Mati olemus

Üks teadlane oli selle vastu, et iga rahvas oma riigi saaks. Ta oli tuttav juhtumiga, kus Põhja-Jäämere saartel elati mäe sisemuses nii, et koopa alumises osas olid venelased, keskmises osas üks põhjarahvas ja ülemises osas teine põhjarahvas, nii et neile kõigile eraldi riike luua poleks õige. Inglise keele õpetaja käskis meil kirjutada kirjandi, mida meie lahenduseks pakume. Kirjand tuli lõpetada kodus. Mõtlesin kirjutada, et kui neil saartel ei saa luua eraldi riike, siis võiks ikkagi luua saart ühendava iseseisva riigi. Õpetaja oli öelnud, et tuleb kirjutada ainult lehekülje alumise jooneni, kusjuures leheküljest oli osa juba varem täis. Mõtlesin kirjutada puhtandi eraldi paberile. Igaksjuhuks kavatsesin kirjutada õpetaja öeldust pikemalt, sest õpetajate sõnu ei saa usaldada.

Valmistusime kelkudega sõitma. Öeldi, et sõidetakse nii, et küla veab talu. See tähendas, et kelgud läksid teele nii, et üks inimene istus kelgu peal ja mitu tükki lükkasid. Aga mina pakkusin teist võimalust, et talu veab küla. See tähendas, et kelgu peal istus mitu inimest ja mina üksi lükkasin. Kuna see kelk oli teistest raskem, läks ta kõige ette. Ja esikoha ta saigi. Pärast seda, kui olin ühel maleturniiril esikoha saanud, ei olnud mul enam vaja elus rohkem malet mängida. Aga mängisin ikkagi.

Vaatasin bussis sõites läbi kellestki järele jäänud raamatuvirnasid. Hulgas oli palju maleraamatuid, millest ma võtsin suurema osa endale. Muid raamatuid ma ei võtnud. Raamatud olid nii segi, et virnades ei leidunud kahte maleraamatut, mis oleksid olnud kõrvuti. Üks raamat oli suure käikude arvu järel algava avanguvariandi teemal. Üks raamat oli ratsuringide teemal. Ma ei teadnud, mis asjad ratsuringid on, aga see paistis olevat mingi huvitav teooria. Võtsin ka Kerese kogutud partiide raamatu. See oli mul kodus küll juba olemas, aga lisaeksemplari võtsin sellepärast, et see oli teistsuguse kujundusega. Ühest turniiriraamatust sain teada, et Vahing on ka malet mänginud. Vahing ütles raamatus, et mati panemine seisneb selles, et vastasele valetatakse, et ta ei saa enam kuningat liigutada. See olevat analoogia sellest, et vanasti võeti sõjas vange nii, et neile valetati, nagu ei saaks nad enam põgeneda.