, 2014

Kokkutuleku vanemad

Sõitsin bussis ja otsisin taskust piletit. Iga kord bussi peale minnes unustasin ma pileti kaasa võtta. Läksin jala kooli poole. Oli raske üle autotee pääseda. Jõudsin oma klassiruumi ja ütlesin tere. Mulle vastas rohkem inimesi kui varem, seetõttu pidin veel teist korda tere ütlema.

*
Jõudsin maleturniirile. Voor juba käis. Ütlesin, et alguseni on veel pool tundi. Rei vastas, et ta pärast ühtlustab erineval kellaajal mänginud. Läksin koridori. Ütlesin, et ma pean vett jooma. Seina ääres oli kraan. Jõin sealt kaks lonksu. Seejärel vaatasin, et kraanist tulev vedelik on kollane. Küsisin, kas see on üldse vesi.

*
Kristel oli korraldanud blogijate kokkutulekut. Lugesin nüüd, et teised blogijad olid tulnud mõttele valida seniores ja meliores, kes otsustavad, kes võivad kokkutulekule minna. Kristel polnud valimisel osalenud, sest ta tahtis ise otsustada, keda ta kutsub. Kuna seniores tähendas 'vanemad', siis võidi kehtestada vanusepiirang. Istusin sellel kokkutulekul, üks koht Hellest edasi. Mõtlesin, et kui keegi minuga esimesena rääkima ei hakka, siis seekord ma protestiks ei räägi.

Teisipäev, jaanuar 07, 2014

Luuleridade mäletamine

Küsiti, kas ma tean mõnda 1960. aastate luuletust. Vastasin, et ma teadsin ühte, milles oli 1960. aastaid mainitud, aga mul ei ole täpselt meeles. See kõlas umbes: "Aasta hea on kuuskümmend kaheksa". Öeldi, et need on laulusõnad. Vaidlesin vastu, et ei, luuletus oli natuke teistsugune kui laul. Küsiti, mis on "Kalevipoja" esimene rida. Küsija vastas ise, et "Sõua laulik lausa suuga". Vaidlesin vastu, et see ei ole kõige esimene. "Kalevipojal" on kolm algust ja see on neist teise algus. Kolmandas alguses olid vist read "Ärgake, hallid muistsed hääled, / sõudke, salasõnumida". Aga ma ei ole kindel, kas need on kõige alguses. Esimene algus ei tule mul praegu meelde. Üks mees kommenteeris, et tema ei kujuta ette, et tal nii vähe meeles oleks. Mõtlesin, et tavaliselt peetakse minu mälu heaks, aga see mees peab halvaks. Ja mina vähemalt vastasin küsimusele, ise ta ei vastanud üldse midagi. Ütlesin, et nüüd mul tuli meelde, et kõige esimene rida "Kalevipojas" on: "Laena mulle kannelt, Vanemuine!"

Churchill

Roy Jenkins. "Churchill". Sari "Inimene ja ajalugu". Tõlkinud Rein Turu. Eesti keeles 2011, originaal 2001. 872 lk.

Churchill on juba vana teema. Sellega ma puutusin kokku hiljemalt teises või kolmandas klassis. Siis oli antud inglise keele kodune töö moodustada piltide järgi lauseid. Ma ei osanud imiku pildi järgi ühtegi moodustada ja palusin isa abi. Isa ütles ette laused: "Winston is not smoking. Winston is sleeping." Nüüd loetud Jenkinsi raamatu kaanel on Churchillil sigar suus. Lisaks võib raamatust lugeda, et Churchillile meeldisid alkohoolsed joogid. Kui teine poliitik oli karsklane, suhtus Churchill temasse halvemini. Sama paistab olevat ka Jenkinsi seisukoht, sest ta paneb ühte lausesse ritta sõnad "kitsarinnaline", "võltspatrioot" ja "täiskarsklane", nagu need oleksid sünonüümid. Churchill mängis ka hasartmänge, kuigi oli niigi võlgades. Mina hindan Jaan Tõnissoni selle võrra kõrgemalt, et ta oli karsklane.

