Laupäev, mai 31, 2008

Päikesekellast käbideni

Kunagi olin ühte päikesekella varem ka näinud. See oli vist Haapsalus. Täna nägin Tõravere oma. Sellele olid ilmakaared peale kirjutatud. Üleval oli lõuna ja all põhi. Päike parajasti paistis, nii et varju oli näha. Kui ma täna istusin tükk aega puutrepil ereda päikse käes, oli teisele poole maja minnes õu justkui pime. Toas on pimedam kui õues, aga sinna jõudes silmad juba harjusid. Ema tõi vist suvilast ära kardinad, mis olid juba 1980. aastatel minu magamistoa akna ees. Koid ei ole neid ära söönud. Emal oli mõte, et võiks need panna selle ruumi akna ette, kus ma praegu arvutiga kirjutan. Aga hakkas paistma, et arvutiga samasse ruumi nad ei sobi, sest on paksud, aga arvutiga töötades peab sageli keset päeva läbipaistmatu kardin ees olema. See on ka üks põhjus, miks arvuti kehv asi on. Valgus olevat tervisele kasulik, aga arvuti võtab selle ära. Mõned inimesed võtavad endalt ka maikuise linnulaulu ära. Nad on küll maal ja õues, aga summutavad linnud tümpsmuusikaga. Maal teevad häält veel kurjad koerad. Koertega on nagu inimestegagi, et kaugelt kuulates võib nende haukumine ilus olla, aga nii lähedale ei taha sattuda, et koera juba näha oleks. Täna oli ühe koeraga nii, et ta haukus minu peale küll hirmsasti ja kippus üle aia kallale hüppama, aga kui tulin sama teed tagasi, ei olnud mingit haukumist. Siis ei näinud ma küll koera ennastki, nii et võibolla polnud teda enam seal. Aga võis ka olla, et ta oli minuga juba ära harjunud. Päris võimatu ei ole seegi, et aitas see, et tagasiteel palusin mõttes koera, et ta rohkem ei hauguks. Jumalat ma ei palunud, vaid just koera. Pärast bussis üks väike laps karjus väga valjusti. Eristasin sõnu “ei lähä”, aga ei saanud aru, mis oli selle lause algus, mida ta korrutas. Ema sai hääldusest paremini aru, aga tal ei jäänud meelde. Siiski mäletas ta pärast, et üks laps oli öelnud, et homme lähevad nad tsirkusesse, teine oli karjunud vastu, et ei lähe. Homme olevat lastekaitsepäev ja sellega seoses toimuvat tsirkus. Mina ennast toimuvaga kursis hoida ei jõua, sest ajalehed on nii paksud. Lugema hakates võib juhtuda, et loed mõnelt leheküljelt kõik läbi ja rohkem lugeda pole enam aega. Võib ka juhtuda, et loen läbi kõik pealkirjad ja saan sellest mürgituse. “Sirbis” kirjutas hiljuti listist tuttav bioloog, et tema eelistab sõna “mürgitus” vormile “mürgistus”. “Eesti Loodusest” panin viimati tähele, et seal kirjutati siiski mürgistusest. Täna pahandasin emaga maikellukese õie korjamise eest, sest see lill on mürgine. Meil ei olnud ka erilist kätepesemisvõimalust ja nende kätega tahtis ta veel süia. Aga ta ütles, et on varemgi nii teinud ja pole midagi juhtunud. Ega ma ei tea, kus maikellukesel mürk paikneb. Kas ta on üleni mürgine või sisaldab mürki ainult mingi tema osa. Ema käis mulle peale, et ma enne metsa minekut määriksin ennast puugitõrje kemikaaliga kokku. Seda ma ei teinud. Ma pole seda ka kunagi varem teinud ja ei mäleta varasemast ka selliseid soovitusi. Puugivaktsiini on küll teha soovitatud. Puugivaktsiini ei pidavat kõigile soovijatele jätkuma. Ma pole ennast kunagi puugihaiguse vastu vaktsineerima läinud, aga võibolla kunagi lähen. Seni on mul elus olnud kolm puuki, aga ma pole haigust saanud. Paljud tuttavad inimesed siiski on. Borrelioosi vastu ei olegi vaktsiini. Mingi kolmas puugihaigus olevat ka olemas, aga sellest ei mäleta ma midagi. Minu vanaisal oli elus 60 puuki. Kui mina ütlesin, mitu minul on olnud, siis ta imestas, et nii vähe. Ega ma ei ole ennast tänase maal käimise järel üle kontrollinud. Aga vast ma midagi ei saanud, sest käisin teed mööda. Vapramäe metsas oli palju autosid. Kohtusin seal ka ühe väikse koeraga, aga see ei olnud üldse kuri. Oli inimestega koos, aga mitte ketis. Kett paistis siiski kaasas olevat. Me tulime maalt kavatsetust varem tagasi sellepärast, et ei olnud eriti palju sööki kaasas. Plaanis oli võtta rohkem, aga osa ununes koju. Käisin otsimas asula pealt toidupoodi, aga seda ei paistnud seal olevat. Poeteel lendas mul tuulega taskust välja 100-kroonine. Kuulsin siiski selle lendutõusmise sahinat ja korjasin ta maast üles. Veel korjasin täna maast üles kaks käbi. Üks neist oli kuusekäbi ja teine männikäbi. Panin nad sinna, kust võtsin.

Luuletus vastuseks

Kõndisin tänaval. Ühe maja ees kohtusin vanamehega, kes vedas posti. Ta andis minu kätte kotitäie õunu ja ütles, et need on Oudekkile viimiseks. Oudekki pidi elama siin trepikojas, aga ma ei teadnud täpselt, millises korteris. Saadetisele oli kirjutatud peale kaks neljakohalist arvu. Üks neist võis olla aadress, kui panna keskele sidekriips. Aga mina mäletasin Oudekki aadressi teistsugusena. Ma ei tahtnud kindla teadmiseta ukse taha proovima minna, sest Oudekki asemel oleks võinud avama tulla tema vanemad. Mõtlesin, et lähen kõigepealt veidi eemal asuva telefoniautomaadi juurde, helistan Oudekkile ja küsin, kas ta elab selles korteris. Vaatasin pakendi tagakülge. Sinna oli Oudekki käega kirjutatud, et need õunad võib kohale tuua ainult see, kes teab tema aadressi.

Lugesin, et 1930. aastatel organiseeris Nõukogude võim välismaal ühe mõrva. Nõukogude Liidust saadetud mõrvaril lubasid saatjad kuriteo sooritamise riiki elama jääda. Teise võimalusena pakuti talle, et ta võib tulla elama Eestisse. Seega selgus, et Eesti suhtes teostatav venestamispoliitika algas juba enne Eesti okupeerimist. Üks minu vendadest oli juhtiv kommunist. Alustasin temaga juttu, et lugesin, et ta on ühe kuriteo eest vastutav. Ta pistis edasi kuulamata jooksu, nagu ta tegi alati, kui keegi kõrvaline isik temaga tööasjadest rääkima hakkas. Juhtiv ametikoht tõi talle suuremat tähelepanu kui ta oleks soovinud. Aga nüüd sain aru, et selle kuriteo eest ta siiski vastutav ei ole, sest see sooritati ammu enne tema sündimist.

Lugesin "Loomingut". Seal oli ilmunud vabavärsiline luuletus, kus autor arutles, kuidas ta peaks riimima. Ta kirjutas, et ta võiks tuua Simo Runneli moodi vildaka riimi. Riimi vildakus seisnes selles, et kahesilbiline sõna riimus sellise sõnaga, mille mõlemas silbis oli häälikuid vahetatud ja millel lisaks ei olnud vist tähendust. Autor jätkas, et ta võiks minu moodi riimida "laama" sõnaga "akalidal". Laama oli Tiibeti usujuht ja akalidal islamiusuliste püha ütlus. Mõtlesin, et mina teeksin sellise riimiga siiski parema luuletuse kui see autor. Proovisin mõttes erinevaid variante ja lõpuks valmis luuletus:
Uskusid paavst ja laama
ja öeldi akalidal.
Kes ei uskunud, hakkasid saama
aru, et Maryl on tall.

Maailma esimene telefoniga edastatud lause oli nimelt inglise keelest eesti keelde tõlgituna: "Maryl on üks väike tall." Ütlesin emale, et seekord on see luuletaja "Loomingus" mind isegi nimepidi nimetanud. Olin varemgi arvanud, et ta minust kirjutab, aga ema ei olnud uskunud. Nüüd otsis ema ise ühe hetkega "Loomingust" minu nime üles ja jäi uskuma, et seekord on tõesti minust kirjutatud. Mõtlesin, et võiks saata oma luuletuse vastusena avaldamiseks. Arvatavasti oleks toimetaja keeldunud. Siis oleksin ähvardanud, et kui seda ei avaldata, siis asutan uue ajakirja, mis hakkab "Loominguga" konkureerima. Edasi mõtlesin, et tegelikult need, kes minu luuletusi ei kritiseeri, ei ole üldse kirjandushuvilised.

Reede, mai 30, 2008

Arvustuste nimekiri

Lisasin täna oma paberteoste bibliograafiale http://www.hot.ee/simo13/nimekiri.html ka olulisemate paberil ilmunud arvustuste loetelu.

Võtsin tüki kreemikooki

H. Varblane rääkis meile avanevast vaatepildist. Ta ütles, et me näeme kahte kassi, kes on nii kaksikud kui ka saatusekaaslased. Varblane oskas pilte sõnastada, aga ei sõnastanud nii, nagu autor seda ise oleks teinud. Kaksikuteks nimetas ta kasse sellepärast, et nad olid välimuselt sarnased. Saatusekaaslasteks nimetas ta neid sellepärast, et üks vaatas tõtt hiirega, teine koeraga. Kassideks nimetatud loomad olid kõrvuti ja teiste loomadega enam-vähem ninad vastamisi. Avaldasin arvamust, et need ei olegi kassid, vaid karud. Mulle öeldi, et ma eksin. Laulsin vendadele kiireid laule. Kui olin enda arvates juba küllalt laulnud, küsisin, kas ma võin lõpetada. Vennad palusid, et ma edasi laulaks.

Minu blogi külastati Läti arvutist. See juhtus pärast seda, kui kirjutasin ajaloost. Arvatavasti oli külastaja mõni ajaloolane, kes oli Eestist Läti arhiivi uurimistööd kirjutama läinud. Blogikataloog pakkus mulle võimalust teha külastajale midagi kurja. Kaalusin, kas kasutada seda võimalust, sest oleksin tahtnud teada, mis siis täpselt juhtub. Aga otsustasin, et ma pakutavat võimalust siiski ei kasuta, sest ma ei taha kellelegi halba. Kirjutasin seda ka blogisse. Siis mõtlesin, et see Gruusia arvuti külastab mind arvatavasti varsti jälle ja siis külastaja näeb, millised kurjad mõtted mul tema suhtes on olnud. Kohtusin linnas järjest paari vanema koolikaaslasega. Nad rääkisid minuga paar sõna juttu. Ühele neist ütlesin, et ta räägib inetult nagu mõni ajakirjanik või poplaulja. Edasi minnes nägin lauljate piltidega plakateid. Istusime tänaval ümber laua. Pille ütles, et enamus maailma sõduritest on 7-aastased ja 8-aastaselt on nad juba surnud. See käis Aafrika kohta. Pille arvas, et Eestisse selline olukord ei jõua. Soovitasin tal vaadata, kes tema kõrval on. Pille mõlemal käel seisis neegripoiss, neist üks oli relvastatud automaadiga. Olime Paides. Siia oli külla tulnud ka neegreid. Enam ei saanud ühtegi pidu ilma nendeta pidada. Nii ei julgenud ma kuskil kasutada sõna "neeger". Ütlesin, et ega Ameerika neegrid hirmsad ei ole, vaid Aafrika omad. Mõtlesin seejärel, et sõna "Aafrika" on Aafrika neegritele solvav, aga ma ei tea, kas ka Ameerika omadele. Võis olla, sest Aafrikast on pärit kõik neegrid. Klaus oli varem tundnud ühte tüdrukut, kellel oli sugulasega sama eesnimi. Nüüd tuli ta Paidesse koos teise tüdrukuga. Öeldi selle kaheosaline eesnimi. Üks eesnimedest kõlas jälle nagu eelmiselgi tüdrukul. Aga arvatavasti lihtsalt hääldati valesti. Helina nimi kõlab ka sarnaselt. Aga Helinat tundsin ma algul varjunime all. Kirjutati luuletust, millesse erinevad inimesed lisasid erinevad read. Klaus lisas viimased kaks rida ja pani neisse meie eepose tegelase Toola nime. Kommenteerisin, et Toola elas teises maailmas. Võtsin kreemikoogi tüki. Klaus ütles, et isa tunneb ka seda tüdrukut, keda ta varem tundis. Isa vastas, et ei tunne.

Neljapäev, mai 29, 2008

Minu bibliograafia

Uuendasin kodulehekülge. Minu paberil ilmunud teoste täielik nimekiri on nüüd kättesaadav aadressil http://www.hot.ee/simo13/nimekiri.html. Kõik ilmumisajad ei ole toodud päris täpselt. Märkasin ka kolme trükiviga, aga täna ma neid enam parandada ei jõua, sest olen juba seitse tundi sellega tegelenud.

Viie palli süsteemis seitse

Sõitsime bussiga. Ütlesin, et nüüd peame maha minema, muidu sõidame Kaunase puiestee peatusest mööda lõpp-peatusesse Leninakani puiesteele. Bussijuht tegi seda kuuldes mingi märkuse. Vist tahtis öelda, et Leninakani puiestee ei olegi enam lõpp-peatus, vaid linn on suuremaks kasvanud ja paar peatust on juurde tulnud. Rääkisin, et mina mäletan, kui lõpp-peatus oli veel Kaunase puiestee ja see peatus ei asunud ka praeguses kohas, vaid natuke kesklinnale lähemal. Väljusin bussist üksi. Märkasin, et olen võõras kohas. See oligi vist Leninakani puiestee. Olime juttu ajades õige peatuse tähele panemata jätnud. Hakkasin õiges suunas kõndima, aga minna oli pikk maa ja jalgadel oli raske. Mõtlesin, et heatahtlik bussijuht sõidutaks inimesed otse Kaunase puiestee rohelisse hoovi. Kaunase puiestee sellepärast ongi nii ilus tänav, et seal on iga hoov erinevat värvi.

Istusin loengus. Õppejõud rääkis, aga mina vaatasin õpikut. Nägin õpikus sõna "isetus". See oligi see märksõna, mille olin enne ära unustanud. Oli tulnud loengukonspektist paar tähtsamat märksõna välja kirjutada, aga ühe olin ära unustanud. Õpikus kirjutati, et nõukogude ajaloolaste isetus seisneb selles, et kuigi ollakse monarhia vastased, kirjutatakse ikkagi Inglise kuningannast, sest Stalin käseb naiste vastu viisakas olla. Minu lugemise katkestas õppejõud, kes küsis minu arvamust. Mul oli tema eelnev jutt osaliselt kohale jõudnud, aga suurelt osalt kõrvust mööda läinud. Et loeng oli enam-vähem kooskõlas õpikuga, siis küsisin, kas pean avaldama arvamust isetuse kohta. Õppejõud kinnitas, et ta oli küsinud seda. Vastasin nüüd, et isetus on see, kui kirjutatakse ajalugu Inglise kuniganna kohta, hoolimata sellest, et Eestis kuningannat ei ole. Mul oli plaanis ka järgmistel kordadel õppejõult üle küsida, mida ta mult küsib. Sain kätte klassipäeviku. Tegin lahti oma inglise keele rühma lehekülje, et vaadata, kas mul sel veerandil hindeid on. Veerand oli juba kaua kestnud. Nägin, et ühes tunnis oli inglise keele õpetaja pannud hindeid tunni töö eest. Et mina olin tunnis küsimustele teistest veidi halvemini vastanud, siis kartsin, et mina pole hinnet saanud. Aga kuigi päris kõigil hindeid ei olnud, leidsin oma nime tagant siiski hinde 4. See oli ainult raskesti mõistetava käekirjaga kirjutatud, nii et õpetaja võis hiljem ise välja lugeda, et ta on pannud hinde 1. Teised neljad olid minu neljaga siiski suhteliselt sarnased, nii et õpetaja vast oli siiski harjunud oma konkse õigesti lugema. See ei olnud mul sel veerandil ainuke hinne, ühes hilisemas tunnis olin saanud hinde 7. Muidu oleks pidanud kehtima 5 palli süsteem, aga nii kõrge hinde oli õpetaja mulle pannud vist sellepärast, et eelmiste veerandite hinded olid kehvad ja õpetaja tahtis aasta keskmist hinnet tasakaalustada. Ma ei tohtinud päevikut väga enda käes hoida, sest varsti võis õppejõul seda vaja minna. Panin päeviku selle teki peale, mille all ma lamasin. Erik küsis, mis teemal ma natukese aja eest rääkisin, kas intsestist. Vastasin, et sel teemal ma siis loengus küll rääkinud ei ole. Sel teemal rääkisin võibolla etnoloogia eksamil aastal 1995. Erik ütles, et etnoloogia eksam toimus märtsis 1996. Parandasin, et oktoobris 1995. Erik rääkis, et tüüpiline intsesti näide on siin ruumis viibiv väike poiss - miks ta just oma ema rinda imeb? Selle poisi ema kuulas seda juttu pilukil silmadega.

Kolmapäev, mai 28, 2008

Unenäos algas unenägu

Üks vend lõi teisele kõhtu. Pihtasaanul hakkas halb. Küsisin, kas on vaja kutsuda kiirabi. Aga juba hakkas tal parem. Sellest järeldasin, et kiirabi kutsuda ei ole vaja. Tal oli lihtsalt korraks hing kinni löödud. Vaatasime pimedas toas televiisorit. Vahetasime sageli kanaleid. Mult küsiti, kas ma sellepärast ei abiellugi, et mul on öösiti raske magama jääda. Täna oli tõesti raske magama jääda. See tuli sellest, et hommikul pidime kõik vara tõusma, olime sellest ärevil ja kõik rääkisid. Aga lõpuks jäi vaiksemaks. Unenägu hakkas pihta, mis näitas, et kohe tuleb uni. Nägin unes, et kõnnin Kaunase puiestee suunas, seejärel juba Kaunase puiestee hoovis. Et olin siin viimasel ajal ka ärkvel olles käinud, siis nägin hoovi selgemalt kui vahepealsetes unenägudes. Ja tahtsin siia ärkvel olles veel tulla. Käisin toidupoes ja hotellitoas, kus olid võõrad naised. Seejärel sisenesin klassiruumi, kus pidi toimuma järgmine tund. Õpetaja laual oli mürgipudel. Ta lahjendas mürki mittemürgise joogiga, põhjendades seda sellega, et muidu ei peta joojat ära. Õpetaja soovis kedagi ära mürgitada. Ta arvestas sellega, et alati on enne tundi keegi tema laualt ajalehti lugema läinud, siis tehakse seda ka täna ja ühtlasi juuakse lauale jäänud pudelist. Aga mina mõtlesin, et kuigi ma olen varasematel kordadel sealt ajalehti lugenud, ei pea ma seda täna tegema. Hakkasin siiski ajalehte vaatama. Seal kirjutati, et kui Nõukogude Liit hakkas oma mõjuvõimu maailmas koomale tõmbama, jättis ta Kuubale ja ühele teisele riigile ütlemata, keda nad ülemaailmsele kommunistide kongressile saadikuks peavad saatma. Neis riikides ei osatud iseseisvalt mõelda ja seetõttu ei saadudki nüüd kedagi saata. Jaapani kommunistide kohta kirjutati, et nemad on mures, et kohe tuuakse Jaapanisse Iisraeli relvi.

Algas Riigikogu uue koosseisu esimene istung. Saadikutelt küsiti, kas nad on maailma majanduse olukorraga rahul. Saadikud hüüdsid läbisegi ei, vehkides kättega allapoole, näitamaks, et maailma majanduse olukord halveneb. Nad olid seda ajalehest lugenud. Kellelgi neist ei olnud iseseisvat mõtlemist ega julgust, mis oleks lasknud tulla vastupidisele järeldusele. Nägin tee ääres ilusat väikest maja. Maja oli nii ilus, et oli näha, et see kuulub Isamaaliidule. Mõtlesin, et varsti toimuvatel Riigikogu valimistel ei vali ma vist enam rohelisi, vaid Isamaaliitu. Isamaaliit peab oma värviks valget. Talle võib ette heita, et ta näeb kõike must-valgelt. Põhimõtte poolest tuleks valida eurovastaseid. Aga neil valimistel vist enam ühtegi eurovastaste parteid ei osale. Või vähemalt ei tee nad endale reklaami. Võibolla valimiskabiinis selgub, et Iseseisvuspartei siiski osaleb. Aga siis ma neid tõenäoliselt ikkagi ei valiks. Klaus istus arvuti taga, kus oli lahti minu postkast. Nägin eemalt, et kontaktidesse lisandus uus nimi. Küsisin, kes see veel on. Nimi meenutas Oudekki ees- ja perekonnanime. Tõenäoliselt see oligi tema. Ta oli lihtsalt nime võõrapärasemaks muutnud, et tal oleks välismaal kergem elada. Sain koopia vanast ajalehest. Sellel oli üks foto. Fotol oli kolm last. Tagumisest lapsest arvasin äratundvat ennast. Siis vaatasin, et mina olen ikka üks kahest ees kõndivast lapsest, taga on hoopis Klaus. Mina kõndisin kõrvuti Helenaga. Me hoidsime käest kinni. Ma ei mäletanud, et oleksin kunagi mõnel tüdrukul käest kinni hoidnud. Aga lapsena oli kõik võimalik, eriti kui mõni täiskasvanu käskis. Helena vaatas pildil selja taha Klausi poole. Aga fotoallkiri seletas asja teisiti. Kõigepealt oli öeldud, et foto autor on üks vanaisa tuttav professor. Edasi kirjutati, et fotol on õudusunenäo teema - Helena vaatab, kui kole ma olen. Seda ma ei uskunud. Oli näha, et fotoallkirja on kirjutanud mõni täiskasvanud naine, kellele meeldivad suured mehed rohkem kui lapsed. Koopia olin saanud Oudekki käest. Kui temaga kohtusin, siis ütlesin, et tegemist ei ole täpse koopiaga, vaid ta on seda fotot arvutiga töödelnud, nii et kahel pool lapsi seisvatel täiskasvanutel oleksid õudusfilmi tegelaste näod. Oudekki vastas, et ta ei vaidle vastu. Oletasin mõttes, et ta on muutnud ka foto allkirja. Kuuldavalt soovitasin tal töödelda ka tema enda fotot. Seejärel olin koos emaga. Rääkisin, et Oudekki ise tunnistas, et ta on seda fotot õudsemaks muutnud. Ema vastas, et tema arvates on pilt samuti kole ja meil ei ole seda vaja, aga mina olen pildil ilusam kui Klaus. Vaidlesin vastu, et mina pidasin just Klausi endaks. Lisasin, et me ei peagi vaatama seda koopiat, aga selle pealt saame teada foto ajalehes ilmumise aja ja võime minna arhiivi originaali vaatama. Mõtlesin, et kui me ei kiirusta, võib Oudekki minna ka arhiivis hoitavat ajalehte moonutama. Ema kohendas puhveti otsas olevaid maale. Üks maal hakkas selle tagajärjel ümber kukkuma.

Teisipäev, mai 27, 2008

Märkasin ohtu

Toas on meil rahulik, kuid ohte täis on õu.
"Te kõrvaldage ohud!" tuleks anda nõu.
Kuid häält on raske teha, mul ei paindu keel.
Nii tuleb kannatada ohtusid meil veel.

Oht õuest tuppa vahel sisse tulla võib.
Ei päästa ohtude käest eestlast riigivõim.
Kui kogu elu mööda läheks ohutult,
siis eluiga pikem oleks tohutult.

Moonutatud partii

Läksin tundi. Üks tüdruk rääkis ühe teise poisiga, selle asemel, et minuga rääkida. Kuulasin tundi klassist välja jääval maastikul teisel pool sambaid. Räägiti, et Toomemäe nõlvu hakatakse tasandama, et kõik neid mööda kõndida saaksid. Teistes linnades olevat juba nii tehtud. Ma ei saanud aru, kas plaanis on künkaid ülevalt madalamaks kaevama hakata või hakata orupõhjasid täitma. Taimo ütles, et mina pääsen neljandana Eesti meistrivõistlustele. Vaatasin turniiritabelit. Tegelikult olin küll tulnud Tartu meistrivõistlustel neljandaks, seega olin Tartust neljas edasipääseja, aga teistes Eesti piirkondades olid oma edasipääsejad, kes võisid olla minust ees. Läksin koos Agoga kodu poole. Rääkisin, et see on siis õige, et maletaja on kõige tugevam 40-aastaselt. Praegu olen 34-aastane ja sain alles esimest korda Tartu meistrivõistlustel nii kõrge koha nagu neljas. Praegu küll enam ei väideta, et alles 40-aastaselt tippvorm saabub, aga Kerese ajakirjas veel väideti. Ago vastas midagi, mis pidi vist tähendama, et 40-aastasele ei ole tulemus enam nii tähtis. Meie teed läksid lahku. Mõtlesin, et Agol on vist õigus, sest mulle ei valmistanud juba praegu neljas koht erilist rõõmu. Tänava ääres oli natuke laiem plats, kuhu oli kogunenud neli maletajat, kes hakkasid üksteisele lõppenud turniiril mängitud partiisid näitama. Läksin juurde ja kavatsesin näidata ka oma mänge, kui nemad oma mängud näidatud saavad.

Panin tähele, et Helina kasutas sõna "kurat". Hakkas tunduma, et ta on seni ainult minuga viisakalt rääkinud ja tegelikult on tal samasugune sõnavara nagu Oudekkil, kelle juures see ka algul välja ei paistnud. Näitasin Helinale oma turniiril mängitud partiid. Valge käis oda etturi kaitse all samale diagonaalile, kus oli minu lipp. Ei olnud selge, kas lipul on piisavalt taganemisvõimalusi. Siis vaatasin, et olin protokolli valesti lugenud. Lipp ei olnudki enam seal, vaid oli juba enne odakäiku teise kohta käinud. Aga Helinat ei huvitanudki, milline mäng päriselt oli olnud, vaid see, millisena mina seda näitan. Olin raamatust terve pika lõigu vahele jätnud. Selles lõigus kirjutati, et üks inimene oli tapnud teise inimese. Tapmise eest oli tahetud kätte maksta, aga kättemaksuks tapetud vale inimene. Tapmise tegelik süüdlane oli varem küsinud inimestelt nende raamatuid enda kätte hoiule, põhjendusega, et tal on hea hoidla. Tegelikult see nii hea ei olnud. Mõtlesime isaga endale ka Meelvale raamatuhoidla ehitada. Sinna oleks saanud viia need raamatud, mis Tartusse ära ei mahu. Kui hoidla Meelval ka kitsaks oleks jäänud, oleks saanud selle suuremaks ehitada.

Esmaspäev, mai 26, 2008

Kohinad ja pilved

Kui sulgeda kätega kõrvad, ei jää kõrvades vaikseks, vaid hakkab kostma kohinat. Lamades voodis külili, kõrv vastu patja, võib kuulda samuti kohinat, lisaks südame lööke ja hingamisest tingitud voodi raginat. Kui keerata selili, nii et kõrva asemel puutub patja kukal, jääb äkki vaikseks. Lugesin raamatust metsa kirjeldust, et puulatvades kohiseb tuul, aga maapinnal on tuulevaikus. Ise ma poleks osanud metsa nii kirjeldada, võibolla sellepärast, et ei ole ammu metsas käinud. Ma siiski teadsin vanasõna, et mets on vaese mehe kasukas. Rääkisin loetud metsa kirjeldusest ja lisasin, et ise olen tähele pannud, et kui maapinnal on tuulevaikus, võivad pilved taevas väga kiiresti liikuda. Mulle vastati, et võibolla olen ma sedagi tähele pannud, et vahel on taevas pilvi mitu kihti ja erinevad kihid liiguvad erinevas suunas. Sellist asja mul siiski eriti meeles ei olnud. Aga mäletan hästi, kuidas vaatasin suvel 1984 koos õega taevast. Algul oli taevas selge, siis ilmusid sinna väiksed pilvetäpid. Need laskusid madalamale, laskudes muutusid suuremaks ja jagunesid mitmeks pilveks. Siis tõusid pilved jälle kõrgemale, muutusid väikseks, aga uuesti laskudes ja suurenedes jagunesid omakorda uuteks pilvedeks. Lõpuks oligi taevas pilves. Lugesin hiljuti kuskilt, et keegi oli samuti lapsena pilvi vaadanud, aga tema isa oli teda keelanud ja öelnud, et inimene peab kogu aeg midagi tegema, kas töötama või mängima. Sellele vaidleksin muidugi vastu, et pilvede vaatlemine võib aidata näiteks teadlaseks või maalikunstnikuks saada. Ja taevast vaadata saab ka mängu osana. Meie vaatasime ükskord pilvi ja kujutlesime, et neil sõidavad erinevate nõiamaade nõiad, kellega meil võidelda tuleb. Aga kui järgmisel päeval natuke vanem naaber nimetas seda mänguks, siis olin ma solvunud, sest minu seisukoht oli, et kõik see juhtus päriselt.

Lugemislauad olid nagu tornid

Võtsime kapi otsast esemeid, mida meil vaja läks. Seal oli mitmesuguseid esemeid. Hakkasime tööd tegema. Oli vaja teha mitut erinevat tööd korraga. Tegime neid ühiselt. Ütlesin, et mina jään ajalooalase töö järelevaatajaks. Ise pidin toimetama poolteist lehekülge teksti. Tegin seda väljatrüki pealt. Küsimus oli, kas kanda pärast ise parandused arvutisse või lasta teha seda kellelgi teisel. Siiani olin arvanud, et lauseid kaks korda lugedes leiab kõik vead üles. Aga nüüd nägin, et teisel lugemisel leiab alles esimesed vead, igal uuel lugemisel tuleb parandusi juurde. Lahkudes läksin Kirjandusmuuseumi juurde, mille hoone oli nagu lasteaiahoone. Selle uksest vaatas välja üks vanem mees. Arvasin, et ta on hoonesse luku taha jäänud ja ootab väljalaskmist. Aga kui ma ust katsusin, siis see lukus ei olnud. Mees ütles, et majas on veel inimesi. Läksin vaatama. Kõndisin trepist üles. Selgus, et inimesi on seal isegi palju. Pidin nad välja viskama. Koos minuga tuli neid välja viskama üks õppejõud. Enne välja viskamist hakkas ta üliõpilasi eksamineerima. Eksam tuli kirjutada kahes rühmas, kumbki rühm sai kolm küsimust. Teine rühm sai selliseid teemasid nagu "Debiilik ja geenius". Kui tavaliselt on kergemad esimese rühma küsimused, siis sel korral teise rühma omad. Mina erinevalt ülejäänutest kirjutama ei hakanud, sest mul oli ülikool juba lõpetatud. Istusin niisama. Teised ka kaua ei kirjutanud, sest ilmselt nad ilma õppimata eriti ei osanud.

Olin muuseumis lugenud raamatut Jaan Tõnissonist, nüüd tahtsin raamatut "Postimehest". Sellel oli kaks köidet. Teenindaja, kelleks oli vana naine, tõi mulle esimese köite. Ta ütles, et pärast võin selle ise tagasi viia. Aga ma ei tahtnud tagumistesse ruumidesse tungida. Pealegi ei teadnud ma, kas leiaksin indeksi järgi õige riiuli üles. Lugemislauad olid nagu tornid. Enne olin lugenud ühes tornis, nüüd ronisin teise. Istusin ühe poisi kõrvale. Hakkasin magama jääma. Madalamal istusid kõrvuti Tõnisson ja Kristiina. Varem olin arvanud, et nad on ühevanused. Nüüd aga nägin, et Tõnisson on juba vana, aga Kristiina alles laps.

Pühapäev, mai 25, 2008

Oder, alkohol, purjusolek

Lugesin ühest raamatust odra kasvatamisest. Hakkasin mõtlema, milleks otra üldse kasutatakse. Kõige paremini tean odraputru. Õlu ei tulnud üldse meelde, enne kui raamatu järgmistel lehekülgedel tuli juttu ka õllest. Nüüd mõtlesin, et kas õlut tehakse ainult odrast või millestki muust ka. Küsisin hiljem vennalt. Vend teadis, et nisuõlu on ka olemas. Mina teadsin, et nisust tehakse viina. Kuigi õlut olen elus joonud ainult paar korda ja viina mitte ühtegi, kujutan ikkagi lõhna ja teistele inimestele avalduva toime järgi ette, mis neil vahet on. Täna tuletati meelde veel seda, et nagu mina alkoholi ei tarvita, on ka minu esivanemate hulgas olnud neid, kes ei tarvitanud. Ütlesin kommentaariks, et vanasti organiseeriti rahvast karskusseltside kaudu, nüüd on selle asemel õllesummer. Mul soovitati sel teemal artikkel kirjutada. Vastasin, et mul muud selle kohta öelda ei olegi. Öeldi, et artikli pealkiri on olemas, võib hakata sellele juurde mõtlema. Nii mul tuligi mõte, et võib sellest vähemalt blogis kirjutada. Ei olegi blogis juba tükk aega millestki peale unenägude kirjutanud. Kuigi päris nii ei saa ka öelda, sest unenäod sisaldavad ise erinevaid teemasid. Aga siiski ei ole ma kirjutanud ühtegi asja, mis ei ole unenägu. Vahepeal lugesin unenägusid ka ühest teisest blogist. Selle omanik näeb sageli unes, et joob ennast purju või vähemalt tarvitab alkoholi. See näitab, et ta tarvitab seda ka ärkvel olles. Aga unenägu võib ilmselt purjusolekuks pidada ka seetõttu, et unenäos ja purjusoleku korral on mõlemal juhul asjad segased. Ma täpselt ei tea, sest ei ole purjus olnud. Kui aastal 1985 isa, õe ja ühe "Edasi" ajakirjanikuga neljakesi Haapsalus suvitasime, käisime paadiga sõitmas ja ujumas. Siis öeldi mulle ühel korral, et ma olen merevee joomisest purjus. See oli vist rohkem nali. Teisel korral läksin ülikooli päevil Jakobi tänava maleklubist kodu poole. Selja tagant tuli üks teine maletaja, kes järelikult kõndis tol korral minust kiiremini, aga hilisemal ajal ta saigi tuntuks autoga kihutajana. Ta küsis mult tol korral järgi jõudes, kui vanalt mina jooma hakkasin. Küsimust põhjendas ta sellega, et ma olevat kõndinud ühest kõnnitee äärest teise. Ühel hilisemal korral läksin tänaval ise teistest jalakäijatest mööda. Möödusin tee äärt pidi, siis keerasin tee keskele. See paistis vist selja taha jääjatele samuti tuigerdamisena, sest kuulsin kuidas see naine ütles oma lapsele: "Purjus täiskasvanu." Aga see võis ka olla hallutsinatsioon või katke mingist muust jutust. Igatahes ei olnud ma kummalgi korral alkoholi tarvitanud. Ja teisel korral neist kõndisin nii kiiresti, et kahtlane, kas purjus inimene oleks võimeline nii kiiresti kõndima. "Kliinilise psühhiaatria" raamatust olen küll lugenud, et üks joobe vorm on paradoksaalne joove, mille ajal inimesel ei ole tasakaaluhäireid, aga ta käitub kummaliselt, näiteks võib ootamatult puu otsa ronida. Sellist joovet pidi inimesel vist tavaliselt ainult üks kord elus esinema.

Lilled endale

Magama minnes olin voodisse kaasa võtnud Ameerika presidentide pildid. Presidendid olid reastatud kõige esimesest alates. Osade presidentide kohta ma oskasin näo järgi öelda, mis ta nimi on, enamuse kohta mitte. Kaardilt avastasin, et üks Parma on riik Rootsi ja Norra piiril. Klaus ütles, et maailmas on tekkimas neli riiki, mille nimi on Parma või Barma. Näitasin, et õige Parma asub Itaalia-Šveitsi piiril. Võibolla isegi Šveitsis. Siiski Itaalias.

Ostsin ühel korral linnas käies punaseid pika varrega lilli ja teisel korral siniseid lühikese varrega. Panin kimbud varre pikkusest sügavamatesse vaasidesse, et ema lilli ei näeks. Nüüd oleksid lilled olemas olnud, kui oleks tekkinud vajadus neid kellelegi kinkida. Suurema tõenäosusega kavatsesin need endale jätta. Et mulle keegi kirju ei saatnud, siis kirjutasin kirju ka endale ise. Aga erinevalt Helinast ja Muhvist ei saatnud ma neid endale ümbrikus, vaid kirjutasin kaustikusse.

Põgenesin keset ööd ühe halva naise eest suurde avalikku wc-sse. Aga ta tuli mulle sinna järele, et seal oksendada. Mind püüti äratada, sest kõik pidid koju sõitma. Aga ma ei ärganud, vaid hakkasin läbi une ringi kõndima.

Olin sõjaväes. Tegin sellise teo, mille eest ohvitser käskis mul ajateenijatest esimesena kartsa minna. Ma ei läinud, lootuses, et ohvitser unustab oma käsu ära. Seejuures riskisin siiski sellega, et kartsas istumise aega pikendatakse. Ohvitser käskis ühel kaasajateenijal mind kohale viia. Kui see ajateenija jäi ühte riiulit vaatama, kükitasin tema eest teise riiuli taha peitu. Võibolla paistsin välja. Läksin kaugema riiuli taha päris seina äärde. Mul oli taskus kaks kanamuna, mida mõtlesin kaasajateenijale pakkuda, et ta mind kartsa viimata jätaks. Riiulist möödusid neli tähtsat tsiviilisikut, kes olid sõjaväel külas. Mind nähes nad kõik naeratasid, sest neil oli hea meel, et sõjaväes on minusuguseid erilisi ajateenijaid.

Laupäev, mai 24, 2008

Vaimud ekraanil

Minu blogile oli viidanud lehekülg "Venelased Eestis", sest selle omanikke miski minu blogis häiris. Selle tulemusel tuli blogile palju külastajaid, kes liikusid ekraanil nagu vaimud. Ma ei teadnud, kas mul õnnestub blogi kujundust enam nendest puhastada.

Eva oli mõned aastad vana ja meil külas. Küsisin talt, kas ta raamatut on lugenud. Ta vastas, et ei ole. Ütlesin, et siis ta võib lugeda. Läksin köögist tuppa. Henrik jäi kööki. Ta oli kooliealine. Toas võttis Eva riiulist ühe raamatu välja ja ütles, et hakkab tähtsat raamatut lugema.

Helina oli saatnud mulle sedeli. Algul vaatasin, et see koosneb ainult ühest väiksest paberilehest. Siis nägin, et lehti on kolm. Helina kutsus mind üritusele, kus ta pidi esinema. Üritus pidi toimuma Vanemuise teatris ja selle korraldaja oli Kirjanike Liit. Üritus oli jagatud kahele päevale - ühel pidid esinema lapsed ja teisel lapsevanemad. Et Helina ei olnud ei õige laps ega õige lapsevanem, siis ma ei teadnud, millal tema esineb. Kaks korda ei tahtnud ma kohale minna.

Me olime pidanud inglise keele tunni jaoks ühte harjutust õppima. Nüüd seda kontrolliti. Iga kord, kui õpetaja nimetas järgmise õpilase nime, kes pidi lause ette lugema, läks mul see kõrvust mööda, sest tegelesin tagantjärele õppimisega. Televiisorist tuli uudis, et täna võib alata tuumasõda. Ühel eesti ajakirjanikul oli palutud president Medvedjevit kritiseerida, aga ta oli keeldunud seda tegemast. Sellest järeldati, et see ajakirjanik on tüüpiline Medvedjevi toetaja. Ütlesin ajakirjaniku kaitseks, et Medvedjevit ei ole vaja veel kritiseerida, sest ei ole veel selge, milliseks tema poliitika kujuneb. Medvedjev ütles, et tema eesmärk on, et Venemaa jääks Kolmandaks Roomaks ja et ei tekiks Neljandat Roomat, mis Venemaa vallutaks. Seda öeldes pani ta minu kirjutuslauale sõjaähvarduse kasti. Palusin tal kast laualt maha tõsta, et sõjaähvardus ei jääks viimaseks sõnaks.

Mõtlesin, et viimases partiis kahisin Partsile viguri kahe etturi eest, teen järgmine kord jälle nii, siis läheb seis segaseks ja hakkan ründama. Mõtlesin mänigda 1. e4 e5 2. Oc4 3. Of7+ Kf7 4. Lh5+ 5. Le5. Tugeva vastase vastu natuke vähem materjali omada oleks halb, aga nõrgema vastu võib see kasulik olla. Võibolla mängiksin Le5 asemel kõigepealt hoopis b3 ja Ob2, ähvardates korraga nii etturit e5 kui ka vankrit h8.

Reede, mai 23, 2008

Hammasratas

Kirjutasin arvutiga. Üks Tooma sõber oli meil külas. Ta ütles mulle, et läheb nüüd ära ja tunni aja pärast tahab arvuti taha istuda. Vastasin, et mul kirjutamine palju üle tunni aja ei võta, võibolla saan valmis vähem kui tunni aja pärast. Aga siis tekkis mul kahtlus, et ta võibolla ei soovigi tagasi tulla ja minu arvuti taha istuda, vaid pidas silmas enda arvutit. Küsisin üle. Selgus, et õige oli teine variant. Kui ta väljunud oli, läksin suurde tuppa. Leidsin taskunoa. Küsisin Toomalt, kas see on minu taskunuga. Ma ei mäletanud täpselt, milline minu oma välja näeb. Kahtlane oli see, et leitud noal ei olnud küljes võtmeid. Siis tuli meelde, et võtmehoidja olen noa küljest juba ammu lahti võtnud.

Alustati malepartiid. Vihmand ütles valitud avangu kohta, et see on mustale sama halb, kui alustamine käikudega 1. h3 h6. Võibolla ta pidas silmas, et h6 järel satub musta vanker ohtu. Mängiti avangut, mida Vihmand nimetab Rei süsteemiks. Must sai halva seisu. Ühel hetkel näitas Vihmand, et must tegi valekäigu, tal on kuningas tules, lipp samuti. Selle peale must alistus. Alistumise järel mõtlesin, et võibolla oleks musta seisu siiski veel päästa saanud. Alustati uut partiid uute vastaste vahel. Laual oli aukudega metallkonstruktori plaat, mille sees sõitis hammasratas ja tulistas vastase kuningat. Arutati, mitu punkti millise seisu elemendi eest anda. Otsustati, et seda tuleb vaadata nurga kraadide arvu järgi. Tule eest anti 66 punkti.

Ühe minu blogisissekande pealkirjas esines sõna "armastus", teises "naised". Tavaliselt klikitakse sellised sõnad kataloogi edetabeli tippu. Täna siiski klikke eriti palju ei tulnud, sest inimesed olid pühade puhul maale sõitnud. Võibolla tuli klikkide vähesus osalt ka sellest, et inimesed juba teadsid kogemuste põhjal, et minu sissekannetel ei ole pealkiri ja sisu kooskõlas. Endale mulle ei meeldinud, et mul pealkirjades sellised sõnad esinesid. Aga keegi, kellele need sõnad paremini meeldisid, oli tulnud juba otsingumootoriga. Mõtlesin, et selleks, et ma ei peaks Helinale enam iga kuu vahetumisel saatma blogist otsitud sõnade edetabelit, võiksin anda talle juurdepääsu sõnade loendurile. Viimasel ajal oli pakutavate teenuste hulka juurdepääsu jagamise võimalus lisatud, ilma et selleks oleks pidanud ühist parooli kasutama. Katseks saatsin juurdepääsu õiguse kõigepealt oma teisele postkastile. Avasin selle. Sinna oli tulnud tehtud liigutuse tagajärjel mitu kirja põhipostkastist. Kõik kirjad ei olnud tulnud ilmselt sellepärast, et teisele postkastile olin pannud väga tugevad filtrid. Kui ma oleksin saatnud lugemisõiguse ka Helina aadressil, siis oleksid talle läinud ilmselt kõik kirjad. Kuna tal on suur postkast, siis see umbe poleks läinud. Aga võibolla oleks peale kõigi mulle saabunud kirjade läinud tema postkasti ka kõik minu muudele inimestele saadetud kirjad. Neid ma Helinale näidata ei tahtnud, seepärast ma talle juurdepääsuõigust ei saatnud.

Sain teada, et vanasti õpiti nii, et kõige kohta, mis õppija läbi luges, pidi ta kohe ise loenguid pidama. Mulle poleks see sobinud, siis ma vanasti polekski saanud õppida. Et mulle poleks aga sobinud ka füüsiline töö, siis tekkis küsimus, mida ma vanal ajal üldse teha oleks saanud. Võibolla vaimulikuks hakata. Vaatasin raamatut, milles sisalduvad tekstid olin mina arvutisse sisestanud, Ann oli neid toimetanud ja Oudekki nendest raamatu koostanud. Kahtlustasin, et raamatusse on vead sisse jäänud. Valemid, mis seal olid toodud, nägid imelikud välja. Ühe ülesande lahenduses oli otsitav, mida oli raske märgata, tähistatud ühe sümboliga, pärast oli vastus antud teise sümboli kohta.

Köögis toimus kehalise kasvatuse tund. Mina olin pidžaama ja isa aluspesu väel. Sisenes Klaus, kes otsis selle ruumi võtit, kus tema tund pidi toimuma. Mõtlesin, kuidas sellest pärast kirjutada. Ema laotas elektripliidi plaadile käteräti. Märkasin ehmatusega, et plaadil on kuumus all. Likvideerisin selle olukorra. Käterätt oli juba alt kõrbenud.

Neljapäev, mai 22, 2008

Jahipidamise õpetus

Lugesime tahvlitelt jahipidamise õpetust. Olime metsas ja meil oli vaja lasta igast liigist üks metsloom. Kõige raskem oli jahtida karu. Õpetuses oli öeldud, et lõpuks leitakse karu alati. Esialgu me teda siiski ei leidnud.

Meile toodi lumelabidaid, millega jää pealt lumi ära lükata. Oli olemas ka võimalus puistada puhtaks lükatud liuvälja keskele liivast rada, et kukkumata üle saada. Aga liiva puistamine oleks rikkunud liuvälja terviklikkuse ja seganud mängu. Üks klassivend tegi minu kohta kriitilisi märkusi. Lõin teda selle eest näkku ja küsisin, kas ma ei või temaga samas klassis käia. Tal jäi midagi põse külge. Võibolla olin midagi talle põse sisse löönud, aga tõenäolisemalt olin hoopis nahariba otsapidi lahti löönud.

Hakkasin õhtul oma toas laualambi valgel ajalehti lugema. Laud oli uues asendis ja mul oli kavas ajalehti senisest põhjalikumalt lugema hakata. Samas toas luges midagi ka ema. "Postimees" oli osa rubriike lisalehte tõstnud ja vabanenud pinnal ähmasel teemal pikki artikleid avaldama hakanud. "Eesti Päevaleht" avaldas spordileheküljel maleuudiseid. Parajasti olid lõppenud maailmameistrivõistlused. Et kõik maletajad olid mehed, siis oli neid autasustama pandud miniseelikus naised. Fotol üks eksmaailmameister istus ja tema kõrval noor naine seisis, nii et nägu ja jalg olid kõrvuti. Teisest toast tuli Tõnu, kes ütles, et meile olid helistanud meie hiljutised külalised, et hea vastuvõtu eest tänada. Vastasin, et tänukõned on tobe komme. Siis nägin, et helistanu on praegu ka meie pool. Ta küsis, kas meil oli siis nende külaskäigu ajal igav. Vastasin, et meil ei olnud igav, vaid me oleme karmi stiili esindajad. Ise mõtlesin, et kui seda mitte igavuseks nimetada, mis sõna siis õige on.

