„Ajalooline Ajakiri“ 2022, 4 (182).
Andrus Tool kirjutab Nõukogude aja filosoofiaprofessorist Mihhail Makarovist, kelle kohta olen kuulnud varem erinevatelt inimestelt anekdoote, mida siin ära ei tooda. Vist „Horisondist“ olen lugenud intervjuud ühe reaalteadlasega, kes kritiseeris eesti filosoofe, kuna nende kõikide isaks on nimetatud vasakpoolsete vaadetega Eero Loonet, aga Tool nimetab Loonet Makarovi õpilaseks. Võibolla on Makarovi mitte eesti filosoofide koolkonna rajajaks pidamise põhjus selles, et Makarov ei olnud eestlane, kuigi anekdootide järgi ta aktsendiga eesti keelt rääkis.
Artiklis on juttu teemal, et Nõukogude aeg ei olnud kogu aeg ühesugune, vaid sellel oli erinevaid perioode. Marksismi asemel peetakse täpsemaks rääkida engelsismist. Engelsilt endalt olen lugenud, et ta pidas Marxi geeniuseks ja ennast mitte.
Artiklis viidatakse, et üks filosoof sai karistada, sest ta pidi kirjutama Stalinist kui suurest filosoofist, aga ei teadnud Stalinil filosoofia-alaseid töid olevat. Mingeid Stalini teoseid ma olen käes hoidnud. Stalinit püüti näidata andekana erinevatel aladel. Veel uuel ajal trükiti malelehes ära Stalini malepartii, aga hiljem teises lehes pidas maleajaloolane Heuer seda võltsinguks.
Aivar Jürgenson kirjutab legendidest väidetavate balti naissnaiprite kohta Gruusia-Abhaasia ning Tšetšeenia sõdades. Jürgenson jõuab järeldusele, et mitte balti naissnaiprid ei liikunud sõjast sõtta, vaid varem Baltikumis teeninud Vene sõdurid, kes neid legende endaga kaasas kandsid. Ma näen sarnasusi ka juttudega vana-kreeka amatsoonidest, Robin Hoodist, Wilhelm Tellist või Taavetist ja Koljatist. Ainult et Taavet oli Piibli autorite rahvuskaaslane, väidetavad naissnaiprid sõdisid venelaste vastaspoolel. Ajakirjas toodud lugude põhjal Vene sõdurid vihkasid neid naissnaipreid ja kätte saades käisid nendega julmalt ümber, aga vaenlast võidakse ka imetleda. Baltlane kui naissõdur sümboliseerib võibolla nii Balti riikide kui ka Tšetšeenia väiksust, baltlane kui snaiper baltlaste haritust ja intelligentsust. Mitte kõik venelased ei pooldanud Tšetšeenia sõda – selle vastu olid sõduriemade komiteed; olen lugenud Vene tankist, mis pööras otsa ümber ja tulistas omasid; ka Vene riik oli vahepeal valmis Tšetšeenidega rahu tegema; Jeltsin olevat hiljem sõja alustamist kahetsenud.
Peeter Kaasik kirjutab 1941. a. Suvesõjast või sõjasuvest. Kaasik kirjutab, et ainult mälestusi lugedes avaneb vale pilt, eestlaste osatähtsust on suurendatud, sõja põhiraskust kandsid siiski sakslased. See on ka loogiline, kui eestlastel ei olnud nii palju relvi. Relvad olid nendel eestlastel, kes teenisid vabatahtlikult või sunniviisiliselt Punaarmees. Ülikoolis rääkis mulle mälestuste väiksest usaldusväärsusest Ago Pajur. Seejuures oli Pajuri enda mälu hea – kursusekokkutulekul meenutati, et just Pajuril olid kõik kuupäevad peas. Mina mäletan Pajuri loengutest, et sakslased arvasid, et „vereau“ võivad kanda vaid nemad, eestlaste rahvusväeosi hakati suuremas ulatuses moodustama alles siis, kui sõda kaotama hakati. Aga artikli järgi püüdsid eestlased venelaste maalt välja tõrjumises kohe osaleda.
Tõnis Tatar on kirjutanud kunstiajaloolase Jaak Kangilaski nekroloogi. Selle järgi huvitas Kangilaskit rohkem 20. sajand kui kunst, kunstiajaloos saanud lihtsalt ennast vabamalt väljendada kui poliitilises lähiajaloos. Kangilaski jäi siiski kunstiajaloo juurde ka aegade muutudes. Vahel võib kunstiga tegelemine samuti ohtlik olla, hiljuti räägiti Päevakajas, kuidas islamiusulised karikatuuridesse suhtuvad.
Hiljuti lugesin, et ka minu teisel kunstiajaloo õppejõul Kaur Alttoal ei olnud kunstiajalugu ülikooliõpinguid alustades esimene eelistus. Ma õppisin kunstiajalugu küll ainult alamastmes, aga mulle kunst meeldis, joonistasin tol ajal ka ise palju.
Ain Mäesalu on kirjutanud Vilma Trummali nekroloogi. Selles on juttu, kuidas Nõukogude ajal vahepeal arheoloogiat ei õpetatud või peeti loenguid ühele üliõpilasele korraga. Tuli meelde vanasõna kõigi munade ühte korvi panemisest. Ainsa õpilasega võib midagi juhtuda, näiteks võivad tema huvid muutuda.
Andres Andresen arvustab Ea Jansenile pühendatud artiklikogumikku. Selles on muuhulgas taas juttu 19. sajandi rahvusliku liikumise kahest suunast. Teadsin ka varem, et ühtedele on omistatud saksa ja teistele vene orientatsiooni. Aga hiljuti saatsin kirjastusele ära Masaryki kaheköitelise Venemaa teemalise raamatu tõlke, kes näitab, et Venemaa polnud sugugi ühtne. Seda teatakse, et Kodusõjas olid punased ja valged, aga ühtsust polnud ka varem. Seda polnud ka Saksamaal.
0 vastukaja:
Postita kommentaar