"Mõru ning mööduja"

Hando Runnel. „Mõru ning mööduja“. Ilmamaa, Tartu 2023. Esmatrükk kirjastus „Perioodika“, „Loomingu Raamatukogu“, 1976. Uuel trükil 104 lehekülge.

Tiitellehe pöördel nimetatakse seda teiseks trükiks, aga ma tean ühte vahepealset trükki veel. 1980. aastatel lugesin isa kogutud luuletusi, mille väliseestlased olid luba küsimata välja andnud. Mäletan, et ma ei jõudnud lõppu välja, aga ei mäleta, mitmenda koguni ma jõudsin. Kodus on isa uuemad luulekogud olnud kättesaadaval kohal, aga vanemad peidus. Paides vanaema pool olid kõik isa luulekogud riiulis nähtaval kohal reas, midagi lugesin seal, aga ei mäleta, milliseid. Nii ei teadnud ma „Mõru ning mööduja“ praegust trükki kätte võttes, kas ma olen seda varem lugenud või mitte. Igal juhul vist suurema osa luuletusi tundsin ära, paljusid olen kuulnud ka viisistatuna.

Pealkirjas esineb sõna ’mõru’, aga kaante vahel on palju ka sõna ’armastus’. Mõru maitse on ka midagi, mis võib vahel inimestele meeldida, näiteks mõru šokolaad. Ühes luuletuses oli umbes rida „Mu päevade kurbust ta teadma ei pea“, kus ööd olid päevadest rõõmsamad. Ma ei ütleks, et minu päevad praegu kurvad on, aga mulle on tuttav, et öö võib olla päevast meeldivam. Depressiooni ajal oli päev läbi halb olla, aga öösel olid head unenäod. Juba enne depressiooni tekkimist kannatasin koolis ja ülikoolis ärevushäirete all, aga kodus tundsin ennast nii öösel kui ka päeval hästi. Alati ei ole öö siiski kõige meeldivam aeg olnud. Lapsena nägin just öösel pimedas toas hirmuäratavaid viirastusi.

Üks päev pärast raamatu lõpetamist ei ole ma enam kõige osas kindel, millist luuletust ma lugesin sellest raamatust ja millist mäletan mõnest teisest isa luulekogust. Nagu ma ei mäleta peast ka oma kolmanda paberluulekogu kohta, millised luuletused ma sinna täpselt sisse panin ja millised olen avaldanud ainult internetis.

Isa luulekogus üks luuletus oli, kus refräänina kordus väljend „otse vastupidi“. Isa teeb seda nalja suulistes jutuajamistes siiamaani. Luulekogu lugedes mõtlesin, et see on umbes sama nali, millele on üles ehitatud Priit Pärna raamat „Tagurpidi“.

Isa arvas kordustrükki esitledes siiski, et see luulekogu räägib süngetest asjadest. Ta arvas, et uuem põlvkond ei saa enam tolle aja süngusest aru. Mõtlesin, et hiljem on olnud uusi probleeme – aids, koroona, kliimasoojenemine ja Ukraina sõda. Sõnavabaduse poolest on taasiseseisvumise järgne ja sellele vahetult eelnenud aeg olnud parem, aga sõnavabaduse piiramise katseid tehakse ka praegu.

Kuigi luulekogus esineb ka armastuse sõna, võib analüüsides tekkida kahtlus, et armastust oli siiski vähe, kui ühes luuletuses on umbes read: „Kõik ühte mälestusse mahub, / kõik, mida olen armastand.“ Või siis on palju ununenud.

Kaks luuletust on sellest, kuidas lehmad lõhki läksid. Ma olen kooliajal kirjutanud õpitut kasutades samal teemal lõbusamalt, mul olid umbes read: „Lehm suri vara hommikul, / tal lõhkes neli magu. / Ei tahtnud piima tulla tal, / kuid lüpsjad said tast jagu.“  Mul on nagu õnnelik lõpp, et piim saadi siiski kätte. Aga kellel on endal kodus lehmad olnud, sellel võib lehmast rohkem kahju olla.