Jüri Kivimäe kirjutab essee koha peal võrdlevalt koroonast ja katkust. Ta nimetab tänavusse aastasse sobivate raamatutena Camus’ „Katku“ ja Johannese Ilmutuseraamatut, mis on mul mõlemad seoses koroonaga endal ka meelde tulnud. Kivimäe viitab, kes on ennustanud, et katk tuleb veel tagasi, ja leiab, et nüüd ongi tulnud, sest vanasti nimetati katkuks rohkem kui ühte haigust. Olen ka ise „Eesti ajalugu“ toimetades ennustanud, et katk võib Eestisse tagasi tulla. Seda mitte ülekantud, vaid otseses tähenduses, teades, et mõnes maailma riigis seda kirjutades päris katku endiselt esines. Aga ka ülekantud tähenduses katkust rääkimine pole kuulunud ainult kaugemasse minevikku, sest näiteks 1980. aastatel levima hakanud aidsi on nimetatud 20. sajandi katkuks.
Ago Pajur kirjutab, et William Tominga mälestustes on palju vigu või moonutusi. Kui Pajur minu seminaritööd juhendas, hoiatas ta samuti mälestuste kasutamise eest, pidades küll erinevate mälestuste usaldusväärsuse astet erinevaks. Tomingalt kasutasin siis teist raamatut „Vaikiv Ajastu Eestis“, mille vastu Pajur ei olnud, aga halvemini ütles ta Eino Saaremaa ajalooraamatu kohta, et kas seda üldse tasub kasutada, kuigi mäletan, et võtsin selle tema enda soovitatud kirjanduse nimekirjast. Tominga mälestuste vigaderohkuse seletuseks pakub Pajur, et need on kirjutatud sündmuste toimumisest palju aastaid hiljem. Kui Pajur tegeleb artiklis faktivigade parandamisega, siis tuli kõigepealt meelde minu magistritöö oponendi Kasekampi repliik, kes arvas, et ajalehtedes esinevaid faktivigu ei ole vaja uurida, hiljem meenus, et ka Pajur ise ei pidanud Saaremaa väärseisukohtade ümberlükkamisega tegelemist vajalikuks. Minu meelest siiski kui keegi vigu ümber ei lükka, siis keegi teine juba kordab neid või vähemalt usub. Leidsin Pajuri tsiteeritud Tominga dokumentidest ka ühe vea, mida ta ei olnud parandanud. Ajalehe nimeks oli märgitud „Uusi Soome“, aga see on soome-eesti segakeel.
Valdur Ohmann kirjutab Vabadussõja teemalistest lahingumaalidest ja nende saatusest. Teadsin, et Nõukogude võim tegeles raamatute ja ausammaste hävitamisega, artiklist selgub, et hävitatud on ka maale. Mäletan Vabadussõja teemalisi pilte vanast Vabadussõja ajaloost, samuti seda, et ülikooli eksamiks Nõukogude ajal trükitud Eesti kunsti ajalugu lugedes anti nimetatud raamatus Vabadussõda maalinud kunstnikele lühike negatiivne hinnang. Ohmann kirjutab, et Nõukogude aja negatiivsed hinnangud on kandunud ka tänapäeva. Kunsti kommenteerijad kordavat selliseid hinnanguid, kuigi ei saa olla ise hävitatud maale näinudki. Seda lugedes tulid meelde tuttava kirjaniku sõnad, kes ütles, et ta ei anna hinnangut ühelegi raamatule, mida ta pole ise lugenud. Samuti oli see kirjanik tähele pannud, et kui ühe raamatu kohta ilmub hulk arvustusi, siis hilisemad arvustajad kordavad seda, mis esimene on ees öelnud. Kooliõpilased võivad teha teisiti. Meie klassis kirjutati ametlikult klassikuks kuulutatud Goethe kohta mahategevaid kirjandeid, aga õpetaja õpilasi iseseisva mõtlemise eest ei kiitnud, vaid ütles, et õpilane ei ole Jumal taevas. Võibolla kirjandusajalugu mitte lugenud õpilased kordasid hoopis klassikaaslaste sõnu. Kui raamatul oli saatesõna, siis võis küll juhtuda, et kirjand kirjutati saatesõnast maha.
Üks Vabadussõja maalija oli Maksolly. Vaatasin artikli täienduseks muuseumide infosüsteemist tema pilte. Jäi meelde, et sain 21 vastet. Mõned maalid olid säilinud, aga mõnel juhul oli originaali asemel toodud postkaart maali kujutisega või vana foto ajast, kui maal veel seinal rippus. Seni tundsin Maksollyt ainult Vabadussõja teema järgi, aga võrgulehelt selgus, et säilinud on ka tema maalitud portreesid.
Birgit Kibali artikkel on Ohmanni omaga selle poolest sarnane, et mõlemad keskenduvad teiste ajaloolaste kritiseerimisele. Aga Kibali omaga ma olin vähem rahul. Ta on kirjutanud varem „Tunas“ ilmunud arhiivinduse teemalisele artiklile vastuseks uue artikli, mis võiks varem ilmunud artiklis teisiti olla. Faktivigu võib ju parandada, aga kui jagada liiga palju soovitusi selle kohta, millest võiks teine autor juba ilmunud kirjutises olla pikemalt kirjutanud, siis see võib loomisrõõmu ära võtta. Varasema artikli autor on pealegi vanem ja ma olen näinud, kuidas inimesed on solvunud, kui nooremad on neid õpetanud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar