Naljaavang

Etteantud käigud:

1. h3 a6 2. a3 h6

arvuti - inimene

3. e4 c6 4. Rc3 d5 5. ed cd 6. d4 Of5 7. Od3 Ld7 8. Of5 Lf5 9. Lf3 Le6+ 10. Le3 Kd7 11. Le6+ Ke6 12. Rf3 Rf6 13. Kd1 Rc6 14. Ve1+ Kd7 15. Re5+ Ke8 16. Rc6 bc 17. Of4 g5 18. Oe5 Og7 19. Ra4 Rh5 20. Ke2 Oe5 21. de Rf4+ 22. Kf3 Vb8 23. c3 Rd3 24. Ve3 Rf4 25. b4 e6 26. Rc5 Va8 27. g3 Rh3 28. Vf1 h5 29. Kg2 g4 30. f4 a5 31. a4 Ke7 32. Vd3 Vhb8 33. Vd4 Vb6 34. Vc1 Vab8 35. Vb1 f6 36. ef+ Kd6 37. Rd3 Vf8 38. Rc5 Vf7 39. Ve1 ab 40. cb Vb4 41. Re4+ Kc7 42. Vb4 de 43. Vbe4 Vf6 44. Ve6 Rf4 45. gf Vf4 46. Vc1 Va4 47. Vec6+ Kd7 48. Kg3 Va3+ 49. V1c3 Va1 50. Vh6 Vh1 51. Kf4 Vf1+ 52. Kg5 Vg1 53. Va3 Kc7 54. Va7+ Kb8 55. Vg7 Vc1 56. Vh5 g3 57. Kf4 Vf1+ 58. Kg4 Vc1 59. Vh8+ 1:0. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 16 minutit 29 sekundit, mustal 1 tund 7 sekundit.

Kongressi otsus

Olin Eesti Kongressi saadik. Eesti Kongress hääletas, kas minna seoses Eesti iseseisvuse saabumisega laiali või jätkata kooskäimisi. Mina ei hääletanud. Minu hääl oleks saanud tulemust mõjutada, sest otsustati 1,5 häälelise enamusega, et jätkatakse kooskäimisi. Räägiti, et see on halb, et nii rumal otsus tehti. Mina leidsin, et vast on hea, kui kooskäimised jätkuvad. Kuigi suure parlamendi üleval pidamine nõuab palju raha ja sõjaolukorras on ebamugav nii suurt kogu kokku kutsuda. Meie koju tuli üks venelane, kes teatas, et täna Venemaa vallutab Eesti, sest eestlased on rahvuslased. Ema kutsus politsei. Seisime aknal ja ootasime politsei tulemist, aga see võttis nii palju aega, et tundus juba, et ta ei tulegi. Maja ees toimus jooksuvõistlus. Need olid siin vist toimunud sageli, aga ma polnud neid varem jälginud. Olin majast väljudes kõndinud läbi rahvasumma ja polnud uurinud, miks see kokku on kogunenud. Isalt küsiti, kas usklikkust esineb ainult EPA teoloogia instituudis. Parandati, et see instituut ei asu EPA-s, vaid Tartu Ülikoolis.

Söökla lauad

Klassi listi oli tulnud kiri, et toimub üks üritus. Aga keegi peale kirja saatja polnud sinna läinud. Varem oli mindud, aga nüüd oldi juba üritustest tüdinud.

*
Läksin kooli sööklasse. Näitasin söögitalongi. See oli hakanud ära kuluma. Istusin tagumises saalis endast nooremate poiste lauda. Vaatasin, et teises lauas on mõnda toitu, mida siin lauas ei ole. Käisin sealt juurde võtmas. Teise laua poisid rääkisid minuga ebaviisakalt. Oma lauda tagasi istudes ütlesin, et teises lauas on tõsised poisid, kes üldse naljajuttu kuulda ei taha. Oma laua poisid ütlesid nüüd ka, et kes ikka kuulata tahab, kui mingi värdjas räägib. Kolmandates laudades oli kolmandaid toite ja käisin ka neid võtmas. Kui lõpuks söömise lõpetasin, oli palju aega edasi läinud. Läksin nõusid ära viima. Seejuures pidin astuma lähemale kahele klassiõele, keda ma praegu kartsin. Pandi parajasti lõputunnistuse hindeid välja. Mõtlesin, et lasen endale ühe aine kahe kirjutada ja keskendun sellele ainele järgmisel õppeaastal, kui muud asjad on tehtud. Olin jätnud koolimajja ühele üritusele tulemata, sest ei teadnud et see toimub. Õpetaja ütles, et ma oleks võinud seina pealt kuulutusi uurida.

*

Olin järve ääres. Nägin vee peal ühte looma. Haarasin fotoaparaadi, et teda pildistada. Siis nägin teist ja suuremat looma. Otsustasin pildistada hoopis teda. Aga fotoaparaat hakkas tõrkuma. Film oli nähtavasti teist korda täis saanud. Kui filmi välja võtsin, nägin, et filmilindi hoidmise plastmass-servalt on kild ära tulnud. Öeldi, et see on väga halb.

Erinevad tulemused

Maleliidu kodulehekülje andmetel on turniiri Tartu Sügis 2020 tulemused järgmised:

1. Mihkel Tomson 7,5 punkti 8 võimalikust
2. Kalle Peebo 7
3. Vladimir Verhni 5,5

Osavõtjaid oli turniiril 18.

*

Ma pole koroonaajastul enam ühelgi turniiril käinud, aga täna mängisin kaks 10 minutilise mõtlemisajaga partiid Vint.ee-s ja õnnestus mõlemad võita. Vastase reiting oli minu omast natuke madalam.

Kübe unenäos

Oli toodud ära järjest mitu Arno arvamust, aga asi oli üles ehitatud nii, et viimaseks jäi Teele ühekordne arvamus.

Innsbruck

Jätkasin videote abil Austriaga tutvumist. Vaatasin kahte videot Innsbrucki kohta. Teise video nimest sain teada, et Innsbruck on Tirooli pealinn ja asub Inni jõe ääres. Otsisin dokumentaalfilme, aga esimesena vaadatud videot võiks nimetada ka muusikavideoks, seal sõnadega üldse ei räägitud. Kui mitte arvestada paari kirjalikku teksti, mida ei jõudnud läbi lugeda. Mõlemas videos eelistati näidata vanalinna. Esimeses videos näidati maja, mille kohta mõtlesin, et see on vist barokk. Teises videos defineeriti sõnadega, et linnas leidub barokki ja rokokood. Linna kõrval olid mäed. Teises videos olid mäed kaetud lumega, aga madalamal linnas lund ei olnud. Aastaaeg oli siiski erinev. Esimeses videos kanti suveriideid, teises paksemaid. Jõgi, mida näidati, tundus sogane ja uuesti näitamisel ka kiire vooluga. Mägesid puudutasid vahepeal pilved. Teises videos räägiti vahepeal Innsbrucki ajaloost. Meenutati varasemat riiginime, öeldes, et see oli saksa rahvuse keisririik. Ka näidatud spordivõistlusel lehvisid segamini Saksa ja Austria lipud, seejuures oli Saksa lippe rohkem. Näidati seest poolt kirikut, kus seisis pikk rida metallkujusid. Näidati, kuidas tornikellad lõid, seejärel näidati selliste kellade sulametallist valmistamist. Meenutati, et Innsbruck on olnud olümpialinn. Käidi sõitmas kelguga, mis oli vist bobikelk. Esimene video oli umbes 7 minutit pikk, teine umbes neli korda pikem.

"Talve"

Oskar Luts. „Talve“. Arnold Karu ümberkirjutuse järgi. Ilmamaa, Tartu 1994.

Kui lugesin lapsena läbi Lutsu „Kevade“, meeldis see mulle väga. Soovitasin seda ka vanatädile, aga selgus, et ta on juba „Kevadet“ lugenud. Raamatu järg „Suvi“ oli igavam, selle jätsin pooleli. Kuna üks oli pooleli, ei hakanud lugema ka sarja järgmisi osi. Aga mõnda tundsin televisiooni abil.

Sarjas olid ilmunud teiste hulgas kolme aastaaja nimega raamatud, aga puudus viimane aastaaeg talv. Õde rääkis lapsena, et Luts kirjutas ka raamatu „Talv“, aga et see tuli nii õudne, et ta sõi käsikirja ära ja selle söömise tagajärjel surigi.

Kuid siis „Talve“ käsikiri leiti. See polnud kirjutatud küll Lutsu enda käekirjaga, aga anti trükki. Esialgu piirdusin uue teose lehitsemisega, vist sellepärast, et sarja vahepealsed osad olid veel lugemata. Aga mulle oli jäänud mulje, et kuigi arvustajad olid „Talve“ suhtes kriitilised ja mõni pidas seda võltsinguks, on see minu maitse järgi üks Lutsu kahest parimast raamatust. Nüüd lugesin „Talve“ lõpuks vahepealseid köiteid vahele jättes läbi ja mulje on sama ka läbilugemise järel. Pealegi on kodus olevatest trükkidest kõige paremad illustratsioonid just „Kevadel“ ja „Talvel“.

„Talve“ on peategelaste kõige hilisemast elujärgust. Siis võis ka loogika põhjal mõelda, et kuna minu jaoks abiellumise temaatika on tüütu, siis kõige huvitavamad ilukirjandusteosed on lastest ja vanainimestest. Natuke ma siiski eksisin, sest uuemas köites abiellub lihtsalt uuem põlvkond. Pulmakõnes öeldakse, et ühe põlvkonna talv on teise põlvkonna kevad. „Kevades“ siiski veel pulmadeni ei jõutud, abielluva põlve jaoks oli siis pigem suvi.

Raamatu käsikiri on kirjutatud Nõukogude ajal, aga raamatus Nõukogude aega ei ole. Poliitilist olukorda eriti ei täpsustata ja tegelased räägivad põllumajandusest, mitte poliitikast. Aga nii palju on välja loetav, et selja taga on nii Teine maailmasõda kui ka sundkollektiviseerimine, on pöördutud tagasi eraomandi juurde. Seega näib tegevusaeg olevat määratud kirjutamisajaga võrreldes tulevikku, kuivõrd oma surmast ei oleks autor saanud enam pärast surma kirjutada. Lõigust, kus öeldakse, et paarikümne aasta eest vedas Eesti sealiha välja ühele maale, aga nüüd kõigile maadele, võiks mõelda, et see esimene ajahetk on 1930. aastad ja raamatus kujutletavad 1950. aastad. Tegelikult tuli taasiseseisvumine hiljem, kui raamatus kirjeldatav elektrifitseerimine oli juba selja taga.