Lapsena lehitsesin ilmselt veel varem Ameerika lasteentsüklopeediat, mille piltidelt on meelde jäänud, et Churchilli üks hobi oli müüriladumine. Sellist hobi mainib ühes lauses ka Jenkins, aga kirjutab pikemalt teistest nagu vanniskäimine ja maalimine.

Ülikooli teisel kursusel oli lähiajaloo 1920.–1930. aastate eksam. Siis oli just ilmunud eesti keeles Churchilli "Tormihoiatus", mille esimese 50 lehekülje lugemine oli eksami jaoks kohustuslik. Eksamil raamatut ei küsitud, aga sellest oli siiski kasu, sest pidi teadma ühte nime, mida ma polnud loengus üles kirjutanud, aga hiljem "Tormihoiatusest" oli meelde jäänud.

Sama kursuse järgmisel semestril kirjutasin essee Churchilli ja Hitleri kui sõjajuhtide võrdlusest. Jõudsin järeldusele, et Churchill oli parem sõjajuht, sest tal oli parem tervis, parem haridus ja kiirem otsustusvõime. Jenkins kirjutab, et kuigi Churchill elas vanaks (1874–1965), ei olnud ka tema tervis kõige parem. Aga ilmselt siiski parem kui Hitleril. Essees alustasin Hitleri ja Churchilli sõjalise tegevuse võrdlemist Esimesest maailmasõjast, kui Hitler oli rindel ja sai kapraliks, aga Churchill oli juba mereministrina valitsuse liige. Õppejõud kirjutas punasega juurde, et Churchillil oli juba varem sõjakogemusi kolooniatest. Jenkinsi raamatust võib lugeda, et Churchill õppis Inglismaal sõjakoolis ja käis sõjaväelasena Indias, Sudaanis, Buuri sõjas ja Kuubal.

Magistrieksami kirjanduse nimekirja panin "Tormihoiatuse" tervikuna. Üks neljast eksami küsimusest, mis mulle anti, oli võrrelda inglise ja prantsuse fašismi, aga Churchilli raamatut ma selle vastamisel ei kasutanud. Üks küsimus oli ka 1920. aastate rahvusvahelisest olukorrast laiemalt, selle juures võis enne kasu olla.

Magistrieksamiks valmistumisel kirjutasin algul raamatutest ainult tsitaate välja. Kui suur osa raamatutest oli juba läbi loetud, kirjeldati mulle, mis stiilis eksam tuleb. Selle peale hakkasin kirjutama arutlusi. Üks arutlus oli Churchilli ja Pätsi võrdlus. Mulle räägiti ka Jenkinsi raamatu lugemise ajal, et Eesti poliitikutest sarnanes Churchill kõige rohkem Pätsiga. Sellega mõeldi näojooni, aga fotodelt on näha, et nad kandsid ka sarnast riietust ja mõlemad jalutuskeppi.

Bakalaureuseõppes kirjutasin riimkonspekte kahe loengukursuse konspekti põhjal ja magistriõppes kahe raamatu põhjal. Üks neist oli Ernst Nolte oma, kes arvas, et inimene ei otsusta ise, kas ta võimule tuleb, vaid aeg valib endale välja sobivad inimesed. Hitleri kohta ütles ta minu sõnastuses muuhulgas:

Hitler tekkis enne sõda,
veel ei kuulatud kuid teda.
Sõda tõstis tähtsusse
aga selle nähtuse.

Umbes sama ütleb ka Jenkins Churchilli kohta. 1930. aastatel tegeles Churchill Saksa ohu eest hoiatamisega. Jenkinsi sõnul oli Churchillil võimalik saada peaministriks veel ainult juhul, kui sõda puhkeb. Teise maailmasõja ajal Churchill peaministriks saigi. Hiljem sai ta ühe korra veel, aga kuigi seda Jenkins ei rõhuta, võib tõmmata paralleeli, et ka sel ajal ei käinud mitte ainult külm sõda, vaid ka Korea sõda.

