Vene sõjavägi ja eestlased

"Sakala" avaldas 6. mail 1878 Venemaale sõjaväkke läinud eesti soldati kirja, kus öeldi muuhulgas:

"Üleüldse ei või mina oma elu sugugi laitagi, meil on väga head ja lahked ülemad. Kui nõnda ei saa teha, kui tarvis on, siis ei ole sellepärast midagi kurja, näitavad ilusasti ette ja kiidavad pealegi."

Ma ei tea, kui tõsiselt see on mõeldud, aga selle põhjal tundub, et Keisririigi sõjaväes oli elu parem kui Nõukogude omas, kus võis ainuüksi eestlaseks oleku eest peksa saada ja ilma selletagi. Aga Ilmar Tõnisson kirjutas juba Eesti ajal, et vene ja saksa ülemad erinevalt inglise omadest kohtlevad alamat nagu koera. Ja juba enne oktoobripööret Esimese maailmasõja ajal Venemaal elanud Hendrik Seppa muutis seal elamine Venemaa suhtes kriitilisemaks, kuigi Soomes reisimine tema arvamust Soomest parandas. Hiljem palju varasematest sajanditest kirjutades omistas Sepp venelastele traditsioonilist julma sõjapidamisviisi ja barbaarsust võrreldes läänepoolsemate riikidega.

Samas "Sakala" kirjas öeldakse veel:

"Siin on ka kaunis hästi tõisi Eestimehi kroonu teenistuses, kellega vahel mõni sõna võib Eestikeelt kõnelda, ja on ka neid kes Saksakeelt mõistavad. Näärikuu 14. päeval võttis meie polkovnik need mehed tõiste seast välja, kes Venekeele lugeda ja kirjutada mõistsivad. Mina olin ka natukene õppinud, siis sain mina ka üles kirjutatud."

Selle järgi oli olukord jälle parem kui Nõukogude ajal. Meile õpetati koolis, et sõjaväes hakkama saamiseks on vajalikud kolm asja: 1) vene keel peab olema selge nagu vesi, 2) peab teadma vähemalt ühte enesekaitse võtet, 3) peab olema oma eriala, et mitte jääda seersantide käsutada. Selle kirja ilmumise ajal ei olnud venestamispoliitika veel alanud, muidu 19. sajandi lõpu venekeelses koolis käia oli eesti keele keelatuse seisukohalt veel hullem kui nõukogudeaegses.

Aga juba 13. mai "Sakala" annab keisririigi sõjaväest julmema pildi. Kirjutatakse Viljandi (ajalehes Viliandi) tulekahjust:

"Iga tulekahjuga paistab enam välja, kui kasulik asi seesugune priitahtlik tulekustutamise selts on. Põlev hoone oli täitsa tõiste puuhoonete vahel ja siiski ei läinud tuli laiali, sest et nii heaste inimeste kui pumbaste ja pritside poolest kohe korraline abi koos oli. Eesnimetatud tulekahju juures peame aga seda laitma, et tulekustutamise seltsi eestseisjate ja pealikute poolt mitte head korda ei mõistetud pidada. Nii kutsuti näituseks ühelt poolt talupoegi, kes ligi juhtusivad olema, appi vett pumpama, mis need ka hea meelega tegivad. Aga kui jo väsinud olivad ja tõiselt poolt ringi seest välja läksivad, andsivad neile soldatid rusikatega kuklasse ja põlvedega selga, nii et mõni ninatpidi pori sisse kukkus."