Otsiv lugeja

Üks mees käis raamatukogu lugemissaalis lugemas. Ta oli ülikoolis õppinud ajalugu, seetõttu luges ta lugemissaalis ajalooajakirju. Neid oli raamatukokku tellitud nii palju, et tavaliselt ta muuni ei jõudnudki.

Aga ühel päeval ta mõtles, et raamatukogus on teemasid rohkem, ta võiks muud ka lugeda. Ta ei ole uurinud, mis muid asju raamatukogus veel on, aga nüüd võiks uurima hakata.

Kuna ta kirjutas ise üles unenägusid, siis hakkas teda huvitama, kas raamatukogus on võõrkeelseid unenägude kogusid. Need, mis olid emakeeles olemas, olid talle umbes teada, aga maailmas oli keeli palju. Kui ta veel mõnda keelt ei oska, siis ta võiks seda õppida.

Teiseks mõtles mees, et talle meeldis laps olla, peaks uurima, kas raamatukogus on teadusraamatuid lapsepõlve kohta. Võiks lugeda psühholoogiaraamatuid eesmärgiga teada saada, mis teeb lapsepõlve nii meeldivaks. Kui see oleks selge, siis saaks võibolla selle abil veel ees seisva elu ka meeldivamaks muuta.

Kolmandaks mõtles mees, et tal on kodus malepartiide kogusid, aga kõik need partiid on traditsiooniliste reeglite järgi. Peaks uurima, kas maailmas on välja antu ka Fischeri male partiide kogusid. Võimalik, et neid ei ole kodumaistes raamatukogudes, aga kui neid maailmas trükitud on, siis võiks neid hankida kasvõi kauglaenutuse kaudu. Võiks ka uurida, millised on islamimaade maleraamatute diagrammidel nupud, islam nõuab vist teistsuguseid.

Väljendusrikas pillimäng

Ühele mehele meeldis pilli mängida. Ta mängis ka väikse lapsena, aga vahepeal kaua aega mitte, sest koolis öeldi talle, et ta ei pea viisi. Hiljem ta mõtles, et kui viis on enda välja mõeldud, siis ei tea keegi teine, kuidas oleks õigem mängida.

Mehele meeldis oma mõtteid muusikaks teisendada. Ühel päeval sõitis talle tänaval jalgratas otsa. Seda väljendas ta pärast muusikas nii, et pillimäng algas rahulikult ja rõõmsalt, aga siis käis kokkupõrget tähistav mürts, sellele järgnes pilli oigamine. Aegamööda see vähenes, sest valu läks üle. Lugu lõppes peaaegu sama rahulikult ja rõõmsalt nagu oli alanud, aga mitte päris, väike mure jäigi sisse, sest oli selge, et järgmine kokkupõrge võib lõppeda veel halvemini.

Ühel päeval nägi mees, et lilled õitsevad. Ta tahtis ka seda muusikas väljendada. Ta mängis kõrgetel nootidel, sest lilleõis on õrn. Mäng oli aeglane, sest lill kasvab aeglaselt. Aga vahepeal heli kiirenes ja valjenes, sest lilli liigutavad tuulehood.

Ühel päeval kuulis mees, kuidas akna taga vihma sajab. Seda väljendas ta muusikas kümne sõrme mänguga, sest vihmapiisku oli palju. Pärast vihma oli taevas olnud vikerkaar. Seda väljendas mees nii, et vikerkaare alumised otsad olid madalad noodid ja keskkoht kõrge.

Eriti salajane ühing

Loen salaühingute ajalugu. See annab mõtte ka ise salaühing asutada. Lapsena ma mõned juba asutasin, aga nüüd tahan luua veel salajasemat, kuhu ma ei võta isegi kedagi teist liikmeks, et keegi ühingu olemasolust teada ei saaks.

Carl Gustav Jung on kirjutanud, et inimesel on mitu mina, seega oleks ühingu erinevad liikmed minu erinevad minad. Tänapäeval võib öelda, et minu aju erinevad funktsioonid.

Nagu ma lapsena kirjutasin kamba vihikuid, nii oleksid ka nüüd sellel ühingul vihikud, aga salajasemad. Ma ei kirjutaks kaanele, et see on ühingu vihik, samuti ei kasutaks ma märkmetes mina-vormi, vaid vormistaksin ühingu saladused kolmandas isikus ilukirjanduslike juttudena. Et kellelgi siiski kahtlust ei tekiks, jätaksin need jutud avaldamata.

Ühingu liikmed võiksid olla näiteks Naljategija, Analüüsija ning Riimija. Naljategija teeks nalja, et tiiger on sellepärast triibuline, et siis ta on kontrastsem. Vahepeal ta sööks ohvreid, aga vahepea leinaks neid.

Analüüsija analüüsiks, et selles jutus on pandud kokku tiiger ja krokodill. Krokodillipisaratest on saanud tiigripisarad.

Riimija kirjutaks eelneva põhjal luuletuse:

Elas kord krokodill,
tal hinges õitses lill,
see oli lihatoidu maitsestamise till.
Elas ka tiiger,
ta kõhutäis oli hiigel.

Margiideed

Margikogujal saab margialbum täis. Ta otsustab, et uut margialbumit ta ei osta, ta hakkab markide kogumise asemel neid välja mõtlema.

