Mõttekäik kuust

Öösel vaatasin aknast välja. Kuu paistis. Ilma prillideta vaadates oli ta suur ja laialivalguv. Prille ma ette panema ei hakanud, vaid panin sõrmed silmade ette kitsaks praoks kokku. Praost paistis kuu väiksemalt ja teravamalt. Vanas korteris oli aken ida poole ja aknast võis näha kuu tõusu. Madalal olevat kuud näeb inimene suuremana, aga mõõtes olevat ühe suured. Kui öeldakse, et keegi on kuu pealt kukkunud, siis see peaks tähendama, et kuu kukuks ise ka alla, kui miski teda kinni ei hoiaks. Ühes mälumängu saates küsiti, kui palju kuu aastas maast kaugemale läheb. Vastust ma ei mäleta, aga pakuti varianti üks sentimeeter. Kuu pidavat pöörlema, aga olevat maa poole sama küljega alati sellepärast, et pöörlemisperiood olevat täpselt sama pikk nagu tiirlemisperiood. Kui ma vaatasin Supermani filmi, siis arvasin, et see ei ole reaalsusega kooskõlas, et kuu peal päike tõusis. Praegu tundub, et võib siiski olla. Kui taevas on vahepeal poolkuu ja vahepeal täiskuu, tähendab see ikkagi, et samasse punkti päike vahepeal paistab ja vahepeal ei paista. Superman saksa keeles on Übermensch ja eesti keeles üliinimene. Inimene on päriselt ka kuu peal käinud. Kas sellest oli midagi kasu? Kodu aknast kuud vaadata on parem kui kuu pealt maad vaadata. Kuu võiks tegelikult kirjutada suure tähega, aga seekord kirjutasin väiksega, lähtuvalt sellest, millest ma alustasin.