Tantsija demonstreeris uut moodi - tema ülakeha oli paljas, püksinööp lahti ja pükste all midagi ei olnud. Algul arvasin, et ta on naine, aga siis hakkas tunduma, et hoopis mees, kellel on tükk küljest lõigatud. Ennustasin, et tema näidatavat moodi kõik omaks ei võta, sest inimestel hakkaks külm.

Kurjategijad sooritasid kuriteo ja hakkasid seejärel autoga tänavat mööda kihutades põgenema. Kihutamine näitas kätte, et nemad on kurjategijad, aga sellest nad ei hoolinud. Kihutasin teise autoga järele ja läksin kinni pidamise eesmärgil kurjategijate autost mööda. Aga kohe kui see selja taha jäi, pööras ta ümber ja kihutas vastassuunas. Läksin ühte suurde majja ja peitsin ennast ruumi, kus kedagi ei olnud.

Mängisin Peeboga turniiripartiid. Vaatasin, et mõlemad lähevad lippu. Järeldasin sellest, et tulemus on viik, ja panin kella seisma. Ma ei kasutanud kogu mõtlemisaega ära, vaid leppisin eelviimase kohaga. Aga Peebo mõtles edasi. Ta mängis mitme vastasega korraga ja lootis kõigilt maksimaalselt punkte saada. Nähes, et mäng jätkub, panin kella käima tagasi. Varsti vajutasin veelkord kellanuppu, sest olin eksikombel käivitanud vastase kella asemel enda oma. Algul vaatasin, et vastasel on kaks lippu ja minul üks. Siis hakkasin otsima, kus on vastase kuningas. Selgus, et üks tema lipuks peetud nupp on tegelikult kuningas. Ja teine ei olnud ka lipp, vaid eelviimasele reale jõudnud ettur. Lipuks muutuda see ei saanudki, sest mõlemad olid hakanud minema lippu ääreliinil, mina olin jõudnud pärale käik varem ja oleksin vastase lipu pealepanemise korral diagonaalis löönud. Kuigi minul oli lipp ja vastasel ei olnud, oli vastane siiski kindel, et ta võidab. Kui ta nii arvas, siis tõenäoliselt oli tal õigus, kuigi ma ei saanud aru, mismoodi.

Kolmapäev, mai 21, 2008

Vürstinna

Kõndisime koos Helinaga käpuli mööda põrandat. Helina oli pärit Etioopiast, kus elasid suured loomad nagu lõvid. Helinal oli etioopiapärane kehaehitus, kuigi Eestis elamise ajal oli see omandanud ka eestipäraseid jooni. Esimesel pilgul tundus Helina olevat eesti nimi, aga kui järele mõelda, oli see ühtlasi ka etioopiapärane.

Olime Läänemaal ja tahtsime lennukiga Hiiumaale lennata. Aga ennustati, et puhkeb torm. Torm võis puhkeda poole lennu ajal. Ennustati, et kõigepealt tõmbab torm jõgedest vee ära ja seejärel tuleb vesi merelt uputusena tagasi. Otsustasime lennata hoopis Tartusse. Lennukis tuli ennast rihmadega istme külge kinnitada, sest lennuk liigub väga suure kiirusega.

Otsisin sobivat luuletust, mis inglise keele tunniks pähe õppida. Sobiv tundus luuletus, mille pealkiri tähendas tõlkes "Matusekõne". Aga tund hakkas juba pihta. Õpetaja Kalme kutsus mind vastama. Mul ei olnud veel ühtegi ingliskeelset luuletust peas, küll aga hulk eestikeelseid. Küsisin, kas tuleb lugeda ingliskeelne või eestikeelne luuletus. Õpetaja ütles, et nii lolli küsimust pole ta varem kuulnud, loomulikult eestikeelne. Selles nägin vastuolu - ühelt poolt lubas ta mul lugeda eestikeelse luuletuse, teiselt poolt nimetas minu juttu lolliks. Ilmselt tahtis ta siiski ingliskeelset luuletust kuulda.

Sõitsin koos vürstinnaga tõllas. Minu tähelepanu äratas üks vastu tulev naine. Seetõttu vaatas vürstinna hoolega, milline see naine on. Vastu tulev naine omakorda vaatas vürstinnat, et kellega ma koos sõidan. Vürstinna avaldas ajalehes järjejuttu. Ta läks teise tuppa. Sel ajal, kui teda kohal ei olnud, oli teenijannal kombeks mult vürstinna kohta küsimusi küsida. Täna küsis ta, kas ma vürstinna järjejuttu loen. Vastasin, et esimesi osi lugesin, aga viimased on lugemata jäänud. Peaksin jutu tervikuna läbi lugema siis, kui kõik osad on ilmunud. Ajaleht on selles mõttes halb, et hakib asja ära. Mõtlesin, et tegelikult loen ma raamatuid ka jupphaaval. Tavaliselt magas teenijanna voodis minu ja vürstinna vahel. Tegelikult oleks tulnud järjekorda muuta, sest minu naine oli vürstinna. Teenijanna hakkas mind ühe käega läbi teki silitama. Mina ei liigutanud. Vürstinna tuli tagasi ja teatas, et leidis oma järjejutule lahenduse - mustad on käigul ja võidavad. Ärkasin, sest Paide vanaema astus tuppa sisse. Ütlesin talle, et nägin just unes, et tahtsin ühte maleseisu vaatama hakata. Vanaema käskis, et nüüd peame me tema poolt Tartusse tagasi sõitma hakkama. Ta hakkas pakkima male- ja kabenuppe karpidesse. Pidin üle kontrollima, kas ta pani need õigetesse karpidesse, sest tema ei teadnud, milline nupp millises karbis olema peab.

Teisipäev, mai 20, 2008

Liivavormi kuju

Olime pimedas väljas ja vaatasime pabereid läbi. Teised vaatasid koos ühtesid pabereid, mina hoidsin käes ühte teist paberit. Vajutasin sellel sõrmega ühte punkti, et õhust mulle kahjulik magnetkood ära kustuks. Lauri K. oleks võinud ühe talle kasuliku paberi üles korjata, aga loovutas selle teisele inimesele. Seda nähes tõi õpetaja Käsnar Laurile eeskujuks mind, et mina käin kõigil üritustel ja kirjutan kõik üles. Kui ma käisin veel teises klassis, oli Käsnar vaadanud, et ma olen rumal õpilane, aga pärast oli selgunud, et ma olin kõik üles kirjutanud. Peitsin ennast ühes majas nurka ukse varju. Klaus tuli ja vaatas sinna ukse taha. Ta ütles, et me peaksime fraktsiooni moodustama. Küsisin selle peale naljaküsimuse, et kas ta teeb fraktsiooni. Klaus rääkis ülikooli lehe toimetusest, millesse me kriitiliselt suhtusime. Sinna kuulusid Oudekki ja kaks inimest, kelle nimi tähendas kala. Halvad inimesed tahtsid kõike põlema panna. Rahustati, et kui inimene põlema panna, siis see teeb talle nii suurt valu, et ta kustutab ennast ära. Aga mina polnud kindel, kas tule kustutamine alati õnnestub. Ühed mehed muutsid kuju, nii et neil vahetusid liivavormide kujud. Liivavormi kujulised olid nad vahepeal täielikult ja vahepeal osaliselt.

Läksin vara hommikul, kui teised veel magasid, isa tuppa. Hakkasin seal kirjutusmasinaga kirjutama. Kirjutasin B. Saulist. Kui peaaegu pool lehekülge täis oli saanud, jõudsin aastasse 1989. Kirjutusmasin hakkas tõrkuma, nagu talle see periood ei meeldiks. Edasi kirjutamine muutus võimatuks. Proovisin erinevaid nuppe, et asja parandada, aga ükski ei aidanud. Lõpuks avastasin, et edasi kirjutamiseks tuleb ühte kangi lõdvemaks lasta. Isa tõusis üles ja tuli samuti oma tuppa. Ta küsis, miks ma Tooma referaadi peale kirjutama hakkasin. Selgus, et selle lehe alumine ots ja teine külg olid enne mind täis kirjutatud. Seal oli värvilisi nooli, mis näitasid keemiliste reaktsioonide kulgemist. Toomas hakkas kooli minema, aga selle paberi vastu huvi ei tundnud. Ma talle midagi omalt poolt ei öelnud, aga paistis, et tal on kirjutusmasinasse jäänud paberid ülearused. Läksin läbi oma toa suurde tuppa. Rääkisin vendadele, et viimases klassis oli hea, et sai palju ühe klassikaaslase kõrvaklappidest muusikat kuulata. Vennad näitasid mulle uut elektronmängu. See sarnanes minu vanale elektronmängule võidusõiduga, aga uues mängus oli teel radu rohkem ja mängijal endal oli auto asemel hiir. Hiir sõi algul mõlemast tee äärest toitu, aga siis kohtus kassiga. Mõlemad loomad püüdsid üksteist ära süia, hiir rohkem enesekaitseks. Klõpsisin hiire toetuseks hästi kiiresti ühte klahvi. Seejärel tulin juba selle peale, et hoida sõrme klahvi peal katkematult, et kassi suu tulistamisse ei tuleks vaheaegu.

Esmaspäev, mai 19, 2008

Tootsi pulm

Hennule tegi vanglas kongikaaslane liiga. See kongikaaslane oskas hästi malet mängida, aga oli sadistliku iseloomuga. Ta viidi karistamiseks kongist ära, aga oli karta, et kui ta tagasi tuuakse, teeb ta veel midagi. Ütlesin, et Henn vähemalt häbeneb, et ta vanglas on, aga see mees ei häbene. Medõde rääkis koolimaja teisel korrusel, et uuris vahepeal kodus ahvide evolutsiooni. Soovitasin, et ta räägiks siis sellest ise tunnis õpilastele. Tema arvas, et tunnis räägib siiski õpetaja ehk arst. Koridori põrandal oli palju tolmu, mida koristada. Kaugema koridoriakna juurde oli ohtlik minna, sest seal elas laes krahvinna Dracula. Aga korrus kõrgemale tema pea kohale minna oli ohutu.

Lugesin ajalehti. Kahe järjestikuse päeva lehtedes kirjutati välisuudistes teemal, kas üks usutegelane lastakse üle riigipiiride. Ma ei teadnud üldse, mis riigist see usutegelane ise pärit on. Seda ei olnud nende päevade lehtedes mainitud, sest arvati, et teema on juba lugejatele tuttav. Nägin seda usutegelast kesklinna bussijaamas. Ta rääkis minu ja kahe võõra tüdrukuga. Need tüdrukud ütlesid talle lahkumisel nägemist. Usutegelane ennustas, et tasu saab kätte kodumaja juurde jõudmisel. Läksin bussi peale. Püüdsin endale sisendada, et ennustus ei käinud minu kohta ja ennustusega ei mõeldud midagi halba. Tahtsin bussist väljuda Sõpruse puiesteel, aga buss ei peatunud. Ütlesin, et üks peatus jäi vahele. Juht vastas, et ta sõitis nagu ühe teise liini buss, aga peatust teha ei saanud. Buss jõudis Räpina maanteele. Parandasin ennast nüüd, et võibolla peatus siiski tuleb. Hakkasin aru saama, et buss võib siin ümber keerata ja peatuda Sõpruse puiestee teisel küljel. Nii läkski. Ainult et peatuse oleks võinud ikkagi teha mõlemal küljel. Kodus rääkisin, et see usutegelane, kellest ajalehes kirjutati, oskas eesti keelt. Arvasin, et ta õpib kõik keeled kohe selgeks. Aga mulle vastati, et ta ongi eestlane. Võibolla oli ta siiski seda tüüpi inimene, kes oli välismaal elades eesti keele ära unustanud ja pärast uuesti selgeks õppinud.

Üks mees ja üks naine tülitsesid. Naine tahtis osta midagi lakke riputamiseks. Meest huvitas, ega see liiga kallis ei ole. Naine vastas, et see maksab ainult 1000 krooni. Mees tõestas, et tegelikult naine valetab ja eseme lakkeriputamiseks tuleb osta kolm komponenti, millest üks maksab küll ainult 11 krooni, aga kõige kallim üksindagi rohkem kui 1000 krooni. Need tegelased olid Toots ja Teele. Sellega sai peatükk läbi. Järgmine peatükk kandis pealkirja "Tootsi pulm". Peatüki alguses algas pidu, mis ei olnud pulm, aga ilmselt läks see hiljem pulmaks üle, kui Toots ja Teele ära leppisid ja abielluda otsustasid. Järgmises raamatus abiellus Toots vist juba järgmise naisega.

Pühapäev, mai 18, 2008

Tuttav aken

Rääkisin, et ma leidsin Ivari niimoodi üles, et läksin selle maja juurde, kus ta kunagi elas, et äkki ta elab seal praegugi. Vaatasin seda akent, mis oli olnud tema aken. Akna peal oligi ka nüüd Ivar, kes hakkas minuga rääkima. Peebu olin vist sama moodi üles otsinud, aga seda ma ei rääkinud, sest ei olnud kindel, kas Peebu puhul juhtus see päriselt.

Tahtsin Helinale saata viidet Klausi koduleheküljele, kus pidi olema Riigikokku kandideeriva Klausi valimisreklaam. Panin viite ühte kohta üles, aga sellele klikkides lehekülg ei avanenud. Otse Klausi koduleheküljele minnes oli see siiski olemas ja reklaam samuti. Reklaam koosnes hästi pikast videolõigust. Tartus pidi kõige rohkem hääli saama Isamaaliidu nimekirjas kandideeriv professor. Aga räägiti, et see professor on viimasel ajal väga pahaseid avaldusi tegema hakanud. Tundus, et need avaldused olid suunatud tema enda parteikaaslaste vastu, kuigi täpselt ei hakanud ma küsima. "Eesti Päevalehes" oli toodud iga valimisringkonna kohta välja kaks tähtsamat kandidaati. Tartu juures ei olnud seda professorit üldse mainitud. Mainitud oli neid, kelle nimi sagedamini ajalehes esines. See näitas, et "Eesti Päevaleht" ei ole mingi Tartu leht. Ma ei teadnud, kas valida nendel valimistel Isamaaliitu või rohelisi. Eelmisel korral olin valinud rohelisi. Kunagi olin nõus valima ainult eurovastaseid, aga nüüd arvasin, et võiks luua sellise rahvusliku partei, kus oleks nii eurovastaseid kui ka europooldajaid. Hakkasin minema valima. Pidin hääletama vana korteri juures olevas vene koolis. Sinna suundus ka üks Tallinna õppejõud. Kuna me olime mõnedes küsimustes samadel seisukohtadel, arvas ta, et me võiksime minna koos. Aga mina läksin teist teed. Valimistel küsiti palju lisaküsimusi. Esialgu vastasin kõigile küsimustele jaatavalt. Aga siis hakkasid tulema küsimused, millele tuli vastata eitavalt. Näiteks küsimus, kas ma olen nõus oma pangaandmed avalikustama. Küsimused ei olnud paigutatud paberile järjekorranumbrite järjekorras, vaid läbisegi, nii et järgmist küsimust tuli otsida. Üks küsimus käis selle kohta, kas Tšernobõli aatomielektrijaama sisse sõitnud lennukit näinud lapsed tuleks hukata. Ilmselt mõeldi sellega, et need lapsed on väga haiged. Aga see õppejõud, kes oli siia hääletama tulnud, ütles, et need lapsed on elus. Ainult et selle küsimuse esitamisega lükati nad elektrijaama katlasse, nii et nüüd said nad rohkem kiiritada. Küsimuste koostaja peale saadi pahaseks. Aga samas püüti ka teda mõistma panna, öeldes, et tegu on vana teadlasega, kes tahab uurimistööd teha. Mulle anti järjest kolm tühja blanketti, kuhu ma võisin oma isikuandmed kirja panna nagu koduleheküljele. Panin igale järgmisele järjest vähem asju kirja, sest osad küsimused kordusid. Aga kasutasin neid pabereid selleks, et paigutada nende vahele oma tabletivarud.