On arvatud, et võibolla vähemalt pikad põllumajandusteaduslikud lõigud raamatus on kellegi teise kui Lutsu kirjutatud. Aga tänapäeval linnas elavale põlvkonnale võivad sellised teemad nagunii kaugemaks jääda kui Lutsu aegsetele maainimestele. Elektrifitseerimise teema kohta ütles minu isa, et elektrifitseerimine oli väga tähtis asi, meenutades, et kui tema vend käis rändkino näitamas, siis oli tal selleks kaasas liikuv elektrijaam, sest igale poole elekter polnud veel jõudnud. Isale on tundunud, et ka tema enda lapsepõlves nähtud maaelu teemalised luuletused on linnainimeste jaoks vähem mõistetavad.

Õigeks osutus õe lapsepõlves tehtud oletus, et raamat sisaldab õudusi. Nimelt on raamatu raamides mitu väiksemat lugu. Tuuakse ära ühe noore teisele saadetud kiri, jutustatakse „Kevadest“ välja jäänud peatükki ning Arno loeb nooremale põlvkonnale ette ühe naljajutu ja kaks õudusjuttu. Naljajutt on teine versioon varem lasteplaadilt kuuldud tõsisemast jutust, kus kõik loomad laovad hobusele koormale täiendust, sest hobune on tugev, aga lõpuks ta siiski väsib. Nüüd loetud raamatus on hobuse asemel linna minev inimene, kellele kõik tuttavad midagi kaasa tahavad anda. See peatükk ajas mind sarnaselt raamatu tegelaste reaktsioonile naerma, kuigi see on must huumor. Teisel lugemiskorral vaheaega tehes tundsin, et olen ebatavaliselt higine. Algul ei saanud põhjusest aru, aga siis jõudsin järeldusele, et see on ilmselt just loetud õudusjutu mõju.

„Kevadet“ lugedes samastasin ennast Arnoga, hiljem sain teada, et kellegi meelest sarnanen ma Kiirega. Sarnasusi leiaks ka Tõnissoni sakslaste parve põhjalaskmise ja minu Nõukogude võimu kukutamiseks tehtud tegude vahel. „Talvet“ lugedes leidsin sarnasusi ka enda ja Tootsi vahel, sest mõlemad on eelistanud kooliprogrammile alternatiivset kirjandust. Arnoga leidsin suuremaid erinevusi kui „Kevade“ lugemise ajal, sest mina välismaale kolida ega kooliõpetajana töötada ei soovi. „Kevades“ oli toodud rohkem Arno mõtteid, nüüd piirduti peamiselt tema kuuldava kõnega.

Aja pikkus

Pikal maleturniiril käis enne vaheaega veel viimane partii. Laual oli lõppmäng vanker viguri vastu mõnede muude nuppudega, aga nuppude arv laual vähenes. Sven võitis. Särgava ütles, et seis oli võrdne. Vastasin, et võrdne seis ei tähenda võrdsust, sest ühe mängija oskused on suuremad kui teisel. Läksin esimesele korrusele. Seal istus ühe tooli peale E. Loone, kes rääkis midagi, mida ma ei kuulnud. Püüdsin kinni lause, et 10 korda 10 on 45. Sellega ta tahtis nähtavasti öelda, et 45 aastaga möödub 100 aastat, sest maletaja mõtleb intensiivsemalt ja tema jaoks on aeg sisutihedam. Hakkasin minema ühte wc-dest. Aga pöörasin ringi, sest sinna läksid ainult naised. Sellel oli meeste wc silt, aga varem oli seal olnud naiste wc ja sellepärast käisid seal naised ka nüüd. Teisel uksel oligi naiste wc silt. Teises seinas kolmandal uksel oli kaks silti, meeste wc ja invaliidide wc. See oli meesinvaliididele. Teine uks, mille sildid ei jäänud vaatevälja, pidi olema naisinvaliididele. Mõtlesin, et meesinvaliidide wc-sse ma minna ei saa, sest muidu tehtaks mulle märkus, et ma ei ole invaliid. Vastaksin, et olen küll. Aga ma näen nii terve välja, et enne ei usutaks, kui ma tõendit näitan. Selles kohas, kus oli olnud varem tavaline meeste wc, ei olnud enam üldse silti. Öeldi, et sealt tuleb sellist lõhna, mis näitab, et seal käivad mehed ja naised korraga. Mõtlesin, et läheks sinna. Siis mõtlesin, et sinna ma küll ei lähe, otsin meeste wc-d teistest koridoridest.

Must valgeks

Üks psüühiliselt haige inimene oli märatsenud ja põhjendas märatsemist sellega, et vaiba sees olid kortsud, mis kandsid talle pliidi kuumust edasi. Öeldi, et ta sai oma ärrituse põhjusest valesti aru. Ma olin ka psüühiliselt haige ja öeldi, et ma ka ühel korral märatsesin. Üks mees vastas, et sellise haigusega võib märatsemishoogude vahepeal täiesti terve olla. Ta sai valesti aru, nagu ma ei kontrolliks oma käitumist, aga mina olin ainult üks kord märatsenud. Ootasin, kas keegi selgitab seda sellele mehele. Mõtlesin, et võibolla tegelikult sageli wc-s käimine on ka käitumise mitte kontrollimine. Kõndisin ühes suures majas. Mõtlesin, et väitlejatel on kombeks mulle öelda, et kõigil asjadel on mõistuspärane seletus. Aga sellised seletused ei muutnud asjaolu, et laia koridori kaks otsmist arvutiekraani enam ei töötanud. Teised arvutid küll veel töötasid. Mulle tuli meelde ütlus, et sõnaosav inimene võib musta valgeks rääkida. Mõtlesin, et võidakse öelda, et must ja valge on mõlemad värvused ja värvipimedad ei tee mõnel kahel värvusel vahet, võibolla leidub ka selliseid, kes ei tee vahet mustal ja valgel. Aga ilmselt sellised surevad kohe välja, nende jaoks oleks ajalehel ainult üks värv. Kõndisin läbi ukse ja läksin wc-sse. Kõik kabiinid olid hõivatud. Seina ääres oli lahtiseid pissuaare, aga neist ei olnud vesi ära voolanud. Siis kaks kabiini vabanesid, aga kell käis juba tundi. Kabiinidest väljujad pidid õigeaegselt tundi jõudma, mina hiljaks jääma. Ühte vabanenud kabiinidest ma kasutada ei tahtnud, sest sellel ei olnud ust ees.

Kasulik treening

Täna vaatasin raamatust mõttega ühe viigipartii läbi. Seejärel tuli mõte vaadata, kas treeningu järel mängin paremini kui viimastel kordadel. Ma polnud selles kindel, sest teiselt poolt polnud täna uni kõige parem. Aga mängutulemused kinnitasid, et treeningust oli kasu. Kõigepealt viigistasin vastasega, kellel oli minust üle 200 punkti kõrgem reiting, seejärel võitsin sellist, kelle reiting oli üle 300 punkti kõrgem. Enne võrguklubisse sisse logimist oli mu reiting langenud juba alla 1700, aga kahe mängu kokkuvõttes tõusis 1730 peale.

Austria idapiir

Vaatasin dokumentaalfilmi rahvusparkidest Austria-Tšehhi ja Austria-Slovakkia piiril. Film oli saksa keeles, vahepeal kõlas ka tšehhi keelt. Juttu oli Austria ja tema naabrite ühisest ajaloost. Võidakse meelde tuletada vanasõna, et enne tuleb Nuustakul ära käia kui Pariisi minna, kas peaks vaatama järjest võõrkeelseid dokumentaalfilme, kui vahepeal ühtegi eestikeelset ei vaata? Aga kas Nuustaku erinevus Pariisist on ainult eestimaisus või ka see, et see on väiksem linn? Täna vaadatud filmist nägin ju maakohti, kuigi mitte ainult, nägin ka Slovakkia pealinna Bratislavat ja muid linnu. Üks vanasõna ütleb, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Kas minu liistud ei ole võõrkeeled, kui läksin juba seitsmeaastaselt keelekooli ja töötan ka praegu tõlkijana, samuti olid ülikooli viiest kursusetööst neli seotud välisriikide ajalooga?

Austria rahvusparkide filmis ei näinud nii metsikut loodust kui Uurali filmis. Nagu juba öeldud, oli peale metsloomade ja taimede näha ka linnatänavaid ja inimesi. Ka siis, kui näidati loodust, oli see osalt kultuurmaastik. Oli kaadreid teravilja ning viinamarjade koristamisest. Viinamarjade teemaga seostus ka veinikeldri ja suurte veinivaatide näitamine. Loomad ei olnud kõik Austria põlisloomad, vaid sinna on elama toodud ka kaelkirjak ja muid Aafrika loomi. Nagu Viini filmis, näidati ka väiksemate Austria asulate puhul inimesi vedavaid hobuseid. Põhikõnelejad rääkisid magusa häälega, aga teravam hetk filmis oli, kui näidati looduskaitsjate ja politsei kokkupõrget. Film ei keskendunud ainult tegemishetkele, vaid näidati ka ajaloomuuseumi ja anti sõna arheoloogile.

Nõrgestav arenduskäik

V-R-K-V-O-O-L-R

1. f4 d5 2. Of2 Rc6 3. Rg3 g6 4. e4 de 5. Re4 f5 6. Rc5 e6 7. Rc3 Rf7 8. Re6 Vd6 9. Rf8 1:0.

Esimene artikkel

Mul ilmus ajalehes artikkel, mis oli vastuseks ühele teisele artiklile. Enne Euroopa Liitu astumise teemalist rahvahääletust oli mul ajalehes ilmunud ainult lugejakirju, nüüd ilmus esimene artikkel. Lauri K. rääkis läheduses, et talle meeldib selles artiklis, et faktid on samad, mis Euroopa Liidu pooldajatel poliitikutel, järeldused vastupidised. Naersin. Siis mõtlesin, et ma poleks pidanud naerma, sest naermise korral võidakse vaadata, et ma pole oma artiklisse tõsiselt suhtunud. Venemaal kasvas rahulolematus Putiniga. Asepresident läks tänavale kõndima. Mulle öeldi, et ma vaataks uudiseid. Küsisin, kust. Seni olin lugenud võrgust ainult kirjalikke uudiseid, aga nüüd käivitasin video. Selle abil aktiviseerisid venelased minu arvutis viiruse. See tuli kuidagi kõrvaldada, eriti kuna mul oli postkast ka samal ajal lahti. Klaus lülitas neljas elektriseadmete kastis kaitsmed välja. Aga lülitada tuli veel kolmes kohas ja neid Klaus ei leidnud. Võibolla olid need mõnes entsüklopeedia köites.