Kõigepealt mõtleb ta, et võiks olla olemas pühapäeva teemaline mark. See oleks jagatud neljaks sektoriks. Ühes sektoris suunduks üks tegelane kiriku poole. Teises sektoris küpsetataks kodus kooki. Kolmandas teeks õpilane pühapäeval koduseid kooliülesandeid. Neljandas toimub pühapäeval sünnipäevapidu, kus kallatakse pitsidesse limonaadi.

Võiks olla ka esmaspäeva teemaline mark. Selle ühes sektoris heliseks koolilapsel äratuskell. Teises sektoris trügiks tööleminejad liiga täis bussi peale. Kolmandas oleks koolitund, kus õpetatakse tahvlil kolme teljega koordinaatteljestikku. Neljandas keeraks töömees mutrivõtmega mutreid.

Kõik margid ei pea olema päevade teemalised. Võiks olla ka abstraktse pildiga mark, et ei saaks öelda, mis on selle margi teema. Seda võidakse küll pidada kunsti teemaliseks. Aga kui kõikidel markidel on pildid, siis võidakse kõiki kunstiteemaliseks pidada.

Seetõttu võiks olla üks mark, millel ei oleks pilti, vaid ainult tähemärgid. Aga et tekst oleks abstraktne, ei tohiks need tähemärgid moodustada ühegi keele tähendusega sõnu. Fotograafia mark ei ole ka joonistamisteemaline. Võiks olla fotonegatiiviga mark.

Mõtted õpetajast

Mõtlen, et ühe inimese unenäod on ühekülgsed, aga kui ma kõigi inimeste unenägusid ei tea, siis ma võiks ise mõelda, mida nad unes näevad. Nagu ma enda unenägudest panen kirja vaid paremad, võiks ma teiste unenägudest ka välja mõelda ainult selliseid, mis on minu maitse järgi paremad.

Minu inglise keele õpetaja võiks unes näha, et ta parandab meie klassi kirjandeid. Minu kirjandit parandades mõtleb ta, et keelevigu on küll palju, aga muidu on kirjand huvitav. Õpetaja on pannud mind ärkvel olles oma luuletust ette lugema, nüüd olen ma õpetaja unenäos kirjutanud ingliskeelse luuletuse raamatute lugemisest. Õpetaja mõtleb, et selle võiks saata rahvusvahelisele konkursile, aga enne võiks ta keelevead ära parandada.

Parandusi tehes läheb aga luuletuse rütm käest. Õpetaja võtab puhta paberi ja proovib sellele kirjutada nii, et grammatika ja rütm oleksid mõlemad korras. Kuidagi ei tule välja. Õpetaja teeb akna lahti ja kuuleb rähni toksimist. Õpetaja mõtleb, et toksimise rütmist leidis ta vist luuletuse rütmi parandamise idee.

Teises unenäos parandab õpetaja ühe tüdruku vihikut. Tüdruk kirjutab, et ta tahab jääda vanatüdrukuks. Õpetaja pole ise samuti abielus ja kahtlustab, et teda narritakse. Aga kuna tõestada ei saa, paneb ta hindeks viie.

Tagasiside muusikale

Viimastel aastatel olen pilli mänginud. Mõni ütleb, et ma olen helilooja, aga mõni, et minu pillimäng ei ole muusika. Ise olen vahepealsel arvamusel. See on küll muusika, aga ma pole helilooja, vaid improviseerija. Ma ei oska sama lugu kahte korda ühte moodi mängida.

Mõnes mõttes see teebki mind loominguliseks. Aga minu muusika elab ainult hetkes. Luuletused jäävad püsivalt meelde, enda noodid mitte.

Mõtlesin, et saadan ühe oma muusikavideo konkursile. Aga ma ei teadnud, kust ma mõne konkursi leian. Lahendus oli korraldada ise konkurss. Panin internetis hääletusele, milline minu muusikavideo on parim. Kuid kui küsitlus oli 24 tundi üleval rippunud, ei olnud selle ajaga ühtegi videote vaatamist juurde tulnud. Võtsin küsitluse maha, et mitte rohkem kurvastada.

Järgmisel päeval tuli ühele videole kuus vaatamist juurde. Küsisin tehisintellektilt, milline minu muusikavideo on parim. Tehisintellekt vastas, et see, mida kõige rohkem vaadatud on, see ongi parim. Küsisin, et kui vaatajad ei ole teisi vaadanud, kust nad siis teavad, et teised halvemad on. Tehisintellekt vastas, et sellel videol on parim avakaader ja parim pealkiri, ent head asjad käivad komplektis.

Ütlesin, et mulle endale meeldib üks teine video rohkem. Tehisintellekt vastas, et maitsed erinevad.

Kabetaja monoloog

Olen kabemängija. Mulle ei meeldi, et ajalehes avaldatakse maleülesandeid, aga ei avaldata kabeülesandeid. Kuigi kui avaldataks liiga raskeid kabeülesandeid, siis ma ei lahendakski neid. Aga ma tahaks ajalehest kabenuppude pilte näha. Unes näen neid sageli, aga unenäod on udused.

Kaberaamatuid on ka vähem välja antud kui maleraamatuid. Võiks olla vastupidi, sest malet mängitakse tavaliselt ühtede ja samade reeglite järgi, aga kabest on variante rohkem. Kui mängitaks ka ainult vene kabet ja rahvusvahelist kabet, peaks juba kaberaamatute arv maleraamatute arvust kaks korda suurem olema, sest kasutatakse kahte täiesti erineva suurusega kabelauda.