Eelmine aasta lugesin raamatuid varasematest Briti peaministritest Disraelist ja Gladstone’ist, kellega saaks tuua võrdlusi. Võrdlusi nendega toob ka Jenkins. Kõik need kolm peaministrit kirjutasid raamatuid. Disraeli peamiselt ilukirjandust, Gladstone kirjandusteadust ja Churchill lähiajalugu. Ta ütles, et ei karda ajaloo kohtuotsust, sest kirjutab suure osa ajaloost ise. Churchillile anti isegi Nobeli kirjanduspreemia. Hiljem olevat ta kahetsenud, et selleks ei olnud rahupreemia. Kuid rahupreemiat oleks tal olnud raskem saada, sest tal oli sõjaõhutaja maine.

Eriti võrdleb Jenkins Churchilli ja Gladstone’i, kellest ta on varem raamatu kirjutanud. Gladstone’iga sarnanes Churchill selle poolest, et mõlemad said noorelt parlamenti ja olid seal suurema osa elust. Disraeliga aga selle poolest, et mõlemad said esimest korda peaminitriks suhteliselt hilja, kuigi neil oli juba nooruses kõrge enesehinnang. Noor Churchill ütles: Me kõik oleme ussikesed, aga mina olen jaaniuss. Kõik kolm peaminitrit sarnanesid aga üksteisele selle poolest, et nad kuulusid nelja hulka, kes said viimast korda peaministriks kõige kõrgemas eas. Neljas selline oli Palmerston. (Nelik oli selline Churchilli ajaks, aga pole vist ka hiljem muutunud.)

Enne selle raamatu kirjutamist arvas Jenkins, et kõigi aegade suurim Briti peaminister oli Gladstone, kuid kirjutamise käigus jõudis ta otsusele, et selleks oli Churchill, kuigi Gladstone oli suurim 19. sajandil. Selle hinnangu juures on tähelepanuväärne, et Churchill ja Gladstone kuulusid erinevatesse parteidesse, kuigi mõlemad jõudsid neid ka vahetada. Churchill oli algul konservatiiv, seejärel liberaal, oma tippajal uuesti konservatiiv. Churchilli on kerge hakata pidama suurimaks peaministriks, kui ta oli võimul kõige suurema sõja ajal, aga Gladstone tahtis välispoliitikat pigem rahumeelsemaks muuta.

Raamatu autor Jenkins on nagu Churchillgi olnud tipppoliitik. Marek Tamm tahtis ajaloo ja poliitika maksimaalselt lahus hoida. Seejuures ütles ta, et ajaloolase esimene ülesanne ei ole poliitikasse sekkuda, aga ei öelnud, kas poliitik võib ajaloost kirjutada. Minu arvates võib, muidu on ka puhtajaloolastel vähem, mida uurida.

Esmaspäev, jaanuar 06, 2014

Maletajate-maadlejate matš

Pidime teist korda keskkooli lõpetama. Algul olin rääkinud, et mina teistkordsetele lõpueksamitele ei lähe, sest need on mul juba üks kord tehtud. Olin imestanud, miks üldse terve klass hakkas pärast ülikooli lõpetamist teist korda keskkoolis käima. Aga hiljem sain aru, et nii peabki, sest see oli seaduses ka kirjas, et pärast ülikooli võib enesetäiendamiseks teist korda keskkooli minna. Nüüd kavatsesin eksameid teha. See, et olime käinud keskkoolis kaks korda, ei tähendanud, et oleksime õppinud uuesti samu asju. Mõlemal korral olid meil küll kirjandustunnid, aga kohustusliku kirjanduse nimekirjas ei kattunud ükski raamat. Klaus harjutas lõpukirjandi vormistamist. Ütlesin, et jama, lõpukirjandil olid ju vormistamisnõuded ka, need võivad vahepeal muutunud olla. Sõnale "Eksamikirjand" ei tulnud vist joont alla tõmmata, vaid ainult kirjandi pealkirjale. Äärejoone hoidmiseks võis paberit murda. Klaus tõmbas paberile jooni, mis ei tulnud päris sirged. Ütlesin, et ta kasutaks joonlauda. Õpetaja vastas, et seda pole vaja, vaid jooned võivad loogelda nagu teerada. Klaus tõmbas jooni suurema hulga. Need ümbritsesid kirjandi pealkirja kolmnurga kujuliselt. Õpetajad rääkisid omavahel, et keegi oli teinud vormistamisvea ja hakkab seda nüüd tasa tegema.