Laupäev, mai 17, 2008

Mõttekäik vastanditest

Päike ja kuu on vastandsõnad. Nii võib jõuda järeldusele, et kui päike soojendab, siis kuu jahutab. Ja sellele võib leida kinnitust asjaolust, et öösiti on külmem kui päeval. Aga ma ei tea kedagi, kes oleks kuud jahutavaks pidanud. Ise arvasin ma kunagi, et suhkur ja sool on vastandid, siis peaks aitama liiga soolase toidu puhul suhkru lisamine ja liiga magusa toidu puhul soola lisamine. Üks täiskasvanud luuletaja on kirjutanud lasteluuletuse, kus kõigepealt süiakse igasuguseid magusaid asju ja lõpuks tahetakse neist tüdinuna heeringat. Mulle õpetati vanasti, et enne soolase toidu söömist ei tohi magusat süia, sest see võtvat söögiisu ära. Söögiisu vastandiks võib pidada isutust, aga võib pidada ka janu. Lapsena ütlesin alati "jänu" ja nii mind vist ka rääkima õpetati, aga hiljem olen lugemise mõjul "janu" peale üle läinud. Lugemise vastandiks võib pidada kirjutamist, aga võib pidada ka televiisori vaatamist. Televiisorivaatamise vastandiks võib omakorda pidada raadiokuulamist. Vastandite otsimise vastandiks võib pidada vastandite leidmist.

Paljusid seeni ma ei tundnud

Kartulisalati komponendid olid patta pandud ja ootasid segamist. Komponentide hulgas oli palju erinevat liiki seeni. Kuna ma paljusid neist ei tundnud, siis kartsin, et hulgas võib mürgiseid olla. Näiteks ei tundnud ma lillasid maasikakujulisi seeni. Ja arvasin ka, et kui ükski seen eraldivõetuna mürgine ei ole, siis koostoimes võivad ikkagi olla. Aga ema arvas, et alati on korjatud mõni selline seen ka, mida täpselt ei tunta. Kui hakkasin salatit segama, läks osa sellest üle paja ääre. Kui ema oleks seganud, siis ei oleks midagi üle ääre läinud, sest ema oleks osanud komponendid enne tihedamalt kokku raputada. Mul oli sünnipäev. Toas istus kaks tähtsat kirjandusinimest, kes olid külla tulnud. Isa ajas ühega neist juttu. Mina ei hakanud jutu vahele segama. Vennad ei olnud veel saabunud.

Olin ajalehest välja lõiganud Karpovi ja Kasparovi vahelise viigipartii teksti. Viiki oli lepitud juba kolmanda käigu järel. Kommentaator oli kirjutanud, et pärast seda, kui Karpov seisu kinni lükkas, on seis täiesti võrdne. Näiteks oli toodud rida käike, mis teistes variantides võivad edu tuua, aga selles ei too. Minu arvates ei olnud asi siiski nii lihtne.

"Eesti Päevalehe" koduleheküljel oli viidatud ainult umbes kümnele blogile, nende hulgas oli tervelt kaks Oudekki oma. See tuli sellest, et tema omad olid poliitikateemalised. Ajalehte antakse välja eesmärgiga poliitikat teha. Muud asjad võivad huvitavamad olla, aga riiki on vaja valitseda. Tõnu kodus oli näidatud suures kirjas seina peal, mis blogisid ta loeb. Iga blogi kohta oli toodud sissekannete koguarv, loetud sissekannete arv ja lugemata jäänute arv. Minu blogist oli loetud 16 sissekannet. Teistest blogidest samuti. Rääkisin enda kõrval istujaga. Vaatasin, kes ta on. Selgus, et mingi tüdruk, kellest ma ei teadnud, kes ta on. Kui see tüdruk ära läks, jättis ta minu vendade kätte laserplaadi. Vennad hakkasid seda kuulama. Plaadilt kõlas sõim meie perekonna aadressil. Vennad ei saanud aru, miks oli vaja seda laserplaadile panna. Toomas tõmbas sõrmedega üle kandlekeelte. Kiitsin teda selle eest, et ta kannelt mängib. Selle peale hakkas ta mängima metsikut ja inetut lugu. Ema ütles, mis muusikastiil see on. Tahtsin öelda, et ega mulle ei meeldi see muusika, mida Toomas nüüd teeb, vaid see, millest ta alustas. See oli meenutanud laulu, kus on juttu kandlehäälest.

Reede, mai 16, 2008

Jälle esimeses pooles

Tänane malevõistlus oli pühendatud H. Kääbi hiljutisele 80. sünnipäevale. Osavõtjaid oli 10, mõtlemisaeg 12 minutit. Esikohta jagasid 7 punktiga T. Harujõe ja K. Peebo. 3.-4. olid 6 punktiga J. Seljodkin ja A. Abram. Mina sain 5 punktiga 5. koha. Turniiri keskel jõid vastased šampust. Kartsin kogemuste põhjal, et see mõjub minu tulemusele halvasti, aga seekord ei mõjunud. Võibolla oli kompensatsiooniks see, et mina sõin rohkelt maiustusi. Halba tulemust kartsin ka seetõttu, et turniiriks malelist ettevalmistust seekord üldse ei teinud. Aga võibolla mõjus vastukaaluna, et arendasin tähelepanu muul moel, millest andis märku juba eilsete unenäoüleskirjutuste pikkus.

Kõige halvem mäng oli mul esimeses voorus A. Abramiga. Tema tulistas minu lippu, mina lõin etturi ja tulistasin tema lippu, tema lõi minu lipu maha, aga mina tema lippu unustasin lüia, sest vaatasin, et jääksin vähemkvaliteediga. Esimeses voorus olin veel unine, pärast seda läks uni üle. Teises voorus M. Arsti vastu sain avangus enametturi, aga jäin arenduses maha ja üks ettur jäi nõrgaks. Edasi lasid pealtvaatajate sõnul mõlemad võiduvõimaluse käest, lõpuks leppisime viiki. Kolmandas voorus jõudsin J. Seljodkini vastu positsioonilise paremusega lõppmängu, mille võitsin ajaga. Neljandas voorus mängisin A. Põvvatiga, kellele pidin aega ette andma, aga sain võiduseisu ja võitsin ise ajaga. Viiendas voorus mängisin M. Kurega, kellelt lõin ühelt ja samalt väljalt sidumist kasutades kõigepealt etturi ja siis ratsu, mille järel ta alistus. Kuuendas voorus hindasin T. Harujõe vastu seisu üle, jätsin vankri ette ja kaotasin. Seitsmendas voorus andis K. Peebo aega ette mulle, kuigi polnud seda teinud eelnevates voorudes. Jäin nõrgestatud seisus surve alla ja lõpuks murdis vastane kaitsest läbi. Kaheksandas voorus jõudsin H. Kääbi vastu suurema arvu etturitega nelja vankri lõppmängu, lisaks olid minu vankrid aktiivsemad, võitsin veel materjali ja partii. Üheksandas voorus kahisin T. Partsile avangus ratsu kahe etturi vastu. Tekkis segane seis, lõppmängus kaotas vastane vankri, aga tegi järele jäänud "hullu vankri" abil viigi. Võibolla päästis see hoopis mind, sest viimasel käigul märkasin, et mõtlemisaeg hakkab otsa saama.

Hullude raamat

Koolis kõõlus üks tüdruk üle trepi käsipuu. Keelasin teda, et ta alla ei kukuks. Ütlesin, et olen teda varemgi keelanud. Hoidsin teda kinni. Rääkisin, et ma mäletan, et nägin teda juba siis, kui ta väike oli. Ma ei mäletanud, kas ta on Klausi või Tooma vanune. Minu küsimuse peale andis ta vastuse, mille põhjal ma arvutasin välja, et Tooma. Seega minust eriti palju noorem. Tegin ettepaneku, et me võiksime koos hullude raamatu välja anda. Autorid oleksime mina ja tema. Mina rohkem osalejaid ei jaksa otsida. Temal on rohkem sidemeid, tema võib seda teha. Üks teine tüdruk, kes istus teise seina ääres põrandal, ulatas meile selle peale ühe juba ilmunud hullude raamatu, et seda saab uue raamatu koostamisel kasutada. Ulatatud raamat oli täis huvitavaid pilte.

Lugesin raamatut. Ustav tahtis mulle näidata veel lugemata osast mingit konkreetset lõiku. Keeldusin vaatamast, sest tahtsin lugeda järjest. Rääkisin, et loen alati raamatud järjest läbi, väljaarvatud ühel lasteraamatul lugesin tagumised peatükid varem läbi kui eesmised ja ühel sarjal lugesin tagumisi köiteid enne. Ustav ja tema vend rääkisid "Kolmest musketärist". Nad nimetasid ühe tegelase nime. Ütlesin, et mina sellist tegelast ei mäleta. Ustav ja tema vend olid selle peale väga imestunud. Aga nemad olid seda sarja korduvalt lugenud, mina esialgu ainult üks kord. Nad ütlesid, et kõnealune tegelane oli d'Artagnani esimene kannupoiss, kes juba esimeses raamatus surma sai. Nimetasin, millist d'Artagnani kannupoissi mina mäletan. Ütlesin, et see oli siis tema teine kannupoiss. Mind parandati, et hoopis neljas. Aga esimese kannupoisi surmasaamine oli arusaadav. Autor tahtis näidata, et kõik ei lõppe alati hästi, samas ta ei tahtnud kohe alguses lasta surma saada ühel neljast peategelasest. Olin sõdur sellest raamatust. Meie väeosal kästi marssida ühest lossist teise. Mindi pikkuse järjekorras, aga lühemad ees, nii et mina olin tagumiste hulgas. Kui olime kohale jõudnud, hakkasin ennast kraadima, et valmistuda vaktsineerimiseks. Klaus oli ennast juba varem kraadinud ja mõõdetud kehapunkti temperatuur oli tal olnud 37,1. Kõigis punktides ei ole temperatuur sama. Varsti kästi meil tagasi marssida. Mul oli veel kraadiklaas kaenla all, nii et viisin ta siit lossist minema. Seekord pidid pikemad ees minema, nii et mina olin kõige ees. Aga kuna ma seda linna hästi ei tundnud, siis lasin varsti kaks sõdurit endast ette. Otsisime ühe tuttava maja.

Ühes blogis kirjutati välisuudistest. Sellel oli palju lugejaid. Kui mina oleksin oma blogis välisuudistest kirjutanud, ei oleks see palju lugejaid kogunud. Vaadatava blogi omanikul pidid olema mingil teisel alusel sidemed. Helina oli ka uues blogis kirjutama hakanud. Ta oli pannud blogi nimeks "Hommikused mõtted / Rohkem endadast". Mõnel blogil oli veel kaldkriipsuga nimi. See, et Helina ei olnud kirjutanud "endast", vaid "endadast", näitas, et ta teeb kirjutades samasuguseid vigu nagu mina. Ma olin rahul, et ta kirjutas blogis endast, selle asemel et tal oleks liiga palju tuttavaid, kellest kirjutada. Aga ka mind huvitas tema blogi, mitte ainult teda ennast. Siis vaatasin, et pealkirja teine pool on hoopis "Endast ja Tandast". Ma ei teadnud üldse, kes see Tanda on. Minu kohta Helina sellist nime ilmselt ei kasutanud.

Neljapäev, mai 15, 2008

Kaks lompi

Ühes kohas oli kruusa peal lomp ja teises kohas asfaldi peal. Rohkem lompe ei olnud. Esimesel hetkel ma ei saanud aru, et kui kruusa peal juba lomp on, miks siis asfaldi peal rohkem ei ole, kui sealt ei saaks erinevalt kruusast maa sisse imbuda. Siis tuli meelde, et vesi mitte ainult ei imbu pinnasesse, vaid ka aurub. Asfaldi pealt oli vesi kadunud aurumise teel. Kruusa peale oli lomp alles jäänud sellepärast, et seal oli sügavam lohk ja seetõttu algul vett rohkem.

Riidemood ja juuksur

Ühe suure maja rohkete ustega pisikestes koridorides oli keeruline joosta. Aias mängiti sõda. Sain lastega hästi läbi. Laeva peal ütlesin ühele lastest, et tal on muusikaannet, viin ta muusikaõpetaja juurde. Teises aias tegin tiigi ääres leeriharjutusi. Arvati, et leeris käimine on noortele kasulik. Aga mina tegin neid harjutusi üksi ja valikuliselt. Jõin tiigist vett. Siis tuli meelde, et sellest tiigist on leitud laip.

Värske "Sirbi" esiküljel oli suur foto, millel näidati uusi moode. Nende puhul näidati palju paljast nahka või rõhutati riide abil neid kehaosi, mida vanasti varjati. Sealhulgas lapseootel naise kõhtu, mida ümbritses alt ja külgedelt eraldi riideese. Juurde oli kirjutatud, et see moekunstnik, kes on nende riiete autor, sai alles eelmisel aastal tuntuks. Ta olevat vaadanud pärast pronksiööd, et inimesete poliitilised seisukohad on väga lahkuminevad, seepärast olevat ta leidnud, et inimesi peab ühendama paljas nahk. Aga mind see teiste inimestega ei ühendanud, sest mind see häiris. "Sirbi" sees oli kaks lehekülge pühendatud klassitsismile. Neil olevad pildid olid esikülje omale kontrastiks. Kahel pildil domineeris valgetest ringidest taustaornament. Kolmas pilt koosnes väiksematest piltidest. Neil väiksematel piltidel ei olnud inimesed mitte ainult korralikult riides, vaid lai laineline kangas ääristas ka iga väikest pilti ennast. Seda kangast nimetati brokaadiks. Aga ühelt ornamendiga pildilt oli näha, et vahepeal võtsid naised ka klassitsismi ajal osa nahka paljaks. Juurde oli kirjutatud, millise tehnika üks tolleaegne mees oli leiutanud, mida naistega teha saab. Kõlas uksekell. Mõtlesin, kas minna ust avavale emale appi või jääda peitu, sest ukse taga võis olla kurjategija. Sisenes võõras mees, kes tuli minu tuppa ja heitis minu voodisse pikali. Ta ütles, et tahab natuke magada. Tahtsin ise ka magada, aga ütlesin, et kui ta mul seda teha ei lase, siis tõmban hoopis kardina eest, et lugemiseks valgust sisse lasta. Mees keelas mul kardinat eest tõmmata, sest valgus segaks tal magamist. Siis andis ta järele, öeldes, et võib lasta minul esimesena ära magada. Aga mina ei teadnud nii täpselt ette, millal ma magada ja millal lugeda tahan.

Joonistamisõpetaja ütles, et ta vaatab, mida ma joonistan. Joonistasin karikatuuri sarnast lihtsate joontega pilti. Ütlesin, et vahel joonistan teistsuguseid pilte ka. Õpetaja arvas, et need teistsugused pildid on umbes samasugused. Vaidlesin vastu, et teistsugused pildid on sellised, millelt ei ole aru saada, mida seal kujutatud on. Kodus tuli söögilaua ääres juttu varem vaadatud "Sirbi" numbrist. Räägiti, et vanema kunsti leheküljed olid esikaanele täienduseks pandud selleks, et näidata, et paljaste mood ei ole paari viimase aasta leiutis, vaid tekkis juba 17. sajandil. Vastasin, et Piirimäe on öelnud, et moed kaovad ja tulevad tagasi lainetena. Isa tegi öhöhöhöö. Arvatavasti oleks ta ise seletanud, et lihtsalt kordas Hennu häälitsust, aga minule tundus hääletoonist ikkagi, et ta tahtis hoopis öelda, et tema arvates mind see moeteema erutab. Seetõttu keerasin suppi täis taldriku kummuli ja lahkusin köögist. Magasin oma voodis ja tundsin ennast halvasti. Tahtsin ärgata, aga ei ärganud. Vägisi ärkamiseks läksin vannituppa. Vaatasin peeglisse. Peeglis oli rohkem kellegi teise nägu kui minu oma. Olin jälle voodis ja ei ärganud endiselt. Kartsin, et jään letargilisse unne ja tunnen ennast selle ajal kogu aeg sama halvasti kui praegu. Nii et see oli iroonia, kui öeldi, et kõik tahavad surra magades.