Aga vahel ma mõtlen, et see on hea, et kabemängijaid on vähe, siis saan mina võistlustel kõrgema koha. Kui kõik malemängijad oleksid kabemängijad, siis jääks ma võibolla iga kord auhinnast ilma.

Mõni ütleb, et talle ei meeldi, et kabes on löömine kohustuslik. Aga elus on palju sunnitud asju. On kritiseeritud ka seda, et kabes on nupud ühesugused. Aga inimühiskond koosneb ka ainult inimestest, mitte inimestest ja hobustest, nagu võibolla malemängijad arvavad. Malereeglid on nagu loomamuinasjutt, kus kõik loomad on inimkeeles rääkima pandud.

Autojuhi monoloog

Olen unenägude üleskirjutaja. Kirjutan üles näiteks unenägusid autojuhtimisest. Aga kui autosõit on nii ilmsi kui ka unes kiire, siis kirjutamine läheb aeglaselt. Autosõit võib ka palju aega võtta, kui sõita kaugele, aga vähemalt tundub, nagu maantee lendaks. Sõnade üles kirjutamine tundub autojuhtimise elementidest kõige sarnasem rooli keeramisele, sest seda ei saa ka teha kiiremini kui käed liiguvad.

Unenägude üle lugemine läheb kiiremini kui nende kirjapanek. Unenäod autojuhtimisest on detailsed, sest see töö on ka ärkvel olles tuttav. Kirjutamine läheks kiiremini, kui osa detaile kirja panemata jätta, aga see tunduks valetamisena.

Olen püüdnud teha autojuhtimise kohta ka joonisfilmi, aga välja tuli ainult diafilm.

Minu laps mängib auto juhtimist nii, et teeb suuga auto mürinat. Ta ei liigu selle autojuhtimise juures edasi, aga päris autojuht ka ei liigu auto suhtes, vaid maantee suhtes. Auklik tee võib küll juhi rappuma panna. Unenägudes on teed siledamad.

Tõlkija ning autorid

TÕLKIJA: Täna kutsun külla kõik neli autorit, kellelt olen tõlkinud vähemalt ühe terve raamatu. Need autorid on Carlyle, Grenzstein, Sorokin ja Masaryk.

CARLYLE: Aga miks sa meid tõlkisid? Kirjutama peaks ainult nendest, keda kirjutaja peab kangelaseks. Sama peaks tegema tõlkija. Keda ta kangelaseks ei pea, seda ei ole vaja tõlkida.

GRENZSTEIN: Tõlkimine on hea, aga kõike tõlkida ei jõua. Rahvas võiks ise mõnda võõrkeelt õppida, et saaks ühes keeles kätte kogu kirjanduse tõlkija vahenduseta. Omal ajal soovitasin, et eestlased võiks õppida vene keelt, aga tänapäeval ma soovitan inglise keelt. Tõlkes läheb alati midagi kaduma ja kogu maailma kirjandust läbi lugeda ei ole teostatav, aga kes oskab inglise keelt, see saab lugeda palju väärtuslikku rohkem kui ainult eestlased kirjutada või tõlkida jõuavad.

SOROKIN: Võimalikult suures mahus lugeda on kolossaalsuseiha, see on omane meelelisele ajajärgule. Mulle meeldib rohkem keskaegne inimene, kes ei pidanud vajalikuks muid teoseid peale Piibli tunda. Kui trükkida võimalikult palju, siis ei leia trükitu hulgast väärtuslikku üles ja ületootmine kurnab ka looduse välja.

MASARYK: Mina pooldan suures mahus tõlkimist. Tänapäeva inimene on mineviku omast targem, sest on rohkem lugenud. Kui tunda ainult ühte raamatut, ei ole see demokraatlik, nagu valimistel võiks kogu rahvas hääletada, nii võiks kuulata ära ka võimalikult paljude autorite arvamuse.

CARLYLE: Mina olen demokraatia vastu. Kui rohkem inimesi ära kuulata, lisanduvad kõige targemate häältele kõige rumalamate hääled. Aga parima otsuse jaoks on vaja kuulata vaid kõige targemaid. Mõnel ajastul on olemas ainult üks kangelane. Mõnel ajastul pole neid võibolla ühtegi, siis tuleb pöörduda Piibli ja muu klassika poole.

GRENZSTEIN: Mina ei usu, et oleks ainult üks tark. Tarkade kirik on härrraskirik, mis rõhub rahvast. Mina pooldan demokraatlikku kirikut, kus rahvas saab öelda, et ta ei taha rõhumist.

SOROKIN: Kui rahvas liiga palju häält teeb, järgneb vastureaktsioon ja hakatakse rahva verd valama. Tuleb olla ettevaatlikum. Ka mina ei taha rõhumist, aga ma tean, et oskamatult sellega võideldes võib probleemi veel hullemaks ajada.

MASARYK: Kui problem on niigi suur, tuleb katsuda seda siiski lahendada. Inimkond  on ajaloos tegelikult probleemide lahendamisega edukalt hakkama saanud, elu on läinud järjest paremaks. Kuigi sõnavabadus on kasvanud, on vastureaktsioon sellele jäänud nõrgemaks, mitte läinud tugevamaks. Ei ole vaja küll revolutsiooni revolutsiooni pärast, hetkel pole Euroopas enam revolutsiooni vaja.

