"Pealinna Teataja" 1910

„Pealinna Teataja“. 23. juuni – 15. september 1910.

SISSEJUHATUS

„Pealinna Teataja“ oli Peterburi eestlaste leht. Algul otsisin aastakäiku 1913, aga kuna seda ei leidnud, võtsin aastakäigu 1910. Varsti selgus siiski, et oli olemas ka algselt otsitud aastakäik, aga teise nime all. Loetud aastakäigust varasemal ja hilisemal ajal ilmus „Peterburi Teataja“, aga mitmed ajalehed pidid karistuste tõttu ilmumise jätkamiseks nime vahetama.

Enne lugema asumist määrasin kindlaks, et mind huvitavad neli teemat: 1) tšehhid, 2) Austria-Ungari, 3) Venemaa Eestist itta jääv osa ja 4) muud slaavlased. Tšehhide kohta ma ei leidnud siiski midagi ja Venemaa kohta oli palju rohkem kui muudel neist teemadest.

AUSTRIA-UNGARI

Lehes ei kasutatud riiginime Austria-Ungari, vaid kirjutati Austriast. Ühes loos oli toodud statistikat erinevate maade ametiühingute suuruse kohta, aga selles olid esitatud Austria ja Ungari eraldi, neist eraldi veel minu teada Austria-Ungari võimu alla kuulunud slaavi maid. Teisel korral kirjutati, kui palju on erinevates maailma riikides parlamendis sotsialiste ja nimetati ka Austriat, kus neid oli suhteliselt palju.

Kolmandal korral tuli kahe kirjutise võrdluses välja Austria-Ungari ja Venemaa sarnasus. Nii “Pealinna Teatajas“ kui ka varem loetud sama aastakäigu „Päevalehes“ kirjutati kuuldusest, et seoses 1913. a. Romanovite 300 aasta troonijuubeliga võib tulla poliitiline amnestia. „Pealinna Teataja“ lisab teises loos, et ka Austrias oli seoses keisri sünnipäevaga tulemas amnestia. Loetleti, mis liiki vangidele taheti armu anda. Üks liik olid rahvuste vahelise vaenu õhutajad. Nii et kui hilisem Tšehhoslovakkia president Masaryk pidi kartma oma elu pärast Esimese maailmasõja ajal, siis tal oli rahvuslikku poliitikat pooldades põhjust ettevaatlik olla ka enne sõda.

Austerlase Stefan Zweigi raamatus „Eilne maailm“ kiideti Esimese maailmasõja eelse maailma väiksemat inflatsiooni, aga „Pealinna Teataja“ mainib ühes uudises Austria koduperenaiste võitlust hinnatõusu vastu.

VÄIKSEMAD SLAAVI MAAD

Korduvalt oli vaadatud numbrites juttu Montenegrost. Seda maad on eesti keeles tuntud nii vastavalt selle elanikkonnale slaavipärase Tšernogooria kui ka romaanipärase Montenegro nime all, eesti keeles oleks see Mustamäe või Mustad Mäed. Kuigi Peterburi oli slaavi linn, kasutas seal ilmuv leht maa kohta romaanipärast, mitte slaavipärast nimetust, lisades ühel korral ka eestipärase vaste. Põhjust Montenegrost kirjutamiseks andis, et sealne vürst tahtis endale võtta kõrgemat kuninga tiitlit. Selgus, et selleks oli vajalik ka teiste riikide nõusolek. Ühel korral kirjutati, et teised riigid ei ole vastu, teisel korral mainiti, et Serbia leht on siiski vastu. Vabariigid võivad vist suurusest sõltumata nimetada oma riigipead presidendiks, kuigi enne Teist maailmasõda ei olnud väiksemate riikide diplomaadid suursaadiku tiitliga. Montenegro kohta mainis leht veel, et see tahab hästi läbi saada Austriaga. Esimene maailmasõda algas mäletatavasti sellest, et kõik slaavlased ei suhtunud Austria-Ungarisse hästi ja Austria-Ungari alustas Serbia vastu sõjategevust.

Juttu oli Saksamaale kuuluvast Poola osast, et poolakas olid solvunud, kui Saksa keiser nimetas poolakate linna Poosenit Saksamaa teiseks pealinnaks. On võimalik leida paralleele Saksa Poola ja Vene Poola vahel, aga neid lehes välja ei toodud.

VENEMAA

Venemaa kohta kirjutatu näitab, kuidas võib areneda suhtumine uuemal ajal alanud koroonasse. Leht kirjutab, et Venemaal oli tol ajal kolmandat aastat koolera epideemia, aga inimesed olid sellega juba harjunud ja enam ei kartnud, vaid jõid musta vett ja surid. Koroona kohta on samuti tähele pandud, et sügisel on inimeste hirm kevadega võrreldes väiksemaks jäänud. Teises kirjutises samas lehes nimetatakse Venemaa kõige hirmsamaks haiguseks hoopis tuberkuloosi. Kolmandal korral on juttu katku levimisest. Koolerat seostab leht venelaste madala haridustaseme ja vaesusega. Haritumas Soomes koolerat ei olevat ja Eestis olevat peamiselt Narvas, kus on suurem venelaste osakaal.

Kirjutatakse Venemaa madalast kirjaoskuse tasemest. Raamatust, mis rääkis peamiselt 19. sajandi Venemaa ajaloost, mäletan, et mingil aastal oli Venemaal kirjaoskajaid kolmandik. Sorokini järgi Vene keisririigi lõpul oli pilt juba palju parem, aga lehes toodud protsent seda ei kinnita, siin tuuakse mõlemast varem loetud raamatust väiksem kirjaoskuse protsent.

Lugesin läbi pika järjejutu Peterburi vaatamisväärsuste kohta, mis lõppes üks number enne minu lugemiseks valitud perioodi lõppu. Kirjutati Peterburi muuseumidest, parkidest, kirikutest ja raamatukogudest. Eestlastel oli Peterburis nii luteri kui ka õigeusu kirik ja nendest kirjutamist põhjendati sellega, et need on tähtsad eestlastele. Seevastu nendest keisri lossidest, mis ei olnud rahvale ligipääsetavad, jäeti täpsemalt kirjutamata. Juttu oli küll Talvepaleest, kuhu rahvas sai sisse juba siis, kui keiser veel võimul oli. Sarnaselt praegustele Eesti maakonnabussidele olid mõnes muuseumis tasuta piletid, aga üks inimene ei tohtinud igas muuseumis liiga sageli käia, ilmselt trügimise vähendamiseks.