Pärast vanavanaema sünnipäeva

Olime käinud vanavanaema sünnipäeval. Selle kohta oli koostatud album. Selles oli toodud katkendeid vanavanaema luuletustest. Terveid luuletusi ei olnud ära toodud, sest neid ei peetud nii headeks. Ühes luuletuses oli vanavanaema nimetanud, kellele ta mehele võiks minna. Üks teine peol osaleja oli tahtnud samale inimesele mehele minna. Nimetasime vanavanaema Tallinna vanaemaks. Joosep küsis, miks tema vanaema temaga ei rääkinud. Seletati, et külalisi oli palju ja kõigiga ei jõudnud. Joosep ja Villem ronisid riiuli all. Vaatasin oma vanast kaustikust, milliseid skeeme ma olin kunagi joonistanud. Seal oli igasugu huvitavaid skeeme, kuidas nooled said erinevalt mööda paberit minna. Mulle hakkas tunduma, et kõik ei olegi minu joonistatud, vaid osa on trükitud. Ma ei teinud vahet, mis on trükitud ja mis minu joonistatud. Lugesin ühe vana aastakäigu "Sirbist" luuletust. Raadio mängis ja sealt tulevate laulusõnade kiirus ei läinud täpselt minu lugemise kiirusega kokku. Siis sain aru, mida nende sarnasus tähendab. Näitasin Pillele, et ma loen praegu täpselt sama luuletust, mille sõnad raadiost kõlavad.

*
Riputasin feisbukis üles ühe teisest kohast võetud pildi. See ei saanud ühtegi plusspunkti, nagu polnud eelmine kord saanud ka minu enda maalitud pilt. Mõtlesin, et jätkan sellest hoolimata postitamist. Märkasin, et see, mis ma olin üles riputanud, ei olnudki lihtsalt pilt, vaid arvutimäng. Võibolla seda ei laigitud, kuna mängu mängimata ei teatud, kas see ka hea on. Mõtlesin, et kui ma kopeerisin pildi ühest kohast teise, siis võin saada autoriõiguste rikkumise süüdistuse. Aga võibolla ka mitte, sest see oli varem täpselt sama moodi võrgust kättesaadav. Ilona küsis, kas ma arvasin, et pildil on tema noorem tütar. Ma olin arvanud, et tema vanem tütar. Kõndisime kolme mehega mööda tänavat. Ühel tänavanurgal tuli vastu kolm teist meest, kes olid kõik tuttavad. Kohtujate hulgas oli endiseid Tartu linnapeasid ja praeguseid ülikooli õppejõude. Keegi tere ei öelnud, aga naeratati. Võibolla naeratamist loeti ka teretamiseks. Keerasin koos isaga teisele tänavale. Vastu tuli üks mees, keda mina ei tundnud, aga kellele isa ütles tere. Natukese aja pärast tuli vastu järgmine mulle võõras mees, keda isa samuti teretas, lisades, et kõik mehed tuttavad. See oli väikeste majadega linnaosa. Siin linnaosas elas isal vist tuttavaid rohkem kui mujal. Mõtlesin, et minu mälu peetakse heaks, aga mul näod meelde ei jää. Võibolla ma sain leiutada mingi võtte, millega mul need ka meelde jääma hakkaksid.

*
Mõtlesin, et lähen maale elama. Ehitan maja sellisesse kohta, kus kedagi teist ei ela. Aga see maakoht, kus ma praegu liikusin, tundus olevat soine, sooaurud võisid tervist kahjustada. Mõtlesin, et ehitan maja otse maantee äärde, siis ei kuku laukasse. Aga maanteel sõidavad autod mööda, see ei ole hea, maja tuleks siiski natuke kaugemale ehitada. Läksin maapoodi. Tahtsin osta vihikuid, sest linnas olin poest vähe erineva kaanega vihikuid leidnud. Vaatasin välja pandud kaupa. Küsisin müüjalt, kas neil vihikuid polegi. Siis märkasin, et need on müüja selja taga. Müüja küsis, miks mul kotti ei ole. Vastasin, et ma ostan ainult vihikuid.