*

Villem sõitis tõukerattaga. Ta ütles, et on sõitnud Lätti välja. Tõnu kiitis teda selle eest. See oli elektritõukeratas. Mina leidsin, et mootoriga tõukerattaga võib küll kaugemale sõita, aga füüsilise koormuse saamiseks on parem ilma mootorita. Küsisin, kuidas sellel elektrimootoril akusid laetakse, kas tõukeratta küljele kallutamisega. Vastati jah. Läksin üle Toomemäe. Kõndisin Lossi mäest üles käte jõul jalgu järel lohistades. Võidi mõelda, et ma olen niigi lapse moodi ja nüüd olen hakanud veel käpuli käima ka. Aga teisiti ma hästi ei osanud. Oli näha ees kõndijate paljaid sääri. Neid oli nii naistel kui ka meestel. Mõni polnud mitte ainult paljaste säärtega, vaid ka paljaste labajalgadega. Mäe ülemises otsas peatus buss, kust väljus tihe rahvasumm. Mõned inimesed tundsid üksteist ja ütlesid üksteisele tere. Mõtlesin, et teistel on rohkem tuttavaid kui minul. Siis mulle meenus, et ma olin ka Villemi ära tundnud ja vahel tunnen kooliteel ka klassikaaslasi.

Koha, vihiku ja vastuse otsimine

Istusin enne tunni algust esimesse pinki. Siis mõtlesin, et nii ees ma ei taha istuda, seetõttu tõusin püsti, et istuda taha poole. Tagant poolt tõusis püsti Sander, et istuda ettepoole. Sander oli seni olnud minu pinginaaber, aga täna mõtlesin istuda sellele kohale, kust tema oli ära läinud. Seda ma siiski teha ei jõudnud, sest enne istus sinna pinki üks teine inimene. Kõndisin ringi nagu unenägudes ja vaatasin, et pole kuskile istuda. Lõpuks otsustasin, et istun Sandri kõrvale, sest ta ei istu esimeses, vaid teises pingis. Tund hakkas pihta ja tuli juba geograafia töövihikust harjutust teha, aga ma alles otsisin kotist asju. Õpetaja võis mõelda, et mul pole neid kaasas, aga mul võttis lihtsalt otsimine aega. Sander küsis, et ta pole välismaal käimise tõttu jälginud, aga miks Eestis valitsuskriis puhkes. Vastasin, et ma pole ka jälginud, aga ma olen kuulnud, et süüdi oli Isamaa, samuti on süüdistatud EKRE-t, kõige vähem etteheiteid on tehtud Keskerakonnale. Õpetajale ilmselt ei meeldinud, et me valju häälega rääkima hakkasime.

Kaotusterodu

Täna mängisin Vint.ee-s kolm välkmalepartiid ja kaotasin kõik. Esimese mängu vastane soovis mõtlemisaega 3 minutit ja kaotasin ajaga. Teises ja kolmandas mängus oli teine vastane ja tavalisem ajakontroll. Teises mängus ajas vastane minu vangerdatud kuninga tuledega ühelt tiivalt teisele, mille käigus kaotasin materjali. Esialgu lootsin veel sellele, et sel korral oli mõtlemisaega rohkem minul, aga lõpuks jõudsin järeldusele, et kuningas kahe lipu vastu ei saa. Kolmandas mängus jätsin vangerdamata ja lootsin rünnakule avatud g-liini abil, aga keskele jäänud kuningas sai ise mati.

Kordustrükk

Minu raamat oli uuesti välja antud. Esikaane pöördele oli lisatud negatiivsete hinnangutega tsitaat, mille alla oli kirjutatud ühe kirjaniku perekonnanimi. Ei teadnud, kas selle tsitaadi oli lisanud keegi trükikojas pahatahtlikult või oli see raamatu kavandaja tehtud reklaam. Ja ei saanud aru, kas see tsitaat on raamatu halvustamiseks või on see lihtsalt selline kiitmisstiil. Oli trükitud ära üks minu ülikooli konspekt, arvatavasti huvitava lühikese konspekteerimisstiili, huvitava käekirja ning illustratsioonide pärast. Ei teadnud, kas oligi üldse konspekti tiražeeritud või oli mulle saadetud ainueksemplar. Võibolla polnudki seda uuesti trükitud, sest peal oli kleepribasid nagu vana konspekti uuendamiseks. Väljaandjad olid minu konspektile kirjutanud juurde põhjalikke kommentaare.

*

Olime ühes bussipeatuses. Mööda sõitis buss, millel olid uksed lahti. Ütlesin, et nii võivad inimesed välja kukkuda. Vaieldi vastu, et palavaga on uste lahti hoidmine vajalik. Mina ütlesin, et kui buss rohkem täis oleks, võiks ikkagi inimesed välja kukkuda. Rääkisime, et ühes majas sageli varastatakse. Küsiti, kas mult on ka varastatud. Vastasin, et tundub küll, sest ühel korral ma mäletasin, nagu oleks kotis kümme eurot, aga leidsin ainult kolm. Küüts ütles, et nende varaste pärast kõnnib tema Tallinnast Tartusse jala. Mõtlesin, et õige mõte, aga ma ise vist ei jaksaks.

Pärast eksamit

Tegime koolis eksamit. Pärast õpetaja ütles minu eksamiaegsele pinginaabrile, et ta kasutas väga avalikult taskuarvutit. Klassivend naeris selle peale ja vastas, et ta ei saanud spikreid kasutada, sest tal ei olnud meeles märksõnad, mida sealt otsida oleks tulnud. Mina olin vaadanud eksami ajal pinginaabri tööd, nagu ma kirjutaks tema pealt maha, aga tegelikult sain temast parema hinde. Mõtlesin, et olen arvanud, et sain eriti häid hindeid ainult ülikoolis, aga tegelikult olid 12. klassi hinded peaaegu sama head, sest nii 12. klassis kui ka ülikoolis olid osad viied ja osad neljad. Ma olin kooli lõpetamisel viimast matemaatikaõpetajat kiitnud, aga nüüd mõtlesin, et tegelikult oli see halb, et ta tunnis õpikut ei kasutanud, vaid kirjutas kõik tahvlile, sest nii halvale tahvlile keegi ei näinud. Meeldis see, et õpetaja tegi tunnis nalja ning andis õpilastele võimete alusel erineva raskusega ülesandeid. Nüüd sain aru, et me siiski kasutasime õpikut, sest need alternatiivsed ülesanded võeti ühest raamatust.

*

Isa ütles, et üks naine oli talle teatanud, et täna öösel suri 15 selle naisega koos olnud inimest. Ellujäänuid oli siis vist 2. Ei teadnud, millesse nad surid, võibolla koroonasse, aga võibolla toidumürgitusse. Kuna surma põhjust ei teadnud, siis ei teadnud ka, kas selle naise meile saadetud toitu võib süia, võibolla oli see ka mürgine. Hakkasin minema vannituppa, aga kuna meil olid külalised, siis läksin siiski teise vannituppa. Sinna tahtis minna üks võõras poiss minuga korraga. Ta küsis, kui kaua mul aega läheb. Vastasin, et tavaliselt läheb mul kaua, aga täna püian teha kiiremini. Jäin üksi vannituppa ja panin selle ukse riivi. Aga uks vajus kinnisest riivist hoolimata lahti ja uuesti kinni tõmbamisel avanes üha uuesti. Teisest korteri otsast hüüti mulle, et ukse riivi panek lõhub ust. Hüüdsin vastu ebaviisaka lause, hoolimata sellest, et külalised kuulsid. Aga võtsin õpetust kuulda ja keerasin nüüd lukule kahe keeru asemel peale ainult ühe, lisaks mitte uksepiida sisse, vaid jätsin luku keele rippuma uksest väljaspool oleva tõkke taha. Nüüd püsis uks kinni, kuigi selle vahel oli väike pragu.

*

Mängisin ühe mehega malematši. Käis teine partii. Kasutasime malelauda, millel ei olnud ruute, ka nupud olid peaaegu nähtamatud, seetõttu ei teadnud, mis seis meil on. Mõtlesin, et teen mehele ettepaneku, et katkestame selle mängu ja võtame parema malelaua. Praegu ei olnud vastast laua juures. Lapsed hakkasid kabet mängima. Üks tüdruk ütles, et tema on alati kohtunik. Ta võttis sulgpallireketi ja tahtis sellega endast väiksemat poissi taguda. Takistasin seda. Ütlesin, et ilus tüdruk küll, aga väga kuri. Räägiti, et varasemal korral oli see tüdruk poisi siniseks peksnud. Praegu lapsed rahunesid, aga oli karta, et kui neil igav hakkab, läheb jälle lööminguks. Tõnu magas kägaras oma voodi otsa all. Ütlesin, et soovitatakse magada sirges asendis, aga kui tekki ei ole, siis võib kägaras magamine parem olla.

Reitingurekord

Olime riidehoius. Panin välisriided selga ja asusin koduteele. Tee peal vaatasin, et olen vist võõrad saapad jalga pannud. Läksin tagasi. Selgus, et olin selga pannud ka võõra jopi. Vahetasin valed asjad õigete vastu.

*

Mängisin maleturniiril. Sellel osales ka maailmameister. Ta ütles, et sõltub sellest, mis oli eelmisel turniiril ühe vastase reiting, kas ta võib praegusel reitingu 3000 täis saada või mitte. Mõtlesin, et lõpus teeb ta ehk siiski kaks või üks kiirviiki, sest närveerima hakates on kerge kaotada, aga kiirviikidega reitingut 3000 täis ei saa. Olin maailmameistri järel teisel kohal. Maailmameister ütles, et tal pole viimase kahe vooru mängimiseks hästi aega, ta peab ära minema. Ta ütles, et võib mängida viimased voorud kirja teel. Või telefoni teel. Mõtlesin, et nii võib ta kasutada keelatud abivahendeid. Televiisori uudistesaates öeldi ka, et maailmameister liigub vist reitingu 3000 kursil. Olin sellel turniiril saanud teise võidu Olde vastu. Või ma mängu ei mäletanud, võisin tulemust valesti mäletada. Kohtunik oli minu võidu kirja pannud, aga võibolla olin kohtunikule valesti öelnud.

Öörõõmud

Öö on käes ja üsna luuleline aeg.

Lamp kustuma peaks üsna varsti laes.

Ei ette tea, kui hästi looja läheb silm.

Ei leidnud kinnitust, et jahe olnuks ilm.

Kas iga päev või iga öö ma kirjutama peaks?

Ma meeleolu muudan luulereaks.

Kuid ütleb kogemus, et see jääb mõistmatuks.

Kes üldse proovib lahendada mõistatust?

