Normaalse inimese ja minu mälu

Lugesin täna mõned peatükid edasi raamatut "Huvitav psühholoogia". Eriti imestasin peatüki üle, kus räägiti uuringust, milles osalejatel paluti kirjeldada oma sama päeva teed tööle. Mitte ükski uuringus osalenu polevat eriti mäletanud, mida ta tööle minnes mõtles. Minul jäävad küll mõtted meelde. Mäletan, mida ma täna väljas käies mõtlesin, mida ma mõtlesin eile, mida mõtlesin aastaid ja aastakümneid tagasi. Vahel püian sihilikult mõtteid välja lülitada, aga siis jääb ikkagi meelde, et sel korral mõtlesin vähem. Iseasi, et kõiki mõtteid ei taha ma avalikustada. Võibolla mõjutas raamatus kirjeldatud katset asjaolu, et see toimus Nõukogude võimu tingimustes, kus mõtete avalikustamine võis olla veel halvemate tagajärgedega. Lugesin ka kohta, kus räägiti sellest, et liiga hea mälu on inimesele koormav. Sellega on mul nii, et halbu asju tahaksin tõesti kergemalt unustada, aga on ka asju, mille osas tahaksin mälu parandada.