TÕLKIJA: Nagu näha, ei ole minu tõlgitud autorid üksmeelel. Mõni arvustaja samastab tõlkijat ja autorit, aga kui tõlkija otsiks ainult endasuguseid autoreid, saaks ta tõlkida kõige rohkem ühte autorit, ilmselt ainult iseennast.

Aprillinali 2026

Ma olen juba aastaid võõrkeeli riimide abil õppinud, samuti ajalugu. Nüüd mõtlesin proovida riime ka matemaatika õppimisel. Kõigepealt tuleb tugevalt kinnistada arvude järjekord, selle jaoks kirjutasin järgmised salmid:

Üks on väiksem kui kaks,
null on paksem kui üks.
Ei taipa mitte kui üks:
veel väiksem on miinus üks.

Veerand on väiksem kui pool,
poolest suurem kolmveerand.
Matemaatikat õpetas kool,
juba enne murdude õpet oli veerand.

Kalev

Andsin ülesande joonistada naljapilt varem blogi juturubriigis avaldatud sissekande "Naljajutt Kalevipojast" kohta. Algul tahtsin illustreerida teist juttu "Barokk-komöödia", aga ei jäänud tulemusega rahule.

Barokk-komöödia

(Kaasautor Copilot.)

Kujutage ette, austatud lugejad, kuulajad ja nuusutajad, et pärast ülikooli, kus targad pead ja cum laude saajad hõljusid nagu kuldsed inglid lae all, leidsin end taas keskkoolist kümnenda klassi pinkide vahel — oi, milline tagasipöördumine, justkui kuningas, kes kroonist ilma jäänuna peab uuesti lugema aabitsat!

Tunnistusel särasid viied nagu päikesekiired, ent üks tumedam pilv — bioloogia nelja näol — varjutas kogu triumfi. Ja miks? Sest õpetaja, kes jutustas õpikutekste nagu papagoi, sai minult vaenuliku pilgu, mis kustutas mu kiitusega lõpetamise lootuse.

Ajalugu, mu kroonijuveel, kord säras, kord aga langes hindeks kolm — justkui antiikne keiser, kes triumfikäigul komistab oma sandaali paela otsa.

Pärast koolipäeva marssisin vennaga kontorisse, kus ta küsis: “Kas tunnistusel oli viis hinnet?” Vastasin talle uhke käeviipega: “Ei, lugupeetud vend, viie hinde luksus kuulus ülikoolile, nüüd olen tagasi koolis, kus hindeid on rohkem kui kirikuvõlve ja igaüks neist võib kukkuda pähe nagu krohv.”

Kehaline kasvatus, see lihaste ooper, päästis mind hinnete stressist. Selle õppeaine tundides, kus mu hinded olid tegelikult kõige halvemad, unustasin numbrid ja pühendusin pallile, mis lendas nagu komeet, ja jooksule, mille sammudemüdin kõlas nagu trompetimäng. Kuid ka see tund lõppes — nagu iga ooperietendus, mis kaob õhku, jättes järele vaid kajava aplausi.

Riideid vahetades tundsin end kui näitleja, kes kostüümi selga tõmbab, ja astusin sööklasse, mis näis pigem palee kui söögisaal. Taskust tõmbasin välja söögitalongi, justkui kuningliku mandaadi. Üks noorema klassi poiss hüüdis: “Sina oled kahtlusalune! Näita talongi!” Näitasin talle, ja kogu stseen muutus farsiks.

Laudu otsides avastasin, et kõik nõud olid juba tarvitatud — justkui oleks eelmine pidu olnud õukondlik orgia, kus isegi lusikad olid ära väsinud. Istusin lõpuks maha. Üks täiskasvanu kuulutas pidulikult: “Täna on kaks rooga: kook ja kalatoit. Vanemad õpilased söövad mõlemat, nooremad ainult üht.” Küsin: “Kas nooremad põlgavad kala, sest tema soolasus on liiga mereline?” — ja tundsin end kui gastronoomiline filosoof.

Kui lahkusin, selgus, et see polnudki vahetund, vaid kogu päev oli lõppenud. Nii algas minu kodutee, mille krooniks oli ajalehe ost putkast. Ja seal, hommikuse päevatöö finaalis, mõtlesin: iga ajaleheeksemplar on korraga looduskatastroof ja majanduse päästerõngas — justkui teoreetiline paradoks, kus sama tegu on ühtaegu patt ja lunastus.

Kolm kirjandusõhtut

1.

Algab kirjandusõhtu minu luule teemal. Laval on Õhtujuht, Kloun ja Prokurör. Lisaks on saalis kuulajaid.

Õhtujuht alustab: "Tere õhtust! Alustame algusest. Simo Runneli esimene luulekogu oli "Maailmakord" ja selle esimene luuletus samuti "Maailmakord". Mida sellest luuletusest arvata?"

Kloun vastab esimesena: "See on naljakas, et raamatul ja luuletusel on sama pealkiri. Siis võiks avaluuletus olla kõigi teiste luuletuste kokkuvõte. Aga seda see ei ole, sest selles luuletuses sajab lund, aga tagapool lendab kapsaliblikas ringi. Nii et autor oskab lugejaid üllatada, ta ei kirjutagi sellest, millest pealkiri räägib."

