Tuttav aken

Rääkisin, et ma leidsin Ivari niimoodi üles, et läksin selle maja juurde, kus ta kunagi elas, et äkki ta elab seal praegugi. Vaatasin seda akent, mis oli olnud tema aken. Akna peal oligi ka nüüd Ivar, kes hakkas minuga rääkima. Peebu olin vist sama moodi üles otsinud, aga seda ma ei rääkinud, sest ei olnud kindel, kas Peebu puhul juhtus see päriselt.

Tahtsin Helinale saata viidet Klausi koduleheküljele, kus pidi olema Riigikokku kandideeriva Klausi valimisreklaam. Panin viite ühte kohta üles, aga sellele klikkides lehekülg ei avanenud. Otse Klausi koduleheküljele minnes oli see siiski olemas ja reklaam samuti. Reklaam koosnes hästi pikast videolõigust. Tartus pidi kõige rohkem hääli saama Isamaaliidu nimekirjas kandideeriv professor. Aga räägiti, et see professor on viimasel ajal väga pahaseid avaldusi tegema hakanud. Tundus, et need avaldused olid suunatud tema enda parteikaaslaste vastu, kuigi täpselt ei hakanud ma küsima. "Eesti Päevalehes" oli toodud iga valimisringkonna kohta välja kaks tähtsamat kandidaati. Tartu juures ei olnud seda professorit üldse mainitud. Mainitud oli neid, kelle nimi sagedamini ajalehes esines. See näitas, et "Eesti Päevaleht" ei ole mingi Tartu leht. Ma ei teadnud, kas valida nendel valimistel Isamaaliitu või rohelisi. Eelmisel korral olin valinud rohelisi. Kunagi olin nõus valima ainult eurovastaseid, aga nüüd arvasin, et võiks luua sellise rahvusliku partei, kus oleks nii eurovastaseid kui ka europooldajaid. Hakkasin minema valima. Pidin hääletama vana korteri juures olevas vene koolis. Sinna suundus ka üks Tallinna õppejõud. Kuna me olime mõnedes küsimustes samadel seisukohtadel, arvas ta, et me võiksime minna koos. Aga mina läksin teist teed. Valimistel küsiti palju lisaküsimusi. Esialgu vastasin kõigile küsimustele jaatavalt. Aga siis hakkasid tulema küsimused, millele tuli vastata eitavalt. Näiteks küsimus, kas ma olen nõus oma pangaandmed avalikustama. Küsimused ei olnud paigutatud paberile järjekorranumbrite järjekorras, vaid läbisegi, nii et järgmist küsimust tuli otsida. Üks küsimus käis selle kohta, kas Tšernobõli aatomielektrijaama sisse sõitnud lennukit näinud lapsed tuleks hukata. Ilmselt mõeldi sellega, et need lapsed on väga haiged. Aga see õppejõud, kes oli siia hääletama tulnud, ütles, et need lapsed on elus. Ainult et selle küsimuse esitamisega lükati nad elektrijaama katlasse, nii et nüüd said nad rohkem kiiritada. Küsimuste koostaja peale saadi pahaseks. Aga samas püüti ka teda mõistma panna, öeldes, et tegu on vana teadlasega, kes tahab uurimistööd teha. Mulle anti järjest kolm tühja blanketti, kuhu ma võisin oma isikuandmed kirja panna nagu koduleheküljele. Panin igale järgmisele järjest vähem asju kirja, sest osad küsimused kordusid. Aga kasutasin neid pabereid selleks, et paigutada nende vahele oma tabletivarud.