Mõtted hilja ärgates

Täna magasin nii kaua, et esimeste ärkamiste ajal meeles olnud unenäod jõudsid uuesti meelest minna. Võibolla ma väga kaua ei maganudki, sest läksin magama ka hilja. Eile käisin vihmaga kõndimas. Majast väljudes olid mul kindad käes ja ei saanud vihmavarju kinnisidumispaela kinnastega lahti. Paela seest hakkas niit hargnema või rohkem hargnema ja katsel seda pooleks tõmmata kriimustasin hoopis sõrme. Vähemalt tundus, et kriimustasin, pärast ma enam katkist kohta üles ei leidnud. Kui lugeda, siis leiab iga päev uut informatsiooni. Täna jätan võibolla mõne asja lugemata, et hiljem ärkamist tasa teha. Vahepeal mul oli hea meel, et unenäod meelde ei jäänud, sest siis oleks saanud kirjutamise arvelt aega kokku hoida. Pärast mõtlesin, et ajaleht peab siiski iga päev ilmuma. Kas keegi seda loeb, on teine küsimus, ise vähemalt loen. Enda arvates olen ma üks töökamaid inimesi, aga mind on kuulutatud töövõimetuks, sest teistele mu nägu ei paista meeldivat ja nad pole nõus minu kirjutisi lugema ega nende eest raha maksma. Ma väga ei küsi ka raha, mulle on siiani olnud peamine tegevuse sisu. Autojuhina ma ei saaks töötada, õpetajana ilma piinamiseta ka mitte, aga kui raha makstaks kirjutamise eest, siis ma oleksin väga rikas. Kui rikkust mõõta mitte rahas, vaid teadmiste ja mõtete arvus, siis ma olen praegu ka rikas. Või vahel mulle esitatakse küsimusi, millele ma ei oska vastata. Kui natuke järele mõtlen, siis võin juba osata. Ja kui veel küsimise hetkel ei oska, siis ma võin vastuse hiljem kindlaks teha. Ma saan feisbukis mulle teadaolevalt kõigist vähem laike, aga minu hinnangul minu postitused on kõige paremad, sest neil on kõige rohkem töötunde taga. Kui ma töötan läbi raamatu ja teised kommenteerivad üksikut ajaleheuudist, siis minu hinnangul on minu postitus hoolimata väiksemast laikide arvust parem. Üks sugulane olevat mind võrrelnud Juhan Liiviga, et minu luuletused on sama arusaadavad. Ma ei tea, millist minu raamatut ta luges, teises raamatus on vast natuke segasemad luuletused kui esimeses. Mõnele meeldib esimene ja mõnele teine luulekogu rohkem, kolmanda paberluulekogu ja võrguluulekogude kohta ma pole nii palju võrdlusi kuulnud.

Mäng mitme peaga

Võtsin teooriaraamatust Läti gambiidi variandi 1. e4 e5 2. Rf3 f5 3. Re5 Lf6 4. Rc4 fe 5. Rc3 Lg6 6. d3 Ob4 7. Od2 Oc3 8. Oc3 Rf6 9. de Re4 10. Od3, kus raamatu hinnangul on valgel selge paremus. Tegin katse siit arvuti vastu edasi mängida:

inimene - arvuti

10. ... 0-0 11. 0-0 Rc3 12. bc Lc6 13. Re5 Lf6 14. Oc4+ Kh8 15. Rd7 Rd7 ja hoopis mustal on võiduseis. Paremat ei saavutanud ma ka käikude tagasivõtmisega variandis 15. Ld5. Et aga arvuti seisuhinnang oli näidanud vahepeal valgetele suurt paremust, vaatasin esimest korda, kuidas see arvutiprogramm enda vastu mängib:

arvuti - arvuti

15. Lh5 d5 16. Od5 g6 17. Lf3 c6 18. Lf6+ Vf6 19. Ob3 Rd7 20. Vfe1 Re5 21. Ve5 Of5 22. Vae1 b5 23. f3 a5 24. a4 ba 25. Oa4 Vd6 26. g4 Od7 27. Kg2 Va6 28. Kg3 Kg7 29. Ve7+ Kh8 30. V1e4 Va8 31. Vf7 h5 32. Vee7 Oe6 33. Vf6 hg 34. fg Ob3 35. Vd6 Oa4 36. Vg6 Oc2 37. Vc6 a4 38. Vcc7 Kg8 39. g5 Kf8. Hindasin valge seisu võidetuks ja peatasin mängu.

Jupp koolipäevast

Istusin tunnis. Minu pinginaaber oli Peep. Ta kirjutas pingi kõrgemale servale, keda ma armastavat. Vanasti ma oleks sellise lause kohe ära kustutanud, aga nüüd pöörasin ainult pilgu mujale. Lauaserval oleva lause algus sõitis nähtavast osast välja. Peep arvas, et ma pole lauset lugenud ja ütles, et ma ei tea, mis sinna on kirjutatud. Vastasin midagi. Nüüd istusin teistsuguses klassiruumis teise pinginaabriga. Tahvlile kirjutati füüsikaülesande lahendust. Kuigi istusime esimeses pingis, ütlesin oma pinginaabrile, et ma ei näe. Siis hakkasin paremini nägema. Aga mõtlesin, et olen vaadanud tahvlile kirjutatust aru saamata. Tundsin, et mulle on topitud kampsuni alla mingi paber. Arvasin, et pabereid on sinna täna toppinud kaks õpetajat. Aga praegu klassis olev õpetaja pani parajasti kirja soovitusi käitumishindeks klassijuhatajale, kui ma oleksin paberi vastu protestima hakanud, oleks mulle pandud halvem hinne. Istusin esimeses pingis üksi, minu selja taga istusid Erik ja Krister. Mulle tuli meelde, et hoopis üks neist toppis mulle täna kooliteel prahti riiete alla. Suurema osa olin sellest kohe välja võtnud, aga nähtavasti ühte paberit polnud esialgu tähele pannud. Üks tüdruk tegi endale raviprotseduuri. Talt küsiti, mis haigus tal on. Ta vastas, et vähk. Küsiti, mis vähk. Ta vastas, et verevähk. Väljusin klassiruumist ja kõndisin esimesele korrusele.

"Tallinn - Praha: mõtteretki"

Ivar Trikkel. „Tallinn – Praha: mõtteretki. Reisimärkmeid ja mõtteid ajakirjanikutööst“. Tallinn „Eesti Raamat“ 1986. 88 lehekülge.

Mäletan, et Ivar Trikkel tegi aastal 1988 raadio uudistesaates Päevakaja nädala kommentaare. Need kommentaarid olid vahepeal populaarsed. Kõige rohkem kiideti saadet, mis jäi nädalasse, kui Moskva hakkas Eestile vahepealsest rohkem survet avaldama ja Trikkel ütles selle kohta: „Idatuuled on puhuma hakanud.“ Hiljem pinge vähenes, ühes saates loetles Trikkel eestlaste saavutusi, öeldes muuhulgas: „Meil on Miss Estonia“, mille peale öeldi, et nüüd on need kommentaarid halvemaks läinud.

Kui olin nüüd raamatukogust toodud raamatul ühe lehekülje läbi lugenud, jõudsin järeldusele, et autori stiil on selline, et ta võis olla populaarne ka ajal, kui inimesi poliitika veel nii palju ei huvitanud. Raamat on trükitud aastal 1986, aga loen välja, et autori reis Tšehhoslovakkiasse toimus aastal 1984. Kirjutatud on irratsionaalses stiilis, kus autori mõtted hüppavad vaheldumisi Eestile, Tšehhoslovakkiale ja kolmandatele maadele, jäämata ühtegi punkti pikalt püsima. Trikkel ise ütleb, et ta ei tea kunagi, kuhu ta mõte välja jõuab.

Aastal 1986 ei olnud avalikustamine veel väga kaugele jõudnud, seetõttu kirjutatakse raamatus veel ridade vahel. Mõned lõigud on justkui kommunistlikud, teised varjatult kommunismi suhtes kriitilised. Kui autor ütleb, et on hea, kui saab erinevaid infokanaleid võrrelda, eriti raadionuppu keerates, siis seda ma tõlgendan üleskutsena Lääne raadiojaamu kuulata, kuivõrd Eestis endas oli ajalehti ja ajakirju siiski rohkem kui raadiokanaleid. Raamatus kritiseeritakse korduvalt fašistideks nimetatud natside hirmutegusid nii Eestis kui ka Tšehhoslovakkias, aga arvatavasti tahetakse sellega vihjata natsisimi ja kommunismi sarnasusele. Kirjutatakse, et Läänes on inimeste vaimne tervis halvem kui Tšehhoslovakkias, sest Läänes on rohkem erinevast rahvusest inimeste vahelisi abielusid, aga jäetakse ütlemata, et ka Eestisse oli suur sisseränne mujalt Nõukogude Liidust. Kirjutatakse, et teksapükste moodi minek teeb poisid ja tüdrukud üksteisele liiga sarnaseks, aga ma mäletan, kui veel rohkem rahulolematust oli koolivormiga, mis oli kõigil sinine. Väidetakse, et aastal 1980 läks Poola üle demokraatiale, jättes lisamata, et Nõukogude Liidus algasid reformid aeglasemalt ja et rahvademokraatiaks nimetati Poolat ametlikult juba enne nüüd väidetavalt alanud demokraatiat. Autor kirjutab, kuidas ta hindab ausust, jättes lisamata, et Nõukogude kord on üles ehitatud valele. Kirutakse bürokraate, kes hävitavad arhiivimaterjale, kasutamata otseselt tsensori sõna. Näiteks tuuakse, et Gagarini kosmosest tagasi jõudmise järgne intervjuu olevat kaduma läinud. Jüri Andi loengust mäletan, kui ta rääkis, et kui Hruštšov võimult kõrvaldati, lõigati ta Gagarini Maa peale jõudmise filmilindilt välja, nii et oli näha küll, et Gagarin kedagi kallistab, aga mitte enam seda, kes see on.

Nüüd olen lugenud Tšehhoslovkkia kohta juba nii mitu reisikirja, et osade asjade puhul võib segi minna, mis oli kirjas millises raamatus. Nagu varem loetutes, esinevad ka selles raamatus Karl IV, Hašeki, Čapeki ja Kafka nimi, ette ei tulnud küll Masaryki. Eestis nimetati kommunismiperioodil osa asju kommunistide järgi ümber, aga Prahas tegutses ka siis keisri järgi nimetatud Karli ülikool, samuti oli rahaühik kroon, mis peaks saama oma nime ikkagi kuningakroonidest. Hašeki Švejki kohta kirjutas Bernhard Linde, et see ei ole Tšehhoslovakkias nii populaarne kui muudes riikides, aga Trikkel kirjutab hiljem ja teab juba, et raamat on hiljem olnud populaarsem kui alguses, see käib ilmselt Tšehhoslovakkia kohta. Minu kirjandusõpetaja ei olnud rahul, et õpilastele meeldivad Kafka ja Hesse, kuna ta pidas neid elule alla jäänud inimesteks. Elule alla jäämist võiks seostada terviseprobleemidega, aga Trikkel toob Kafka puhul välja teise eluraskuste põhjuse, et Prahas elades oli ta vähemusrahvuse liige.

