Jupp koolipäevast

Istusin tunnis. Minu pinginaaber oli Peep. Ta kirjutas pingi kõrgemale servale, keda ma armastavat. Vanasti ma oleks sellise lause kohe ära kustutanud, aga nüüd pöörasin ainult pilgu mujale. Lauaserval oleva lause algus sõitis nähtavast osast välja. Peep arvas, et ma pole lauset lugenud ja ütles, et ma ei tea, mis sinna on kirjutatud. Vastasin midagi. Nüüd istusin teistsuguses klassiruumis teise pinginaabriga. Tahvlile kirjutati füüsikaülesande lahendust. Kuigi istusime esimeses pingis, ütlesin oma pinginaabrile, et ma ei näe. Siis hakkasin paremini nägema. Aga mõtlesin, et olen vaadanud tahvlile kirjutatust aru saamata. Tundsin, et mulle on topitud kampsuni alla mingi paber. Arvasin, et pabereid on sinna täna toppinud kaks õpetajat. Aga praegu klassis olev õpetaja pani parajasti kirja soovitusi käitumishindeks klassijuhatajale, kui ma oleksin paberi vastu protestima hakanud, oleks mulle pandud halvem hinne. Istusin esimeses pingis üksi, minu selja taga istusid Erik ja Krister. Mulle tuli meelde, et hoopis üks neist toppis mulle täna kooliteel prahti riiete alla. Suurema osa olin sellest kohe välja võtnud, aga nähtavasti ühte paberit polnud esialgu tähele pannud. Üks tüdruk tegi endale raviprotseduuri. Talt küsiti, mis haigus tal on. Ta vastas, et vähk. Küsiti, mis vähk. Ta vastas, et verevähk. Väljusin klassiruumist ja kõndisin esimesele korrusele.