Silm näo keskel

Vaatasin isa laua peal olevaid artikleid, mille ta oli kirjutusmasinaga kirjutanud. Üks artikkel oli Tristani kohta. Selles ütles isa, et Tristani loomingu puhul tekib küsimus, kas selles kirjeldatu on võimalik ja kas see on õiguslikult lubatud. Minu kohta polnud isa artiklit kirjutanud. Kui isaga neist artiklitest rääkisin, küsis ta, kas mul on neile midagi lisada. Ütlesin, et mind huvitas kõige rohkem artikkel Tristanist, kes on minu klassivend. Isal oli laua peal ka nimekiri nendest, kes olid teda sünnipäeva puhul õnnitlenud. Ühe mehe kohta küsis isa, miks see teda õnnitles, õppigu enne malet mängima. Minu meelest see mees mängis malet isast paremini. Läksin teise tuppa. Vaatasin oma maale. Üks maal oli Tristani maali moodi, aga ei olnud vist siiski see, vaid sarnanes rohkem ühe minu varasema maaliga. Tristani maal oli kadunud. Võibolla oli ema selle ära visanud, lootes, et ma asjade puudumist ei märka. Läksin keldrisse. Meie kolm keldriruumi olid omavahel kokku ehitatud. Kui keldrist välja minema hakkasin, tuli mulle vastu üks poiss, kellel oli ainult üks silm, mis asus näo keskel. Keldritrepil seisis veel palju lapsi, kelle vahelt tuli läbi trügida.

*
Vaatasin oma vana vihikut. Olin Oudekkile varem kirjutanud, et kamba asjadest kirjutamise lõpetasin veebruaris 1989. Aga sellest vihikust nägin, et ma olin neid siiski pärast seda veel palju kirjutanud, jätkates 1989. aasta detsembrini. Minu fantaasia oli olnud parem kui ma olin vahepeal mõelnud. Mõtlesin, et peaks Oudekkile täpsustuse saatma. Aga ma ei saanud saata, sest mul polnud enam kombeks talle kirjutada.

*
Olin internetist välja trükkinud Grenzsteini digiteeritud raamatu. M. Kolk hakkas minu väljatrükist endale koopiaid tegema. Pakkusin talle, et mul on lisaks teistel paberitel artikkel Suitsust. Kolk ütles, et raamatuid on digiteerima hakatud, tema ülikooliajal seda veel ei tehtud. Vastasin, et mõned digiteerivad neid päev läbi ja saavad selle eest palka. Minu töö eest samal ajal millegipärast palka ei makstud. Näitasin tühja riiulit ja ütlesin, et magistriõppes tegin valguskoopiaid sellise riiulivahe kõrguselt, aga neist ei ole midagi kasu. Puudutasin ühte paberivirna ja see läks ümber. Ütlesin, et kui ma siin toas virnasid puudutan, lähevad need sageli ümber, aga kui keegi teine puudutab, siis ei lähe. Tuppa tuli kaks mootorsaega poissi. Nad puurisid kõigepealt ühte riiulit ja seejärel raadiot. Küsisin, miks on vaja puurida. Sander vastas, et kui ma sellest aru ei saa, siis ma ärgu rääkigu.