Varem loetud Halmani raamatus oli juttu, et tšehhid kasutavad nime ees väga palju tiitleid. Seda mainib ka Trikkel, kes seletab seda tšehhide sakslastest kinnisema iseloomuga. Teise lõigu järgi on tšehhid siiski eestlastest lahtisemad, sest eestlased istuvad kohvikus lauda kahekesi, aga tšehhid suuremal arvul. Ja nagu olen vist ka varem kirjutanud, sarnaneb tiitlite tarvitamine tšehhide juures sarnasele kombele itaallaste juures, aga itaallasi kinnisteks ei peeta.

Maleklassi lauad

Läksin maleklassi. Hakkasin ühe vana mehega mängima. Märkasin, et ta on juba teinud mustadega kolm käiku, kui mina pole teinud veel valgetega ühtegi. Panin nupud algseisu tagasi ja ütlesin, et avakäigu peab tegema valge. Mees vastas midagi sellist, millest ma sain aru, et ta ei tahagi minuga mängida, sest ma kirjutan mängudest blogis. Vaatasin, et sellel malelaual ei ole kõiki ruute välja joonistatud. Enne oleks nagu olnud. Istusin teise lauda, et mängida ühe poisiga. Hakkasin taskumalenuppude algseisu peale panema. Nupud läksid korduvalt ümber. Seisu uuesti peale pannes ei pannud ma enam nuppe traditsioonilistele kohtadele. Vaatasin, et selle laua jaoks on nuppe rohkem kui reeglite järgi vaja. Ühel etturil oli õngekonks sees, sellega oli nähtavasti kala püütud. Seda etturit ma lauale ei pannud. Oleks saanud mängida teiste paremini püsti püsivate nuppudega, aga tahtsin mängida nendega.

*

Läksin esimesena meie uude korterisse. Hakkasin sinna veetud mööblit paika panema. Kõigepealt panin voodi, millel kavatsesin magada. Võibolla edaspidi oleksin maganud mõnes teises toas, aga täna tahtsin magada selles toas, kus ma olin. Mul tekkis üksi korteris viibides kõhe tunne. Mõtlesin, et kui peaks eluaeg üksi elama, siis võiks eluaeg kõhe olla. Mõtlesin, et edaspidi hakkame korteris viibima ilma riieteta. Või seda ei või teha, sest Piibel keelab. Siis saaks olla ilma riieteta mingil kindlal kellaajal. Aga just sel hetkel võib keegi ukse taha tulla, siis ei jõuaks uksele minekuks piisavalt kiiresti riideid selga panna. Ja kui riideid seljas ei ole, võivad putukad hammustada.

*

Üks poiss meenutas, et ühel korral ta kõndis öösel tänaval ilma riieteta ja vastu tuli naine, kellel samuti riideid ei olnud. Poiss ennustas õigesti ette, et auto keerab tänavale, kus me oleme, ja siis keerab tagasi. Mõtlesin, et asjade ette teadmine on langetõbi.

Viirus liikvel

Eile klikkisin feisbuki postkastis linki, mis tuli küll tuttava nimega inimeselt, aga ei olnud tema saadetud ja osutus viiruseks. Tagajärgi ei tea.

Seis ja pildid

Klaus näitas mulle ühte maleseisu. Tahtsin näidata, kuidas minu meelest tuleb mängida. Klaus ütles, et ma seda ei teeks, sest lipp peab g7 saama. Klausi pilt pandi klaasi taha ja minu oma mitte. Mõtlesin, et jälle peeti Klausi tehtud pilti paremaks, kuigi idee tuli minult.

Tulemused

Täna Vint.ee-s võitsin esimest malevastast 1:0. Seejärel vaatasin vastase puudusel rendžu ruumi, aga seal samuti vastast polnud. Siis mängisin ühe partii vene kabet, mille kaotasin. Pärast seda mängisin uuesti malet, teisele malevastasele kaotasin 0,5:1,5. Et malevastastele oli märgitud minust madalam reiting, siis minu oma kokkuvõttes langes. Kabepartii ei olnud vist reitinguarvestuslik.

Suured loomad

Olin käinud ühes võrgukeskkonnas varem võltsitud kasutajanimega, aga see oli mult ära võetud. Nüüd käisin seal ilma kasutajanimeta. Kui vendadega see keskkond jutuks tuli, siis ütlesin, et ma käin seal teisel viisil kui nemad. Vaatasin aknast välja. Seal liikus nii suur koer, et sellega ei tahtnud kunagi kohtuda. Aga tõenäoline oli, et kui ta siin piirkonnas liigub, siis ühel päeval kohtun. Koer jooksis teise koera juurde, arvatavasti teda ära sööma. Ühte kohta kogunes mitu suurt looma. Üks neist oli tiigri sarnane, vist uut moodi tiiger. Ta tundus vaatavat minu suunas. Ei teadnud, kuidas ta mind pimedas toas näeb.

Tuna 2/2020

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 2/2020.

Jüri Kivimäe kirjutab essee koha peal võrdlevalt koroonast ja katkust. Ta nimetab tänavusse aastasse sobivate raamatutena Camus’ „Katku“ ja Johannese Ilmutuseraamatut, mis on mul mõlemad seoses koroonaga endal ka meelde tulnud. Kivimäe viitab, kes on ennustanud, et katk tuleb veel tagasi, ja leiab, et nüüd ongi tulnud, sest vanasti nimetati katkuks rohkem kui ühte haigust. Olen ka ise „Eesti ajalugu“ toimetades ennustanud, et katk võib Eestisse tagasi tulla. Seda mitte ülekantud, vaid otseses tähenduses, teades, et mõnes maailma riigis seda kirjutades päris katku endiselt esines. Aga ka ülekantud tähenduses katkust rääkimine pole kuulunud ainult kaugemasse minevikku, sest näiteks 1980. aastatel levima hakanud aidsi on nimetatud 20. sajandi katkuks.

Ago Pajur kirjutab, et William Tominga mälestustes on palju vigu või moonutusi. Kui Pajur minu seminaritööd juhendas, hoiatas ta samuti mälestuste kasutamise eest, pidades küll erinevate mälestuste usaldusväärsuse astet erinevaks. Tomingalt kasutasin siis teist raamatut „Vaikiv Ajastu Eestis“, mille vastu Pajur ei olnud, aga halvemini ütles ta Eino Saaremaa ajalooraamatu kohta, et kas seda üldse tasub kasutada, kuigi mäletan, et võtsin selle tema enda soovitatud kirjanduse nimekirjast. Tominga mälestuste vigaderohkuse seletuseks pakub Pajur, et need on kirjutatud sündmuste toimumisest palju aastaid hiljem. Kui Pajur tegeleb artiklis faktivigade parandamisega, siis tuli kõigepealt meelde minu magistritöö oponendi Kasekampi repliik, kes arvas, et ajalehtedes esinevaid faktivigu ei ole vaja uurida, hiljem meenus, et ka Pajur ise ei pidanud Saaremaa väärseisukohtade ümberlükkamisega tegelemist vajalikuks. Minu meelest siiski kui keegi vigu ümber ei lükka, siis keegi teine juba kordab neid või vähemalt usub. Leidsin Pajuri tsiteeritud Tominga dokumentidest ka ühe vea, mida ta ei olnud parandanud. Ajalehe nimeks oli märgitud „Uusi Soome“, aga see on soome-eesti segakeel.

Valdur Ohmann kirjutab Vabadussõja teemalistest lahingumaalidest ja nende saatusest. Teadsin, et Nõukogude võim tegeles raamatute ja ausammaste hävitamisega, artiklist selgub, et hävitatud on ka maale. Mäletan Vabadussõja teemalisi pilte vanast Vabadussõja ajaloost, samuti seda, et ülikooli eksamiks Nõukogude ajal trükitud Eesti kunsti ajalugu lugedes anti nimetatud raamatus Vabadussõda maalinud kunstnikele lühike negatiivne hinnang. Ohmann kirjutab, et Nõukogude aja negatiivsed hinnangud on kandunud ka tänapäeva. Kunsti kommenteerijad kordavat selliseid hinnanguid, kuigi ei saa olla ise hävitatud maale näinudki. Seda lugedes tulid meelde tuttava kirjaniku sõnad, kes ütles, et ta ei anna hinnangut ühelegi raamatule, mida ta pole ise lugenud. Samuti oli see kirjanik tähele pannud, et kui ühe raamatu kohta ilmub hulk arvustusi, siis hilisemad arvustajad kordavad seda, mis esimene on ees öelnud. Kooliõpilased võivad teha teisiti. Meie klassis kirjutati ametlikult klassikuks kuulutatud Goethe kohta mahategevaid kirjandeid, aga õpetaja õpilasi iseseisva mõtlemise eest ei kiitnud, vaid ütles, et õpilane ei ole Jumal taevas. Võibolla kirjandusajalugu mitte lugenud õpilased kordasid hoopis klassikaaslaste sõnu. Kui raamatul oli saatesõna, siis võis küll juhtuda, et kirjand kirjutati saatesõnast maha.

Üks Vabadussõja maalija oli Maksolly. Vaatasin artikli täienduseks muuseumide infosüsteemist tema pilte. Jäi meelde, et sain 21 vastet. Mõned maalid olid säilinud, aga mõnel juhul oli originaali asemel toodud postkaart maali kujutisega või vana foto ajast, kui maal veel seinal rippus. Seni tundsin Maksollyt ainult Vabadussõja teema järgi, aga võrgulehelt selgus, et säilinud on ka tema maalitud portreesid.

Birgit Kibali artikkel on Ohmanni omaga selle poolest sarnane, et mõlemad keskenduvad teiste ajaloolaste kritiseerimisele. Aga Kibali omaga ma olin vähem rahul. Ta on kirjutanud varem „Tunas“ ilmunud arhiivinduse teemalisele artiklile vastuseks uue artikli, mis võiks varem ilmunud artiklis teisiti olla. Faktivigu võib ju parandada, aga kui jagada liiga palju soovitusi selle kohta, millest võiks teine autor juba ilmunud kirjutises olla pikemalt kirjutanud, siis see võib loomisrõõmu ära võtta. Varasema artikli autor on pealegi vanem ja ma olen näinud, kuidas inimesed on solvunud, kui nooremad on neid õpetanud.

