Voodid tänaval

Televiisori ekraanist allpool ütles punane kiri, et KGB näitab inimesi kompromiteerivaid materjale. Praegu ei olnud televisioonis saateid, aga KGB kasutas seda aega, et näidata televiisoris udust pilti inimeste piinamisest. Ütlesin, et nemad piinavad ja teisi kompromiteerib. Üks noor naissugulane ütles, ta tahab täna muuseumi minna. Vastasin, et täna on lahti poolteist muuseumi.  Ajalehes olid muuseumide lahtiolekuajad. Üks neist oligi muuseum, teiseks olid ühe inimese matused. Nüüd oli pilt piinamisest selgem. Öeldi, et enne oli pilt udune, nüüd veel selge ka. Vastasin, et nad täiustasid vahepeal tehnoloogiat. KGB tuli meid püssiga maha laskma. Mina pääsesin põgenema.

*
Minu voodi oli pärmivabriku ees. Ütlesin, et siin teeb autotee kurvi ja mõni auto võib mulle une pealt otsa sõita. Meie voodid olid Fortuuna tänava ja Pika tänava vahel lageda taeva all, sest meil oli suur pere ja voodid ei mahtunud tuppa ära. Küsisin, kas ma olen üldse kunagi pärast kolimist majas maganud. Mõtlesin, et kui magada lageda taeva all, oleks võimalik viia voodid vähemalt autoteest kaugemale, Pika tänava siseõuele. Hakati sõitma Tallinnasse. Ema rääkis, et tema Klausiga Tallinnasse kaasa ei lähe ja isa ka Tapast kaugemale ei sõida. Otsustasin, et mina ei lähe üldse sõitma, aga teistele ma seda ei öelnud. Hakkasin mööda tänavaid kõndima. Minu ümber hakkas tiirutama suur hundikoer. Ta haukus minu peale. Ütlesin talle, et ta ei hauguks. Koer tegi suuri ringe, minnes vahepeal minust kaugele. Kasutasin seda aega, et mööda teist tänavat põgeneda. Aga koer mitte ainult ei haistnud minu jälgi, vaid ka nägi, kuhu ma lähen, ja tuli mulle järele. Nüüd ta hakkas pidevalt minu kõrval kõndima. Ütlesin talle, et ta on hea koer. Hakkasime jõudma kaarsillale. Ütlesin Toomale, et ta annaks koerale vorstiviilu. Kui koer oli selle ära söönud, siis ütlesin, et võibolla jääb sellest väheks. Mõtlesin, et võib juhtuda, et kui ma valvuritest möödun, võivad nad küsida, et ma annaks neile tubakat või lilleõie nööpauku panemiseks.

*
Naismatemaatikaõpetaja vaatas minu lahendusi. Ühe luges ta õigeks, aga teise puhul ütles, et ma olen midagi teist moodi teinud. Seletasin, et ma arvutasin välja kahe kujundi pindalad ja seejärel liitsin need kokku. Õpetaja ütles selge. Aga nüüd ta ei hakanud mulle viit panema, vaid jättis hindamata.

*
Lähenes matemaatika lõpueksma. Ütlesin Erikule, et ma vaatan, kas ma jõuan kõik nii selgeks õppida, et saan eksamil kolme kätte. Praegu mul selge ei ole. Põhjus on halb nägemine. Õpetaja Holts ütles, et pidage meeles, et pindala arvutamisel saab kasutada alati ainult kahte kujundit - ringi ja rombi. Lisasin, et kolmnurka ikka ka. Õpetaja ütles, et õige, kolmnurka ka. Mõtlesin, et ristkülikukt ta ei nimetanud sellepärast, et loeb ristkülikud ka rombideks. Õpikus oli näidatud arve suurte skeemidena. Meie olime neid õppinud numbritena, skeeme polnud joonistatud. Mõtlesin, et loen õpiku kogu teooria osa läbi, aga ülesannete lahendamise harjutamiseks ei ole mul aega. Loen õpiku iga lauset kaks korda.

*
Muruplatsil oli arvustus Grenzsteini raamatu kohta. See ei olnud vist veel ilmunud. Et ta ilmuks, ei tohtinud ta ära kaduda, aga ta võis kaduda, sest ühed poisid kippusid paberite järjekorda muutma. Vaatasin, kas arvustuses on öeldud koostaja nimi. Algul vaatasin, et ei ole, siis nägin, et see oli päises siiski olemas. Arvustaja rääkis, kuidas rahvas saab Grenzsteinist valesti aru. Ütlesin, et inimestel jääb meelde ainult lihtsustus. Arvustaja küsis, kas saab öelda, et see on lihtsustus, mõeldes vist minu kirjutatud saatesõna. Tahtsin lugeda, aga poisid segasid. Lugesin, et arvustuses oli kirjas, et kui Tuglas ütles, et külvab selle vilja Grenzsteini häbiks, siis Grenzstein läks põllu peale nutma. Ütlesin, et ta nuttis vist üldse palju.