Prokurör jätkab: "Kas ma pean nüüd süüdistama autorit või eelkõnelejat? Peasüüdlane on autor, sest tema selle luulekogu kirjutas. Eksitava luuletuse tõttu peab ta raamatu ostjatele raha tagasi maksma. Selles luuletuses on ta ise päike, aga tagapool poeb ta päikse eest keldrisse varjule. Aus inimene ei varja ennast. Avaluuletuses tahab ta, et lugejad tema eest palvetaksid, aga töö eest peab ka palka maksma. Seetõttu peab ta raamatueksemplaride tagasiostmiseks maksma raamatu alghinnast rohkem."

Sõna võtab Õhtujuht: "Seega on meil kaks erinevat arvamust. Klounile teeb raamat nalja, aga Prokuröri teeb see kurjaks. Mina olen vahekohtunik ja teen vahepealse otsuse, et see luuletus on halenaljakas."

2.

Toimub kirjandusõhtu minu teise raamatu "Uneriik" teemal. Laval oleme mina ja Kirjanduskriitik, saalis on kuulajaid.

Mina alustan: ""Uneriik" on raamat, mis on pealkirja saanud selle järgi, et see sisaldab unenäokirjeldusi. Suurem osa luuletusi küll ei ole unenäokirjeldused, aga üldpealkiri tuleb sellest, et ka teised luuletused sobivad nende unenäokirjeldustega kokku. Esimese raamatu pealkiri oli "Maailmakord" ja raamat rääkis kogu maailmast, teise raamatu pealkiri on "Uneriik", mis on kitsam ja on põhjendatud sellega, et raamat räägib ühe inimese, mitte maailma kõikide inimeste unenägudest."

Kirjanduskriitik jätkab: "Raamatu pealkiri ei ole hästi läbi mõeldud. Freud on öelnud, et unenäod on seksuaalse sisuga, aga siin on kooli ja lapsepõlve teemalisi luuletusi, need kas ei ole unenäokirjeldused või on see pedofiilia."

Vaidlen vastu: "Freudi teooriad on vananenud. Pärast teda tuli Jung, kes ütles, et unenägude temaatika on laiem. Ja mina mäletan, et ma nägin juba lapsena unenägusid, ma võin lapsepõlve omasid ka riimi panna."

Sõna võtab Kirjanduskriitik: "Freud on ikkagi kuulsam kui Jung. Autori autoriteet sõltub sellest, mitu korda on talle viidatud."

Mina vaidlen vastu: "Ülikoolis õpetati, et uuem teos on vanematest väärtuslikum. Vanemale autorile on sellepärast rohkem viidatud, et ta on kauem olemas olnud. Minu raamat on aga viimane sõna unenägude teemal."

3.

Aastaid hiljem pean jälle ühel kirjandusõhtul esinema. Selle ettevalmistamiseks otsustan kirjutada luuletuse oma kolmanda raamatu "Ajalugu unenägudes" kohta. Võtan välja oma luuletuste kaustiku, märgin servale daatumi ja seejärel panen kirja uue luuletuse:

""AJALUGU UNENÄGUDES"

Mu kõige paksem raamat see,

mis trükis ilmunud.

Kui läbi sai mu koolitee,

ta olen koostanud.

Und nägin hulgal teemadel

ja kirja panin need.

Mind ajas-ruumis eemale

viis magades mu tee.

Hea õppija teab une pealt,

mis juhtus ajaloos.

Kuid raamatus on rida-realt

mul fakt ja luule koos.

Und olen näinud hiljemgi

ma oma elus veel,

kuid ainult selles raamatus

on selline süsteem."

Joonistan luuletuse alla illustratsiooni. Seni olen ma selles kaustikus luuletusi illustreerides lähtunud tekstist, aga täna joonistan midagi juhuslikumat. Pildi alla kirjutan:

"Kommentaarid:

1) Kunagi ütlesin ühes kõnes, et ma ei kirjuta luuletustele seletuskirju, tegelikult võib ka kirjutada.

2) Olen juba teinud mõttes ja kirjas kirjasõbrale luuleanalüüse, siia kaustikusse kirjutan esimest korda.

3) Luuletuse järgi on ülikool osa kooliteest, aga vahel olen kooli ja ülikooli eristanud.

4) Ka ülikooliga seostamine on ümardamine, sest "Ajalugu unenägudes" koostasin umbes kaks aastat pärast ülikooli või magistriõppe lõpetamist.

5) Illustratsioon luuletuse all on läbi mõtlemata, aga pilukil silmi võiks seostada magamisega.

6) Luuletuses ei pea ma tõlgitud ja koostatud raamatuid enda raamatuteks, neid on paksemaid.

7) Tegelikult ei tea keegi täpselt, mis on ajaloos juhtunud.

8) Võibolla ainult selles raamatus on selline unenägude süsteem, kuid raamatu ülesehitus jäljendab levinud ajaloo üldkäsitluste põhimõtet.

9) Luuletustest jääb mulje, nagu sisaldaks raamat kõigil teemadel unenägusid, tegelikult on haare küll lai, aga piirdub eelkõige ajalooteemaga.