*
Toimus maadlusmatš maadlejate ja maletajate vahel. Üks maadleja hakkas valust oigama ja ütles, et maletaja kasutas lubamatut võtet. Võibolla maadleja ainult teeskles, sest enne oli talle sama moodi tehtud ja siis ta polnud oianud. Talle oli teinud haiget kandiline raam. Öeldi, et kui maletajatega võistelda, siis peab selliseid raame kasutama. Räägiti, et haiget tegemine on lubatud, sest spordivõistluse eesmärk on vastasest veri välja imeda. Uksest tulid sisse mõned maletajad, kes hakkasid kohe kabeajakirju vaatama. Minul mõttemängude ajakirjade vastu sellist huvi ei olnud. Ühes ajakirjanumbris kirjutati esimese naiskabemaailmameistri ämmast. Seda numbrit vaatav naismalesuurmeister ütles, et see ämm pidi tugev mängija olema. Seda öeldes ta ei teadnud veel, et saab ise ka kunagi suurmeistriks. Suurmeister ütles, et kabepartiis kahiti ankrukett ka. Mõtlesin kirjutada blogis, et iga inimene, kes minust rumalam ei ole, teab, et ühe luulekogu pealkiri on "Ankruketi lõpp on laulu algus", aga raskem on teada, mida see tähendab. Edasi mõtlesin, et ma parem ei kirjuta seda, muidu need, kes seda luulekogu pealkirja ei tea, võivad solvuda. Varsti pidime surnuaiale sõitma.

Rahvariided

Kirjutasin eurolisti:

Kes arvab, et Euroliidus on liiga palju standardiseerimist ja monopoliseerimist, sellele pakub ehk huvi 29. aprillil 1878 "Sakalas" ilmunud artikkel "Rahva riided". Kirjutan sellest ümber esimese lõigu:

"Meie lugesime ajalehtedes, et Soomemaalt Pariisi tänavuse näituse peale kaks talu tuba saadetakse, kõikide nende riistade ja nõuudega, mis talus tarvitatakse, nagu ka inimeste kujude ja rahva riietega. Neid asju pandi jo Soome näituse peal imeks ja nemad saavad oma ise moodu ja iluduse pärast ka Pariisis tähelepanemist leidma, kus kõik maailma rahvad oma asjadega koos on. Kõikide Soome suguarudel olivad vanast väga ilusad riided ja moodud, kellest ka väga palju veel meie ajani järele on jäänud. Mida kindlam rahvas omas iseloomus on, mida kallimaks tema oma rahvaust peab, seda kindlamalt jääb ta oma vanade riiete juure."

Raamatuga "Mõtteline Eesti" euromeelset ajalookirjutust propageerinud Hvostov kritiseeris "Sakala" toimetaja Jakobsoni austamist. See artikkel ehk illustreerib tema kriitikat.

Rahvariideid võib võtta ka sümbolina. Rahvariided tähendavad millegi ise tegemist ja traditsioonidest kinnipidamist. Me ei pea tingimata rahvariideid kandma, aga peaksime oma peaga ja rahvuslikus vaimus mõtlema.

