laupäev, oktoober 10, 2020

Klubist maale

Olin tõlkinud raamatut ja nüüd ema toimetas seda. Ta leidis ühest lausest tõlkevea ja ütles mulle selle lause vene keeles uuesti, et võibolla tõlgin nüüd paremini. Vastasin, et ma ei saa vene keele hääldusest aru. Inglise keele hääldusest saan paremini, sest seda ma olen koolis rohkem õppinud, kuigi inglise keele hääldus ja kirjapilt lähevad veel rohkem lahku. Tõlgitud tekst oli õuna sees, millest pool oli mädanenud. Ütlesin, et kui mina seda tõlkisin, siis õun veel nii mädanenud ei olnud. Või mulle tuli meelde, et ma olin tõlkinud arvutifailist ja ei olnud originaali kasutanud.

*
Liikvel oli koroona. Lamasin maleklubis. Mõtlesin, et maleklubis ma tunnen ennast paremini kui muudes kohtades, sest males olen ma kellestki tugevam. Mõtlesin, et enne koju minekut võiks läbi käia ka mäest üleval asuvas maleklubis, minu teada seal ka klubi tegutseb. Kõndisin mööda teed kodu suunas. Inimesed tänaval väga koroonat ei kartnud. Mõtlesin, et käib nagu sõda, kus osad inimesed surevad, aga millega ollakse juba harjunud. Ainult et ohvreid on kõigis riikides, siis see on nagu inimkonna tulnukatega peetav sõda. Nägin tee peal palli, millel ei olnud omanikku juures. Lõin seda jalaga ühe hoobi edasi. Siis mõtlesin, et jätan palli sinna, kus see oli, siis omanik teab, kust otsida. Selle teega paralleelsel teel teisel pool haljasala jooksid tuttavad lapsed. Hüüdsin ühte last, et küsida, kas see on tema pall. Siis vaatasin selja taha, et sellel koeral on omanikud ka juures, nähtavasti on see nende koer, kellega nad metsa kõrval asuval teel istuvad. Jõudsin Peedule. Asusin bussipeatusest kirjanike suvila suunas teele. Jõudsin metsani. Selle koha peal pidin täna mõtlema, mis teed ma pidin edasi minema. Varem oli tee hästi tuttav olnud, aga nüüd oli seda sillutatud. Metsa alt kitsamad jalgrajad olid vahepeal ära kadunud ja nüüd jälle tekkinud. Keerasin metsa alusele teele. Eemal sõitis traktor, mis võis ka sinna keerata ja mind riivata. Läksin riivamise vältimiseks juba teeserva, aga ikkagi polnud kindel, et mind ei riivata. Hakkasin jooksma. Möödusin koeraga aiast, aga koer täna minu peale hoolimata jooksmisest ei haukunud. Nähtavasti sellepärast, et ta oli juba vana ja rahulik. Siis sõitis mööda teed kaks jalgratast. Nende peale ühes teises aias üks koer haukus. Mõtlesin, et kohe jõuan kirjanike suvila aeda. Ma ei sisene lähimast väravast, vaid autoväravast. Kuna ma tulen joostes, siis jõuan kohale nii kiiresti, et aias vastu tulevad pere liikmed võivad ekslikult arvata, et tulen bussi pealt otse.

0 vastukaja: