Hammasratas

Kirjutasin arvutiga. Üks Tooma sõber oli meil külas. Ta ütles mulle, et läheb nüüd ära ja tunni aja pärast tahab arvuti taha istuda. Vastasin, et mul kirjutamine palju üle tunni aja ei võta, võibolla saan valmis vähem kui tunni aja pärast. Aga siis tekkis mul kahtlus, et ta võibolla ei soovigi tagasi tulla ja minu arvuti taha istuda, vaid pidas silmas enda arvutit. Küsisin üle. Selgus, et õige oli teine variant. Kui ta väljunud oli, läksin suurde tuppa. Leidsin taskunoa. Küsisin Toomalt, kas see on minu taskunuga. Ma ei mäletanud täpselt, milline minu oma välja näeb. Kahtlane oli see, et leitud noal ei olnud küljes võtmeid. Siis tuli meelde, et võtmehoidja olen noa küljest juba ammu lahti võtnud.

Alustati malepartiid. Vihmand ütles valitud avangu kohta, et see on mustale sama halb, kui alustamine käikudega 1. h3 h6. Võibolla ta pidas silmas, et h6 järel satub musta vanker ohtu. Mängiti avangut, mida Vihmand nimetab Rei süsteemiks. Must sai halva seisu. Ühel hetkel näitas Vihmand, et must tegi valekäigu, tal on kuningas tules, lipp samuti. Selle peale must alistus. Alistumise järel mõtlesin, et võibolla oleks musta seisu siiski veel päästa saanud. Alustati uut partiid uute vastaste vahel. Laual oli aukudega metallkonstruktori plaat, mille sees sõitis hammasratas ja tulistas vastase kuningat. Arutati, mitu punkti millise seisu elemendi eest anda. Otsustati, et seda tuleb vaadata nurga kraadide arvu järgi. Tule eest anti 66 punkti.

Ühe minu blogisissekande pealkirjas esines sõna "armastus", teises "naised". Tavaliselt klikitakse sellised sõnad kataloogi edetabeli tippu. Täna siiski klikke eriti palju ei tulnud, sest inimesed olid pühade puhul maale sõitnud. Võibolla tuli klikkide vähesus osalt ka sellest, et inimesed juba teadsid kogemuste põhjal, et minu sissekannetel ei ole pealkiri ja sisu kooskõlas. Endale mulle ei meeldinud, et mul pealkirjades sellised sõnad esinesid. Aga keegi, kellele need sõnad paremini meeldisid, oli tulnud juba otsingumootoriga. Mõtlesin, et selleks, et ma ei peaks Helinale enam iga kuu vahetumisel saatma blogist otsitud sõnade edetabelit, võiksin anda talle juurdepääsu sõnade loendurile. Viimasel ajal oli pakutavate teenuste hulka juurdepääsu jagamise võimalus lisatud, ilma et selleks oleks pidanud ühist parooli kasutama. Katseks saatsin juurdepääsu õiguse kõigepealt oma teisele postkastile. Avasin selle. Sinna oli tulnud tehtud liigutuse tagajärjel mitu kirja põhipostkastist. Kõik kirjad ei olnud tulnud ilmselt sellepärast, et teisele postkastile olin pannud väga tugevad filtrid. Kui ma oleksin saatnud lugemisõiguse ka Helina aadressil, siis oleksid talle läinud ilmselt kõik kirjad. Kuna tal on suur postkast, siis see umbe poleks läinud. Aga võibolla oleks peale kõigi mulle saabunud kirjade läinud tema postkasti ka kõik minu muudele inimestele saadetud kirjad. Neid ma Helinale näidata ei tahtnud, seepärast ma talle juurdepääsuõigust ei saatnud.

Sain teada, et vanasti õpiti nii, et kõige kohta, mis õppija läbi luges, pidi ta kohe ise loenguid pidama. Mulle poleks see sobinud, siis ma vanasti polekski saanud õppida. Et mulle poleks aga sobinud ka füüsiline töö, siis tekkis küsimus, mida ma vanal ajal üldse teha oleks saanud. Võibolla vaimulikuks hakata. Vaatasin raamatut, milles sisalduvad tekstid olin mina arvutisse sisestanud, Ann oli neid toimetanud ja Oudekki nendest raamatu koostanud. Kahtlustasin, et raamatusse on vead sisse jäänud. Valemid, mis seal olid toodud, nägid imelikud välja. Ühe ülesande lahenduses oli otsitav, mida oli raske märgata, tähistatud ühe sümboliga, pärast oli vastus antud teise sümboli kohta.

Köögis toimus kehalise kasvatuse tund. Mina olin pidžaama ja isa aluspesu väel. Sisenes Klaus, kes otsis selle ruumi võtit, kus tema tund pidi toimuma. Mõtlesin, kuidas sellest pärast kirjutada. Ema laotas elektripliidi plaadile käteräti. Märkasin ehmatusega, et plaadil on kuumus all. Likvideerisin selle olukorra. Käterätt oli juba alt kõrbenud.