Pühapäev, jaanuar 05, 2014

Erineva pikkusega elud

Vend ütles, et ta ei mäleta, kas Aivo oli kooliajal tema õpetaja. Vastasin, et ühe tunni võib igaüks anda, aga õpetajana ta ei töötanud. Aivo suri noorelt. Aga üks maletaja kaotas alati kõigile, aga elas 101-aastaseks. Tahtsin lisada, et tänu nii vanaks elamisele tehti talle mälestusturniir. Raidväli küsis, kas ma mõtlen Loogi. Vastasin jah. Ütlesin, et ma olen Loogile kaotanud ka. Seda ma ei hakanud ütlema, et kaks korda. Läksin bioloogia klassi, kus pidi tulema järgmine tund. Minu tavaline koht oli ära võetud. Seda olid teinud ühed tüdrukud. Ütlesin, et nüüd peab vaatama, kuhu istuda saab. Siis panin tähele, et minu laua taha olid istunud Erik ja Krister, kelle senine laud oli minu omast ühe võrra taga pool. Sain istuda sinna. Ütlesin Erikule, et kui ta minu kohale istus, siis võtku vähemalt oma kott enda kohalt ära, et ta kahel kohal korraga ei istuks.

Laupäev, jaanuar 04, 2014

Arusaamatu pealkirjaga raamat

Tõlkisin raamatut. Mul oli tõlkimata veel raamatu pealkiri. Oletasin, et kolm esimest tähte on autori nimetähed, aga ma ei teadnud, mida tähendavad ülejäänud. Autor läks teise tuppa. Ta võis mõelda, et kui ma isegi pealkirja ei oska tõlkida, siis ma ei sobi üldse selle raamatu tõlkijaks. Vaatasin, et selline lühike pealkiri on küll tiitellehel, aga kaanel on nende tähtede taga rohkem sõnu. Kirjutasin raamatu põhjal blogisissekande. Sellele tuli kommentaar, et seda, mida ma kirjutasin Iirimaa ja Norra suhete kohta, on kommenteerija lugenud küll ühe neist riikidest kohta käivatest raamatutest, kuid millised teise riigi kohta käivad raamatud seda kinnitavad. Sellele ma ei hakanud vastama, sest kommentaari ülejäänud osa häiris mind rohkem. Olin blogisissekandes öelnud, et ma võin eksida, sest mu reaalsustaju on puudulik. Oli kommenteeritud, et "see lause" oleks võinud olla eraldi välja toodud. "Selle lause" all mõeldi vist lauset reaalsustaju puudulikkuse kohta. Kui ma blogisse vaatasin, siis rida selle lausega oligi sõrendatud ja teistest ridadest mõlemast otsast laiem. Võtsin sõrenduse ära. Mõtlesin, et vastan, et mina oma mälu järgi sõrendust ei pannud, blogis peavad olema käinud sissemurdjad. Tegelikult olin seda lauset ühest kohast teise kopeerinud, sõrendus võis tekkida ka kopeerimise käigus. Või tehti muudatus kommentaari põhjal. Mõtlesin, et vastan, et see lause on täiesti tähtsusetu, selle eraldi välja toomist võib soovida ainult kas loll või vaenlane. Laagris oli olnud üks tüdruk, kes oli rääkinud kõigi poistega hästi sõbraliku häälega. Ta oli rääkinud kõigi poistega võrdselt. Mõtlesin, millal ta kedagi mulle eelistama hakkab. Kõndisime mööda ühte koridori. Selles oli kaks omapärast ust. Läksin ühest uksest sisse, et vaadata, mis selle taga on. Tundus, et see ruum oli üleni läbipaistvate klaasseintega saun. Järgmiseks tundus, et see võib olla ka hukkamiskamber. See, mida ma algul olin pidanud elektriahjuks, võis olla ka elektritool. Valmistuti tegema fotosid. Ma naiste poole pikalt ei vaadanud, aga pärast fotodelt oleks neid kauem vaadanud. Ühel naisel olid silmad pruunid. Varem need olid tal olnud sinised. Nüüd nägin, et pool silmast on pruun ja pool sinine. Ütlesin talle, et ta silmavärv on muutunud. Ta vastas, et see tuleb sellest, et ta kannab nüüd läätsesid.