10) Ma olen und näinud ka varem, raamatusse pole pandud ka varasemaid unenägusid."

Panen kaustiku kinni, unustades joonistada teksti alla tavakohast illustratsiooni. Otsustan, et ma ei õpi kirjutatut ürituse jaoks pähe, vaid improviseerin midagi koha peal. Aga mulle hakkab kommentaaride kirjutamine meeldima. Võtan joonistusploki ja jagan seal järgmise valge lehekülje joonega pooleks, et täita pool lehekülge pildi ja teine pool selle kommentaaridega.

Följeton kiirmaleturniirist

Käin päevakeskuses pensionäridega malet mängimas. Sünniaasta poolest olen ma seal kõige noorem, aga ametinimetuse poolest üks vanemaid, sest ma pole lihtsalt pensionär, vaid endine pensionär. Riik on mulle varem nii palju töövõimetuspensioni maksnud, et nüüd on riigil raha otsas. Ja seda ei tule talle ka juurde, sest makse ma ei maksa. Mõned küll maksavad, aga et asi kindel oleks, tuleb kõike ise teha.

Tee malemängukohta viib mööda mu lapsepõlvekodust. Tavaliselt kõnnin sellest kiiruga mööda, aga täna vaatan vanasse hoovi ka sisse. See on riskantne, sest internetis on kirjas, et ma näen seda paika sageli unes, nii võib kellelegi tunduda, et mul on pisarad silmas. Mulle võidakse pakkuda müügiks korterit, et ma sellesse hoovi tagasi koliksin, aga mul on kaasas vaid üks euro turniiri osavõtumaksu jaoks.

Jõuan mängumajja kohale, panen riided riidehoidu ja hakkan mängima süntesaatorit, mida ma siin varem katsetanud ei ole. Mängin hästi vaikselt, muidu saadakse aru, et ebamusikaalsele inimesele muusika väga meeldib. See oleks sama kui vana hoovi juures pisarate näitamine.

Lõpuks hakkab turniir pihta. Esimeses voorus võidan, teises voorus samuti, ja veel sellist vastast, kellele ma olen viimastel aastatel põhiliselt kaotanud. Ta on viimastel aastatel kõvasti trenni teinud ja tal on peas rohkem värsket teooriat kui minul, aga mul on rohkem vana tarkust ja kooliharidust.

Kolmandast voorust hakkab kõik allamäge minema. Olen vist väsinud. Kolmandas voorus loodan küll võita, aga tagala jääb hõredaks ja mängin seisu maha. Ei tea, kas ma olen liiga närviline või liiga optimistlik. Neljandas voorus on väiksed lootused ainult viigile, aga sel korral ongi vastane minust selgelt tugevam ja see toob talle võidu. Viiendas voorus kaotan juba avangus. Turniiri alguse järgi oleks võinud arvata, et algused on minu tugev külg. Mõnes mõttes on ka viiendas voorus, sest midagi peale alguse mängida ei õnnestu. Vahel kodus olen lõppmänguraamatu järgi ka ainult lõppmängu mänginud.

Kuna viies voor saab väga ruttu minu jaoks läbi, on asja hea külg, et nüüd saab uinaku teha, kuni teised oma mängud lõpetavad. Kuuendas voorus olengi puhanum ja saan kolmanda võidu. Lõpp hea kõik hea. Kuigi punktide lõppsumma ei ole hea, vaid keskpärane.

Kalalugu

Mul on palju unenägusid ja lisaks võin ma ka väljamõeldud unenägusid kirja panna.
Ühel ööl olin unenäos Narvas ja vaatasin sealse jõe kalu. Väljamõeldud unenäos on ka Tartus Emajões palju kalu. Kõnnin mööda jõeäärset teed, kui näen, kuidas veest tõmmatakse võrguga kalu välja. Need tunduvad isuäratavad, seetõttu küsin:

"Mis kala maksab?"

"Siin ei ole turg," vastatakse.

"Aga millal need kalad turule jõuavad?" küsin.

"Need lähevad Metsakuningale," vastatakse. "Kui tema sind pidusöögile kutsub, siis saad neid süia."

Mõtlen, et mul on ühele peole kutse, aga seal vist Metsakuningat ei ole, sest pidu toimub linnas. Mulle meenub ütlus, et ei tule jagada kalu, vaid õngesid. Aga vaevalt, et mulle see kalavõrk loovutatakse. Mõtlen, et lähedal on turuhoone, ostan endale sealt kalu. Loodetavasti on turul saadaval ka kilekotid, sest portfelli ma toiduaineid panna ei taha.

Nuppude mõttevahetus

Lastele meeldib mängida ja vähemalt vanasti lugesid nad ka hea meelega muinasjutte. Osad lapsed mängivad muuhulgas malet. Ka mina tegelen selle mänguga, ma võiks kirjutada maleteemalise muinasjutu.

Nii muinasjuttudes kui ka males esinevad kuningad. Malemuinasjutus võiks valge malekuningas tahta mustale ametivennale külla minna.

Teised valged nupud hoiatavad oma kuningat, et kõik musta värvi malendid on vaenlased, neist peab eemale hoidma.

Aga valge kuningas tunneb ise ka malereegleid ja vastab, et kui valged mustadega viigi teevad, siis nad on vastaste sõbrad.

