Jahipidamise õpetus

Lugesime tahvlitelt jahipidamise õpetust. Olime metsas ja meil oli vaja lasta igast liigist üks metsloom. Kõige raskem oli jahtida karu. Õpetuses oli öeldud, et lõpuks leitakse karu alati. Esialgu me teda siiski ei leidnud.

Meile toodi lumelabidaid, millega jää pealt lumi ära lükata. Oli olemas ka võimalus puistada puhtaks lükatud liuvälja keskele liivast rada, et kukkumata üle saada. Aga liiva puistamine oleks rikkunud liuvälja terviklikkuse ja seganud mängu. Üks klassivend tegi minu kohta kriitilisi märkusi. Lõin teda selle eest näkku ja küsisin, kas ma ei või temaga samas klassis käia. Tal jäi midagi põse külge. Võibolla olin midagi talle põse sisse löönud, aga tõenäolisemalt olin hoopis nahariba otsapidi lahti löönud.

Hakkasin õhtul oma toas laualambi valgel ajalehti lugema. Laud oli uues asendis ja mul oli kavas ajalehti senisest põhjalikumalt lugema hakata. Samas toas luges midagi ka ema. "Postimees" oli osa rubriike lisalehte tõstnud ja vabanenud pinnal ähmasel teemal pikki artikleid avaldama hakanud. "Eesti Päevaleht" avaldas spordileheküljel maleuudiseid. Parajasti olid lõppenud maailmameistrivõistlused. Et kõik maletajad olid mehed, siis oli neid autasustama pandud miniseelikus naised. Fotol üks eksmaailmameister istus ja tema kõrval noor naine seisis, nii et nägu ja jalg olid kõrvuti. Teisest toast tuli Tõnu, kes ütles, et meile olid helistanud meie hiljutised külalised, et hea vastuvõtu eest tänada. Vastasin, et tänukõned on tobe komme. Siis nägin, et helistanu on praegu ka meie pool. Ta küsis, kas meil oli siis nende külaskäigu ajal igav. Vastasin, et meil ei olnud igav, vaid me oleme karmi stiili esindajad. Ise mõtlesin, et kui seda mitte igavuseks nimetada, mis sõna siis õige on.

Tantsija demonstreeris uut moodi - tema ülakeha oli paljas, püksinööp lahti ja pükste all midagi ei olnud. Algul arvasin, et ta on naine, aga siis hakkas tunduma, et hoopis mees, kellel on tükk küljest lõigatud. Ennustasin, et tema näidatavat moodi kõik omaks ei võta, sest inimestel hakkaks külm.

Kurjategijad sooritasid kuriteo ja hakkasid seejärel autoga tänavat mööda kihutades põgenema. Kihutamine näitas kätte, et nemad on kurjategijad, aga sellest nad ei hoolinud. Kihutasin teise autoga järele ja läksin kinni pidamise eesmärgil kurjategijate autost mööda. Aga kohe kui see selja taha jäi, pööras ta ümber ja kihutas vastassuunas. Läksin ühte suurde majja ja peitsin ennast ruumi, kus kedagi ei olnud.

Mängisin Peeboga turniiripartiid. Vaatasin, et mõlemad lähevad lippu. Järeldasin sellest, et tulemus on viik, ja panin kella seisma. Ma ei kasutanud kogu mõtlemisaega ära, vaid leppisin eelviimase kohaga. Aga Peebo mõtles edasi. Ta mängis mitme vastasega korraga ja lootis kõigilt maksimaalselt punkte saada. Nähes, et mäng jätkub, panin kella käima tagasi. Varsti vajutasin veelkord kellanuppu, sest olin eksikombel käivitanud vastase kella asemel enda oma. Algul vaatasin, et vastasel on kaks lippu ja minul üks. Siis hakkasin otsima, kus on vastase kuningas. Selgus, et üks tema lipuks peetud nupp on tegelikult kuningas. Ja teine ei olnud ka lipp, vaid eelviimasele reale jõudnud ettur. Lipuks muutuda see ei saanudki, sest mõlemad olid hakanud minema lippu ääreliinil, mina olin jõudnud pärale käik varem ja oleksin vastase lipu pealepanemise korral diagonaalis löönud. Kuigi minul oli lipp ja vastasel ei olnud, oli vastane siiski kindel, et ta võidab. Kui ta nii arvas, siis tõenäoliselt oli tal õigus, kuigi ma ei saanud aru, mismoodi.