Reede, jaanuar 03, 2014

Ajaarvestus sassis

Esialgu oli mul plaanis tänasele maleturniirile minna, aga ma ei arvanud, et reede on käes. 1. jaanuariga algaks justkui uus nädal ja minu kujutluses oli täna kolmapäev või neljapäev.

Prügi pesuvees

Maleklassis võttis üks maletaja ajakirju, et neist endale partiisid paljundada. Tal oli kodus seda ajakirja üks number, teisi numbreid ta pidi laenama. Üks mees rääkis, et kunagi käis ta Venemaal võistlustel ja jagas ühe venelasega esimest-teist kohta. Järgmiseks ütles ta, et sai Venemaa järel teise koha. Venemaad pidas ta eriti tugevaks malemaaks. Küsisin talt, mis linnas ta mängis ja mis teda edestanud mängija nimi oli. Ta ütles ühe nime, mis mulle midagi ei öelnud. Ja lisas, et ma oleks võinud küsida, kes temast taha jäid. Ta rääkis, et Nõukogude ajal läks ta Moskvasse poliitikat tegema. Tahtsin küsida, kas sel ajal poliitikat tehti. Ta jätkas jutuga, et Moskvas tekkis tal pahandus, sest ta nimetas kommuniste rikasteks. Ametlikult nimetati kommuniste vaesteks. Aga kommunistide poliitika olevat olnud hoolitseda selle eest, et nad oleksid natuke rikkamad kui teised. Avastasime, et kahel klassivennal ja ka minul olid pärast pea pesemist juuksed prügised. Ühel klassivennal rohkem kui teisel. See, kellel olid vähem prügised, ütles, et nüüd peab kaks tundi loputama. Mina ütlesin, et kaevuvette oli prügi läinud. Parandasin, et või viidi sauna räästa alt võetud vett. Olime nüüd saunas. Meeste ja naiste ruumi vahel oli luuk, kust paistis laulev naine. Meeste ja naiste ruume nimetati erinevateks dimensioonideks. Teises dimensioonis olid lava kõik astmed täis pooleldi üksteise otsas lamavaid inimesi, kellest osad olid naised ja osad mehed. Aeg-ajalt keerasid nad külge. Välimuse järgi tundus, et naised tunnevad ennast meestest mugavamalt. Nüüd oli laulev naine meie ruumis. Selgus, et tal olid riided seljas. Ainult tal oli nii suur dekoltee, et läbi luugi oli jäänud mulje, et riideid pole üldse. Ta laulis: "Needus, needus." Laulu lõpetades ta ütles, et nüüd ta lahkub lõplikult. Poomisköis oli valmis. Aga enne enda poomist hakkas ta paljaid mehi pildistama. Mulle öeldi, et ma olen õigesti kuulnud, et selliseid fotosid tehakse.

*
Hakkasin eksamit andma. Eksamit vastu võttev poiss küsis mult, mida tähendab "metsa all". Vastasin, et metsa all võib olla känd. Tema ütles ei-ei. Küsisin, kas ta mõtleb arheoloogia seisukohalt. Rääkisin, et "metsa all" võib tähendada kahte asja - metsaalust maapinda või alusmetsa, milles kasvavad madalamad puud. Ma ei õppinud eksamiteks kõiki asju selgeks, aga tegin neid hästi, sest mõtlesin vastates loogiliselt.