Käisin Raekoja platsi juuksuris. See asus hoones, kus oli esimese korruse keskel suur fuajee, selle otste kõrval kitsad koridorid. Varem oli juuksur olnud ühes otsas, nüüd oli kolinud teise. Aga osa mehi ootas ikkagi vanasse kohta. Kui juuksuril kliendid lõpuks õiges kohas otsa said, läks ta neid vanast maja otsast juurde kutsuma. Ta teadis kogemuste põhjal, et iga päev läheb keegi valesse otsa. Mehed, kes seal ootasid, ei läinud isegi endisesse juuksurikoridori sisse küsima, kes on viimane, vaid seadsid ennast sisse teiselpool seina. Nii nad ei näinudki, et järjekorda koridoris tegelikult ei olnud. Kui juuksur neid teise kohta kutsus, siis nad protesteerisid, et eluaeg on vanas kohas käidud. Läksin Kaunase puiestee hoovi. Seal pidi Loonede trepikojas samuti juuksur asuma. Sisenesin sellesse trepikotta hoovi poolt. Ühel esimese korruse uksel oli silt, millises esimese korruse korteris juuksur asub. Paistis, et juuksur ei asu samas korteris, mille uksel on silt. Kui olin korteris sees, tulid sinna Toomas ja üks tema klassivend. See Tooma klassivend tahtis minuga malet mängida. Nüüd oli valida, kas mängida puust või papist malelauaga. Valisime puust laua, kuigi tavaliselt mängin papist lauaga, sest sellel on suuremad ruudud.

Mõtlesin, et Oudekki kirjutiste põhjal otsustades on ta Leninist vasakpoolsem. Näiteks ei ole Oudekki tuumasõja vastu. Üks jõud tahtis luua hästi suurt riiki. Kirjutasin selle kohta seinale, et see on väga valge poliitika. Siis tuli meelde, et punased võivad ka suurt riiki luua tahta. Aga kui kirjutada seinale, et see on punane poliitika, siis võtavad korteris elavad punased selle plakati maha. Lamasin voodis. Mul oli hammaste vahel midagi, mis mind häiris. Voodi kõrvale tuli minust noorem poiss. Võtsin tema mõlemad käed oma pihku. Puudutasin ühte kätt kaks korda huultega. Poiss palus, et ma seda veel teeks. Vastasin, et ei tee, sest see on vastik. Magasin ja tundsin ennast paremini kui selles unenäos, kus ma letargilist und kartsin. Nüüd ma ei tahtnudki ärgata, aga kippusin ärkama. Mõtlesin, et praegu sõja ajal on parem, sest leiab hammaste vahelt orgi, millega hambavahesid puhastama hakata. Siis tuli meelde, et natukese aja eest mind veel häiris, et see ork hammaste vahel on. Räägiti, et üks rallisõitja loobus võistlemisest ja läks aastaks tööle autode konstrueerijana. Arvati, et see on talle väga hea treening ja et ta tuleb aasta pärast sporti tagasi ning saavutab senisest paremaid tulemusi. Rallisõidus osales veoauto, mille alla tekkisid kihutades leegid, mis puutusid ta kumme. Keegi siiski tuletõrjesse ei helistanud, sest kõik oligi nii mõeldud. Leegid autot ennast ei süüdanud. Veoauto taga olev sõiduauto kihutas veel kiiremini, möödus veoautost ja ka kõigist teistest autodest. Võibolla ma vaatasin seda televiisorist ja kaamera oli pandud lihtsalt sellesse kõige kiiremasse autosse. Kuid võis ka olla, et ma viibin ise selles autos, kuigi siis tekkis küsimus, kuidas ma sinna sattusin. Parem, kui mind seal ei oleks olnud. Ma tundsin kahte autojuhti, kes sõitsid ka väljaspool rallit 200 kilomeetrit tunnis. Võis arvata, et nii teevad ka kõik teised, kes ennast headeks juhtideks peavad. Aga millegipärast pole tavaliselt siiski nii kiirelt sõitvaid autosid näha.

Kolmapäev, mai 14, 2008

Rahvuskivi

Tänane Sõltumatu Infokeskuse teade tuletas jälle meelde, et paekivi on kuulutatud rahvuskiviks. Ma ei mäleta, mis aastal see otsus tehti, ega tea, kes selle tegi. Aga selge on, et selle tegid tallinlased. Tartus pole paekivi kuskil näha. Mulle on graniit tähtsam. Jaan Tõnisson oli kunagi Põhja- ja Lõuna-Eesti ühendamise vastu. Kui oleks loodud kaks eraldi riiki, siis oleks vast lõunapoolse pealinn Tartu ja rahvuskivi graniit. Ainult et graniitrahnud on võõrsilt sisse toodud.

Kaks isa

Näidati korraga praegust isa ja 15 aasta tagust isa. Praegusel olid juuksed heledamad. Tolleaegne oli agressiivsem ja hakkas praegust ründama. Praegune püüdis teda rahustada, aga pidi taganema. Nad sulasid kokku praeguseks isaks. Nüüd läks talle kallale ema.

Mulle tuli mõte, kuidas vastasele hirmus ähvardus peale panna. Seejärel nägin, et mati vastu ta ennast kaitsta enam ei saagi, sest tema kuningal on tuli peal. Mõtlesin selle kohta välja luuletuse:
I need an elephant
to eat the pelican.

Siis hakkasin kahtlema, kas "pelikan" ingilise keeles on ikka "pelican", võibolla on hoopis "peacock". Selle luuletuse mõtlesin välja selleks, et Tõnuga koos Toomast hirmutada. Aga Toomas ütles, et ta naerab hoopis ise meie üle.

Minu blogi loendur näitas, milline otsingusõna on blogisse tuleku eel Google'isse sisestatud. Üks külastaja sisestas järjest blogi aadressi, aga natuke vigasel kujul. Google suunas ka vigase sisestuse korral õigele lehele. Lõpuks sisestas see külastaja blogi aadressi ainult neljatäheliselt ja kõige lõpuks katsetas isegi kolmetähelist sisestust, aga jõudis ikkagi soovitud kohta. Aga Google pakkus ka võimalust, et mina sain järgi uurida, kes see külastaja on. Vaatasin järgi, et tal on oma blogi, mida ta kirjutab inglise keeles. Tema blogist selgus, et ta elab Ameerikas, tunneb Piretit ja peab minu blogi sisu poliitilisest seisukohast lubamatuks.

Klaus tuli ja ütles, et Toomas kustutas minu blogi ära. See paistis olevat juhtunud kogemata. Küsisin, miks ta üldse minu blogi seadete juurde läks. Ütlesin, et see blogi oli minu elu põhisisu. Lisasin, et need unenäod on alles, mis on raamatuna ilmunud. Läksime sinna tuppa, kus oli Toomas. Ta seletas, et ta ei kustutanudki blogi ära, vaid muutis selle värve. Ikkagi jäi arusaamatuks, miks ta minu seadete juurde ronis. Aga mul tekkis kahtlus, et ta ei muutnudki blogi ennast, vaid pani uued värvid ainult oma arvutile. Tahtsin järgi vaadata. Aga Toomas ei tahtnud mind arvuti juurde lasta.

Täna avaldati "Sirbis" teist korda minu luuletusi. Mul oli selle üle väga hea meel. Kuigi tõenäoliselt avaldati küll selleks, et näidata lugejatele, et mina keban, et mind ei avaldata, aga tegelikult on minu luuletused kehvad. See ei tähendanud, et lugejate arvates need samuti kehvad oleks. Samas numbris avaldati ka ühe teise venna luuletusi ja Klausi artikkel. Ütlesin, et nüüd avaldati mind tänu sellele, et ma olen Klausi vend. See ei saanud olla unenägu.

Lamasin hambaarsti toolil. Mulle tuli uni peale. Hambaarst rääkis, et kohtus ühel peol ühe teise hambaarstiga ja see palus mind tervitada. See teine hambaarst oli öelnud, et inimesele tuleb pidevalt kingitusi teha. Mõtlesin seda kuuldes, et kingitusi ma oma arstile teinud ei ole, aga ma võin ju lubada, et järgmine kord kingin talle oma raamatu. Ainult et järgmine kord on poole aasta pärast, selle aja sees jõuaks ta selle raamatu ise ka osta. Minu arst rääkis edasi, et peale kingituse tegijate suhtub ta paremini veel nendesse patsientidesse, kes on väga elavad, näiteks väga ilusad. Mõtlesin, et elav ma ka ei ole. Ilu kohta ei osanud ma midagi arvata.

Teisipäev, mai 13, 2008

Mõttekäik kuust

Öösel vaatasin aknast välja. Kuu paistis. Ilma prillideta vaadates oli ta suur ja laialivalguv. Prille ma ette panema ei hakanud, vaid panin sõrmed silmade ette kitsaks praoks kokku. Praost paistis kuu väiksemalt ja teravamalt. Vanas korteris oli aken ida poole ja aknast võis näha kuu tõusu. Madalal olevat kuud näeb inimene suuremana, aga mõõtes olevat ühe suured. Kui öeldakse, et keegi on kuu pealt kukkunud, siis see peaks tähendama, et kuu kukuks ise ka alla, kui miski teda kinni ei hoiaks. Ühes mälumängu saates küsiti, kui palju kuu aastas maast kaugemale läheb. Vastust ma ei mäleta, aga pakuti varianti üks sentimeeter. Kuu pidavat pöörlema, aga olevat maa poole sama küljega alati sellepärast, et pöörlemisperiood olevat täpselt sama pikk nagu tiirlemisperiood. Kui ma vaatasin Supermani filmi, siis arvasin, et see ei ole reaalsusega kooskõlas, et kuu peal päike tõusis. Praegu tundub, et võib siiski olla. Kui taevas on vahepeal poolkuu ja vahepeal täiskuu, tähendab see ikkagi, et samasse punkti päike vahepeal paistab ja vahepeal ei paista. Superman saksa keeles on Übermensch ja eesti keeles üliinimene. Inimene on päriselt ka kuu peal käinud. Kas sellest oli midagi kasu? Kodu aknast kuud vaadata on parem kui kuu pealt maad vaadata. Kuu võiks tegelikult kirjutada suure tähega, aga seekord kirjutasin väiksega, lähtuvalt sellest, millest ma alustasin.

Joonistasin paberile märgi

Pille käis kaks päeva järjest basseinis ujumas. Ta rääkis, et nägi mõlemal korral Oudekkit, kes hakkas temaga juttu ajama. Oudekki oli öelnud, et läheb edasi kulmuklubisse, kus värvitakse kulme. Vastasin Pille jutule, et kui mina Oudekkiga kohtun, siis mind ta küll ei tereta. Minuga vahetab ta ainult kirju. Lehitsesin kladet, kuhu olin kirjutanud romaani. Pille küsis, mis see on. Ema vastas minu eest, et see on üsna kollane teos, aga mitte kõige halvem. Joonistasin ruudulisele paberile nelja ruudu ümber kasti ja hakkasin sellest diagonaaljoonte abil märki kujundama. Kasti väliskülgedele joonistasin kolmnurgad, neist läbi teised kolmurgad ja kasti sisemusse suundus neli joont, mis olid üksteise suhtes sümmeetrilised, väljaarvatud üks joon. Kasti sisemusse suundunud jooned ei kohtunud. Nende otste ümber oli Kesk-Aafrika, kus toimus pidev sõda.

Pidasin magistrantuuris ettekannet. Samale päevale oli pandud kaks ettekannet. Eelkõneleja oli rääkinud täpselt pool tundi, mis oli ettekande minimaalne pikkus. Minu ettekanne oleks peaaegu poolest tunnist lühemakski jäänud, aga vaatasin kella ja venitasin veel natuke. See oli mul kordusettekanne. Minu magistritööd polnud esimesel katsel vastu võetud, koos selle ümber tegemisega pidasin ka uue ettekande. Teisel korral midagi enam ei kritiseeritud. Aga paistis, et uus ettekanne ei olnudki vajalik olnud, ainult uurimistööd oligi parandama pidanud. Kõndisin kodu poole. Üks tuttav elas Karlovas, mille nimi oli Ränilinn. Üks vendadest ütles, et Ränilinnal ei ole kesklinna. Selgitasin, et Ränilinn ei olegi eraldi linn, vaid Tartu linnaosa, tema kesklinnaks on Tartu kesklinn. Vennale oli see uudiseks. Oleks saanud veel rääkida, et Annelinnal ei ole ka kesklinna.

Sõitsime autoga Tartusse. Kesklinnas hakkas juht kihutama. Hoiatasin teda, et siin on väga tihe liiklus. Juht vastas, et ta teab, ja kihutas jalakäijate massi vahelt läbi. Mõned jalakäijad jõudsid eest ainult tänu sellele, et pistsid jooksu. Juht üldse ei arvestanud, et nad võivad ka mitte jooksma hakata. Kuigi kihutades liikus auto kiiremini, oli see nii õudne, et tundus, nagu liiguks ta aeglasemalt.

Blogikataloogi edetabelis oli esikohale läinud blogikonkursi korraldajate sissekanne, kus nad kirjutasid minu blogist. Nad kirjutasid, et kõrvaldavad selle konkursilt, kuna ma pole ennast konkursi ajal oluliselt parandanud ja ainukesed teemad, millest ma selle aja sees olen loobunud, on mõrvad, pangas käimine ja tülid vanematega. Mind jättis see sissekanne üsna külmaks, sest ma ei kirjutanud blogi konkursi jaoks. Ainult sellest oli kahju, kes mind konkursile üles seadnud oli. Vaatasin tänaseid lehti. Nii "Sirbis" kui ka "Maalehes" oli täna avaldatud neli minu 4-realist luuletust, mis olid mõlemas paigutatud nii hõredalt, et võtsid enda alla terve laia veeru. Olin saatnud mõlemale toimetusele ühe ja sama elektroonilise luulekogu. Kumbki toimetus oli sealt avaldamiseks välja valinud erinevad luuletused. Kodulehekülje ilmumisandmetesse ei saanud ma neid väljaandeid lisada, sest need olid seal tänu varasematele kaastöödele juba olemas. Aga "Maalehes" märkasin reklaamileheküljel samuti oma nime. See oli kirjutatud kahe luulerea alla, millest olin kindel, et need ei ole minu kirjutatud, sest ma selliseid ei mäletanud ja seal esines sõna, mille tähendustki ma õieti ei teadnud. Mõtlesin kirjutada protestiks blogisissekande pealkirjaga "Reklaam võõra nime all". See oleks edetabelis kõrgele kohale läinud. Kohtusse ma asja anda ei viitsinud. Aga kui ma järele mõtlesin, siis jõudsin järeldusele, et reklaami koostajad võisid need read leida siiski minu koduleheküljelt eeposest, siis oleksid need olnud Klausi kirjutatud. Ainult et reklaami tegijad olid need kontekstist välja rebinud, et rõvedamat tähendust anda.

Fotol oli kaader filmist, milles oli näidatud tsirkuse naiste maadlusvõistlust. Osavõtjaid oli üsna palju, aga ruum suhteliselt väike. Võistlejatel oli vähe riideid seljas. Riie kattis neid ainult eestpoolt ja ainult ülakeha. Siiski paistis kõigil olevat ka tagumiku peale plaat kinnitatud, aga see ei olnud riidest.

Mõtlesin, et Lumivalgekese muinasjutt on ehitatud üles kontrastidele. Kõigepealt soovib kuninganna, et talle sünniks laps, kellel esineksid kontrastvärvid valge, must ja punane. Hiljem räägib kuninganna peegliga ja on kasutatud kontrasti, et Lumivalgeke on väga ilus, aga kuninganna väga kole.

