Joonistasin paberile märgi

Pille käis kaks päeva järjest basseinis ujumas. Ta rääkis, et nägi mõlemal korral Oudekkit, kes hakkas temaga juttu ajama. Oudekki oli öelnud, et läheb edasi kulmuklubisse, kus värvitakse kulme. Vastasin Pille jutule, et kui mina Oudekkiga kohtun, siis mind ta küll ei tereta. Minuga vahetab ta ainult kirju. Lehitsesin kladet, kuhu olin kirjutanud romaani. Pille küsis, mis see on. Ema vastas minu eest, et see on üsna kollane teos, aga mitte kõige halvem. Joonistasin ruudulisele paberile nelja ruudu ümber kasti ja hakkasin sellest diagonaaljoonte abil märki kujundama. Kasti väliskülgedele joonistasin kolmnurgad, neist läbi teised kolmurgad ja kasti sisemusse suundus neli joont, mis olid üksteise suhtes sümmeetrilised, väljaarvatud üks joon. Kasti sisemusse suundunud jooned ei kohtunud. Nende otste ümber oli Kesk-Aafrika, kus toimus pidev sõda.

Pidasin magistrantuuris ettekannet. Samale päevale oli pandud kaks ettekannet. Eelkõneleja oli rääkinud täpselt pool tundi, mis oli ettekande minimaalne pikkus. Minu ettekanne oleks peaaegu poolest tunnist lühemakski jäänud, aga vaatasin kella ja venitasin veel natuke. See oli mul kordusettekanne. Minu magistritööd polnud esimesel katsel vastu võetud, koos selle ümber tegemisega pidasin ka uue ettekande. Teisel korral midagi enam ei kritiseeritud. Aga paistis, et uus ettekanne ei olnudki vajalik olnud, ainult uurimistööd oligi parandama pidanud. Kõndisin kodu poole. Üks tuttav elas Karlovas, mille nimi oli Ränilinn. Üks vendadest ütles, et Ränilinnal ei ole kesklinna. Selgitasin, et Ränilinn ei olegi eraldi linn, vaid Tartu linnaosa, tema kesklinnaks on Tartu kesklinn. Vennale oli see uudiseks. Oleks saanud veel rääkida, et Annelinnal ei ole ka kesklinna.

Sõitsime autoga Tartusse. Kesklinnas hakkas juht kihutama. Hoiatasin teda, et siin on väga tihe liiklus. Juht vastas, et ta teab, ja kihutas jalakäijate massi vahelt läbi. Mõned jalakäijad jõudsid eest ainult tänu sellele, et pistsid jooksu. Juht üldse ei arvestanud, et nad võivad ka mitte jooksma hakata. Kuigi kihutades liikus auto kiiremini, oli see nii õudne, et tundus, nagu liiguks ta aeglasemalt.

Blogikataloogi edetabelis oli esikohale läinud blogikonkursi korraldajate sissekanne, kus nad kirjutasid minu blogist. Nad kirjutasid, et kõrvaldavad selle konkursilt, kuna ma pole ennast konkursi ajal oluliselt parandanud ja ainukesed teemad, millest ma selle aja sees olen loobunud, on mõrvad, pangas käimine ja tülid vanematega. Mind jättis see sissekanne üsna külmaks, sest ma ei kirjutanud blogi konkursi jaoks. Ainult sellest oli kahju, kes mind konkursile üles seadnud oli. Vaatasin tänaseid lehti. Nii "Sirbis" kui ka "Maalehes" oli täna avaldatud neli minu 4-realist luuletust, mis olid mõlemas paigutatud nii hõredalt, et võtsid enda alla terve laia veeru. Olin saatnud mõlemale toimetusele ühe ja sama elektroonilise luulekogu. Kumbki toimetus oli sealt avaldamiseks välja valinud erinevad luuletused. Kodulehekülje ilmumisandmetesse ei saanud ma neid väljaandeid lisada, sest need olid seal tänu varasematele kaastöödele juba olemas. Aga "Maalehes" märkasin reklaamileheküljel samuti oma nime. See oli kirjutatud kahe luulerea alla, millest olin kindel, et need ei ole minu kirjutatud, sest ma selliseid ei mäletanud ja seal esines sõna, mille tähendustki ma õieti ei teadnud. Mõtlesin kirjutada protestiks blogisissekande pealkirjaga "Reklaam võõra nime all". See oleks edetabelis kõrgele kohale läinud. Kohtusse ma asja anda ei viitsinud. Aga kui ma järele mõtlesin, siis jõudsin järeldusele, et reklaami koostajad võisid need read leida siiski minu koduleheküljelt eeposest, siis oleksid need olnud Klausi kirjutatud. Ainult et reklaami tegijad olid need kontekstist välja rebinud, et rõvedamat tähendust anda.

Fotol oli kaader filmist, milles oli näidatud tsirkuse naiste maadlusvõistlust. Osavõtjaid oli üsna palju, aga ruum suhteliselt väike. Võistlejatel oli vähe riideid seljas. Riie kattis neid ainult eestpoolt ja ainult ülakeha. Siiski paistis kõigil olevat ka tagumiku peale plaat kinnitatud, aga see ei olnud riidest.

Mõtlesin, et Lumivalgekese muinasjutt on ehitatud üles kontrastidele. Kõigepealt soovib kuninganna, et talle sünniks laps, kellel esineksid kontrastvärvid valge, must ja punane. Hiljem räägib kuninganna peegliga ja on kasutatud kontrasti, et Lumivalgeke on väga ilus, aga kuninganna väga kole.