Neljapäev, jaanuar 02, 2014

Arvasin parooli ära

Ukseklaasile oli liimitud kollane tapeet, millest kumas läbi valgus. Öeldi, et Ustav on kirjanike kõrvits. Seletasin, et selle ukse taga olen hoopis mina. Mõtlesin, et võibolla Helina postkastil on sama parool, mis minul alguses. Proovisin seda ja saingi tema postkasti sisse. Mõtlesin, et kui ma olen vahel laua peale jäänud pabereid lugenud, siis ma võin Helina postkastist ka ühe kirja läbi lugeda, et kontrollida, kas temaga on kõik hästi. Lugesin ühe kirja läbi, aga see ei olnud nii huvitav kui ma lootsin. Mõtlesin, et proovin, kas ma veel asju ära arvan. Otsisin otsingumootoriga, kas Oudekki veel peab blogi. Tema blogi enam ei olnud. Proovisin, et võibolla peab ta seda nüüd perekonnanime all. Mulle tuli meelde, et postkast näitab, kui selles on teisest arvutist sees käidud. Kui Helina võrdleb postkastis käinu arvuti nime minu blogi loenduris oleva minu arvuti nimega, siis ta saab aru, et postkasti murdsin sisse mina. Seetõttu kirjutasin talle, et palun vabandust, et ma tema postkastis käisin, ma ei tee seda enam kunagi. Ma lugesin ühte kirja, aga see ei olnud väga huvitav. Ma polnud üldse tähele pannud, kellelt Helina postkastis veel kirju oli. Mõtlesin, et kirjutan Kristelile, et kui tema postkastil peaks olema kergesti ära arvatav parool, siis võib keegi sinna sisse murda.

Kolmapäev, jaanuar 01, 2014

Wilhelm Meister

Johann Wolfgang Goethe. Wilhelm Meisteri õpiaastad. Romaan. Tallinn 1958. Tõlkinud L. Kibuvits. 536 lk.

Enne jõule lõpetasin Carlyle'i raamatu "Minevik ja olevik" inglise keelest eesti keelde tõlkimise. Seal oli kasutatud Goethe luuletusi. Ühe luuletuse tõlget otsisin sellest romaanist, aga leidsin natuke teise pealkirja all ilmunud teisest köitest, mida ma tervikuna ei loe, sest homme on raamatukogu teine tähtaeg. Carlyle on tõlkinud "Wilhelm Meisterit" saksa keelest inglise keelde. Enne Carlyle'i oli Inglismaal saksa keele oskajaid vähe. Nagu Goethe romaanist lugeda võib, ei olnud ka Saksamaal tol ajal esimene võõrkeel veel inglise, vaid prantsuse keel.

Romaani pealkirjas nimi Meister on perekonnanimi, aga see on ilmselt tähenduslik. Kombinatsioonis sõnaga "õpiaastad" viitab ta ilmselt sellele, et tsunftides olid meistrid, sellid ja õpipoisid. Wilhelm õpib näitlejaks ja elamist. Ma ei tea, kui palju teiste tegelaste nimedest on tähenduslikud. Ühes joonealuses märkuses oli seletatud, et ühe naistegelase nimi Filine tuleb kreekakeelsest sõnast 'armastus'.

Lühikeses järelsõnas ütlevad tõlke väljaandjad, et Goethe kirjutas seda raamatut palju aastaid. Varem loetud "Fausti" kirjutas ta kogu elu. Seega kirjutas ta erinevaid raamatuid läbisegi.

Lõppenud aasta edetabel

Eelmise aasta külastatavaimad blogiosad kordades olid ühe loenduri järgi:

1. avaleht 1470
2. malerubriik 631
3. sissekanne "Karjapoisi avang" 377
4. ajaloorubriik 108
5. sissekanne "Matusekõne" 107
6. sissekanne "Klassikokkutulek Valgamaal" 106
7.-8. sissekanne "Karl Ristikivi "Rohtaed"" 89
7.-8. sissekanne "Doktoritöö tagasilükkamine" 89
9. sissekanne "Naljakad küsimused" 55
10. sisseakanne "Naljalaused ja naljakõned" 45