Viimasel ajal olen kuulanud hulka CD-sid, mida pole varem kuulanud. Leidsin näiteks kodust ansambli Queen CD. Kirjutasin tehisintellektile, et ma ei saa täpselt aru, mitu häält seal laulab. Tehisintellekt selgitas, et see ansambel on salvestanud mitu vokaalikihti üksteise peale, mistõttu ei pruugi tõesti häälte arvust aru saada. Pärast vaatasin vikipeediast, et ansamblil oli neli liiget, neist kolm olid osaliselt vokaalesinejad.
Kuulasin ka lauljaid, kes on esitanud isa sõnadega laule. Ühel oli kombeks muuta laulu jätkudes hääl valjemaks ja kiiremaks. Ta on laulnud ka humorist Aimla sõnadega hulga laule. Teise esineja plaadil on rahulikumad või kurvemad noodid.
Kuulasin ka Karlova Gümnaasiumi plaati, kus esineb hulk erinevaid koore. Praegu see kool enam gümnaasium ei ole, aga selle plaadi valmistamise ajal oli. Kuulasin ka ühte Veljo Tormise plaati. Hiljuti olin kuulanud teist Tormise plaati, aga hiljem kuulatu meeldis rohkem. Võibolla sellepärast, et liiga vaikseid noote oli vähem.
Panin muusika kuulamisel üldse tähele, et kui ma keskendun ainult kuulamisele ja muusika analüüsimisele, siis meeldib muusika rohkem kui seda millelegi taustaks kuulates. Võibolla isegi mõttega analüüsimine muudab muusika minu jaoks meeldivamaks kui tantsuliigutuste kaasa tegemine. Panin plaate kuulates tähele, et kõigil plaatidel ei ole tantsumuusika. Isegi kui mingi osa laulust on kindla rütmiga, võib laulu keskel olla paus, mis tantsu katkestab.
0 vastukaja:
Postita kommentaar