Pikk nädal

Antti võttis ajakirjanduses sõna, et ei vasta tõele, nagu jõuaks inimene ükskõik kui kaugele kõndida. Asi oli selles, et päev enne rahvusvahelist spordivõistlust taheti samadele sportlastele korraldada ka kohalik võistlus. Selle vastu protesteeris televiisoris üks vana mees. Kui saatelõik lõppes, ütlesin isale, et see mees sarnanes Klausile. Isa vastas, et see oligi Klaus, ta oli ainult vanaks meheks grimeeritud. Mina ütlesin, et sellest sain ma aru, aga ma ütlen sellepärast, et sarnanes, et ta mängis ikkagi kedagi teist. Grimeerimine oli viidud läbi sellepärast, et noore inimese juttu poleks vaatajad uskunud. Kui pettus välja oleks tulnud, oleks tulemus võinud olla soovitule vastupidine. Sel nädalal taheti koolis korraldada seitse päeva õppetööd, aga õpilased olid pühapäevaks välja kuulutanud streigi liiga suure õppetöö koormuse vastu. Õpilased tegid kõiki asju sajaprotsendiliselt koos. Mõtlesin, kas puudumise järel on vaja järele õppida või saan kõigest niigi aru. Aga matemaatikas ma polnud vist aru saanud. Õpetaja võis minu matemaatika vihikut küsida ja siis oleks välja tulnud, et olen tahvlilt kõike uduselt näinud. Oleksin öelnud, et ma ei saa vihikut anda, sest olen igas tunnis erinevale paberile kirjutanud.

"Pealinna Teataja" 1910

„Pealinna Teataja“. 23. juuni – 15. september 1910.

SISSEJUHATUS

„Pealinna Teataja“ oli Peterburi eestlaste leht. Algul otsisin aastakäiku 1913, aga kuna seda ei leidnud, võtsin aastakäigu 1910. Varsti selgus siiski, et oli olemas ka algselt otsitud aastakäik, aga teise nime all. Loetud aastakäigust varasemal ja hilisemal ajal ilmus „Peterburi Teataja“, aga mitmed ajalehed pidid karistuste tõttu ilmumise jätkamiseks nime vahetama.

Enne lugema asumist määrasin kindlaks, et mind huvitavad neli teemat: 1) tšehhid, 2) Austria-Ungari, 3) Venemaa Eestist itta jääv osa ja 4) muud slaavlased. Tšehhide kohta ma ei leidnud siiski midagi ja Venemaa kohta oli palju rohkem kui muudel neist teemadest.

AUSTRIA-UNGARI

Lehes ei kasutatud riiginime Austria-Ungari, vaid kirjutati Austriast. Ühes loos oli toodud statistikat erinevate maade ametiühingute suuruse kohta, aga selles olid esitatud Austria ja Ungari eraldi, neist eraldi veel minu teada Austria-Ungari võimu alla kuulunud slaavi maid. Teisel korral kirjutati, kui palju on erinevates maailma riikides parlamendis sotsialiste ja nimetati ka Austriat, kus neid oli suhteliselt palju.

Kolmandal korral tuli kahe kirjutise võrdluses välja Austria-Ungari ja Venemaa sarnasus. Nii “Pealinna Teatajas“ kui ka varem loetud sama aastakäigu „Päevalehes“ kirjutati kuuldusest, et seoses 1913. a. Romanovite 300 aasta troonijuubeliga võib tulla poliitiline amnestia. „Pealinna Teataja“ lisab teises loos, et ka Austrias oli seoses keisri sünnipäevaga tulemas amnestia. Loetleti, mis liiki vangidele taheti armu anda. Üks liik olid rahvuste vahelise vaenu õhutajad. Nii et kui hilisem Tšehhoslovakkia president Masaryk pidi kartma oma elu pärast Esimese maailmasõja ajal, siis tal oli rahvuslikku poliitikat pooldades põhjust ettevaatlik olla ka enne sõda.

Austerlase Stefan Zweigi raamatus „Eilne maailm“ kiideti Esimese maailmasõja eelse maailma väiksemat inflatsiooni, aga „Pealinna Teataja“ mainib ühes uudises Austria koduperenaiste võitlust hinnatõusu vastu.

VÄIKSEMAD SLAAVI MAAD

Korduvalt oli vaadatud numbrites juttu Montenegrost. Seda maad on eesti keeles tuntud nii vastavalt selle elanikkonnale slaavipärase Tšernogooria kui ka romaanipärase Montenegro nime all, eesti keeles oleks see Mustamäe või Mustad Mäed. Kuigi Peterburi oli slaavi linn, kasutas seal ilmuv leht maa kohta romaanipärast, mitte slaavipärast nimetust, lisades ühel korral ka eestipärase vaste. Põhjust Montenegrost kirjutamiseks andis, et sealne vürst tahtis endale võtta kõrgemat kuninga tiitlit. Selgus, et selleks oli vajalik ka teiste riikide nõusolek. Ühel korral kirjutati, et teised riigid ei ole vastu, teisel korral mainiti, et Serbia leht on siiski vastu. Vabariigid võivad vist suurusest sõltumata nimetada oma riigipead presidendiks, kuigi enne Teist maailmasõda ei olnud väiksemate riikide diplomaadid suursaadiku tiitliga. Montenegro kohta mainis leht veel, et see tahab hästi läbi saada Austriaga. Esimene maailmasõda algas mäletatavasti sellest, et kõik slaavlased ei suhtunud Austria-Ungarisse hästi ja Austria-Ungari alustas Serbia vastu sõjategevust.

Juttu oli Saksamaale kuuluvast Poola osast, et poolakas olid solvunud, kui Saksa keiser nimetas poolakate linna Poosenit Saksamaa teiseks pealinnaks. On võimalik leida paralleele Saksa Poola ja Vene Poola vahel, aga neid lehes välja ei toodud.

VENEMAA

Venemaa kohta kirjutatu näitab, kuidas võib areneda suhtumine uuemal ajal alanud koroonasse. Leht kirjutab, et Venemaal oli tol ajal kolmandat aastat koolera epideemia, aga inimesed olid sellega juba harjunud ja enam ei kartnud, vaid jõid musta vett ja surid. Koroona kohta on samuti tähele pandud, et sügisel on inimeste hirm kevadega võrreldes väiksemaks jäänud. Teises kirjutises samas lehes nimetatakse Venemaa kõige hirmsamaks haiguseks hoopis tuberkuloosi. Kolmandal korral on juttu katku levimisest. Koolerat seostab leht venelaste madala haridustaseme ja vaesusega. Haritumas Soomes koolerat ei olevat ja Eestis olevat peamiselt Narvas, kus on suurem venelaste osakaal.

Kirjutatakse Venemaa madalast kirjaoskuse tasemest. Raamatust, mis rääkis peamiselt 19. sajandi Venemaa ajaloost, mäletan, et mingil aastal oli Venemaal kirjaoskajaid kolmandik. Sorokini järgi Vene keisririigi lõpul oli pilt juba palju parem, aga lehes toodud protsent seda ei kinnita, siin tuuakse mõlemast varem loetud raamatust väiksem kirjaoskuse protsent.

Lugesin läbi pika järjejutu Peterburi vaatamisväärsuste kohta, mis lõppes üks number enne minu lugemiseks valitud perioodi lõppu. Kirjutati Peterburi muuseumidest, parkidest, kirikutest ja raamatukogudest. Eestlastel oli Peterburis nii luteri kui ka õigeusu kirik ja nendest kirjutamist põhjendati sellega, et need on tähtsad eestlastele. Seevastu nendest keisri lossidest, mis ei olnud rahvale ligipääsetavad, jäeti täpsemalt kirjutamata. Juttu oli küll Talvepaleest, kuhu rahvas sai sisse juba siis, kui keiser veel võimul oli. Sarnaselt praegustele Eesti maakonnabussidele olid mõnes muuseumis tasuta piletid, aga üks inimene ei tohtinud igas muuseumis liiga sageli käia, ilmselt trügimise vähendamiseks.

Esimeses pingis

Olin koolis ruumis 308. Vaatasin, et lauasahtlis on kellegi erapäevikud. Klassiuksele tuli noorema klassi õpilane, aga pööras pettunud näoga ringi ja läks tagasi. Olin mõelnud, et leidsin täiskasvanute päevikuid, aga nüüd tundus, et üks oli selle poisi oma. Siis ma poleks pidanud sinna sisse vaatama, lapsed kannatavad võõrast pilku vähem kui täiskasvanud. Poiss tuli uuesti klassi. Selja tagant lähenes keegi mulle. Ma ei tundnud kohe ära, aga selgus, et see oli Peep, kes tahtis mulle vihikut tagasi anda. Vaatasin, et mina ja Sander oleme ainsad, kes istuvad esimeses pingis kahekesi, teised istuvad kõik pingis üksi. Sander pesi enne sööma hakkamist käsi, sest liikvel oli koroona. Inimesed hakkasid klassiruumist lahkuma. Üks olend ütles teisele: "Me sööme üksteist." Nad neelasid üksteist aegamööda alla, nii et kummastki ei jäänud mitte midagi järele. Mõtlesin, et see on nagu aine kohtumine antiainega. Hakkasin tiivatrepist alla minema, aga selle peal istus palju inimesi, nii et raske oli läbi pääseda. Liikusin siiski aeglaste sammudega allapoole, otsides järgmiste sammude jaoks vaba ruumi ja loendades teha õnnestunud samme.

*

Öeldi, et kuskilt tuleb suitsulõhna. Nägin esimesena, et ühes naabermaja korteris on tulekahju. Ei olnud päris kindel, kas see on tulekahju või tuleb aknast mingit muud suitsu. Aga tuletõrje juba saabus. Inimesed hakkasid joostes kohale tulema, et tulekahju kustutamist pealt vaadata. Mõtlesin, kas koguneb jälle sama palju rahvast nagu ükskord. Lahkusin köögist, sest ma ei kannatanud näha akna peal kõõlumist.

Mõtlemisaeg vähenes

arvuti - inimene
1. d4 Rf6 2. Og5 e6 3. Rf3 d5 4. e3 Oe7 5. Rc3 0-0 6. Od3 Od7 7. Re5 Rc6 8. a3 h6 9. Of4 Od6 10. Lf3 Oe5 11. de Rh7 12. Lg3 Kh8 13. h4 d4 14. ed Rd4 15. Oe3 Rf5 16. Of5 ef 17. 0-0-0 Lc8 18. Rd5 Oe6 19. b3 c5 20. Rf4 c4 21. Re6 fe 22. Kb2 a5 23. Vd4 b5 24. bc bc 25. Kc3 Lb7 26. Vd6 Vab8 27. Oc1 f4 28. Lg4 Lb1 29. Le6 La1+ 30. Kd2 Vbe8 31. Lc4 Le5 32. Ld3 Rf6 33. f3 Lc5 34. Kd1 Lf2 35. Ld2 Lc5 36. Ob2 Vb8 37. Kc1 Lb5 38. Ld4 Le2 39. Lf4 Lg2 40. Vhd1 Lg6 41. Of6 Vf6 42. Vf6 Lf6 43. Lb8+ Kh7 44. Lg3 La1+ 45. Kd2 La3 46. Vg1 Lb4+ 47. c3 Lb2+ 48. Kd3 Lb5+ 49. c4 Ld7+ 50. Kc3 a4 51. Kb4 Lb7+ 52. Ka4 La6+ 53. Kb3 Lb6+ 54. Kc2 Lb7 55. Lg6+ Kh8 56. Ve1 1:0. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 57 minutit 43 sekundit, mustal 10 minutit 55 sekundit.