Teised vaidlevad vastu, et käike saab teha ainult mängu ajal, pärast mängu lõppu on küllaminek veel vähem võimalik.

Kuningas ütleb, et pärast partii läbi saamist minnakse karpi, seal ta võib musta kuningaga kokku saada.

Teised vastavad, et võibolla kuningad pannakse karbi eri otstesse ja seal nad peavad liikumatult lamama.

Hele kuningas arvab, et võib ka olla, et eri värvi monarhid lamavad kõrvuti. Kui nuppe sageli karbist välja ning sinna tagasi tõstetakse, siis suureneb tõenäosus, et kaks kuningat saavad kokku.

Tekst ja analüüs

Üks mees kirjutas iga päev unenägusid üles, aga ainult siis, kui ta neid nägi. Kui ta oli haige või teda mingile üritusele kutsuti, siis võis olla, et läks mööda terve nädal ilma unenägudeta. Unenäod võisid juba tagasi tulla, aga meeldejäämine oli ka halvenenud. Mees mõtles ühel päeval, et kuna mitu ööd ei ole unenäod meelde jäänud, siis ta kirjutab väljamõeldud unenäo. Ta võttis sahtlist vihiku, mis oli mõeldud ilukirjanduslike juttude jaoks, ja hakkas sinna kirjutama kunstunenägu:

„UNENÄGU ENNE ÄRKAMIST

Ootasin äratuskella helisemist. Ma olin juba ärganud, aga tahtsin nii kaua silmi kinni hoida, kuni äratuskell heliseb, et ei oleks vaja teha hiljem päevaseid uinakuid. Mul tekkis kahtlus, et olen unustanud äratuskella helisema panna. Aga ma ei tahtnud kontrollima minna, muidu oleks pooluni pooleli jäänud. Äkki kuulsin, et keegi tuleb minu tuppa. Mõtlesin, et see võib olla kurjategija, aga ta ütles hoopis: „Ma olen haldjas.“ Selle üle oli mul hea meel, aga ma ei vastanud midagi, sest ma püüdsin magada. Haldjas jäi vaikseks ja ma ei teadnud, kas ta on veel siin. Aga vaimusilma ette ilmus kujutluspilt paradiisist. Paradiisis oli ka haldjaid. Lõpuks selgus, et ka toas on veel haldjas, sest ta ütles: „Ma lülitasin kellal äratuse välja ja laulan su ise üles.“ Kui laulust oli üks rida kõlanud, tegin silmad lahti, aga selle peale haldjas hajus. Temast jäi järele ainult maasikalõhn.“

 Mees mõtleb, et seda unenägu võiks ka analüüsida. Ta kirjutab unenäokirjelduse alla:

„ANALÜÜS

1) Huvitav, et paradiisis olid haldjad, mitte inglid.

2) Kõigepealt hajus haldjas, aga küllap pärast jutu lõppu hajus ka maasikalõhn.

3) Ma pole kindel, kas see oli aedmaasika või metsmaasika lõhn.

4) Enne hajumist haldjas veel ei lõhnanud.

5) Võibolla ta lõhnas, aga ma ei tundnud seda, sest ei olnud ärkvel.

6) Magusaid toite näeb unes sagedamini kui soolaseid.

7) Mõni nimetab magusaid viljasid hapudeks.

8) Kui haldjas poleks hajunud, siis oleks võinud tekkida kahtlused, kas ta on ikka üleloomulik.

9) Ainult sõnalisest kinnitusest poleks võibolla piisanud, sest võidakse ka valetada.

10) Kui minu toas käivad haldjad, siis võibolla olen ma ise ka üleloomulik.“

 Siinkohal mees lõpetab analüüsi, sest kümme on ümmargune arv. Ta otsustab kirjapandu arvutisse ümber kirjutada ja saata psühholoogia listi. Tal pole küll psühholoogi haridust, aga teda on sinna listi kutsutud, sest mõned psühholoogid tahavad unenägusid uurida, aga ise nad unenägusid ei näe.

Barokkjutt naksitrallidest

Oli kord üks linn, kus elas mitmesugust rahvast: häid ja halbu inimesi, eestlasi ja venelasi, karvaseid ja sulelisi. Selles linnas kohtusid ühel suvepäeval kolm pisikest mehikest, kes ei olnud varem kunagi kohtunud, aga nüüdsest oli nende tee ühine, sellele mõttele viis neid nende sarnane kasv ja see, et igaühel neist oli mingi veidrus, mida suurtel inimestel ei olnud. Üks neist oli riietatud muhvi, mida suured inimesed kandsid vanasti vahel käe ümber, aga selle naksitralli kasv oli väiksem ja muhv mahtus tal ümber kere, võibolla oli küll tegemist keskmisest suurema muhviga. Teine naksitrall  oli loodushuviline ja nägi välja, nagu oleks ta ka ise taimne loodus, tal kasvasid habeme sees sammal, põdrasammal ja pohlad, küllap seal oli ka vett ja putukaid. Teine naksitrall moodustas esimesele kontrasti, sest esimene oli masinate ja kultuuri huviline, teine eelistas neile eluvaldkondadele metsikut loodust ja automürinale vaikust või linnulaulu. Kolmas naksitrall moodustas kahele esimesele kontrasti sellepoolest, et kui esimene juhtis autot nagu täiskasvanu ja teine kandis pikka habet nagu vana mees, siis kolmas meenutas neist kõige rohkem last, talle oleks veel meeldinud mängida laste mänguasja ragulkaga ja ta oli endal kingad eest pooleks lõiganud nagu pahandust tegev laps. Aga selle poolest olid nad kõik nagu lapsed, et nad olid väikest kasvu ja neile maitses jäätis, kuigi tavaliselt keegi ka ei ütle, et täiskasvanu ei võiks jäätist süia või et täiskasvanute hulgas ei oleks kääbuseid.