Esmaspäev, mai 12, 2008

Suur vaim ja vesi

Suur vaim oli suurem kui suurvaim.
Suure vaimu suurust mõõta ei osanud me.
Ookean oli samuti suur, kuid mõõta ei saanud,
sest mõõtmiseks pidanuks minema üle vee,
sest vee lõpp silmale kätte ei paistnud.
Aga siis tehti gloobus ja nägime selle pealt ookeani suurust.
Keegi oli selleks ikkagi üle ookeani sõitnud.
Suurt vaimu ei olnud gloobusele märgitud.
Võibolla asus ta maapinnast kõrgemal,
et ei saanud peale märkida.
Märkida poleks saanud ka siis,
kui ta oleks elanud maakera sisemuses.
Aga siis oleks leidnud tema mudeli gloobust pooleks tehes.
Suur vaim andis gloobuse mõtte,
aga ise gloobusele ei jäänud.
Kui me nüüd läheme vette,
siis ütleme, et vee pinnal on juba teised käinud,
aga meil ei ole veel allveegloobust,
mis näitaks nii ookeanide kui ka veesoonte põhja
ja mis oleks krobeline
nagu veepõhjade pind.

Europarlamenti kandideerimine

Ma ei mahtunud kuusest mööduma ilma selle oksi painutamata. Aga okstel põlesid küünlad. Leidsin, et see on tuleohtlik. Tahtsin kõik küünlad ära puhuda. Teised olid vastu. Mul tuli nendega suur tüli. Kui tüli möödas oli, püüdsin nendega jälle viisakalt rääkida.

Kõndisin mööda tänavat, et sugulastele külla minna. Need sugulased kõndisid ise samuti kodu poole. Mina läksin teisel pool teed. Algul olime kohakuti, aga mina kõndisin kiiremini. Sinna sugulaste poole läks palju inimesi toitu võtma. Toidu kättesaanutel paluti ettevaatlikult lahkuda, et mitte üksteist tallama hakata.

Mängisime korvpalli Eesti meeskonnas Leedu vastu. Läksime suurelt juhtima, sest meie visketabavus oli palju parem. Meie meeskonnas viskas korve põhiliselt Marciulionis. Juhtisime juba 40:10. Aga leedulased ei andnud alla. Teisel poolajal viskasid rohkem korve nemad. Üldkokkuvõttes võitsime siiski meie. Mulle tehti etteheiteid, et miks ma kannan ketside asemel botaseid. Vabandasin ennast sellega, et mul ei olnud parajasti midagi peale botaste võtta.

Rääkisin, et ma ei taha mingil juhul hakata kasutama passi, kus riigi nimeks on Eesti asemel märgitud Euroopa Liit. Lähenesid europarlamendi valimised. Üks eurovastane ütles Klausile, et mina peaksin kandideerima rohelise erakonna nimekirjas partei esimese aseesimehena. Klaus vastas, et ma pole erakonna liige. Hakkasin mõtlema, et peaksin tõesti europarlamenti kandideerima, sest ma tean Euroopa Liidust rohkem kui teised eestlased. Ma pole viimasel ajal enam Euroopa Liidust kirjutanud, aga teadmised on alles. Aga ma ei teadnud, kas valituks osutumise korral hakatagi saadikuks või tagasi astuda. Europarlamendi töös osalemiseks välismaale minek võiks minu närvidele halvasti mõjuda ja seda võidaks kasutada minu ideede mahategemiseks. Läksin vaatasin Pille toa aknast välja. Rääkisin Toomale, et näen korraga kolme suurt koera. Siis parandasin, et üks neist ei olegi koer, vaid oma isa kukil istuv laps. Väljas kõndis üldse palju inimesi. Ütlesin, et näen jooksmas paksu küürus meest. Seejärel nägin möödumas küürus klassivenda, aga seda ma ei öelnud. Läksin järgmisse tuppa. Seal näitas ema, et kapis tekkide vahel on Pille pabereid, mis lähevad kortsu. Ema rääkis, et on koju ruumi tegemiseks osa isale saadetud väljaandeid ära visanud, aga isal võib neid ühel päeval veel vaja minna, ta on kõigile neile väljaannetele kirju saatnud.

Pesemisruumi tuli paljas naine oma kahe lapsega. Silitasin selle naise õlgu. Toomas lasi neile lastele vett peale. Üks lastest hakkas karjuma. Meie ema tuli vaatama, milles asi. Selgus, et sellel lapsel on jala peal suur kaasasündinud nahahaiguse laik. Ema sai selle naise peale pahaseks, et ta haige lapse vee juurde tõi, sest märjaks saades selline haige laik laieneb ja teeb valu.

Pühapäev, mai 11, 2008

Normaalse inimese ja minu mälu

Lugesin täna mõned peatükid edasi raamatut "Huvitav psühholoogia". Eriti imestasin peatüki üle, kus räägiti uuringust, milles osalejatel paluti kirjeldada oma sama päeva teed tööle. Mitte ükski uuringus osalenu polevat eriti mäletanud, mida ta tööle minnes mõtles. Minul jäävad küll mõtted meelde. Mäletan, mida ma täna väljas käies mõtlesin, mida ma mõtlesin eile, mida mõtlesin aastaid ja aastakümneid tagasi. Vahel püian sihilikult mõtteid välja lülitada, aga siis jääb ikkagi meelde, et sel korral mõtlesin vähem. Iseasi, et kõiki mõtteid ei taha ma avalikustada. Võibolla mõjutas raamatus kirjeldatud katset asjaolu, et see toimus Nõukogude võimu tingimustes, kus mõtete avalikustamine võis olla veel halvemate tagajärgedega. Lugesin ka kohta, kus räägiti sellest, et liiga hea mälu on inimesele koormav. Sellega on mul nii, et halbu asju tahaksin tõesti kergemalt unustada, aga on ka asju, mille osas tahaksin mälu parandada.

Kongressi otsus ja laagri viimane päev

Räägiti, et on olemas selline mäng, et joonistatakse ühepikkuseid kriipsukesi ja pannakse need midagi tegema. Tuli välja, et ma olen seda mängu reeglitest kuulmata mänginud, sest olin ka ühepikkuseid kriipsukesi joonistanud. Ainult et samale pildile joonistasin muudki. Pillel oli venekeelseid ja saksakeelseid taimemäärajaid. Vaatasin neid. Rääkisin, et need võiks olla teistmoodi korraldatud. Neis raamatutes on toodud eraldi sõnajala määramine ja sõnajala leidmine, aga võibolla tahaks ma seda kõike sama märksõna alt lugeda. Hakkasime suures toas pidulauda istuma. Istusin algul teise lauaotsa kui tavaliselt. Aga siis kolisin ikkagi oma otsa, põhjendades seda sellega, et täna on minu sünnipäev. Selles otsas istudes oli halb küll see, et oli raske toast välja pääseda, kui teised ees istusid. Hakkasin sööma heeringat ja pakkusin seda ka teistele.

Peeti idapiiri äärsete eestlaste ja üliõpilaste ühine kongress. Seal otsustati välja surra, kuigi üliõpilased olid vastu. Kapis oli palju õhukesi paberkaantega raamatuid. Tuli selgitada, et mitte kõik need raamatud ei propageeri väljasuremist. Seal oli ka üks pappkantega raamat. Selle olin sinna pannud sellepärast, et see oli mul juba läbi. Ei saanud olla kindel, kas väljasuremine õnnestub, sest osadel vanematel võis sündida palju lapsi. Kõik ei tahtnud lapsi sünnitada, sest polnud kindel, et lapsed kuulaksid sõna. Meie isa oskas lapsed sõnakuulelikeks kasvatada, aga kõigil pole nii suuri oskusi. Pille rääkis, et ühe haiguse põdejad võivad edukalt laua taga töötada, aga tunnevad ennast seejuures halvasti. Ärkasin hommikul laagris. Olin ühes telgis Tooma ja veel mõnede väikeste poistega. Palusin neid, et nad teeks mul silmad lahti. Avasin silmad siiski ise. Täna oli laagri viimane päev. Tundus, et täna enam süia ei anta. Oli vaja veel enne ärasõitu laagri eest maksta. Kaks väikest poissi jooksid ees ja mina nende kannul laagri perenaise juurde. Kumbki väike poiss andis talle 100-kroonise. Mina pidin veel maksma 1000 krooni. Hakkasin kahtlema, kas mul on veel nii palju raha järel. Aga üks väikestest poistest tõmbas siiski minu taskust välja 1000-kroonise ja ulatas selle perenaisele.

Olin õpetaja Volmeri eesti keele tunnis klassis 308. Ta jagas kätte vanu tunnikontrolle. Mulle andis ta neid kaks tükki. Olin saanud mõlema eest viie. Minu pinginaaber Sander oli saanud kahe. See tuli sellest, et ta polnud vastuseid täislausega välja kirjutanud, vaid ainult need sõnad, milles seisnes küsimuse mõte. Kaks lauset oli ta siiski pikalt välja kirjutanud. Nende juurde oli õpetaja teinud linnukese, mis tähendas, et neis on midagi õiget. Aga neis kahes lauses oli just oluline sõna valesti kirjutatud. Ühele tunnikontrollile, mille ma tagasi sain, oli kirjutatud, et tunnikontroll toimus aastal 1988. Vahepeal oli aeg mitu aastat edasi läinud. Õpetaja rääkis, et Narva-Jõesuus said õpilased eksamikirjandi eest keskmiseks hindeks 80. Ta ütles, et Narvas on nõrgemad õpilased kui mujal, aga saavad teistest kõrgemaid hindeid, sest valitsuse komisjon soosib neid poliitilistel põhjustel. Õpetaja jagas kätte ka meie kirjandid, mis pidid olema ühed viimased enne lõpukirandit. Ta rääkis, et mina ja Sander, kes kirjutame jutustavaid kirjandeid, ei oska enam korralikult kirjutada. Mina olin saanud 44 punkti 100-st ja Sander 33. Kätte saadud leht ei olnud õige kirjand ise, vaid ühel leheküljel olin teinud eestikeelseid ja teisel venekeelseid märkmeid. Ütlesin, et misasja, ma sain vene keeles kirjutatud kirjandi eest kõrgema hinde kui osad vene koolide õpilased. Sander ütles nojah. Siis hakkas mulle tunduma, et venekeelne lehekülg on teine kirjand, selle kirjutasin ma hoopis vene keele tunni jaoks.

Vaatasime vihikut, kuhu olin kunagi vendadega koos kirjutanud. Vennad olid kirjutanud huvitavaid asju, aga mina vanema vennana olin otsustanud, et asjad ei käi nii, nagu nemad kirjutasid, vaid nii, nagu mina kirjutan. Minu kirjutatud osa oli lehekülgede ülemises servas, kus viis minu tõmmatud joon läbi terve vihiku. Mina olin arvanud, et uues korteris tegutsev kamp peab jätkama vana korteri kamba tegevust, aga vennad olid vana korteri asjad juba unustanud. Mina olin erinevalt vendadest arvanud, et kamba asjad peavad olema kuidagi tüdrukutega seotud. Tagantjärele oli vihikust näha, et mina hakkan kõigile teistele vendadele vastanduma, sest nemad kirjutasid kõik ühte moodi, mina teist moodi. Tol ajal nad arvasid veel, et see tuleb sellest, et mina olen targem. Nüüd nad enam nii ei arva. Sisenesin majja, kus mängiti mänge. Võis jääda vale mulje, nagu läheksin ma sellesse ruumi, kus on mänguautomaadid. Tegelikult suundusin ruumi, kus mängiti mänge, mille tulemus juhusest ei sõltu.

Laupäev, mai 10, 2008

Skandaal laskesuusatamises

Sauna tuli üks mees, kes ei olnud seal varem käinud. Ta kuulutas välja sealsamas toimuva maleturniiri. Turniiri algul oli kohal ainult üks osavõtja, aga neid tuli juurde. Sauna tungis ka kaks naist. Tagantjärele selgus, et nad olid mulle tuttavad. Aga ise ma neid ära ei tundnud, sest ei vaadanud kordagi nende poole. See saun asus Tallinnas. Kui olin kodus, öeldi mulle, et võiksin varsti jälle Tallinna minna, et Toompea sööklas süia. Tahtsin Helinale teatada, et viimati Tallinnas käies ma talle külla minna ei saanud, sest ei olnud üksi, aga järgmine kord lähen. Praegu algas nii väljas kui ka toas suur müra. Tundus, et on alanud sõda. Mõtlesin, et kui Vene võim tagasi tuleb, siis peaks ma vene keelt õppima hakkama. Edasi mõtlesin, et ehk siiski mitte, parem oleks vast demonstratiivselt eesti keelt rääkida. Teised toasviibijad kogunesid aknale väljas toimuvat pildistama ja filmima. Nüüd tundus, et väljas ei käi mitte sõda, vaid laste mängukindluse lõhkumine. Aknalolijad ütlesid, et me oleme ise halva mõtte andnud, sellega et jätsime mänguklotsid aknalauale. Kui nad olid pildistamise ja filmimise lõpetanud, siis leidsid nad, et saadud tõendeid ei saa kohtus kasutada, sest üks nende enda hulgast oli naernud, aga halba asja nähes ei sobi naerda. Tulin voodist välja. Nüüd tundus, et hääled, mida ma olin kuulnud, tulid hoopis tagatoast ja ma olin kõike moonutatult kuulnud. Tagatoas olid isa, ema ja Toomas. Suurde tuppa kõndides kuulsin, et tagatoas kas süüdistatakse Toomast alkoholi tarvitamises või süüdistab Toomas isa ja ema alkoholi tarvitamises.

Laskesuusatamise võistlustel antakse kõigile osavõtjatele start korraga. Aga vahed tulevad varsti sisse, sest kõik ei saa ühe kiiresti tiirust välja. Võibolla kõik ei mahugi korraga tiiru. Olümpiamängudel võistles laskesuusatamises Tõnu. Ta suusatas kõhuli ja liikus edasi väga kiiresti. Finišissse jõudis ta teisena. Kui tal oli esimese suusa ots üle finišijoone, jäi ta seisma. Aga märkasin, et tema aeg tiksub edasi. Ütlesin Tõnule: "Veel, veel!" Ta sõitiski nüüd üleni joonest üle ja jäi teisele kohale. Aga naiskohtunik teatas, et Tõnu tulemus tühistatakse, sest mina teda õpetasin. Püüdsin vastu vaielda, et publik ja treenerid alati ergutavad sportlast. Keegi rääkis, et Itaalia publik hüiab spordivõistlustel: "Forza Italia!" ja et nende konkurendid olid ka ükskord leidnud, et sõnal "forza" on halb tähendus, kuigi see päriselt nii ei ole. Lisasin, et ma ütlesingi "forza". Ma ütlesin seda ainult eesti keeles. Aga kohtunik jäi selle juurde, et Tõnu tulemus ei lähe arvesse ja Eesti medalit ei saa. Puudutasin pöidlaga nina. Nüüd süüdistas kohtunik mind pika nina näitamises. Vaidlesin vastu, et ma hoopis sügasin nina. Tegelikult olin siiski pooleldi pikka nina näidata tahtnud. Tõnu ütles minu kaitseks, et kui mina teda õpetanud ei oleks, siis tema lihtsalt ei olekski edasi sõitnud.

Olime Paides Siiri pool ja valmistusime Tartusse sõitma hakkama. Enne kinkisin ära kolm eksemplari oma raamatut. Ühe andsin Siirile, ühe Raivole ja ühe Taimole. Mõtlesin, kas kirjutada sisse "Raivole" või "Helmile ja Raivole". Helmi hakkas ise pühenduslehte joonistama. Märkasin, et ta sodib ka 500-kroonist. Ütlesin, et raha ei tohi sodida. Aga Helmi näitas, et ta ei sodigi raha, vaid on selle 500-kroonise ise joonistanud, see on osa pildist. Enne lahkumist taheti evakueerida veel kaks viimast ellujäänud raamatut. Teised raamatud olid kõik surnud. Nende kahe raamatu kohta tehti järjest uusi oletusi, kus nad võiks olla, vaadati neisse kohtadesse, aga otsitavaid raamatuid polnud üheski neist kohtadest. Lõpuks nad siiski leiti. Ühele meist tehti ettepanek kirjutada nende kahe teose kohta essee. Läksime bussi. Väljasõit oli juba kõvasti edasi lükkunud.

