Unenäos algas unenägu

Üks vend lõi teisele kõhtu. Pihtasaanul hakkas halb. Küsisin, kas on vaja kutsuda kiirabi. Aga juba hakkas tal parem. Sellest järeldasin, et kiirabi kutsuda ei ole vaja. Tal oli lihtsalt korraks hing kinni löödud. Vaatasime pimedas toas televiisorit. Vahetasime sageli kanaleid. Mult küsiti, kas ma sellepärast ei abiellugi, et mul on öösiti raske magama jääda. Täna oli tõesti raske magama jääda. See tuli sellest, et hommikul pidime kõik vara tõusma, olime sellest ärevil ja kõik rääkisid. Aga lõpuks jäi vaiksemaks. Unenägu hakkas pihta, mis näitas, et kohe tuleb uni. Nägin unes, et kõnnin Kaunase puiestee suunas, seejärel juba Kaunase puiestee hoovis. Et olin siin viimasel ajal ka ärkvel olles käinud, siis nägin hoovi selgemalt kui vahepealsetes unenägudes. Ja tahtsin siia ärkvel olles veel tulla. Käisin toidupoes ja hotellitoas, kus olid võõrad naised. Seejärel sisenesin klassiruumi, kus pidi toimuma järgmine tund. Õpetaja laual oli mürgipudel. Ta lahjendas mürki mittemürgise joogiga, põhjendades seda sellega, et muidu ei peta joojat ära. Õpetaja soovis kedagi ära mürgitada. Ta arvestas sellega, et alati on enne tundi keegi tema laualt ajalehti lugema läinud, siis tehakse seda ka täna ja ühtlasi juuakse lauale jäänud pudelist. Aga mina mõtlesin, et kuigi ma olen varasematel kordadel sealt ajalehti lugenud, ei pea ma seda täna tegema. Hakkasin siiski ajalehte vaatama. Seal kirjutati, et kui Nõukogude Liit hakkas oma mõjuvõimu maailmas koomale tõmbama, jättis ta Kuubale ja ühele teisele riigile ütlemata, keda nad ülemaailmsele kommunistide kongressile saadikuks peavad saatma. Neis riikides ei osatud iseseisvalt mõelda ja seetõttu ei saadudki nüüd kedagi saata. Jaapani kommunistide kohta kirjutati, et nemad on mures, et kohe tuuakse Jaapanisse Iisraeli relvi.

Algas Riigikogu uue koosseisu esimene istung. Saadikutelt küsiti, kas nad on maailma majanduse olukorraga rahul. Saadikud hüüdsid läbisegi ei, vehkides kättega allapoole, näitamaks, et maailma majanduse olukord halveneb. Nad olid seda ajalehest lugenud. Kellelgi neist ei olnud iseseisvat mõtlemist ega julgust, mis oleks lasknud tulla vastupidisele järeldusele. Nägin tee ääres ilusat väikest maja. Maja oli nii ilus, et oli näha, et see kuulub Isamaaliidule. Mõtlesin, et varsti toimuvatel Riigikogu valimistel ei vali ma vist enam rohelisi, vaid Isamaaliitu. Isamaaliit peab oma värviks valget. Talle võib ette heita, et ta näeb kõike must-valgelt. Põhimõtte poolest tuleks valida eurovastaseid. Aga neil valimistel vist enam ühtegi eurovastaste parteid ei osale. Või vähemalt ei tee nad endale reklaami. Võibolla valimiskabiinis selgub, et Iseseisvuspartei siiski osaleb. Aga siis ma neid tõenäoliselt ikkagi ei valiks. Klaus istus arvuti taga, kus oli lahti minu postkast. Nägin eemalt, et kontaktidesse lisandus uus nimi. Küsisin, kes see veel on. Nimi meenutas Oudekki ees- ja perekonnanime. Tõenäoliselt see oligi tema. Ta oli lihtsalt nime võõrapärasemaks muutnud, et tal oleks välismaal kergem elada. Sain koopia vanast ajalehest. Sellel oli üks foto. Fotol oli kolm last. Tagumisest lapsest arvasin äratundvat ennast. Siis vaatasin, et mina olen ikka üks kahest ees kõndivast lapsest, taga on hoopis Klaus. Mina kõndisin kõrvuti Helenaga. Me hoidsime käest kinni. Ma ei mäletanud, et oleksin kunagi mõnel tüdrukul käest kinni hoidnud. Aga lapsena oli kõik võimalik, eriti kui mõni täiskasvanu käskis. Helena vaatas pildil selja taha Klausi poole. Aga fotoallkiri seletas asja teisiti. Kõigepealt oli öeldud, et foto autor on üks vanaisa tuttav professor. Edasi kirjutati, et fotol on õudusunenäo teema - Helena vaatab, kui kole ma olen. Seda ma ei uskunud. Oli näha, et fotoallkirja on kirjutanud mõni täiskasvanud naine, kellele meeldivad suured mehed rohkem kui lapsed. Koopia olin saanud Oudekki käest. Kui temaga kohtusin, siis ütlesin, et tegemist ei ole täpse koopiaga, vaid ta on seda fotot arvutiga töödelnud, nii et kahel pool lapsi seisvatel täiskasvanutel oleksid õudusfilmi tegelaste näod. Oudekki vastas, et ta ei vaidle vastu. Oletasin mõttes, et ta on muutnud ka foto allkirja. Kuuldavalt soovitasin tal töödelda ka tema enda fotot. Seejärel olin koos emaga. Rääkisin, et Oudekki ise tunnistas, et ta on seda fotot õudsemaks muutnud. Ema vastas, et tema arvates on pilt samuti kole ja meil ei ole seda vaja, aga mina olen pildil ilusam kui Klaus. Vaidlesin vastu, et mina pidasin just Klausi endaks. Lisasin, et me ei peagi vaatama seda koopiat, aga selle pealt saame teada foto ajalehes ilmumise aja ja võime minna arhiivi originaali vaatama. Mõtlesin, et kui me ei kiirusta, võib Oudekki minna ka arhiivis hoitavat ajalehte moonutama. Ema kohendas puhveti otsas olevaid maale. Üks maal hakkas selle tagajärjel ümber kukkuma.