Neid mehikesi võiks esimesel hetkel pidada kuradikesteks ja seega tumedate jõudude esindajateks, aga tegelikult hoolimata kuradikesi meenutavast välimusest nad olid kõik väga hea iseloomuga, seega iseloomu poolest pigem inglid. Nende tegudest räägib rohkem kui üks raamat, mul on siin ainult raamatututvustus, aga eriti lastele kõlbavad ka need raamatud läbi lugeda, autor on väga andekas lastekirjanik, kuigi ta on kirjutanud ka ühe punasema lasteraamatu, aga aeg oli selline ja ka raamatu tegevusaeg, oli nii kommunismi kui ka natsismi toetajaid, naksitrallide raamat ei ole poliitiline, või siis esindab see rohelist ideoloogiat lõpuloosungiga, et looduses peab valitsema tasakaal, täpsemalt on see esimese köite lõpuloosung, aga alati saab järje kirjutada.

Naljajutt Kalevipojast

Räägitakse, et lapsi toob kurg, aga vana Kalevi tõi Eestisse kotkas. Mitte küll noka või küünte vahel, vaid Kalev istus kotka seljas. Kalev sai ühe eesti tüdruku naiseks.

Üks teine tüdruk abiellus tähega, sest arvas, et täht on püsivamalt paigal kui kuu või päike. Ta ei mõelnud, et kui selle tähe ümber on tiirlemas planeete, siis võivad ka seal olla tähetõusud ja täheloojangud.

Kalevi naist Lindat ei häirinud, et Kalev ei olnud kogu elu ühel maal paigal. Kalevi surma järel ei tahtnud küll Linda uue kosilasega Soome kaasa minna, Linda ise eelistas elada ühel maal. Võibolla nooremana Kaleviga oleks kaasa läinud, aga kahte inimest oleks kotkal vist liiga raske kanda olnud.

Kalevi ja Linda abielust sündis kolm poega. Tuntud eepose pealkirjaks on pandud "Kalevipoeg", aga täpsem pealkiri oleks "Üks Kalevipoegadest".

Nüüd nimetatakse Kalevipoegadeks Soomes tööl käijaid, aga Eestist minema kolisid kõnealusest perest ainult kaks vanemat poega.

Vahel käis ka noorem poeg reisidel. Aga lõpuks ta leidis, et kõige parem on kodus.

Kui vana Kalev ka nii oleks mõelnud, oleks Kalevipojad sündimata jäänud. Nende asemel oleks sündinud nende poolvennad või poolõed.

Noorim Kalevipoeg läks eepose lõpus ka pooleks, tal tulid jalad alt. Ja seda veel soomlase needuse tõttu. Kalevipoeg oli ju Soome päritoluga.

Tragikomöödia

(Kaasautor Copilot.)

Ühes asutuses oli münte rohkem kui põrandapinna ruutmeetreid. Kui ma seda nägin, ütlesin, et minul on veel rohkem. Ma ei öelnud seda ametlikul, vaid sentimentaalsel toonil. Mul oli rahakotis käibivaid münte, mis klõbisesid nagu väikesed lootusetükikesed, ja plekist kohvipurgis terve arheoloogiline leiukoht — Nõukogude kopikad, Eesti sendid, isegi üks Soome penn, mille päritolu ma ei mäletanud.

Võtsin rahakotist oma mündid välja, et näidata, et ma pole mingi suvaline sentide koguja. Aga neid oli nii palju, et nad otsustasid kollektiivselt enesetapu teha ja hüppasid peost maha. Mõned veeresid nii kaugele, et oleks võinud arvata, et neil on plaan põgeneda.

Ütlesin, et vahepeal polnud mul üldse münte. Aga siis olin maksnud 200-eurosega. Mind oli vaadatud, nagu oleksin tulnud kuu pealt, ja mulle oli makstud tagasi... sentides. Üle saja euro väärtuses. Ma ei tea, kas see oli kättemaks või etendus.

Hakkasin münte maast üles korjama, nagu oleksin maha pillanud oma elu killud. Üks poiss ulatas mulle ühe mündi. Ütlesin aitäh, kuigi oleks tahtnud öelda: „Kas sa tahad lapsendada ka ülejäänud?”

Aga siis avastasin, et mu enda talla all oli veel münte. Tundsin end nagu rahaline Gulliver, kes on sattunud lilliputide rahavahetuspunkti. Jätkasin korjamist. Algul tahtsin rahatükke pihku võtta, aga sain aru, et mu peopesa ei ole nii suur nagu pank. Võtsin kilekoti.

Kilekoti põhjas oli auk. Väike, peaaegu tühine. Mõtlesin, et mündid ei mahu sealt läbi pudenema. Kui just see auk ei otsusta raha raskuse all, et nüüd on aeg kasvada. Tragöödia algab sageli väikese praona.