Vaatasin täna edasi öösel pooleli jäänud isa sünnipäevakonverentsi esimese päeva videot. Mõtlesin, et päev läbi kodus videot vaadata on minu jaoks meeldivam kui tund aega konverentsil ise kohal olla. Kodus ei pea ise esinema, väljaarvatud kirjalikult, mis on meeldivam.
Mul oli esimese päeva videot nominaalselt veel alla tunni vaadata jäänud, aga ülekandekatkestuste, majapidamistööde, liikumisharjutuste ja mõtlemispauside tõttu vaatasin seda umbes ühte tundi kolmel tunnil. Kõigepealt läks edasi Rein Veidemanni kõne. Ta viitas Valmar Adamsile, kes oli talle öelnud, et ärge kartke kordusi, kui te ise mäletate, et tegemist on kordusega, siis kuulaja seda ei mäleta. Ma olen siiski sageli näinud, et kuulajat kordused häirivad. Psühholoogid ütlevad, et ühed inimesed tahavad kordusi ja teised midagi uut, vähemalt erineval määral.
Järgmine kõneleja rääkis oma magistritöö teemal ja alustas samuti sellest, et ärge kartke kordusi, sest tema uurimisteema oligi kordused. Ta siiski täpsustas, et koolikirjandis ei ole sõnakordused lubatud, aga arvas, et luuletuste kohta see ei kehti. Ma mäletan siiski ühte kirjandusõpetajat, kes tahtis ka luuletustes vähem kordusi. Konverentsiettekandja rääkis veel, et ta ei ole kirjutanud sellest, mida autor mõtleb, seda teadvat võibolla autor ise. Ma luuletusi kirjutanuna ütleksin siiski, et luuletust ennast on kergem meelde jätta kui kirjutamisaegset mõtet. Mõnda kirjutamisaegset mõtet ma mäletan, aga kõik ei mäleta isegi luuletust ennast. Ma saan enda luuletust hiljem uuesti analüüsida ja põhjalikumalt kui kirjutamise ajal, aga see ei tähenda, et analüüs oleks täpselt kirjutamisaegne mõte.
0 vastukaja:
Postita kommentaar