Läksin kooli poole. Jõudsin kaarsillani. Selgus, et see on varisemisohu tõttu suletud. Teisest sillast minnes oleks kooli hilinemine juba kindel olnud. Üks inimene hakkas siiski ronima mööda sillapõhja asendavaid üles-alla suunduvaid puulaudu. Hüüdsin talle, et ei tohi. Aga ta läks edasi ja jõudis õnnelikult üle. Siis tuli järgmine kooliõpilane. Ta ütles laudade kohta, et ei saa sellest tunniplaanist aru, aga hakkas ronima. Ütlesin, et ei peagi aru saama. Siis nägin, kuidas ronija vastaskalda lähedal vette kukub. Ma ei osanud midagi teha ja panin silmad kinni. Ma ei teadnud, kas ta kukkus sügavasse või madalasse vette. Kui silmad lahti tegin, olin ise kuidagi vastaskaldale sattunud. Seal nägin Jani ema, kes kutsus inimesi enda kohvikusse, mis asus turuhoone juures.

Istusin ühes ruumis. Hakkasin maast üles korjama paberitükikest, millele oli midagi kirjutatud. Seejuures leidsin ka 1-kopikalise, kuigi kopikad ammu enam käibel ei olnud. Rei läks mööda ja ütles: "Leidsid midagi." Sven rääkis, et ta võib oma reitingu soovijale ära anda. Vastasin, et Venemaal sai üks maletaja suurmeistriks pettusega, aga pettus tuli hiljem välja. Jätkasin, et see on kohe näha, kui kellelgi on mängutugevusele mitte vastav reiting. Lauk kirjutas oma blogis kellestki, kelle reiting oli kõigest 1600, aga oli näha, et seegi oli liialdatud. Varem olin ma arvanud, et Svenil ei ole töökohta, aga nüüd sain aru, et ta töötab börsil. Kui ta oli tulnud iga kord maleklubisse ja hakanud lugema ühte raamatut, siis see raamat koosnes börsiteadetest. Tehinguid sooritamas ei olnud ma teda näinud sellepärast, et neid ta sooritas hilisemal kellaajal, pärast teadete läbilugemist ja minu klubist lahkumist.

Magasin voodis. Olin maganud väga kaua. See tuli sellest, et olin halva õhuga ruumis, mis muutis pea uimaseks. Nüüd tahtsin ärgata. Selleks panin pea vastu põrandat, et kõva pind unele lõpu teeks.

Reede, mai 09, 2008

Ristmik

Tahtsin minna üle ristmiku. Otse viiv suund oli vasakpoolne parempoolsus. Seda teed olid läinud Mussolini ja Hitler, aga said minna ka demokraadid. Iseküsimus, kas oli vaja, et parempoolsus oleks vasakpoolne.

Mängisime keskaega

Mulle tuli mošees naer peale. Seetõttu süüdistasid islamiusulised mind mošee solvamises ja tahtsid mul kõrvu küljest raiuda. Kaitsesin ennast mõõgaga ja lõin kaks islamiusulist surnuks. Kuna ma võitlesin, siis lugesid teised islamiusulised solvamise tühistatuks. Läksin kohta, kus mängisime keskaega. Kükitasin kraavis, kui kraavi kohal kõndides saabus kuninganna. Ma ei vaadanud üles, sest kuninganna võis olla otse peakohal ja tema seeliku alla vaatamine oleks olnud ebaviisakas. Kui natuke eemal pea kraavist välja pistsin, lasi kuninganna parajasti seeliku varjus kraavi väljaheiteid. Õigem oleks olnud kuninganna ise ka ära varjata ja tuua selleks kraavi teisest otsast kohale käimla. Aga et kuninganna ei peaks palju kõndima, selleks oleks õigem olnud panna kraavi peale mitu käimlat. Keegi ütles, et keskaegsete tegelaste hulka kuulusid Jakobson, Jannsen ja Hurt. Vastasin, et keskajal olid pooled neist veel titad. Kommenteeriti, et pooled olid titad, aga pooled olid täiskasvanud. Parandasin, et pooled olid titad ja pooled polnud sündinud. Jooksin laudade peal mööda ruumi edasi-tagasi. Jõudsin kiiresti ühest otsast teise. Ütlesin, et Rooma ajal oli elu parem, sest vahemaad olid pikemad. Sellega mõtlesin, et Rooma ajal roomati. Ruumi otsaseinas oli klaas ja selle taga eesriie. Ütlesin, et see on maailma äär. Klaasi teisel küljel roomasid ussikesed. Ütlesin, et need on meie vastsed. Vaatasin otsivalt, kas kuskil mune ka näha on. Teised näitasid, et üks vastne olen mina ja teine on Kerstin.

Ema hakkas Tõnu asju kodust kokku korjama, et saata need Tõnu praegusesse korterisse. Avaldasin kahtlust, et kuidas need asjad sinna ära mahtuma peavad, kui Tõnu elab nii pisikeses korteris. Henn laotas laiali suuri pabereid, millel oli ilukirja ja pilte. Need pidid minema vastavale üritusele. Tahtsin Helinale teatada, et näitusel pannakse välja veel suuremas formaadis pabereid kui on meie kirjad. Tahtsin Hennule näidata ka enda tehtud pilte. Henn ütles, et need on kehvad. Karjusin, et minu jaoks on need head. Kui Hennu jaoks tema pildid sama head tunduksid nagu minu jaoks minu pildid, siis peaks ta ennast maailma parimaks kunstnikuks. Pärast vaatasin oma pilte koos Toomaga. Toomas ütles, et uuem pilt on hea, aga vanem pilt veel mitte. Pidin vastu tahtmist nõustuma.

Inglise keele õpetaja oli mind kohtusse kaevanud ja kohus oli teinud otsuse, et pean järgmiseks tunniks ühe harjutuse ära tegema ja peale selle veel mõned vanemad harjutused. Mõtlesin tagantjärele ära teha kõik töövihiku harjutused. Nüüd ei pidanud ma malega tegelemist enam vajalikuks, seetõttu jäi mul iga päev õppimiseks aega. Algul olin arvanud, et eksamiteks ma õpitud ei jõua, aga nüüd vaatasin, et kui õppimisega pihta hakkan, jõuan veel kõik õpitud. Mõtlesin õppida kõigiks järgmise päeva tundideks. Järgmine päev oli reede. Tahtsin päevikust vaadata, mis tunnid järgmisel päeval on. Aga ma polnud päevikut eriti täitnud. Ühele nädalale oleks võinud tunniplaani ära kirjutada. Teiste päevade tunniplaan oligi päevikus olemas, väljaarvatud reede oma. Olin asju kooli kaasa võtnud umbkaudu mälu järgi, aga praegu siiski tunniplaani täpselt ei mäletanud. Ja see ei olnud üldse selle õppeaasta päevik.

Neljapäev, mai 08, 2008

Valestilugemine

Lugesin ühte artiklit. Silmanurgast tundus, et lauses esineb sõna "darvinistlik". Aga kui lähemalt vaatasin, oli ta hoopis "tarvinguline".

Pikk maleunenägu

Läksin maleklassi. Rei oli oma juuksed mustaks värvinud ja lahku kamminud. Vaatasin ajakirjast ühte partiid. Sellel oli nii palju kommentaare, et kõike ei jõudnud läbi vaadata. Sõitsin võistlustele. Sinna jõudes olin väga unine. Kohtusin võistluspaigas Andresega, kes tahtis ka mängida. Hoiatasin teda, et ta on malega väga vähe tegelenud, tal võib võistlustel halvasti minna. Ta vastas, et ta teab, et Šveitsi süsteemis võib ise viimaseks jääda. Ütlesin, et Šveitsi süsteemis võib tal isegi paremini minna, sest on rohkem segadust. Avaldasin arvamust, et väiksed poisid võib ta ära võita. Lisasin, et mina võin ka vahel mõne jämeda vea teha ja kaotada. Kaotust pidasin võimalikuks sellepärast, et olin nii unine, aga sellele ma ei tahtnud tähelepanu juhtida. Andres nägi, et Lukatsil on temast madalam reiting ja arvas, et Lukatsist on ta ka tugevam. Talle selgitati, et Lukats on reitingu saanud ilmselt ainult ühe ebaõnnestunud turniiri põhjal, tegelikult on ta enne võistluspausi tugev olnud. Sain punkte kahelt nõrgalt mängijalt. Ühes partiis tungis vastane avangus kohe etturi ja lipuga kaugele, mis ei saanud hea olla. Iseküsimus, kuidas ma selle ümber pidin lükkama. Võibolla kohe lipud välja vahetama. Seejuures ei oleks halb, et ma kuningaga lippu lüies oma vangerduse ära rikuks, kuid lippude vahetuse järel jääks mul ründamiseks jõudusid liiga väheks. Nägin Andrese turniirile saabumist uuesti. Nüüd hakkas ta väikses kõrvaltoas oma vastasega juba enne esimese vooru algust mängima. Ma ei teadnud, kuidas sellest turniirist pärast kirjutada, kas panna see alguse uuesti nägemine algusesse või kirjutada ta selle aja juurde, millal ma seda tegelikult näen. Jõudsin järeldusele, et ma ei pea kirjutama sündmustest kronoloogilises järjekorras, vaid võin materjali ka temaatiliselt jaotada. Andres ei pööranud vigurite arendamisele tähelepanu, vaid tungis oma kuningatiiva etturitega pika ketina edasi. Aga vastane ei kasutanud seda nõrgestust õigesti ära, vaid ajas seisu kinni. Siis muutus Andres Klausiks. Ta viis paar oma ohustatud vigurit purki, nii et vastase etturid ei saanud neile enam midagi teha. Aga sellega olid need vigurid ühtlasi mängust väljas. Vastase etturid moodustasid viinamarjakobara ja kõik viinamarjad läksid korraga lippu. Hakkasin turniirisaali poole tagasi kõndima, et minna järgmisele voorule. Turniir oli umbes poole peal. Tundsin ennast jälle väga unisena. Tahtsin kõigepealt käia wc-s. Ühe wc ukse leidsin, aga sellest ei julgenud ma siseneda, sest uksel oli silt, mis tundus hoiatavat kõrgepinge eest. Ja sisenemiseks oleks pidanud elektrijuhtme alt läbi pugema. Tahtsin minna oma numbrituppa. Keerasin koridori ja sisenesin numbritoa uksest. Seal oli kaks poissi, kellest üks ütles ähvardavalt, et mul on ilusad silmad ja ta tahaks mulle selle eest midagi teha. Ilusate silmade all mõtles ta ilmselt uniseid silmi. Nende poistega ei olnud mulle ühist tuba antud. Küsisin, kas ma sisenesin valest uksest. Nad kinnitasid, et see on nii. Nüüd alles panin tähele, et minu kotti siin ka ei ole. Läksin oma tuba otsima. Jäin magama. Turniir oli läbi ja magasin Tartu poole sõitvas bussis. Pea oli ühel istmel ja jalad olid vastasistmel. Istmevahe oli nii suur, et sain ennast täies pikkuses välja sirutada. Kuna jalad olid sõidusuunas, siis oleksin avarii korral vigastanud jalgu, mitte pead. Nii oli ohutum. Anto arutas kellegagi, kellelt ja kuidas väiksed poisid turniiril punkte said. Huvipakkuvad on kõige tugevamate ja kõige nõrgemate osavõtjate mäng, sest kõik muu mahub sinna vahele.

Kolmapäev, mai 07, 2008

Savisaare vastuolulisus

Lugesin täna Savisaare blogi. On arvatud, et ta ei kirjutagi seal ise, sest tema ajaleheartiklid olevat targemad. Aga igatahes on Savisaar oma blogi sisu eest vastutuse võtnud. Juttu oli seal seekord sellest, et sõltumata maailmamajanduse seisust olevat Eesti majanduskriisi puhkemises süüdi Ansipi vead. Teiselt poolt süüdistati Reformierakonda nii Keskerakonnalt kui ka teistelt parteidelt ideede varastamises. Kas Keskerakond siis ei tahagi teisi õpetada, kuidas kriisini viivaid vigu vältida? Kas varsti hakkavad parteid valimislubadustele patente võtma? Kas olulisem on mida tehakse või kes teeb?

Liigsed sõrmed

Sõitsime paadiga üle vee. Mul olid salaja prillidel ees topeltklaasid. Võtsin ühe paari klaase eest ja peitsin padja alla. Klaasid läksid sassi, nii et ühes raamis oli ühe paari klaas ja teises raamis teise paari oma. Teised inimesed märkasid, et klaasid on erineva paksusega ja tegid märkuse. Selle peale viskasin liigsed asjad aknast alla ja ütlesin, et neid pole enam olemas. Olime väikses majas. Väljas tundus toimuvat midagi kahtlast. Läksin aknast välja ja tegin kontrolliks tiiru ümber maja. Sõin metsmaasikaid. Midagi valesti siiski ei olnud.

Sõitsime bussiga ühest linnast teise. Aivo ütles, et ta saab küll sõidu ajal lugeda ja loetu jääb meelde, aga ta ei saa kirjutada. Keegi oli juhtinud tähelepanu, et viimasel ajal kostab metsast maanteele huntide ulgumist. Kui kõrvu pingutasin, siis kuulsin seda ka mina. Aga see kostis nii nõrgalt, et ma ei teadnud, miks seda peaks nii eriliseks pidama. Räägiti, et hundid on arad loomad ja liiguvad seetõttu karjana, mistõttu jääb vahel auto alla mitu hunti korraga. Kui hakkasime rongi ootama, siis taipasin, miks hundi ulgumine eriline on. Nüüd olime lageda taeva all ja hundid võisid meid kätte saada.

Tegin sisseastumiseksameid ülikooli kirjanduse osakonda. Eksamil küsiti, kes on muul. Teadsin, et see on hobuse ja eesli ühine järeltulija. Üks eksamitegija tahtis vastata täpsemalt, kumb on tema isa ja kumb on ema. Minu arusaamist mööda ei olnud nii täpselt vastata vaja. See eksamitegija seletas edasi, et muul ei lase ühte neist kahest loomaliigist endale ligi, sest arvab ekslikult, et kõik selle liigi esindajad on temaga samast soost. Eksamitegijatest koostati juba stipendiumisaajate nimekiri. Pidin ka stipendiumi saama hakkama. Ajaloo osakonnas küll esimesele kursusele esimesel semestril ei makstud. Aga võibolla ma ei osanud küsida. Sõltumata sellest, kas saan kirjanduse osakonda sisse, kavatsesin jätkata nii eesti kui ka väliskirjanduse lugemist. Sattusin ühte õnnetusse. Pärast seda jäi mul üks vigastatud sõrm ripendama ja koos temaga ka naabersõrm. Haav ei tahtnud paraneda. Võis karta sõrme päris küljest tulekut. Lõpuks lugesin selle käe sõrmed üle. Selgus, et neid oli liiga palju - rohkem kui viis. Järelikult ei ripendanudki minu enda sõrmed, vaid õnnetuse ajal olid minu käe külge jäänud kellegi teise sõrmed. Kuna need minu omad ei olnud, tõmbasin nad nüüd küljest.

Käisin toidupoes. Välisukse kõrvale oli keegi pannud piimapudeleid ja natuke muud kaupa. Võtsin sealt. Tavaliselt enam pudelipiima ei saa, vaid pakipiima. Ukse kõrval olev kaup paistis olevat toodud mõnest teisest poest. Mul oli väike kahtlus, et keegi on sinna mingit sodi sisse ajanud. Aga pudelikorgid olid terved, nii et piim paistis siiski puhas olevat. Ostsin pudeliga piima sellepärast, et sellega olin varem harjunud. Mina ostan seda kaupa, millega ma harjunud olen, ema tahab proovida uusi kaupu. Ostsin seda vormileivasorti, millega ma viimasel ajal harjunud olen. Aga oleks võinud osta ka ilma vormita tehtud leiba, sest vormileib on Tartus siiski uuema aja nähtus. Pimedal tänaval liikudes hoidsin mappi näo ees. Politsei võis niimoodi hakata kahtlustama, et olen tagaotsitav kurjategija. Kui minu tee ristus ühtede teiste inimeste omaga, siis võtsin korraks mapi näo eest ja vaatasin nende poole, et nad näeks, et mul pole põhjust oma isikut varjata. Liikusin roomates. Kui mõni inimene vastu tuli, läks iga kord roomamine natukeseks ajaks raskemaks. Lõpuks sain aru, et kiiremini liigun ma siis, kui tõmban hoogu käte asemel sõrmedega.