Keisri teod

Olin Napoleon. Napoleon korraldas teistele järjest igasuguseid sigadusi, aga ta oskas käituda nii, et kõik anti andeks. Kuid siis kogunes sigadusi juba nii palju, et enam poleks andeks antud ja tuli põgeneda. Napoleon jooksis läbi metsa ja puges läbi ühe puumaja kitsaste ruumide. Krister tuli teda päästma. Nad läksid koos edasi. Kuid siis jäi Napoleon maha ja otsustas minna oma teed. Ta nägi, et on olemas uus võimalus sigadustega alustada. Ta mõtles minna elama Lõuna-Ameerikasse, kus oleks rohkem andeks antud.

*

Tegin rendžulaua mängimise jaoks väiksemaks. Mängisime vähendatud mõõtmetega laual, aga mäng jäi viiki. Tundus, et nii väiksel laual pole võimalik õige mängu korral viit nuppu ritta saada. Seetõttu otsustasime mängida järgmise mängu reegli järgi, et piisab nelja nupu ritta saamisest.

Klubist maale

Olin tõlkinud raamatut ja nüüd ema toimetas seda. Ta leidis ühest lausest tõlkevea ja ütles mulle selle lause vene keeles uuesti, et võibolla tõlgin nüüd paremini. Vastasin, et ma ei saa vene keele hääldusest aru. Inglise keele hääldusest saan paremini, sest seda ma olen koolis rohkem õppinud, kuigi inglise keele hääldus ja kirjapilt lähevad veel rohkem lahku. Tõlgitud tekst oli õuna sees, millest pool oli mädanenud. Ütlesin, et kui mina seda tõlkisin, siis õun veel nii mädanenud ei olnud. Või mulle tuli meelde, et ma olin tõlkinud arvutifailist ja ei olnud originaali kasutanud.

*

Liikvel oli koroona. Lamasin maleklubis. Mõtlesin, et maleklubis ma tunnen ennast paremini kui muudes kohtades, sest males olen ma kellestki tugevam. Mõtlesin, et enne koju minekut võiks läbi käia ka mäest üleval asuvas maleklubis, minu teada seal ka klubi tegutseb. Kõndisin mööda teed kodu suunas. Inimesed tänaval väga koroonat ei kartnud. Mõtlesin, et käib nagu sõda, kus osad inimesed surevad, aga millega ollakse juba harjunud. Ainult et ohvreid on kõigis riikides, siis see on nagu inimkonna tulnukatega peetav sõda. Nägin tee peal palli, millel ei olnud omanikku juures. Lõin seda jalaga ühe hoobi edasi. Siis mõtlesin, et jätan palli sinna, kus see oli, siis omanik teab, kust otsida. Selle teega paralleelsel teel teisel pool haljasala jooksid tuttavad lapsed. Hüüdsin ühte last, et küsida, kas see on tema pall. Siis vaatasin selja taha, et sellel koeral on omanikud ka juures, nähtavasti on see nende koer, kellega nad metsa kõrval asuval teel istuvad. Jõudsin Peedule. Asusin bussipeatusest kirjanike suvila suunas teele. Jõudsin metsani. Selle koha peal pidin täna mõtlema, mis teed ma pidin edasi minema. Varem oli tee hästi tuttav olnud, aga nüüd oli seda sillutatud. Metsa alt kitsamad jalgrajad olid vahepeal ära kadunud ja nüüd jälle tekkinud. Keerasin metsa alusele teele. Eemal sõitis traktor, mis võis ka sinna keerata ja mind riivata. Läksin riivamise vältimiseks juba teeserva, aga ikkagi polnud kindel, et mind ei riivata. Hakkasin jooksma. Möödusin koeraga aiast, aga koer täna minu peale hoolimata jooksmisest ei haukunud. Nähtavasti sellepärast, et ta oli juba vana ja rahulik. Siis sõitis mööda teed kaks jalgratast. Nende peale ühes teises aias üks koer haukus. Mõtlesin, et kohe jõuan kirjanike suvila aeda. Ma ei sisene lähimast väravast, vaid autoväravast. Kuna ma tulen joostes, siis jõuan kohale nii kiiresti, et aias vastu tulevad pere liikmed võivad ekslikult arvata, et tulen bussi pealt otse.

Kirjand minust

Tahtsin enne sauna Ustavi ukse tagant läbi käia, aga ei leidnud enam tema maja. Vaatasin, et Kristeri maja on küll teisel pool teed, aga Ustavi maja enam selle vastas ei ole. Kohtusin Kristeriga ja küsisin, kas Ustavi maja on ära lammutatud. Krister kinnitas, et on küll. Siis pidi Ustav olema teise kohta elama läinud. Ütlesin, et uues kohas võib olla rakse harjuda. Krister vaidles vastu, et tema on tavalises Türgi hotellis ööbinud. Kõndisin kitsastele vanalinna tänavatele. Kohtusin tänaval ühe inimesega, kellele rääkisin oma jutuajamisest Kristeriga.

*

Istusin keset tuba arvuti taga. Üks naine ütles, et kardinat ei ole vaja, seda ei ole vaja karta, et keegi aknast sisse näeb. Vaidlesin vastu, et kardinal on ka muu otstarve, kui arvutiga töötada, siis ei ole hea, kui ekraanil on peegeldus. Üks laps vaatas minu arvuti ekraani ja ütles, et tema peegeldust ei näe. Seletasin, et erineva pikkusega inimesed näevad erinevalt.

*

Mõtlesin, et noorel inimesel on isegi enesehinnanguga probleeme ja lisaks sellele on õpetajad mind niimoodi kritiseerinud, et võis tekkida tunne, et ma olen kasutu inimene. Aga nüüd sain teada, et Pille P. on kirjutanud minu kohta ingliskeelse kirjandi, kus ta mind kiidab. Ta tõi küll välja ka miinuseid, et kuigi minu kirjandid on head, on neis nii palju keelevigu, et alati ei saa ma viit. Mõtlesin, et Pille P. saab ise kogu aeg viisi ja siis ta ei tule selle peale, et suure vigade arvu korral võib saada ka veel halvema hinde kui neli. Minu kohta oli sõna võtnud mitu klassikaaslast. Osad minu vihikud olid vanast ajast kooli jäänud. Nüüd viisin need koju ja täiendasin nendega kodust vihikute kappi.

Esinemisviisid

Ühes ruumis tehti ettekandeid. Kui üks seltskond lõpetas, tuli meie kord. Ma ei kavatsenud veel kohe rääkima hakata, vaid lasta enne tüdrukul rääkida, aga alustuseks läksin koos temaga ruumi ette kummardama. Seejärel jäi ainult tema ruumi ette ja hakkas kõnelema. Üks kuulaja kommenteeris, et esineja liigutab rääkimise ajal käsi. Tüdruk rääkis istudes. Mõtlesin, et kui minu kord tuleb, siis mina teen seda seistes.

Materjalikaotused

Mängisin Vint.ee-s kaks välkpartiid umbes 300 punkti kõrgema reitinguga vastasega. Esimeses mängus alistusin vankrilõppmängus, kus mul oli kaks etturit vähem, teises mängus varakult lipukaotuse järel.

Riimid olid kadunud

Ühes raamatus on riim, otsi ainult üles.

Riime leidis kirjanik, kes otsis hoolega.

Tuluke ta silmades vaimustusest põles.

Et ei tuleks und, jõi kohvi koorega.

Riime leidis õpilane, siis kui viibis koolis,

sest neid oli kirjas tema õpikus.

Luuletaja hoolega oma teksti voolis,

meieni see jõudis kujus lõplikus.

Üllatav tulemus

Jõudsin Paidesse ja läksin seal ühte majja. Vastu tulevad poisid olid sugulased, aga me ei olnud hästi tuttavad. Nad ütlesid oma nimed ja mina ütlesin oma nime vastu. Varasemal korral olin kohtunud teiste noorte sugulastega. Valmistusime sauna minema. Istusime ühes toas, osad istusid trepil. Teised läksid kõrgemale trepiastmele ja ma läksin ka, et higistama hakata. Eemal üks naine rääkis, et ma olen nii viisakas, et ma ei ütle kunagi naistele tere. Mõtlesin, et ma neile ju ütlesin, kes esimesena teretasid.

*

Jõudsin koju. Vaatasin, et vannitoas kraan jookseb. Keerasin selle kinni. Läksin kööki küsima, kas kraan pidigi jooksma.

*

Sõitsime autoga. Üks naine juhtis. Ta ei osanud pidurdada. Ma ei hakanud teda õpetama, vaid ootasin, et bensiin otsa saaks. Kui olime neli päeva sõitnud ja just minu maja ette jõudnud, saigi bensiin otsa. Vastu tulnud ema küsis, kui kaua me sõitsime. Vastasin, et neli päeva.

*

Toimus rahvahääletus samasooliste abielude teemal. Kõik eelnevad uuringud olid näidanud, et samasooliste abielusid ei lubata, aga rahvahääletuse tulemus oli teistsugune. Mõlemad variandid said üle 40 protsendi hääli ja otsustati, et homoabielud on lubatud. Inimesed nähtavasti varem küsitlustele vastates olid varjanud, mida nad mõtlevad, aga salajasel hääletusel tahtsid korralagedust. Või hääletati nii sellepärast, et rahvahääletuse oli algatanud EKRE, aga suuremale osale inimestest see partei ei meeldinud. Nüüd ei teadnud, kas tehakse põhiseadusesse parandus, et abielu sõlmitakse kahe eri soost või samast soost inimese vahel. Võis ka olla, et rohkem enam midagi tegema ei hakata.

"Looming" nr. 8/1992

Kommentaarid pealkirjas nimetatud numbrile:

1. Lugesin vana numbrit, sest meil on kodus alles veel suurem osa kõikidest aastakäikudest.

2. Konkreetse numbri võtsin praegu kapist sellepärast, et see oli ühes virnas kõige peal.

3. Sisu kutsus lugema rohkem kui tänavuaastased numbrid.

4. Lugesin läbi luuletused ja kaks proosateksti.

5. Luuletustest meeldisid kõige vähem Indrek Hirve omad, sest need rääkisid kehaosadest ja olid kurva rütmiga.

6. Mait Raun kirjutas lähiajaloost talle omases teravas stiilis.

7. Ühte Livia Viitoli lühilugudest lugesin sellepärast, et silm tundis tekstis ära ungarikeelse sõna.

