Viie palli süsteemis seitse

Sõitsime bussiga. Ütlesin, et nüüd peame maha minema, muidu sõidame Kaunase puiestee peatusest mööda lõpp-peatusesse Leninakani puiesteele. Bussijuht tegi seda kuuldes mingi märkuse. Vist tahtis öelda, et Leninakani puiestee ei olegi enam lõpp-peatus, vaid linn on suuremaks kasvanud ja paar peatust on juurde tulnud. Rääkisin, et mina mäletan, kui lõpp-peatus oli veel Kaunase puiestee ja see peatus ei asunud ka praeguses kohas, vaid natuke kesklinnale lähemal. Väljusin bussist üksi. Märkasin, et olen võõras kohas. See oligi vist Leninakani puiestee. Olime juttu ajades õige peatuse tähele panemata jätnud. Hakkasin õiges suunas kõndima, aga minna oli pikk maa ja jalgadel oli raske. Mõtlesin, et heatahtlik bussijuht sõidutaks inimesed otse Kaunase puiestee rohelisse hoovi. Kaunase puiestee sellepärast ongi nii ilus tänav, et seal on iga hoov erinevat värvi.

Istusin loengus. Õppejõud rääkis, aga mina vaatasin õpikut. Nägin õpikus sõna "isetus". See oligi see märksõna, mille olin enne ära unustanud. Oli tulnud loengukonspektist paar tähtsamat märksõna välja kirjutada, aga ühe olin ära unustanud. Õpikus kirjutati, et nõukogude ajaloolaste isetus seisneb selles, et kuigi ollakse monarhia vastased, kirjutatakse ikkagi Inglise kuningannast, sest Stalin käseb naiste vastu viisakas olla. Minu lugemise katkestas õppejõud, kes küsis minu arvamust. Mul oli tema eelnev jutt osaliselt kohale jõudnud, aga suurelt osalt kõrvust mööda läinud. Et loeng oli enam-vähem kooskõlas õpikuga, siis küsisin, kas pean avaldama arvamust isetuse kohta. Õppejõud kinnitas, et ta oli küsinud seda. Vastasin nüüd, et isetus on see, kui kirjutatakse ajalugu Inglise kuniganna kohta, hoolimata sellest, et Eestis kuningannat ei ole. Mul oli plaanis ka järgmistel kordadel õppejõult üle küsida, mida ta mult küsib. Sain kätte klassipäeviku. Tegin lahti oma inglise keele rühma lehekülje, et vaadata, kas mul sel veerandil hindeid on. Veerand oli juba kaua kestnud. Nägin, et ühes tunnis oli inglise keele õpetaja pannud hindeid tunni töö eest. Et mina olin tunnis küsimustele teistest veidi halvemini vastanud, siis kartsin, et mina pole hinnet saanud. Aga kuigi päris kõigil hindeid ei olnud, leidsin oma nime tagant siiski hinde 4. See oli ainult raskesti mõistetava käekirjaga kirjutatud, nii et õpetaja võis hiljem ise välja lugeda, et ta on pannud hinde 1. Teised neljad olid minu neljaga siiski suhteliselt sarnased, nii et õpetaja vast oli siiski harjunud oma konkse õigesti lugema. See ei olnud mul sel veerandil ainuke hinne, ühes hilisemas tunnis olin saanud hinde 7. Muidu oleks pidanud kehtima 5 palli süsteem, aga nii kõrge hinde oli õpetaja mulle pannud vist sellepärast, et eelmiste veerandite hinded olid kehvad ja õpetaja tahtis aasta keskmist hinnet tasakaalustada. Ma ei tohtinud päevikut väga enda käes hoida, sest varsti võis õppejõul seda vaja minna. Panin päeviku selle teki peale, mille all ma lamasin. Erik küsis, mis teemal ma natukese aja eest rääkisin, kas intsestist. Vastasin, et sel teemal ma siis loengus küll rääkinud ei ole. Sel teemal rääkisin võibolla etnoloogia eksamil aastal 1995. Erik ütles, et etnoloogia eksam toimus märtsis 1996. Parandasin, et oktoobris 1995. Erik rääkis, et tüüpiline intsesti näide on siin ruumis viibiv väike poiss - miks ta just oma ema rinda imeb? Selle poisi ema kuulas seda juttu pilukil silmadega.