Vaatasin dokumentaalfilmi rahvusparkidest Austria-Tšehhi ja Austria-Slovakkia piiril. Film oli saksa keeles, vahepeal kõlas ka tšehhi keelt. Juttu oli Austria ja tema naabrite ühisest ajaloost. Võidakse meelde tuletada vanasõna, et enne tuleb Nuustakul ära käia kui Pariisi minna, kas peaks vaatama järjest võõrkeelseid dokumentaalfilme, kui vahepeal ühtegi eestikeelset ei vaata? Aga kas Nuustaku erinevus Pariisist on ainult eestimaisus või ka see, et see on väiksem linn? Täna vaadatud filmist nägin ju maakohti, kuigi mitte ainult, nägin ka Slovakkia pealinna Bratislavat ja muid linnu. Üks vanasõna ütleb, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Kas minu liistud ei ole võõrkeeled, kui läksin juba seitsmeaastaselt keelekooli ja töötan ka praegu tõlkijana, samuti olid ülikooli viiest kursusetööst neli seotud välisriikide ajalooga?
Austria rahvusparkide filmis ei näinud nii metsikut loodust kui Uurali filmis. Nagu juba öeldud, oli peale metsloomade ja taimede näha ka linnatänavaid ja inimesi. Ka siis, kui näidati loodust, oli see osalt kultuurmaastik. Oli kaadreid teravilja ning viinamarjade koristamisest. Viinamarjade teemaga seostus ka veinikeldri ja suurte veinivaatide näitamine. Loomad ei olnud kõik Austria põlisloomad, vaid sinna on elama toodud ka kaelkirjak ja muid Aafrika loomi. Nagu Viini filmis, näidati ka väiksemate Austria asulate puhul inimesi vedavaid hobuseid. Põhikõnelejad rääkisid magusa häälega, aga teravam hetk filmis oli, kui näidati looduskaitsjate ja politsei kokkupõrget. Film ei keskendunud ainult tegemishetkele, vaid näidati ka ajaloomuuseumi ja anti sõna arheoloogile.
0 vastukaja:
Postita kommentaar