Eesti ajalugu III

"Eesti ajalugu. III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani". Koostaja ja peatoimetaja Enn Küng. Tartu 2013. 487 lk.

Sellest köitest kirjutan vastukajade mälu järgi kommenteerimise kaudu:

1. Blogiarvustus.

Ühes blogis arvustati eelmisena ilmunud teist köidet ja avaldati jutumärkides tänu kriitpaberi eest. Ka minu arvates on kriitpaber kõigi viie uuel ajal ilmunud köite puudus. Piltidele annab see ehk juurde, aga pilte ma ei pea selle raamatu puhul kõige tähtsamaks. Lugeda on raskem, kui peab võitlema valguse silmapeegeldumisega. Päevavalguses lugeda on parem, laualambiga halvem.

2. Uudis ajakirjas "Tuna".

Ajakirjas "Tuna" teatati, et teine köide sai ajalookirjanduse aastapreemia. Otsus ei olnud üksmeelne, aga otsust põhjendati sellega, et teisele köitele oli palju vastukajasid ja see tõstis huvi ajaloo vastu. Kolmandale köitele paistab vastukajasid tulevat vähem. Kui preemia anda välja sama loogika põhjal, mis eelmine kord, siis tuleks see ehk anda kolmanda köite asemel Laine Randjärve tagasilükatud doktoritööle. Tänu selle kaitsmisel läbikukkumisele loeti seda rohkem, samuti teisi samal aastal kaitstud doktoritöid, ilmus palju ajaleheartikleid ja ilmselt pingutasid rohkem ka teised doktorandid, et tagasilükkamine ei korduks. Ma arvan siiski, et nii teisest köitest kui ka Randjärve doktoritööst kirjutati palju nende puuduste pärast, see ei tõesta nende kõrget kvaliteeti.

3. Intervjuu "Tartu Postimehes".

Seoses kolmanda köite ilmumisega andis Enn Küng intervjuu "Tartu Postimehele". Ajakirjanikku huvitas, kas kolmas köide võib põhjustada samasuguse skandaali nagu teine. Katseks küsis ta, kas kolmandas köites esineb mõiste "hea Rootsi aeg". Enn Küng vastas, et seda mõistet ei esine, emotsionaalsel tasemel võib selle üle arutleda, aga tegemist on akadeemilise raamatuga. Ma mäletan siiski, et neljanda köite käsikirjas hea või hää Rootsi aja mõiste oli, kuigi ka neljas köide on akadeemiline. See ehk ongi rohkem neljanda köite teema, sest mõiste tekkis alles Vene ajal, mis oli eestlastele raskem kui vähemalt osa Rootsi ajast. Kolmandat köidet lugedes mõtlesin, kas ei räägitud Rootsi ajal hoopis heast Poola ajast. Sest Poola ajal olevat poolakad ja eestlased mõlemad eelistanud katoliiklust ja sakslased luterlust. Kui eestlastest tehti Rootsi ajal luterlased, siis see ehk põhjustas vastuseisu. Teiselt poolt ma oletan, et Poola aja eestlaste katoliiklus võis sarnaneda 19. sajandi õigeusku pöördumisele – nagu 19. sajandil otsiti abi venelastelt, nii võidi seda 17. sajandil otsida poolakatelt sakslaste vastu. Aga kui hea Rootsi aeg ei ole kolmanda köite autorite enda seisukoht, oleks seda saanud nimetada historiograafia osas kellegi teise seisukohana.

4. Kõne raamatuesitlusel.

Raamatuesitlusel pidas Enn Küng kõne, kus ütles, et kolmanda köite autorid on need, keda tema hindab, aga nad ei pruugi olla kõiges üksmeelel. Ma panin ka ise tähele, et kui teise köite puhul Selart kirjutas ja Tarvel kritiseeris, siis nüüd on nad mõlemad autorid. Ja jääb mulje, et Tarvel kritiseeris põhjendatult, sest ise kirjutab ta paremini. Ma ei oska omapoolse uurimiseta hinnata, kellel on kõige suurem faktitäpsus, aga Tarveli peatükid tundusid olevat kõige huvitavamalt kirjutatud. Seda muljet võis mõjutada ka see, et olen viimase aasta jooksul tema kohta mitmest kohast mujalt kiitust kuulnud või lugenud. Tarvel seletab lugejale seda, mida lugeja ei tea, olles järelikult küsimuse kõigepealt endale selgeks teinud. Ka pöörab ta teistest rohkem tähelepanu rahvusküsimusele. Laidre peatükkides näiteks esineb ebamäärane mõiste "liivimaalased", mis võib tuleneda allikate puudulikkusest, aga siis oleks saanud öelda, et allikatest täpsem rahvuslik kuuluvus ei selgu. Tarveli peatükkidest saab teada, et eestlasi rõhuti, sest rae liikmed võisid olla nii poolakad, leedulased kui ka sakslased, aga mitte eestlased. Kui ma võrdlesin üle-eelmine aasta Laidre ja Sepa raamatuid Põhjasõja kohta, siis leidsin, et mõnes asjas on parem üks ja mõnes teine autor. Laidre raamatu üks pluss oli huvitavuse taotlus. Nüüd loetud raamatust ma tema peatükkidest sellist taotlust enam nii palju ei tajunud. Teist köidet arvustades kirjutas Lauri Vahtre, et meelde jätmine käib emotsioonide kaudu ja kõige halvemini on kirjutatud Selarti peatükk. Kolmanda köite puhul tundus mulle, et Selarti peatükk jäi kõige halvemini meelde.