8. Selles loos esinevaid ungarikeelseid sõnu ei olnud tõlgitud, aga tõlkisin ise pabersõnaraamatuga.

9. Tegin mõtlesmispause iga luuletuse ja iga proosalehekülje lugemise järel.

10. Meeldis, et ühel autoril oli luuletustes Piibli viiteid.

Mõtlemissõltlase esmaspäev

10 asja eilse päeva kohta:

1. Viimane ärkamine oli liiga hilja.

2. Vasaku jala varvas vahelduseks ei valutanud.

3. Parema jala varbale tegin protseduure, mille ajal oli hea mõtlemisega tegeleda.

4. Mõtlesin intensiivselt ka väljas jalutades.

5. Kirjutasin feisbuki suhtes kriitilise kommentaari.

6. Ei jõudnud nii palju tõlkida kui tahtsin.

7. Kolmest paberajalehest jõudsin lugeda vaid ühte.

8. Sain korduvalt pahandada.

9. Ei mäleta, et mind oleks kiidetud.

10. Nõudsin ka ise rangemat hügieeni.

Kahes tunnis

Meie ukse taga olid käinud pätid. Hiljem olid nad meile helistanud. Mulle soovitati, et kui nad veel helistavad, ei võtaks ma telefoni vastu. Olin täna psühhiaatriahaiglast välja pääsenud. Aga läksin sinna tagasi, sest mõtlesin, et enne lahkumist pidin kohtuma arstiga, kes annaks mulle järgmise vastuvõtu aja. Ta oli vastuvõtu aega üks kord maininud, aga oleks pidanud enne haiglast lahkumist kordama.

*

Olin õpetaja Toompere tunnis. Ta rääkis, et ungarlased hakkasid ühel hetkel tähtsust omandama. Küsisin, kas ei olnud vastupidi, pärast revolutsiooni suruti ungarlased maha. Õpetaja küsis, kas ma tahan, et ta ütleks aastaarvu. Vastasin, et seda pole vaja, sest mäletasin ka ise, et revolutsioon toimus aastal 1848. Ütlesin, et poliitilises mõttes omandasid ungarlased tähtsuse alles aastal 1867. Õpetaja ütles, et poliitilises mõttes jah, aga enne ta oli mõelnud muus mõttes. Õpetaja teadis peast rohkem aastaarve kui mina. Võibolla oli ta neid enne seda tundi valmistumiseks spetsiaalselt pähe õppinud.

*

Istusin tunnis klassis 306. Minu ees istusid üks klassiõde ja tema laps, kes olid näoga minu poole. Võrdlesin nende nägusid ja ütlesin, et nad on üksteisele sarnased. Selle klassiõe tundsin hästi ära, aga tema kõrval oli näoga minu poole ka üks teine klassiõde, kellest ma polnud kindel, kes ta on. Laps vaatas ühest trükisest pilte. Ta vaatas samu pilte korduvalt. Suuremat osa pilte ta kiitis, aga ühe pildi kohta ütles kaks korda järjest, et pildilolija on kole. Soovitasin, et ta ütleks seda mõttes, sest kui see inimene seda kuuleb, siis ta on kurb.

Matt suurmeistrile

Andsin arvutiprogrammi väidetavale suurmeistri tasemele ette sama teooriavariandi, mis eelmisel korral: 1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 Ld6 6. Ra3 Oe6 7. Rg5 h6 8. Re6 Le6 9. d3 Oa3 10. ba Re7 11. Oe3 b6 12. Lb1 c5 13. Lb3 Ld6. Edasi mängisime eelmise korraga võrreldes vahetatud värvidega:

inimene - arvuti

14. a4 Rc6 15. f4 Rd4 16. Od4 Ld4+ 17. Kh1 ef 18. Vae1 g5 19. g3 Lf6 20. e5 Lc6+ 21. Kg1 Vg8 22. e6 f5 23. e7 Vg6 24. Ve5 Lf6 25. Vfe1 fg 26. Vd5 f4 27. Vd8+ Vd8 28. edL+ Kd8 29. Ld5+ Kc8 30. Ve8+ Ld8 31. Vd8++ Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 27 minutit 47 sekundit, mustal 1 tund 51 minutit 37 sekundit. See on esimene kord kui võitsin seda programmitaset käikude tagasivõtmiseta, kasutatud teooria luges etteantud avanguvarianti võrdseks.

Pisikusammas

Kõndisin mööda teed. Mul oli samm väga aeglaseks jäänud. Mõned minuvanused olid juba vanainimesed ja ei jaksanud sellepärast kõndida. Võibolla see oli juhtunud ka minuga.

*

Lapsed joonistasid. Teised lapsed narrisid ühte tüdrukut, et see ei oska nende arvates joonistada. Toimus võidujooks. Teised ei hakanud jooksma, mistõttu jõudsin rahulikult esimesena finišisse. Aga selgus, et just seetõttu sain viimase koha, sest teised hakkasid jooksma hiljem ja neile mõõdeti kiirem jooksuaeg.

*

Üks mees ütles, et mõõtmised näitavad, et meie korteris peab olema tuberkuloosi kolle. Mõõdetud oli kogu ümbruskonda ja meie korteri kohal oli olnud kõige kõrgem tuberkuloosi sammas. Võibolla ei olnud veel ükski inimene haige. Olime need pisikud kaasa saanud ilmselt siis, kui olime ühel korral viibinud enne koju tulekut surnud loomade ruumis.

Tegelaste juurde

Olime vaadanud ühte filmi ja nüüd olime teel filmi tegelaste juurde. Nad eespool juba paistsid. Seda naist, kellel kõige vähem riideid seljas oli, näidati kolm korda, teisi üks kord. Sisenesime hoonesse, kus nad elasid. Nad ei olnud enam reaalsed inimesed, sest nad polnud filmiga võrreldes üldse vanemaks jäänud. Läksime teise koridori, kus elas teine suguvõsa. Teine suguvõsa erinevalt esimesest ei tulnud meile millegipärast vastu. Jätkasime teed ulgudes. See võis koera- ja hundikarju eksitada.

*

Vaatasin raamatust malevarianti. Valge käis avangus Ld3-e3 ja seejärel alustas pealetungi e4-e5-e6. Jürgen I. tuli vaatama, mida ma teen. Ütlesin, et olen seda varianti varem mänginud, aga mul polnud meeles, kuidas peab mängima.

Maleelu jätkub

Täna mängisin Vint.ee-s kaks välkmalepartiid endast kõrgema reitinguga vastasega. Valgetega kaotasin, mustadega leppisime lahkvärvi odade lõppmängus viiki. Minu reiting langes alla 1800 piiri.

Probleemide tund

Kõndisin tänaval. Teetöölised otsisid maa seest kulda. Mõtlesin, kas nii madalast august saab kulda otsida, kui tee ehitamise käigus on seda pinnasekihti muudetud. Jõudsin tiheda liiklusega kohta. Kuigi ma kõndisin kiiresti, tõstis üks selja tagant tulnud mees mind kahe käega kõrvale, et minust mööda minna. Mõtlesin, et selle vastu võiks protesteerida, et ta puudutab mind koroonaste kätega. Aga mõtlesin, et siin on bussijaam, siin on kiirustamine vabandatav, sest keegi võib muidu bussist maha jääda.

*

Jõudsin koolimajja. Mõtlesin, et kuigi Kristina õnnitles mind sünnipäeva puhul, mina teda tänase sünnipäeva puhul ei õnnitle. Vaatasin siiski ringi, kas ma näen kuskil Kristinat. Olin oma sünnipäevale kutsunud nii poisse kui ka tüdrukuid, üks kutsututest oli olnud Kristina. Ma olin nad kutsunud niisama. Üldse oli raske leida kedagi, keda kutsuda. Läksin inglise keele tundi. Üks tund oli olnud pühendatud minu psühholoogiliste probleemide arutamisele, nüüd taheti teha ühe teise õpilase psühholoogiliste probleemide arutamise tundi. Mõtlesin, et Erik neis tundides ei osale. Peep ütles, et teeme nii, et keegi lusikaga torditükki ei urgitse. Ma ei teadnud, kas ta mind luges ka urgitsejaks. Mina sõin nii, nagu mulle normaalne tundus, aga vahel oli minu söömisviisiga pahandatud. Lapsena olin söönud leiba nii, et olin närinud kahe kooriku vahelt leiva pehme osa välja. Kui vanemad inimesed sellele tähelepanu olid juhtinud, olin olnud oma söömisviisi üle uhke. Ma polnud mõelnud, et ma teen neid asju sellepärast, et ma olen väike, vaid sellepärast, et see on mulle kogu elu iseloomulik. Nägin nüüd, et Erik on siiski kohal ja räägib.

*

Osalesin suurel peol. Mulle öeldi, et Klaus võttis viimase kartulisalati ära. Vastasin, et mina pole saanud. Ütlesin, et ma ootasin, et mulle pakutaks. Mul lubati Klausi taldrikust osa endale tõsta. Tegin seda ja läksin kaugemale sööma. Ettekandja koristas juba lauda ja võttis minu taldriku ära. Ütlesin, et ma pole veel söönud, tõmmates taldriku tagasi. Rääkimise käigus muutsin ühte häälikut. Arvatavasti sellepärast tegi ettekandja minu häält järgi, nagu ma oleksin öelnud ää-ää. Kommenteerisin, et mina ei ütle kunagi ää. Klaus tuli sellesse kohta istuma ja tõstsin tema taldrikust enda taldrikusse veel osa kartulisalatit.

Head nupud

Läksin maleklubisse. Olin kuulnud, et maleklubi käib ka ühel teisel Tartu aadressil koos, aga ma polnud uskunud. Nüüd kinnitati, et käib siiski. Ja kui mina teadsin ühte lahtioleku päeva nädalas, siis nüüd räägiti, et praegusel ajal käivad mõlemad klubid koos kolmel päeval nädalas. Üks päevadest on kahe klubi jaoks kattuv, teised erinevad. Malet oli ka minevikus mängitud rohkematel päevadel, vahepeal oli mindud ühele päevale ja nüüd mängiti jälle rohkem nagu vanasti.

*

Läksin maleklassi. Ariel tahtis minuga mängida. Siiani oli ta olnud minust tugevam. Hakkasin nuppe peale panema. Need olid Arieli tavalisest erinevat tüüpi nupud. Kui olin kõik nupud peale saanud, läksid pooled uuesti ümber. Need olid teistest kergemini ümber minevad nupud, aga Ariel tahtis mängida just nendega. Hakkasin siiski tavalisemaid nuppe peale panema. Aga ka nendest läks mõni pidevalt ümber. Mõtlesin, et kordub vist see, mida on juhtunud juba varasemates unenägudes, et unenäo lõpuks ma ei saagi nuppe peale. Aga see on sellest hoolimata hea unenägu, sest nupud on vähemalt ilusad. Ütlesin ühe lause selle kohta, kuidas ma mängin. Väiksed poisid hakkasid naerma.