Pikk maleunenägu

Läksin maleklassi. Rei oli oma juuksed mustaks värvinud ja lahku kamminud. Vaatasin ajakirjast ühte partiid. Sellel oli nii palju kommentaare, et kõike ei jõudnud läbi vaadata. Sõitsin võistlustele. Sinna jõudes olin väga unine. Kohtusin võistluspaigas Andresega, kes tahtis ka mängida. Hoiatasin teda, et ta on malega väga vähe tegelenud, tal võib võistlustel halvasti minna. Ta vastas, et ta teab, et Šveitsi süsteemis võib ise viimaseks jääda. Ütlesin, et Šveitsi süsteemis võib tal isegi paremini minna, sest on rohkem segadust. Avaldasin arvamust, et väiksed poisid võib ta ära võita. Lisasin, et mina võin ka vahel mõne jämeda vea teha ja kaotada. Kaotust pidasin võimalikuks sellepärast, et olin nii unine, aga sellele ma ei tahtnud tähelepanu juhtida. Andres nägi, et Lukatsil on temast madalam reiting ja arvas, et Lukatsist on ta ka tugevam. Talle selgitati, et Lukats on reitingu saanud ilmselt ainult ühe ebaõnnestunud turniiri põhjal, tegelikult on ta enne võistluspausi tugev olnud. Sain punkte kahelt nõrgalt mängijalt. Ühes partiis tungis vastane avangus kohe etturi ja lipuga kaugele, mis ei saanud hea olla. Iseküsimus, kuidas ma selle ümber pidin lükkama. Võibolla kohe lipud välja vahetama. Seejuures ei oleks halb, et ma kuningaga lippu lüies oma vangerduse ära rikuks, kuid lippude vahetuse järel jääks mul ründamiseks jõudusid liiga väheks. Nägin Andrese turniirile saabumist uuesti. Nüüd hakkas ta väikses kõrvaltoas oma vastasega juba enne esimese vooru algust mängima. Ma ei teadnud, kuidas sellest turniirist pärast kirjutada, kas panna see alguse uuesti nägemine algusesse või kirjutada ta selle aja juurde, millal ma seda tegelikult näen. Jõudsin järeldusele, et ma ei pea kirjutama sündmustest kronoloogilises järjekorras, vaid võin materjali ka temaatiliselt jaotada. Andres ei pööranud vigurite arendamisele tähelepanu, vaid tungis oma kuningatiiva etturitega pika ketina edasi. Aga vastane ei kasutanud seda nõrgestust õigesti ära, vaid ajas seisu kinni. Siis muutus Andres Klausiks. Ta viis paar oma ohustatud vigurit purki, nii et vastase etturid ei saanud neile enam midagi teha. Aga sellega olid need vigurid ühtlasi mängust väljas. Vastase etturid moodustasid viinamarjakobara ja kõik viinamarjad läksid korraga lippu. Hakkasin turniirisaali poole tagasi kõndima, et minna järgmisele voorule. Turniir oli umbes poole peal. Tundsin ennast jälle väga unisena. Tahtsin kõigepealt käia wc-s. Ühe wc ukse leidsin, aga sellest ei julgenud ma siseneda, sest uksel oli silt, mis tundus hoiatavat kõrgepinge eest. Ja sisenemiseks oleks pidanud elektrijuhtme alt läbi pugema. Tahtsin minna oma numbrituppa. Keerasin koridori ja sisenesin numbritoa uksest. Seal oli kaks poissi, kellest üks ütles ähvardavalt, et mul on ilusad silmad ja ta tahaks mulle selle eest midagi teha. Ilusate silmade all mõtles ta ilmselt uniseid silmi. Nende poistega ei olnud mulle ühist tuba antud. Küsisin, kas ma sisenesin valest uksest. Nad kinnitasid, et see on nii. Nüüd alles panin tähele, et minu kotti siin ka ei ole. Läksin oma tuba otsima. Jäin magama. Turniir oli läbi ja magasin Tartu poole sõitvas bussis. Pea oli ühel istmel ja jalad olid vastasistmel. Istmevahe oli nii suur, et sain ennast täies pikkuses välja sirutada. Kuna jalad olid sõidusuunas, siis oleksin avarii korral vigastanud jalgu, mitte pead. Nii oli ohutum. Anto arutas kellegagi, kellelt ja kuidas väiksed poisid turniiril punkte said. Huvipakkuvad on kõige tugevamate ja kõige nõrgemate osavõtjate mäng, sest kõik muu mahub sinna vahele.