Jean-Jacques
Rousseau. „Émile“. Koostanud ja tõlkinud mag. phil. Hans Roos. Olion,
Tallinn 1997. 264 lehekülge.
Raamatu lugemise
eesmärk oli leida, kuidas on varem tõlgitud tsitaati, mis saksa keele
vahendusel tõlkides kõlaks: „See on maakoht, mis loob maa, ja need on maakoha
inimesed, kes loovad rahvuse“. Lugesin raamatu läbi, aga sellist kohta kuskil ei
märganud. Mul võis vahepeal tähelepanu nõrgeneda või sellist kohta ei olnudki.
Tõlgitavas raamatus esineb ka mujal tsitaate, mis varasemate tõlgetega päris
täpselt ei kattu.
Kui see raamat ilmus, olin parajasti bakalaureuseõppe
üliõpilane. Kuulsin ühel loenguvaheajal 18. sajandi spetsialisti Mati Lauri
rääkimas, et eesti keeles anti Rousseau välja, ei tea, kas varsti Hitler ka
antakse. Laur ei olnud rahul, et Rousseau kirjutas raamatu kasvatusest, kui ta
ise andis kõik oma lapsed kasvatusmajja. Nüüd loetud raamatu eessõna kinnitab,
et ma ei kuulnud hallutsinatsiooni, just see raamat ongi kasvatuse teemaline ja
Rousseau andis tõepoolest kõik oma lapsed kasvatusmajja. Keegi on oletanud, et Rousseau’l
ei olnudki lapsi, jutuga lastest olevat ta tahtnud oma viljatust varjata,
eessõna autor seda ei usu. Ma mõtlesin 9-aastaselt „Hulkur Rasmuse“ lugemise
järel vastupidi, et abielluda oleks tobe, aga ma tahan uut moodi lapsi
kasvatada, ma lapsendan lastekodu lapsi. Täiskasvanuks saades ei olnud laste
kasvatamine enam võimalik, sest oli tekkinud liiga palju hirme ja tahtsin oma
toas üksi olla, kuigi vahel olen vennalastega mänginud. Raamatu eessõnast saab
aimu, et Rousseau’l võis laste kasvatamist takistada ka vaesus. Kuningas pakkus
talle pensioni, aga sarnaselt Carlyle’ile Rousseau keeldus. Mõni teine filosoof
oli kuningalt raha vastu võtnud ja läinud niiviisi endaga vastuollu, kui
kirjutas samal ajal kuningat kritiseerivaid teoseid.
Varem olen
Rousseau kohta lugenud ühte terviklikku raamatut ja hulgast muudest raamatutest
lühemaid lõike. Mul on temaga kokkulangevusi, sest ta on üks rohelise
ideoloogia eelkäijatest. Olen kirjutanud 25 aastat ülikooli listidesse, praegu
ähvardab kõigi paremate listide arhiive kustutamine, aga mõtlen, et sellel on
ka hea külg, sest tootmine ongi planeedi kandevõimest suurem.
Kõiges ma Rousseau’ga
nõus ei ole. Kogu tema raamatu kirjutamise meetod on kahtlane. Ta kirjutab
küll, et lapsi peaks vähem käsutama, aga raamat on ise kirjutatud käskivas
kõneviisis. Jagatakse käsklusi, millised peavad olema täiskasvanute
kasvatusmeetodid. Mulle on paar korda öeldud, et ma võin õpetada lapsi, mitte
täiskasvanuid. Rousseau küll ütleb, et mitte ükski inimene ei tea kõike, aga õigeid
kasvatusmeetodeid arvab ta ennast väga täpselt teadvat. Kuigi ta pole ise lapsi
kasvatanud, arvab ta ka teadvat, millised tulemused tema kasvatus annaks. Ta
kirjutab küll, et joonistama peaks ainult natuurist, aga tema raamatu
peategelane on fantaasialaps.
Kummaline on
lugeda, kui Rousseau arvab, et lapsi ei huvita ajalugu ega geograafia. Minul
olid need lemmikained ja need huvitasid mind juba enne kui neid koolis õpetama
hakati. Rousseau arvab, et lapsel on igav uurida maakaarti, võibolla temal oli,
minu jaoks oli see juba enne kooli minekut väga huvitav. Lapsi on erinevate
huvidega. Rousseau ei ütle raamatus, mitut inimest ta tunneb. Tol ajal ei olnud
sellist ajakirjandust nagu praegu, asju, mida mina olen ajalehe mustast
kroonikast lugenud, arvab Rousseau mitte olemas olevat.
On teada, et
valgustus ja klassitsism vaatasid antiigi poole. Ka Rousseau’le on eeskujuks
antiikmaailm. Ilmselt Vana-Kreeka eeskujul eelistab ta väikeriike ja ta tahab
taastada ka antiikaegset kehakultuuri. Keskajal oleks ka sõjaväele kasuks
tulnud, kui ta oleks füüsiliselt tugev olnud, aga siis tegelesid vähemalt osad
inimesed lihasuretamisega.
Ebainimlik
tundub, kui Rousseau ütleb, et ta on nõus kasvatama vaid tervet last. Just
haiged inimesed vajavad rohkem hoolitsust, aga Rousseau laseks neil surra.
Inimesel võib ju ainult üks organ haige olla, võibolla ta mõnda teist organit
kasutaks teistest inimestest paremini. Kasvandik ei pea kohe haige olema, ta
võib haigestuda ka hiljem. Kui ta teab, et kasvataja ei ole nõus haiget last
kasvatama, siis võidakse kas haigust varjama hakata või võivad tekkida
ärevushäired, millega inimene hakkab oma tervise pärast muretsema ja kahtlustab
endal haigust, mida tal tegelikult ei olegi.