Küng ütles kõnes veel, et kui Sulev Vahtre elas, oli ta nagu heas mõttes kubjas, kes autoreid kirjutama kiirustas. Ma mäletan, et vähemalt viienda köite puhul tundus Hando Runnel nõudvat tähtaegadest kinnipidamist veel aktiivsemalt kui Vahtre, aga nüüd oli raamat teise kirjastuse käes.

5. Intevjuu ajalehes "Sirp".

Sakslane Ulrike Plath andis "Sirbile" intervjuu, kus ta ei rääkinud otseselt kolmandast köitest, küll aga samast ajalooperioodist. Ta ütles, et eestlasi huvitavad 13. ja 20. sajand, kui eestlaste tähtsus on olnud suurem, aga mitte varauusaeg, kui see oli väike. Ma olen uurinud Eesti-aegset ajaloolast Hendrik Seppa ja mäletan, et tema kirjutas ka Rootsi ajast rahvuslikust seisukohast. Ta pidas eestlaste jaoks positiivseks Eesti ala ühendamist Rootsi ajal ühe valitseja ja usu alla ning Ida barbaarsusest eemal hoidmist, mistõttu rootsi ja soome sõdurite Eesti pinnal valatud veri polevat olnud asjata. Sepp kirjutas ka Rootsi ajast rahvapärimuses, arvates, et hea Rootsi aja mäletamises väljendus eestlaste sotsiaalne programm. Nüüd ilmunud raamatust nii tugevaid hinnanguid ei leia.

6. Vikerraadio saated.

Vikerraadios on juba mõned aastad lastud saateid sama ajalooperioodi kohta, mida ma olen osaliselt kuulnud. Viimati kuulsin Tarveli saadet, kus ta rääkis, et taanlaste jõudmine Saaremaale ei tähendanud veel Taani aja algust. Seda kirjutab ta ka raamatus, aga raadios lisas ta veel argumentatsiooni, et Nõukogude aja algust ei alustata 1939 baasivägede saabumisest, vaid aastast 1940. Ajakirjanik küsis Tarvelilt, kes sõdisid, kas aadlikud. Tarvel vastas, et aadli ratsaväeteenistuskohustus oli anakronismiks muutunud, põhiliselt sõdisid palgasõdurid. Üks ratsamees tuli anda Saaremaal 12 või 15 adramaa kohta, mis tähendas vaid mõnikümmend meest Saaremaa kohta, mida oli väga vähe. Need adramaade arvud on raamatus Küngi peatükis, aga nende tähendus ei tule raamatust sama moodi välja nagu raadiost.

7. Artikkel "Postimehe" lisas "Arvamus. Kultuur".

Ajaloolane Adamson kirjutas kolmanda köite kohta artikli, kus ütleb, et loeb ridade vahelt välja, et autorid peavad Rootsi aega endiselt heaks. Adamsoni meelest oli see aga halvem valik kui oleks olnud Poola või Taani võim, kuigi Vene võimust parem, kuivõrd Poola ja Taani olevat olnud aadlivabariigid, aga Rootsi ja Venemaa despootiad. Ma pole siiski kindel, et kui olukord oleks parem olnud aadli jaoks, kas ta siis eestlaste jaoks ei oleks olnud seda halvem. Rootsi aja reduktsioon tähendas aadli olukorra halvenemist, aga eestlaste olukorra paranemist. Grenzstein raamatus "Herrenkirche oder Volkskirche?" kasutas hea Rootsi aja võrdlust ka Vene keskvõimule orienteerumise pooltargumendina, kuivõrd see võivat samuti sakslaste vastu liitlane olla. 18. sajandil Vene võimu all siiski aadli olukord paranes ja talupoegadel halvenes.

8. Arvustus "Sirbis".

Viimati lugesin kolmanda köite kohta "Sirbist" Kersti Lusti kirjutatud arvustust, mis kinnitas mu enda tähelepanekuid. Näiteks selles osas, kui Lust kirjutab, et Laidre ei too sõdadeperioodist rääkides piisavalt välja, et see oli lihtrahva jaoks suurte kannatuste aeg. Vähem meeldis mulle, kui Lust tõi kellegi nimetuks jäänu tsitaadi, et heast või halvast Rootsi ajast rääkimine kuulub "naiivse päevapoliitika kolikambrisse". On küll õige, et igal ajal on nii head kui ka halba, aga päevapoliitikaga tegelemist ma naiivsusega ei samastaks, sest kui õiged inimesed poliitikaga ei tegele, võidakse ühel hetkel näiteks ajaloo uurimine keelata.